Me istume Eesti raadio stuudios jõulu teisel pühal ja meil on külas härra Lembit Soots. Kanadast. Teie korra ütlesite, enne kui me siin stuudios maha istusime, et te tahtsite kogeda üle mitmekümne aasta, kuidas on talv Eestimaal. Aga nüüd oli teil see kena võimalus meelde tuletada, kuidas olid jõulud eestimaal. Ja see mõte mind nagu avaldusi ka kaua aega sügisest peale, et õieti kuidas oleks, et paljud väliseestlased sõidavad Austraaliasse päevadele Ta kuhu nad kulutavad väga palju raha, et miks siis mitte minna selle asemele jõuluks Eestisse. Et ära tunda, et kuidas Eesti jõulud on ja kuidas õieti Eesti talv on, sest sellest on nüüd 45 aastat tagasi, kui ma viimati eesti talle kogesin ja ka eesti jõulusid kogesin ja mul on selgesti meeles, viimased jõulud toimusid jõule, õhtu toimus Viljandimaal Halliste kirikus, mida nüüd enam ei ole, on maha põlenud. See ei olnud minu kodukirik väga lähedane kirika meile kodugi Kaiuti on, on Karksi kirik ja mõtlesin ka seda, et vana kombe kohaselt, et saaks omad sugulased kokkusaks sugulastega koos ma olen siin õed ja vennad ja et üks vend ja kolm õde ja nende lapsed ja lapselapsed teeks sellise koduse jõulu, too jõulupuuga ja küünaldega. Ega ma seda ei tea, ainult kuidas siin algas, jõulupuud on saada ja kas küünlad on olemas ja aga ilmselt noh, üllatuseks kõik olid ja väga siiski rikkalikud ja koduselt ja nii kodumaalikult. Aga kuna ma olen nii aktiivselt tegev väis Eesti muinsuskaitse seltsis, siis meil on loomisel just praegult ja pole jaanuaris aktiivselt kirikut abistamise päästmise fond ja, ja sinna ma olen mõelnud ka, et balla, et midagi saaks teha Karksi Halliste kirikule. Ja ma võtsingi kontakti või rääkisin sääst õieti siini ja kalliste Karksi kiriku õpetaja võttiski minuga kontakti ja ma lubasin seda turundust tagasi minnes sellest juttu teha. Kas meie ajalehtedest üleskutse teha need, kes sooviksid annetada ja toetada nende kirikute restaureerimiseks ja taastamiseks? Kuidas te üldse kujutate ette, kuidas saaks koos töötada välis-Eesti muinsuskaitse selts, meie? Mul oli see üllatuseks, et Eesti muinsuskaitse seltsil on selliseid suuri üritusi ja järjest nii nagu detsembrikuul Eesti muinsuskaitse seltsi esimene aasta päev, mida pühitseti Tartus ikka suurelt. Ja siis Jaan Tõnissoni 120 aasta juubel, mida, mida tähistati mitmes kohas Tartus, Tallinnas ja Viljandis samuti suureks sündmuseks ja suur korraldus oli tähistada ära vabadussõja algust. Seda ma õieti ei teadnud, et Eesti muinsuskaitse selts peale kõige nagu ajaloopärimust ja kogumise ja ka ajaloo rahvussümbolite taastamise temaga on, tegeleb just selliste rahvuslikude üritustega millest mul oli meeldiv võimalus kaasas olla. Muinsuskaitse seltsi esimene aastapäev oli väga pidulik Tartu Ülikooli aulas, kus ma kunagi ennem ei ole olnud. Läksin siis ära noore mehena ei olnud seda kunagi seda võimalust, samuti Jaan Tõnissoni 120 aasta juubel Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Kas seda aulat ma ei mäleta sellisena? Nad kõik andsid nagu vägagi pühaliku tunde, suursuguse tunde ja kuidagi väga nii, nii Eestile omase võimsa vaimu monumentidena, et kuidas me saaksime koos töötada. Need põhijooned on meil täiesti klaarid ja peamiselt, millest me saame aidata, et me korjame raha. Ja seda teeme meie klopp reaalselt praegu meil on peaaegu 10 Välis-Eesti muinsuskaitse seltsi koondiste üle maailma austraalia aadel läidist peale kuni kuni vankureni Kanadasse välja. Ja kõik need koondislased töötavad autonoomselt omaette, organiseerivad omaette endale oma põhikirjad ja kõikide on üks siht väga lihtsates sõnades toetada Eesti muinsuskaitse seltsi tegevust Eestis korjama raha ja see raha. Me saadame Soome, kus meil on Eesti muinsuskaitse seltsi toetamise büroo. Õieti see büroo on praegu nagu asutamisel ennem meil toimus see kõik nagu läbivoliniku ja sealt siis Eesti muinsuskaitse selts tellib siis vajalikke vahendeid tarbeitmisest endale oma tegevuseks tarvis on. Ja me oleme siiamaani välis-Eesti muinsuskaitse seltsi töötanud eksisteerinud olla kuus kuud paigu lõpus peale ja ma arvan, et meil on siiski väga edukalt on meie hulka raha kokku korjanud võib-olla aasta lõpuks peaaegu 100000 Kanada dollarit, pool sellest on juba Helsingis Eesti muinsuskaitse seltsi kasutada. Nagu te ütlesite Tartu Ülikooli aulas oma kõnes ka, et meie sellel aastal eriti proovinud ja püüdnud oma iseolemise eest võidelda, aga te olete siin olnud päris mitu korda suvel ka. Kuidas teile nüüd tundub see meie õhkkond ja kliima selle aasta lõpuks eestimaal? Ma olin siin juunis, mis õieti nagu see oli nagu kamise aeg. Sõda oli nagu näha isegi väga suurelt laialt eesti rahva eriti noorte ja kindlasti ka kõikide teatud nii eufooriat ja ma nüüd nagu tunnen, ta tegeletakse tõsisemate probleemidega ja probleemidega, millele on takistusi ja, ja milliseid tarvis ületada. Aga ma tean ka seda, et Ta on sellega kõigega arvestanud nii rahvarindetegevuses, Eesti muinsuskaitse seltsi tegevusest, et et kõik ei lähe nii kergelt ja, ja libedalt, vaid tagasilööke on raskusi ja et need siis tuleb välja võidelda. Ja tuleb palju tööd sellega teha. Teie olite nüüd jõulude ajal Eestimaal ja lähete, nagu ma aru saan aasta lõpuks ja uueks aastaks? Kanadasse tagasi. Ma soovin teile head vana aasta lõppu, head uut aastat. Mida te meile eestimaale soovid? Ma sooviks seda, et see vaim, mis nüüd on tärkama pandud selle aastaga, kui õieti poole aastaga kolmveerand aastaga. Et see, et see süveneks ja et inimesed tunneks seda väärtust, mis nende sihtisid taotlesime, meestel on et ei unustaks siiski ühte asja ära. Et kõik see edu ja edasiminek seisneb töös, et ei unustada mitte tööd ära muidugi sealjuures ka, nagu on öeldud, et ei tohi unustada naerda ja rõõmus olla. Aga töö on üks väga tähtis tegur edasi püüdmisel, saavutuste läbiviimisel ja eneseteostamisel ja olemasolu kindlustamisel sellest eesti vaimus, millest me tahame näha ja tulevikus elada.