Kui näeme iidseid varemeid, tärkab meis kõigepealt romantiline ja paberlik ettekujutus füüsilise aja kõigutamatusest ja vägevusest. Kas või korrosioon, erosioon, tilk purustab kivi. Ja iga päev võtab tast midagi. Siis veel midagi meie oma elu lühidusest, mööduvusest. Meie pingutuste asjatusest ja asjade tühisusest. On kahesuguseid varemeid. Elule, taastatavaid ja surma igavesse elusse määratuid on elutuid, kivi, varemeid ja hingavaid, kuid hingetuid. Enim varemeid on mitmesuguseid, varemeid. On iidseid ja tänaseid. On looduse ja inimese poolt tekitatud. Ehituste varemed ja varemeis hinged on varemeis hingi, kes tõusevad uuesti elule. On hingi, kes on varakult varemeteks muutunud. Või muudetud ja kes kaovad igavikku varemetena on varemeid? Mida vaatad huviga ja on varemeid, mis tekitavad hirmu ja õudust on igasuguseid varemeid. Spitaki keskel kõrguvalt mäelt avaneb vaade. Linnale linnale, mida enam ei ole on vaid varemed ja leinavad inimesed. Nende mure, valu ja kurbus on otsatu haudadele kummardunud omakseid leinavate inimeste hala tõuseb taevasse. Leinan Spitak leinab Leninakanis Kirovokaan leinab kogu Armeenia. Nende leinale tunnevad kaasa teised riigid ja rahvad. Kogu maailm. Kes oskaks öelda, kui palju kurbmänge, kui palju kaotatud elusid, kui palju parandamatuid hingehaavu on selles alas. Igal maavärina läbi elanud armeenlastel on oma lugu kordumatu oma traagiliselt. Ja hingehaavadest. Spitaki ja kursami küla taastama sõitnud eestlased elavad oma linnakus mõnikord sammuks siit läbi vanamees kolme väikese lapsega. Teda tuntakse hästi. Ta on endale leidnud ajutise peavarju siinsamas linnaku lähedal tulevad linnakusse uued elanikud ja uued käed sirutuvad midagi ulatama lastele silitama nende päid suruma, kaastundes spitaki põllumajandustehnikadirektori Leva karotyanni kätt. Kell 11 ma istusin kabinetis, siis tuli minu juurde üks autojuht ja räägib ekskavaatori tööta, ekskavaatorijuht ei taha töötada. Meil aga on vaja plaani täita. Läksin välja ekskavaatorijuhi juurde, küsin temalt, mis juhtus, miks sa ei tööta? Tema ütleb tagavara, osasid ei ole veel seda ja teist. Ja keevitajat ei ole. Kutsusin keevitaja ja jäin seisma ekskavaatori juurde. Möödus peaaegu 40 minutit. Kuulsime tugevat vihinat müristamist, ehmusin seejärel veel müra ja plahvatus, tugev plahvatus. Pärast plahvatust ei suutnud enam jalul püsida. Sain tugeva löögi ja kukkusin maha. Maapinnale. Tahtsin ekskavaatorid kinni hoida, et paigale jääda. Ekskavaator justkui värises võdises. Tundus, nagu tõuseks ekskavaator õhku. Pärast kukkumist vaatasin elevaatori poole, näen just nagu mingi ime. Nagu nõiavitsa väel lagunes suur ehitushetkega tükkideks. Kaotasin täielikult pea ja edasi ma ei mäleta midagi. Siis vaatan meie kontori poole, kontorid ka enam ei ole, ainult rusud on järel. Kui ma lõpus toibusin, oli mu esimene mõte lasteaed vaja päästa, lapsed. Lasteaias polnud ka midagi järele jäänud, ei olnud katust, kõik oli kokku kukkunud. Teadsin, missuguses toas on minu lapselapsed. Ronisin aknast sisse, seal aga olid laepaneelid alla kukkunud. Roomasin paneelide alla. Paneeli üks ots oli vastu põrandat, teine toetus veel seinale. Paneelide all roomates leidsin nad üles. Nägin, seal on suur hulk lapsi, tõin sealt välja oma lapselapsed ja pärast veel 15 last. Palju lapsi oli surma saanud? Ainult selles lasteaias hukkus 50 või 60 last. Minu enda peres said samuti paljud surma. Jäin ilma kahest pojast, mõlemad olid kõrgharidusega. Üks neist töötas rajoonikomitee instruktorina sai surma nõupidamise ajal. Teine läks haiglasse kardiogrammi tegema, tema hukkus, seal hukkusid minu kaks venda naistega neli väimeest. Üldse palju palju hukkus. Joovakarotian kasvatab meid kolme väikest inimese hakatist. Temaga koos elab ühe poja ellu jäänud naine samuti kolme lapsega. Nii tuleb tal olla nüüd isa eest kuuele. Väikesele. Mõnekümne sekundi vältel kuivas suur suguvõsa väikeseks käputäieks, kellest paljud veel noorusest mõrrad. Vanadusest väetiks aga ei tohi ükski ellujäänu muutuda, sest väikesed tuleb üles kasvatada. Suguvõsa peab jälle täis elujõuliseks ja rohk aruliseks saama. Tuleb edasi elada ka varematel varemetest võitu saada. Parteis spitaki rajoonikomiteest on saanud kõiki töid koordineeriv staap. See paikneb tavalise soojakus. On üks kirjutuslaud. Selle taga istub aeg-ajalt esimene sekretär Murad Jan mees, kes kaotas omaksed. Temast on palju räägitud. Murad Jan on endale võtnud ebainimliku töökoorma. Kardetakse tema tervise pärast. Aeg-ajalt annab tunda pidev pinge ja üleväsimus. Täna on ta läinud mõneks tunniks puhkama ja soojaku eesruumis paiknev tehniline sekretär palub jumalakeeli teda praegu mitte minna äratama. Soojakuse siseneb Raini komitee sekretär Pavlik kassadriama. Kohe tuleb sukelduda tööasjadesse. Heliseb telefon, ootavad inimesed. Ja nüüd meenutab Pavlik kassadrian. Kohe pärast esimest päeva asusime tegutsema, eriti Murad, Jaan. Mina olen rajoonikomitee sekretär alles kuuendast kuupäevast enne olin ettevõtte direktor. Ma mõtlesin enne isa, ema ja õe murrad Jan kaotas ka 11 kõige lähedasemat inimest. Ta ei võtnud kellelegi matustest, osa võid kohe esimesest hetkest pärast katastroofi asus tööle. Moodustas staabi endaga eesotsas. Esimene töö oli varemete alt välja tuua kõik ellujäänud ja hukkunud. Pärast tulid juba appi sõjaväelased eesotsas Dmitri Filippurich Duranskiga. See on tõepoolest inimene suure algustähega. Hakkasime evakueerima lapsi, naisi, vanureid. Linna on praeguseks jäänud inimesed, kes peavad aitama taastada linna ja rajooni. Praegu me loome korda rajooni ja linnaehitustel. Kinnitasime Spitaki linna generaalplaani. Spitak ei tule enam siia, vaid viis kilomeetrit edasi jerevani poole. Spitaki endisesse asukohta ei jää keegi elama, sest siin on seismiliselt tsooni ristmik kõige ohtlikum paik. Toitlustamise ja riietuse mured on nüüdseks peaaegu lahendatud tänu kõigile organisatsioonidele ja inimestele, kes meid abistasid. Just eile saime ühe suure vaguni eestist, laadisime selle kohe tühjaks ja jaotasime välja. Valmistume ehitama linna ja rajooni. Spitakis ei jäänud midagi järele, linn hävis sajaprotsendiliselt. Ma olin rajoonikomitee maja juures, kavatsesin sõita Jerevani. Vana hoone oli siin, kus me praegu oleme. Minu silmade all purunes rajoonikomitee maja vastas asuv rajooni täitevkomitee maja, kultuurimaja koolimaja. Pärast, kui tulin siit välja, näen linna enam ei ole. Eelmisel päeval ma ei olnud kodus, tulin hilja öösel. Naine rääkis, et päeval oli kaks korda maa-alused tõuked. Keegi aga ei hoiatanud, midagi ei öeldud. Ja siis kell 11 40 hävis kogu linn 30 sekundi jooksul. Me ei olnud selleks valmis. Ma mõtlesin, et on tuumapommi plahvatus oli niisugune suits nagu ebaharilik prožektori valgusmaa sisemusest kostis niisugust häält. Mõtlesin nüüd, kogu poolkera pöördub pahupidi. Kui selgus, et oli olnud maavärin, läksime kõigepealt lapsi päästma lasteaedadesse ja koolidesse. Tõime lapsi välja, kes oli ellu jäänud, kes oli surnud. Varajane hommikutund. Sõidame Leninakanis. Umbes neli, viis kilomeetrit linna piirist on hulk inimesi, kes ootavad edasisõiduvõimalust. Peatame oma mikrobussi. Korrapealt on seal rahvast pungil. Need on inimesed, kes iga päev käivad külas tööl, Leninakanis. Bussiühendus taga ei ole. Ka neil on selja taga see kohutav päev. Tahtsime poistega minna lõunale, kui tulime, välja puudus umbes 20 minutit 12-st. Ja kohe hakkas pihta. Esimene löök tõstis üles. Pärast hakkas raputama. Jõudsime hoonest eemale joosta, et mitte selle varemete alla jääda. Siis kiirustasime minema koju, et näha, mis seal toimub. Linnatänavatel inimesed jooksid sinna-tänna. Palju inimesi oli vigastatud, osa oli rõdudelt alla kukkunud. Kohutav oli. Jooksin koju, meie maja oli vana naine ja lapsed olid kodus. Naine oli jõudnud haarata mõlemad pojad kaasa ja välja hüpata. Kohe nende järel kukkus maja kuku. Siis hakkasime otsima teisi omakseid. Kõige kohutavam moment oli algus siis, kui värin algas. See oli kõige hirmsam raadi masid neljakesi, haarasime üksteisest kinni ja ei suutnud jääda jalgadele püsima. Meid paisati siia ja sinna haarasime kinni puust. Kohe aga hakkas meie poole kukkuma. Maja tänaval sõidavad autod, mille üle on juhid kaotanud igasuguse võimu. Autod põrkuvad, kokku, purunevad, ei julge tänavale tormata, võib auto alla jääda ja ikkagi jooksime lõpuks tänava keskele, et vähemalt mitte purunevate majade rusude Allamatuda. Kohutavaid ja ühtaegu kummalisi lugusid räägitakse. Vanaisa oli lapselaps põlvedel, vaadanud televiisorit. Järsku paiskas mingisugune jõud ta koos tooliga vastasseina. Laps jäi sülle. Vanaisa silmade all kukkus sisse, lagi. Hetkega ei olnud enam televiisorit ega seda kohta, kus nad olid istunud. Vastasseina paisatuna jäid nad aga ühegi kriimustuseta. Teisel juhtus nii, et maja varises kokku. Paneelid matsid, endal inimesi. Kolm paneeli kukkusid aga nii, et moodustasid varemetesse karbi just nagu kitsukese toa või kapi. Ja just selle sisemusse jäi üks inimene jäi ellu ja terveks. Kolmandat lugu räägitakse naisest, kes maavärina ajal oli vannis. Maja varises kokku, naine aga paisati koos vanniga ühele kaldasendi võtnud paneelile, mida mööda ta sõitis eevaülikonnas vannis istudes otse tänavale. Usu või ära usu. Neljas lugu on liiklusinspektorist, kes tahtis peatada ülemäärase kiirusega sõitvat autot. Hetkel, kui ta tõesti saua kostis kõrvulukustav kõmin, maapind avanes. Neelas inspektori alla ja sulgus taas. Auto sõitis vigastamatult edasi. Kontrollija olevat praegu maapõues show ülestõstetud käes. Ettevaatust, inspektorid. Niisuguseid suust suhu edasi antavaid lugusid on igasuguseid. Kui palju neis on tõtt kui palju väljamõeldis, sest eks seda pea igaüks ise otsustama. Kui aga rahvas on võimeline selles traagilises olukorras leidma ja jutustama koomilise või humoorika varjundiga lugusid siis ei maksa selles näha mitte pühaduse rüvetamisena või hoolimatust hukkunute mälestuse vastu vaid rahva elujõu säilimise, üht väljendust. Kui palju sai Armeenias maavärina ajal inimesi surma? Seda küsib igaüks, kes paneb jala armeenia pinnale. Seda küsitakse igaühelt, kes tuleb Armeeniast. Küsiti ja küsitakse ka minult. Ma ei oska vastata, ma ei usu öeldud, arvusid. Ma arvan, et keegi ei oska ikka veel piisava tõenäosusega Ki öelda hukkunute ligilähedaselt õiget arvu. Või kui keegi ütlebki, siis on see puhas juhus ja ma ei oska seda teiste pakutud arvude hulgast välja noppida. NSV Liidu välisministeeriumi infovalitsuse juhataja Gennadi Gerassimovi ütles 10. detsembril briifingul hukkunute arvuks 40 kuni 45000. Ta lisas, et see on esialgne kaalutlus ja arvud loomulikult muutuvad. Ja tõepoolest arvud muutuvad ühele ja teisele poole. Hinnangud sõltuvad küllalt suurel määral sellest, kellele nad kuuluvad. Minu tähelepanekute järgi on ajakirjanikel kalduvus esitada suuremaid arve. Ametimehed pakuvad väiksemaid katastroofi läbi elanud lihtsurelikud raputavad pead ja loevad kokku kaotatud omaksed. Eelnimetatud briifingul ütles üks ajakirjanik, et NSV Liidu suursaadik Londonis oli nimetatud hukkunute arvuks 80000. Kahekordne erinevus tekitas küsimuse hukkunute arvu kindlaksmääramise meetodist. Meie välisministri asetäitja Nick Ifro seletas, et esialgselt tehakse kindlaks teatud kohal hukkunute arv ja seejärel elanikkonna tihedus. Nii saadakse esimesed ligikaudsed, hinnangulised arvud. Täpse arvu kindlakstegemine on aga väga raske. NSV Liidu Londoni saadiku pakutud arvu kohta ütles ta, et selles on vist arvesse võetud kõikvõimalikud katastroofis kannatada saanud inimesed. Mulle räägiti, et spitakis hukkunute laibad asetati staadionile. Neid ei lubatud enne isikute kindlakstegemist ja arvesse võtmist sealt ära viia. Tegelikult aga ei peetud sellest korrast kinni. Omaksed viisid laipu otse varemetele, matmispaikadele. Kastaadionilt viidi neid ära luba saamata. Umbes samalaadne olukord oli ka mujal. Aga peale selle tuleb arvesse võtta veel praegust suurt migratsiooni Armeeniast, Aserbaidžaani ning vastupidi. Ka see protsess ei ole kontrollitav. Andmete suure lahknevus ei ja sellest tuleneva mitte usaldatavus näitena toon veel väljavõte 19. jaanuari edasist. Tartu psühhiaatriakliiniku peaarst dotsent Ardo Adamsoo vastab ajalehe küsimusele hukkunute arvu kohta järgmiselt. Leninakanis olevat hukkunud 50000 kuni 100000 inimest. Viimane arv on liialdatud. Esimene minu meelest mitte. Löögi alla oli jäänud peamiselt noor põlvkond. Spitak oli 25000 elanikuga linn, hukkus umbes 15000. Andmed puuduvad nende 10000 armeenlaste kohta, kes olid tulnud Aserbaidžaanist. Spitaki raadiokomitees. Aga hinnati hukkunute arvu viiele kuni kuuele 1000-le. Vaevalt oskame praegu öelda ka hukkunute jaotuvust vanuseastmete järgi. Noorte ja laste surm tundub igaühele meist kõige ülekohtusõnana. Rääkimata juba eludest, mis alles esimesi hetki nägid päevavalgust või olid alles varjul. Emaüsas. Leninakanis osutus üheks kõige pudedamaks ehituseks linna ainus sünnitusmaja. Pärast maavärinat oli hoone asemel purunenud betoonitükkidest mägi, millest paistsid välja kõveraks väändunud voodid. Muljutud hapnikuballoonid. Ussina peegeldus betoonil, tilguti, voolik. Kusagilt paistis elutu käekene. Kaks ööpäeva olid selle mahajäänust ümber tammunud söömade joomade mehed, kes olid just saanud või saamas isadeks ja kes nüüd siit oodatud naise ja lapse asemel piid viima kaasa eluaegse murekoorma. Ja enamikul neist ei olnud oma murega isegi külma ja tuule eest kuhugile varjule minna. Kelle käed olid need, mis ladusid üles selle maja?