On suur kuum suvi puhkuste ja reisimist aeg. Lõikudes linnas ringi, võib turistide voolu sattudes kuulda küll kõige erinevaid keeli ka veidi võõrapärast eesti keelt. Niisiis on praegune aeg kõige paremaks ajaks ka väliseestlasele sünnime külastamiseks. Laupäevane Georg Ots tõi 10-ks päevaks Eestimaale suure rühma väliseestlasi Kanadast. Ka meie järgmine vestluskaaslane on varem elanud Kanadas, praegu kõlab otse Eestimaa külje all. Minu nimi on Endel loo, mina olen sündinud võhmas, elanud mitmel maal. Algkooli sain siin ja keskkooli Rootsis. Ülikooliõpingud olid Kanadas maailmarändur. Aga üldiselt võiks öelda nii, et seda siin jalad seal. Ja praegu oled tihti maal päris lähedal. Praegu elan Soomes ja olen Soomes kooliõpetaja ja nii see elu on läinud, aga hästi, et ta on sedapidi siiski läinud, et ma olen Eestile lähedal ja saan käia Eestis üsna sageli. Kui tihti nüüd? No maa suve jooksul siin käin ikka vähemalt oma viis-kuus korda. Nii kui pikk siis seekordne külaskäik on ja millega see teid rikastanud on? No seekord oli üsna pikk, sellepärast minul skaalas vähemalt sellepärast, et mul oli, mul oli puhkus, muidu mul on mõned ikka tööreisid siin, aga seekord olid pikemad. Vot ja mul on hea võimalus ka muuseas käia Kihnu saarel. Esimest korda elus, imelik küll, aga lapsepõlves ei olnud seda võimalust. Ja see oli, see oli väga suur elamus minule isiklikult küll väga meeldiv, soe, hingelähedane. Oya inimeste suhtumine inimestesse ka minusse oli väga meeldiv. Kas oli ka lähemaid kokkupuutumisi käsitega mõnes peres? Mul oli võimalus isegi ööbida ühes talus seal ja nagu ma varem ütlesin, see inimeste isiklik soojus teestesse juurde, tulijatesse, muu mujalt tulnutesse oli üllatavalt meeldib. Ma ootasin siiski enam nagu võõristust, just, aga seda ei sündinud. Me tulime sinna just jaanilaupäeva päeval, nii et mul oli aega veel enne tutvuda natukene saarega, enne kui jaanituli peale hakkas. Mis tunne oli siis oma sünnimaal jaaniõhtutest? See oli kummaline tunne, kuna ma ise olen väga palju korraldanud niisuguseid sündmusi siin ja seal välismaal Eesti ühiskonnas ja äkki oli nii, et ei olnudki suuri Fanfare ja suuri jutt ja niisugust asja kõik muutus imeväel nagu lihtsaks sellega tuli, see oli nii nagu mingisugust nupust maha keeramine aeg maha stiilis või midagi niisugust, siis jäid äkki vaatama. Seal see siis nüüd on see tükike kodumaad ja kihnu seelik ja või see nagu seal öeldi kõrt ja ja siis muidugi muud rahvariideosatäitjaid kõigepealt meel, vaatasin, et imelikke pastlad käsiti alganis pika punase paelaga ja ja peakatted olid kõrget ja. Aga kõigest kokku võiks öelda vast seda, et küllap selle minule omakorda kui mitte just uus õppetund, siis siis kõikide vanade tõdede uuesti õppimine Nagu ma kuulsin, teie saatjaks oli meie kinoliidu esimees Mark Soosaar mees, kes tunneb Kihnu saart hästi, keda peetakse seal omainimeseks, sest ta on teinud paks kuulsat filmi. Kihnu naine, Kihnu mees on teinud segame väikese Kihnu saaremaailmas tuntuks. Jah, ma olen mõlemaid filme näinud ja mul on äärmiselt sügava mulje jätnud see, kuidas üks inimene on tõesti läinud nii pikale, et ta On juba sügavkõndi teinud Kihnu elu uurimisel. Ja ma mäletan, ma nägin neid filme Torontos, Kanadas. Ja seal oli ta veel muidugi suurem üllatus kõigile, kõik, kellega ma kokku puutusin Kanadas selle filmiga seoses nende filmide mõlemi filmidega seoses, need olid meeldivalt üllatunud ja isegi meie filmieksperdid seal asetasid mõlemad filmid täiesti dokumentaalfilmi esirinda juba rahvusvahelises laagris. Nii et seal hinnati väga Soosaare filme. Ja meie ühiskonnas käib praegu laiandale uutmise demokratiseerimise protsess, mis on meis palju muutunud ja, ja muutmas ja on muutnud ka suhtumist väliseestlastesse. Kas teenid oma viimastel külas hektel sünnimale, olete tunnetanud ka neid muutusi? Kahtlemata. Aga sellest ju mööda ei saa minna, see on, see on väga meeldivalt isegi haaranud kaasa ja on tore jälgida seda, kuidas üldine elevus ja positiivne mõtlemine lootusrikkuse esiletoomine tuleviku suhtes ja see kuidagi on toonud võib-olla isegi naeratuse selle natukene paadunud ettekandja näole kusagil Viru kohvikus või midagi niisugust, ma ütleksin nüüd, et see muutumine on elevus selle lisaks võib-olla ka tulnud esile teatud südamlikkuses, mida võib-olla ennem just selles mõõdus ei olnud. See on nagu juure toonud kuidagi ja see on, see on positiivne ja see on eriti meeldib minule isiklikult küll, teisalt võib ütelda seda, et tuleb ikka meeles pidada siin kodumaal. Et väliseestlane, noh jagahtlikult öeldes muidugi sörgib nagu sabas praegu. Ta, ta ei jõua seda informatsiooni, seal tuleb kodumaalt nii palju, et ta ei jõua lihtsalt seda raseda juba eestlane kodumaalt raskusi selle seedimiseks ja seal veel hullem see ei tule, praegu oleks vaja väliseestlase jaoks kasvõi just äärmiselt lihtsalt trükitud bületajani mis tuleks natukene kiiremini, läheks postiga kohale ja ja saaks sealt need otseandmed, see oleks minu arvates üks üsna hea viis väliseestlast. Mitte ainult kaasaegsetele sündmustele lähemale toomiseks, vaid üldse väliseestlaste koduma, eestlasega lähendamiseks, info, info, infoteadmised, mis juhtub, kuidas ja kuidas kohalikel inimene suhtub sellesse ja siin on nii palju niisugust, mida väliseestlasena on äärmiselt raske omaks võtta. Veelgi ma mõtlesin eriti muidugi vanemat sugupõlve, aga ka keskmist vähem loomulikult nooremat, sest nooremana pikka palju vabamalt seda veel on jäänud. Väliseestlase vana tunne sellest, et mälestused kuidagi lahti saaks nendest korvamatest mälestusest ja sellest ahtistusest sellest osas, et kui ma nüüd olin, ütleme väga lihtsalt noh, kui ma nüüd oli seal kusagil Eesti leegionis või mis ta võis olla, et et kas siis mulgi ka veel hõlma hakkab, Eestis tundub, eestlased on siin kindlasti, et niisugused kartused on ju äärmiselt asjatud, aga selle selgeks tegemisel inimesena, et need on asjatud, ei ole nii lihtne, lihtne toiming, tal on midagi nagu sees sisse jäänud, et mina tuleks välja puhastada ja ma usun, et sinimustvalge avalikkusele pääsemine on küll üks suur samm selles suunas. Aga Me võiksime nüüd võtta ka teisi asju, mis veel piiravad, ega siis, kui me võtame välises, tuleb siia tuleb külla on, ütleme tavaliselt mingisugusest turistirühmas, siis vaatame seda. Võib-olla ta alati sunnita igale poole, aga piiratakse küll, eks ole, ta ei saa igale poole minna, kus ta tahab oma sünnikohta ta minna ei saadava veri luba hankima. Me oleme teel sinna, et asjad muutuvad paremaks aga võrreldes välismaailmaga on see ikkagi üsna pikk maa veel käia, sellest saab, ma usun, olisi eestlane aru, aga ometi ta on mingisuguses ooteseisus enne kui ta otsustab, et noh, nüüd läheme ja läheme võib-olla laial rindel võiksime isegi midagi muud, kui me varem rääkisime siin, et võiksime kas või korral mingisuguseid väliseesti päevi kodumaal. See oleks ju väga-väga ilus mõte ja see on kindlasti läbiviidav, see on, see on kindlasti, aga alguses tuleks leida üks väike vigur, kuidas see lähenemisprotsess toimuks, toimuks nii, et tal loomulik ei ole pealesunnitud ja, ja kusagilt ametlikult poolt juhitud või, või korraldatud. See oleks minu arvates üks, üks vajadus, tõsine vajadus. Nii juttu oli sinimustvalge avalikustamisest ja tema muutis meie rahvusvärvideks. Teil on sarmas k ja sõrmus sinimustvalgega ja ikka. See on see õige aeg ja miks, milleks varjata, kui seda niimoodi tunneb, siis tuleb ikka näidata kah, kuidas tunneb ta, see oli niimoodi, et kui ma seal kiidu praamil olin, siis oleme ausad, tuli minu juure natukene vinnastanud olekusse Eesti noor. Aga noh, kuna mina olen ikkagi oma ametilt õpetaja, siis mina ei pane pahaks niisuguseid asju, tähtis on see, mis ta, mis ta ütleb ja millest, millest me räägime ja niisugused asjad ja ja temal oli ütelda, aga kummaline noor oli ta muidugi mõnes suhtes, kui ma rääkisin sellest, et, et siin näiteks meil oli sellest elusana liikumisest juttu, et siin kaks, et kas te olete sellest teadlik tantsud, noh et mina olen isegi ise seal kambas novot, kui tore, siis minul kohe küsimus, et kuidas te, kuidas te panete need kaks asja kokku, et Eesti number üks jumalanurgaks, eks ole, et tegelikult ju piibel räägib teistpidi, et jumal ei tohi olla teisi jumalaid kõrval ja sealt meie vaidlused siis algasid? Jaa, ta jälgis väga hoolega, aga ta ei suutnud põhjendada seda, miks need noored tahavad minna välismaale. Ta kuidagi jäi minu. Noh, kui ma julgeksin nii edev olla ja ütelda, minu isamaa armastuse külge kinni ühte otsa pidi ja ja siis ta Ta vaatas muidugi ehk seda ka, et noh, väliseestlasel nii palju soojust talt. Ma vastu, et kuidas siis mina nii rääkisime kõigest, mis siin oli rohelistest ja rahvarindest ja ja kõigest nendest probleemidest, aga mulle tundus nii, et tema kõikides nende rõõmude juures, millest ta küll osa võttis oma jutuajamises oli tal nagu sisemised vaevad sellega, ja need avaldused peamiselt niimoodi, et kuidas minul lapsed siis elavad niisuguses ühiskonnas mõeldes veel, et kui siin midagi enam ei parane, siis selles mõttes ta võttis, võttis kõik vastusele, mis, mida head on tulnud ja loomulikult aga nii, aga nendes asjades veidi küüniline, aga me leidsime kummalisel kombel siiski väga palju ühist asju, milles me olime sama, mõtlesime samamoodi. Meie olime nõus nende ise ka ja siis jutuajamine võttis nagu veidi hellema joone. Ja ühtäkki ma panin tähele, et, Ja see on minule suur üllatus, see väike parandus ka ja ja teiseks, et noh, sentimentaalne mõte veel suurem ja ja pistab minu sõrme ja ma ütlesin, et kuulge, kuulge arvas inimene, et see natukene ikka liiga ja ja siis tema läks äkki sina peale, mina, mina ka minul selle vastu midagi ole. Aga asi lõppes ikka sellega. Et kui ta ära läks sealt praami pealt, siis ta võttis ja kaisutas mind embas mind kohe nii tugevasti. Ja siis ta murdis selle viimase koore, mis mul veel ümber oli ja selleks hetkeks, kas teate, siis ma tundsin natuke, et ma olin nagu natuke isa talle ja. Ja eks tema ikka natuke poeg ka niiet sinimustvalge oli siin vist ei, c mis ühendas ja sinimustvalge ühendushetk?