Need esimesed meetrid Saaremaal olev jõgi sündis Leisi vallas ja lõpetas 1941. aastal Kuressaare torniga gümnaasiumi. Ja siis tuli sõda. Ta oli Eesti rahvuskorpuses ja alustas ajakirjanikutööd rindelehtedes tasuja, hiljem punaväelane. See töö jätkus pärast sõda Tallinnas kõrvuti kaugõppega Tartu Ülikoolis, erialaks vene kirjandus. Eks nendel aastatel tegi ta tutvust ukraina ja poola keelega. Õppis vene keele dialektoloogiat ja keeleajalugu. Siin on siis olev jõe tõlkija tegevuse lätted. Esimesed tõlked olid vene keelest kupriin Ilp, Petrov. Otto Samma õhutusel võttis ta Janka aprilli Viimse kohtumise tõlkide algkeelest. Ja see ongi üldse esimene, otse Valgevene keelest tõlgitud raamat eesti keeles. Kujutlegem, tema tõlkeid riiulil kõrvuti seisvat seal Alexis lemmi, Jon tyhi kosmose rändude päevikud, passil põrkovi Jaagub kolase Ivan meelesi, Isaac Paabeli Vassili Belovi teosed. Sealsamas kõrval seisavad neli kriitika raamatut, kirjanduse koordinaadid, virvendused, laug vees, vaod ja varjud ning kõige värskem päris uus hetki ja viipeid. Kirjanike Liidu peres on Olev Jõgi neid, kes pälvinud teenelise aunimetuse ja prestiižseid. Kirjanduspreemiaid on talle määratud nii tõlke kui kirjanduskriitika alal. Ise on ta sageli olnud kirjandusvõistluste žürii des ja preemia komisjonides ning võidelnud seal õigluse ja põhimõttekindluse eest. Aga pöörduge nüüd kümnendite juurde, kus Olev Jõgi oli ajakirja keel ja kirjandus pea toimet, et neid olulisi aastaid on tänasest sünnipäeva saates meenutama tulnud kolleegid Heldur Niit. Kuna me mõlemad oleme saarlased siis olime tuttavad juba nooremast east ja peale seda Tallinnas tänaval kohtades tervitasime teineteist ja tundsime nädalaselt. Olime esimest korda ühisasutuse töötajad siis, kui Olev Jõgi oli keele ja Kirjanduse aspirant. See oli aastatel 1956 57. Ja 57. aasta lõpul teatavasti võetigi ta juba palgalehele keele ja kirjanduse juurde ja selle asemele, et kirjutada lõbunemad isolatsioon ja jätkata rahulikul teadvuse teel. Valis olev jõgi, kelles elas mingisugune missioonitunne. Mulle tundub juba algusest peale. Valis nimelt just selle vokalise ettenähtavalt okkalise. Ta juhtis seda ajakirja natukene rohkem kui 25 aastat tähendab ajakirja asutamisest üle 300 numbri ajakirja veerandsaja pidustus peeti koos temaga 83. aastal. Mulle tundub, et see on nii pikk aeg, et kas on üldse pretsedenti Eesti ajakirjanduses. Ma ei ole nii täpselt ehk olen vaadanud, aga ma arvan, et Nõukogude Eesti ajakirjanduses ei ole teist peatoimetajad peaaegu kes oleks nii kaua olnud, ei ole ka varasemast, et Eesti ajakirjanduse ajaloost midagi sellist võtta ja On paljud siin käinud välismaalased sellest kuuldes alati imetlenud, et üks toimetaja veerand sajandit on juhtinud ajakirja ja ülepea üle peane imetletud, seda tavaliselt viroloogilised ajakirjad on lühiealised või kui siis peatoimetajad vahetuvad, siis valitakse uus pealkirja ajakirjale, kuigi see võib-olla eelmise jätkuks. Nii et sellisena on see nii meigi kui kogu maailma ulatuses küllaltki unikaalne ja ma usun, et kui ükskord Eesti ajakirjanduse ajalugu kirjutatakse ja jõutakse sinna maale, siis seda ka väärikalt ära märgitakse. Tõmbame jutu sisse ka Andres Langemetsa praeguse Loomingu peatoimetaja, aga tükk aega koos olev jõega töötanud Keeles ja Kirjanduses. Nojah, mina olen nii palju noorem mees, et olev jõega isiklikult kohtusin vist üks aasta enne, kui ma sinna tööle läksin, tööle läksin 76. aastal, aga muidugi olev jõge niigi Kirjanike liidu üritustel kaudsemalt tundsin nagu varemgi, aga aga ega me isiklikult jah tuttavad ei olnud, aga ma olen huviga lugenud läbi kogu tema kriitika, mis ta on kirjutanud ja mis on ka raamatute kujul välja antud, virvendused, lauguez, vaod ja varjud. Ja hetke viimane raamat hetke viipeid lugenud, mitte raamatutena ka Anu neid aastakäike sirvides ja ja tutvunud, eriti kui ma tööle läksin, keelde kirjandust, sõltunud keele ja Kirjanduse enda sisuga noh, tema loomisest peale, kuni siis kaasajani ja tema tõlkija tegevust mina muidugi iseloomustada kuidagi ei suudaks, sest Valgevene keelest ma tühjagi ei jaga ja Poola keelest ei oska maga peale tšenko ja mingite selliste viisakusvormelite. Aga kui neid tema tõlgitud eestikeelseid variante lugeda, siis seda peaks kindlasti iseloomustama sellise väga hea eesti keele tõttu, tähendab seda koos töötades toimetuses ja mõnikord seal toimetas hädaabina ise tehes ja peatoimetaja poolt pärast redigeeritud teksti üle lugedes. Alguses ajas maru ärevaks, et kuidas, kuidas nii palju ümber tehtud toimetaja valdaja pärast sai selgeks, et et ikka nii kogemustega tõlkija teeb tõesti häid parandusi ja neid julgelt ja imetlusväärse keelepagasiga. Mees ja see on ilmselt ka suur eeldus olnud tõlkija, tõlkija hakkamisel, kõikjal peab olema ja keelepagas. Mul tuleb siinkohal meelde, et on teada niisugune fakt, et Olev Jõe esimene kriitiline artikkel, mis ilmus 1949. aastal, siis 40 aastat tagasi puudutas just ühe tõlketeose keelt ja see oli, olles Kontšarry, lipukandjate tõlge, isegi raamat tõlgiti uuesti ümber, mida ma mis on vist ka kaunis haruldane fakt. Nii et see tähelepanelikkus keelevad too ja kriitiline meel ja kriitiku hoiak ja julgus tunduvad mulle siis niisugused jooned, mida võiks välja tuua. Aga ma tahangi küsida, kui üks mees on püsinud läbi nende pikkade aastakümnete ja ka väga raskete aastakümnete niisuguse noh, meie rahvusteaduse juhtiva ajakirja peatoimetajana. Ometigi ei peame sellest järeldama, et temal pole raskusi olnud või et tema on osanud kompromisse teha. Kompromissidest Olev Jõe puhul vist ei tasuks üldse rääkida, tema iseloom on olnud selline, et ta on olnud üks selliseid noh, ebamugavamaid ja okkalisemaid ka mingis mõttes hakkalisemaid toimetajaid ja Õnneks on temaga olnud väga raske paljudel nendel kirjanduse ja kultuurikohale seatud ametnikel olnud või saada ja, ja võib-olla see ongi kõige suurem teene olevee poolt peale noh, ajakirjakeele kirjanduse sisulise kujundamise, ta on seda ju vägagi ainuisikuliselt pikki aegu teinud ja, ja väga mõjuvalt. Ja ta noh, tema isikupära tuli eriti selgesti ilmsiks kogu see aeg, mis ta keele kirjanduse toimetaja oli ka isiklik maitse ja, ja selle üle mõnikord on ka vaieldud, eks ole, nagu selliste isiksuste puhul ikka vaieldakse. Aga minu arust jah, olulisem on see, et ta seda ajakirja mitut puhku ka üritati noh, taltsutada ja käänutada ja teha ta ühe ametkonna häälekandjaks ainult, ja noh, nii-öelda ära kaaperdada Keele-Kirjanduse Instituudile ja või siis akadeemiale täielikult, et ta on kaksikalluvuses, oli Kirjanike Liidu ja Teaduste Akadeemia alluvuses. Ja me peame ainult tänulikud olema malev jõel, et tema selline iseloom ei võimaldanud kuigi sobingutele minna ja, ja läbi saada nende Slikerdavad kirjandus- ja kultuuri ülemustega. Selle tõttu ajakiri nagu säilitas oma iseseisvuse selle tõttu ka mingil määral mingisuguse süütuse ja pakkus avaldamisvõimalusi ka, ütleme, akadeemiliselt tööga seotud inimestele, kes oma töiseid avaldamiskanaleid pidi üleüldse ei saanud selliseid tekste avaldada, kui keel ja kirjandus nendele pinda andis. Pean silmas näiteks keele ja Kirjanduse Instituudi töötajaid, aga, aga noh, miks mitte ka Tartust mitmeid inimesi kes leidsid just Keeles ja Kirjanduses tänuväärse avaldamisvõimalustest nende tavaline plaaniline töö redigeerida nihverdada nii ära, et neil oli endal tänase päevani piinlik lugeda, mis nende nime all on noh, kasvõi seal kirjandusloos ilmunud pärast neid rohkeid kollegiaalseid toimetamisi Ma tahaksin ehk tähelepanu juhtida. Et saarlasena oli, olemegi kindlasti jonnakas mees, ei anna ka selles mõttes, et tal olid kindlad tõekspidamised, mille eest võitles, mille eest ta innustas võitlema ka oma meeskonda, ma mõtlen toimetajaid ja kompromissidele ta kergelt välja ei läinud, teadagi, üks päev kuus oli ebamugav kogu toimetusele, see oli siis, kui ajakiri number tuli sealt kirjanduse kitsaste väravate vahelt, siis tuli alati arvestada, et mingisugusel kompromissile tuleb siiski minna. Sagedasti leiti, et see või teine asi ei tohi nii olla, nagu meil on trükitud. Aga ma pean ütlema, et Olev Jõgi oli harukordselt osav peatoimetaja, kes oskas ilma Ta põhimõtteid reetmat leida selliseid sõnastusi, selliseid kärpeid, väiksemaid, mis ei tähendanud oma põhimõtetest taganemist. Niukest väikest ülemängimise lusti ta liiga palju ei lubanud. Ma meenutaksin, ainult, tuleb mulle meelde üks selline kord, Konstantin Pätsi nime nimetamine oli tol ajal tabu. Aga meil oli üks kirjatükk, kus hädasti oli vaja see nimi kirjutada. Ja kuna selle taga seisis venekeelne tsitaat, kus oli kirjutatud ka Pets, siis trükitigi meil ära ja need, kes pidid meie järel valvama, ei taibanud seda. Kirjutati kujul ka Pets. Ja mõni aeg hiljem siis avaldati trükivigade õiendus, kus kirjutati selles numbris sellel leheküljel sellel real peab ka Pets, tegelikult tuleb lugeda ka päts. Aga ma ütleksin, et see sellist ülemängimist akadeemiline teaduslikkusele pretendeeriv ajakiri endale sagedasti ei saanud lubada. Ja Olev Jõgi mängis üle need tookordsed kirja kohitsejad, pigem kontseptuaalne reaalsetes põhimõttelistes küsimustes kus nad ka ei märganud alati seda, mida tegelikult ridade vahel kirjas seisis. Kogemused viimasest paarist aastakümnest näitavad, et sügavamad muutused kirjanduse mõistmises ja kõige sellega seotud keerulistes küsimustes ei ole sugugi nii kerged tulema. Uus tõuseb võitluses vanaga, kusjuures pole sugugi välistatud ka tagasilöökide oht, kus sellistel juhtudel on tegemist konservatiivse rutiini säilitamisega. Selgub ehk hõlpsamini. Vahel aga unustatakse eile üleeile omandatud värske kogemus ka kõigiti hea tahtega liiga ruttu. Sellepärast ongi vaja eilset üleeilset meeles pidada, et ei peaks jõudu raiskama selle peale, mis on juba seljataha jäetud. Kriitika ei ole mitte ainult kirjanduse enesetunnetus paika kirjanduse mälu. Selleks ongi kriitika raamatuid vaja. Et me ei unustaks, et me mäletaksime. Seda loeme Olev Jõe värske kriitika raamatu viimaselt leheküljelt. Hea on tunda, kuidas Olev Jõekriitiku sõna on meile praegu lähedane ja vajalik ja nagu kohe kuulete, suudab virgutada arutlusi selle ümber, mis on meie rahvuskultuuris praegu väga tähtis. See on mingisugune toimetamise kvaliteet ja me oleme näiteks Joel sangaga, kellega me koos ka neil aastail töötasime ja ka Eldur niiduga arutanud, seda meil Joeyga näiteks on kogemusi ka teistes toimetustes töötamisest. Ja siis mõnikord, kui keelest ja kirjandusest läbi käinud inimene satub teiste toimetuste tööstiiliga kokku, siis ta ikka mõnevõrra on hämmeldunud või hämmastunud, et noh, et ei toimetatagi nii korrektselt ja, ja palju vigu ja, ja meil olid muidugi teaduslik ajakiri, ehk peab natuke nõudlikum muidugi olema, aga jõgi nõudis kõigilt toimetuse töötajatelt ja ise väga nõudlikult enda suhtes, tähendab, oli selline vigade ja keele lohakust vältimise. See oli lausa toimetuse peaaegu et nisugune juht, loosung ja mõnikord ehk näiteks minu maitse järgi tehti Keeles ja Kirjanduses neil aastail ka natukene liiga head tööd selles mõttes, et ma ei pea silmas vigade välja rookimist ja, ja midagi niisugust, vaid ma Pean natuke silmas kogu nõukogude ajakirjanduse õnnetust, seda toetumist toimetamisele, tähendab, need on needsamad samasuunalised väljaanded. Näiteks Eesti vabariigi ajal anti väikese personali poolt ja, ja keegi ei viitsinud seal palju seda keelt kohendada, vigu välja rookida, nii palju teame, et loomingustki seal Werneris põlve peal tehti, anti sealtsamast kohe otse trükiladu ja kätte ja väike korrektuure tehti. Ühesõnaga see on natuke seotud mingisuguse ideoloogilise ahistuse aastakümnetega, nii nagu see on olnud toimet oli pandud ikkagi eel sensoriks, järelevalvajaks, vigadele järgnesid kohutavalt karistused, tähendab vigade eest sai toimetajat karistada, autorit karistada. Ja no mingi hirm on nähtavalt endast aastakümnetest kõigisse meisse jäänud. Vigade vältimine on tegelikult muidugi väga meeldiv, aga see ei tähenda noh, et me ilmtingimata peaks autori keelepruuki ja, ja tema isikupära väga palju ära nudima. Ma ei pane seda sugugi Olev süüks, aga, aga see on teatavasti väga paljude ka veel minuvanuste ja minust vanemate kirjanduse toimetuse inimeste paratamatus, et, et kipume, kipume liiga palju tegema ja kui nüüd see uuem noorem toimetaja põlv vabamalt laseb, siis meil natukene kuskil tõmbab sees, et noh, et liiga lohakas justkui, aga võib-olla lihtsalt on noh, on harjumatus. Et võib-olla võib-olla võikski natukene vabamalt teha. Igastahes vabamalt toimetades peaks nähtavasti siiski mingil astmel sellise karmi toimetamise kooli. Nojah, seal neid, kui vaadata tagasi neid aegu ilma ilustamata, selge, et ikka väga suured raskused just olid, aga see, ma ikkagi kardan, et see on ime, et keel ja kirjandus niisuguse, kas om üten palju, kui ma ütlen puhtaks jäänud ajakirjana läbi nendest taastada, sest tuli ei ilmunud ju seal siiski ühtegi niisugust musta sõjalist või sellist asja, mida praegu häbenema peaks. Häbenema küll minu silmis midagi eriti me ei pea. Ja see on olevia teene, ma hea meelega natuke vaidleksin vastu Andres Langemetsale. Ma ütleksin see, et Keeles ja Kirjanduses on nii täpne, puhalise kaunis emakeel, see on siiski suurel määral olev jõe erakordse keelevaistu teene. Ma võin enda kohta vähemalt väita, et kui ma kelleltki ole midagi väga kasulikku õppinud eesti keele kasutamise mõttes ära tundma sedasama vajalikul pealetungivat võõrmõju, siis just oli see Olev Jõgi oli veidi andis meile vahel tõlkida toimetusse laekunud venekeelseid artikleid ja muidugi siis oli tema toimetajana Need parandused, need russitsism, ide äratundmised, need üllatusid alati mind, ma olin juba harjunud ja ajalehekeeles olid need nii tavalised. Aga kui Olev Jõgi need halastamatult maha tõmbas ja sinna pealegi kirjutas tõeliselt laitmatus kaunis emakeeles uue variandi, siis sain ma aru, kui palju ma olen juba lasknud oma keeletunnet russitsism nendest mõjutatud ajalehekeeles mõjutada. Ja sellepärast me toimetasime ja toimetame tõesti võib-olla rohkem, kui seda tehakse mõnes teises toimetuses, nii et on räägitud keele ja kirjanduse eri keeles. Aga ma mõtlen siiski, et see on hea, puhas, kaunis emakeel, mida me sealt võime leida. Tegelikult sellest aspektist, see on ju praegu ovaalne ka ja sellest võib-olla peaks peaks veel veel midagi lisama, see niisugune keele kaitse tähendab vabariikliku õigekeelsuskomisjoni ja ütleme, paljude keelekorraldajate kunagise töö ümber on siin hiljem olnud ka vaidlusi ja, ja on eriarvamusi olnud, et kas see kuidagi eesti keelt seda kirjakeelt liiga ei fikseeri ja liiga jäigaks ja ülinormeerituks ei muuda? Võib olla eriarvamustel, aga mul on tunne, et nüüd, kui vaieldakse selle keeleseaduse üle ja teda ikka veel ei ole ja, ja, ja ootame, mõtleme siis tegelikult on uskumatu lausa, et seal viiekümnendatel aastatel ja kuuekümnetel sinna otsa õnnestus eesti keelt kaitsta ja neil aastakümnetel keel ja kirjandus nähtavasti seda keegi kuskil avalikult lausa ei sõnastanud ja vist ei ole ka tagantjärgi sõnastanud püüdlas olema mingisugune õige rektse eesti keelemudel, et vähemalt selles ajakirjas oleks selline eeskuju, kus ei oleks võimalik noh, need ajakirjandust pidevalt risustavad võõrmõjud, aga ka üleüldse muud keele algused ja ja ega kõik ei ole alati nüüd võõrmõjudes. Kantseliidi pealetung kõigil muudel elualadel oli ikkagi ju kohutav ja tõmbega keel, milles kirjutasid kriitikud seal viiekümnendatel aastatel ja seda ei taha nagu eriti nagu lugedagi tänapäeval, see koosneb mingitest plokkidest. Et sellise keele vältimine ja korrektseks puhastatud keele säilitamine selles ajakirjas oli ikka suur teene. Ajakirja juhtimise ajal kõrval ja ühenduses sellega on kogu aeg kestnud tema viljakas kriitiku tegevus. Kas saaks öelda neid, et Olev Jõe oma kriitiku mina määras mingil määral ka keele ja kirjanduse kriitika näo? No minu arvates määras küll, sest kriitika valik ja, ja raamatute valik ja kõike keele kirjandus ei mahtunud arvustama ta küllalt väikese mahuga ajakiri raamatute valik, retsensentide valik, kaaretsensentide kaadri kujundamine ajakirja ümber. Selles kõiges oli Olev Jõgi ise kirjandusinimesena no kindlasti rohkem lõi kaasa rohkem tegev kui tegelikult ütleme ajakirja selle keelepooles. Sest see oli ta noh, oma südameasi ja on seda nähtavasti tänase päevani. Ta ise on selle põlvkonna kriitik, kes on kriitikasse tulnud küllalt ebasoodsatel aastatel ja võtab kriitilist hinnangut, et selle tõttu väga tõsiselt ta käsitleb, seda mitte kui minu arust mitte kui liiga subjektiivsed, püüdleb pigem sellise akadeemilise objektiivsuse poole oma kriitikas, aga üldiselt ja ühtlasi ta on seda kuidagi nõudnud ka nendelt arvustatelt, keda ta on toimetanud vahepeal, siin on olnud ka märksa subjektiivsema kriitika aastaid ja nähtavasti oled need liigne subjektiivsus pole kunagi meeldinud, see ei lähe tema iseloomu ja taotlustega kokku, pealegi ta noh, nii palju kui ma olen saanud ta kriitiku tegevust kõrvalt jälgida arvustuste valmimist või artiklite valmimist seal taga on tohutu töömaht, ta töötab veel väga palju lisamaterjali loeb mitu korda ja kole põhjalik. Ta on väga sageli läinud niisuguste tõesti olemuslikke ja põhimõtteliste nähtuste juurde. Mul on nagu kuidagi jäänud ettekujutus, et ole veel, on lihtsalt esiplaanil kirjanduslooline lähenemisnurk ja, ja, ja sealt tuleneb selline ka üksikteose arvustamise puhul juba kohe vajadus, et kuidas see hakkab kirjanduslukku paigutuma? Jaa, jaa, autori enda toodangusse, eks ole kohut, kus ta seal paigutub siis kogu eesti kirjandusse, aga ka mõnikord, milliseid paralleele teiste kirjandustega tekib? See on niisugune ikkagi tema käsitluses ja tema kirjutatud kriitika on minu arvates püüelnud ja sageli ka on olnud tõsine eeltöö tulevasele kirjandusloole selle perioodi kohta viimastel aastatel, ta ei ole liiga palju ilukirjandust ennast retsenseerinud. Küll on ta andnud minu meelest olulisi ja eriti olulisi analüüse kirjandusloo ja kogu meie kirjandusmõistmise kohta. Kirjandusloo kirjutamine on olnud ta südameasjaks ja seda on see sama keel ja kirjandus ka olnud tegelikult läbi kogu oma aastakümnete ja need on nagu lahutamatud, kui kõik see asi Ta on tõepoolest me kirjanduse valupunkte aidanud üles leida. Kui akadeemiline kirjanduslugu on kõrvale läinud ja konjunktuur arglikult käsitlenud meie kirjanduse ajalugu siis just Olev Jõgi on olnud see mees, kes on püüdnud meie kirjandusloolist käsitlust õigele teele tagasi nihutada. Tahaksin rõhutada juubilari töökust, muidugi alguses tuleb imetleda tema läbinägelikkust, kuidas ta oskas omale meeskonna koondada. Seal oli Asta hammeri. Tänud Surnalistika aru vastutav sekretär Endel Mallene, see oli erakordselt leidlikult kokku pandud meeskond. Ja ma arvan, et alguses käis vastastikuse õppimise tähe all kuni pea toimetajast kujunes tõeline autoriteet, kellest meie hilisemat toimetuse tulijat juba aina eeskuju võtsime. Ma ei ole oma elus näinud Ühtegi töökamat inimest, Olev Jõgi tuli toimetusse Amingul vara istus oma laua taha, hakkas töötama, hakkas redigeerima ja harva, kui ta seal tõusis, isegi õiget kohvipausi ei osanud teha, vaid ta rüüpas kohvi redigeerimistöö kõrvale. Ja, ja nii töötas ta kuni pealelõunani, kui ta koju läks. Kui meie olime oma tööd natuke pahasti teinud, siis võis pea taimede toast kuulata üksnes sügavaid ohkeid. Ja siis me saime aru, et me olime midagi jätnud tegemata, mida tema pidi üle tegema ja selle sügava ohkega. Peatoimetaja toast õpetas ta meid palju rohkem kui mingi sõnalise ettevõtmisega ja, ja pealegi kärkimisega nime. Õppisime sellest ohkamisest märku võtma ja tema töökusest lugu pidama, seda austama, seda endale eeskujuks pidama. Olev ühe laud ei olnud tühi, ta ei olnud ka lookas asjade all raske töö juures, see oli kuidagi ökonoomselt korrastatud ja tõesti see, ma olen seda kadestanud, seda laua taga istumise võimet tähendab kogu aeg Enda puhul mina ei suuda, ma tahaksin aeg-ajalt ringi trampida ja kõhuli visata või midagi niisugust teha ja aga nähtavasti selline tõesti nagu olev keel on olnud, võimaldab ka tegelikult korrektsete. Me loodame kõik kõigest hingest, et oma Harju tänava kodus, kus juubilar praegu viibib, etalon ka ikka võimalike tervis lubab ikka kirjutuslaua taga istuda, vahest siis küll mitte niisuguse pingega, ma ei tea, kas ta oma tõlked kirjutab masinal või pliiatsi või sulega. Teie teate paremini. Minu teada küll öelda käsitsi kirjutada. Ma vaevalt usun et selline tööharjumus, mis on aastakümnetega sisse harjunud kodus meest, vahel liiga palju, erinev sellest, mis toimetuses mul on tunne, ta tõuseb varakult. Ja mine tea, see tööpäev võib veelgi pingelisem ja pikemal tal neid pensionäripõlves. Ja ma loen neid, saate lõpuks Olev Jõe tulevikku vaatavat sõnad tema värske kriitika raamatu esimeselt leheküljelt. Iga teos on maailma uuesti loomine. Triviaalne tõde, esteetika aabitsast, kas on sünnis sellega alustadagi aga ikka jälle pidanud raiskama liiga palju jõudu endastmõistetavuse selgitamiseks. Kas me praegugi teame, mida sisaldab kirjanduses endast säilinud alalhoidlike jõudude kaitsehoiak? Vaimuelu on ootel, vaimuelu on murrangu valmis, kunstiloome olemaski on parimas kooskõlas alanenud uuenduskursiga. Pärast ideoloogilist stagnatsiooni tõotavad värsked puhangud ühiskondlikus mõtlemises huvitavaid otsinguelevuses täidetud aegu. Kas saaksime juba kõnelda esimestest pääsukestest, mis kuulutavad kevadet? Neid pääsukesi oodates peame arvestama, et kirjanduse seis ja kirjandus loome, nüüdishetk ei ole päris kattuvad mõisted. See, mis jõuab kaupluselettidele ja millest kõneldakse kriitikas kuulub tavaliselt juba eilsesse. Tõeline nüüdishetk on see, mis liigub. Loojate mõtetes on valmimas kirjutusmasinas käsikirjas ootel, toimetaja laual. Nii nagu elu ei uuene üle nõuab ka värskete tuulte mõjulepääs kirjanduses pikemat aega. Ka siis, kui muutuste vajalikkuse tunnetamine on alanud juba märksa varem. Eks toimunud see nõnda ka pärast isikukultusemurdmist. Uut mõtlemist tunnistavat teosed Juhan Smuuli, Rudolf sirgelt küpsesid vanas õhustikus. Jaan Krossil ei tarvitsenud otsida impulsse oma ajakriitilisi intellektuaalsele selle jaoks ja üldine ideelis kunstiline tõus teostus alles järgmisel kümnendil uue lainetuleku läbi, millest Paul-Eerik Rummo, Mats traat, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel ja Aleksander Suumann luules, Mati Unti, Enn Vetemaa proosas ja ta turgias määravad eesti kirjanduse näo kuni tänapäevani välja. Tund on tulnud, et algaks uus, hättas auraja.