Okupeerinud Nõukogude Eesti territooriumi, mis juba suure isamaasõja esimestel kuudel sattus vaenlase kätte tulime rahval üle elada kõik Hitlerliku vallutusega kaasnenud õudused. Asudes ellu viima oma maailmavalitsejale ikke plaane, mis nägid ette Käisi rahva likvideerimise füüsilise hävitamise, ümberasustamise ja osalise assimineerimise teel seadsid okupandid oma esmaseks eesmärgiks sotsialismi välja juurimise Anastatud aladel. Alles oli Eestimaal taastatud nõukogude võim ja juba tuli sellest jälle loobuda. Saksa okupantide plaanipärase terroriga liitusid 1940. aasta revolutsiooni käigus võimult tõugatud masside kõige verisemad arveteõiendamised, eelkõige nendega, kes olid aidanud kaasa rahvavõimu võidulepääsule ja tema esimestele edusammudele. Raskemad tagantjärele kindlaks teha, kui palju inimelusid hukkus fašistlike kurjategijate käe läbi esimestel okupatsioonikuudel. Ent võib päris suure tõenäosusega väita, et kõigist meie territooriumile mõrvatud inimestest nende üldarv ulatus 127000-ni. Langesid fašistide ja nende käsilaste käe läbi okupatsiooni esimestel kuudel ligi pooled seal 50000 kuni 60000 inimese ümber. Selle perioodi suurimat koonduslaagrid olid Tartu näituseväljaku laager peti aidata Pärnus ja Kreenholmi kasarmud Narvas. Sõjavangide jaoks oli suurim laager Viljandi lennuväljal. Ka põlevkivibasseinis ja Valga lähedal olid mitmed suured koonduslaagrid. Nagu tuvastati Tartu koonduslaagriülema Karl Linnase ja tema lähemate käsilaste Juhan Jüriste ja Ervin viksi üle 1962. aastal toimuvad kohtuprotsessi käigus hukkus Tartu koonduslaagris üle 18000 inimese. Nende hulgas oli ka Tartu intelligentsi esindajaid, tuntud kunstiinimesi teadlasi. Nihukati seal Tartu riikliku ülikooli tuntud teadlane professor Artur-Tõeleid kliima. Artur tõelik kliima lõpetas ise Tartu Ülikooli 1923. aastal, täiendas end seejärel stipendiaadina Berliinis Viinis ning asus 1927. aastal tööle õppejõuna ülikooli õigusteaduskonnas 1000 932. aastal kaitsta samas doktorikraadi haldusõiguse alal ja 1933. aastal anti talle professori kutse. Talvik teil oli siis võimalus nii üliõpilasena kuulata professor viimane loenguid kui ka seejärel olla tema lähemaks kolleegiks. Mina mäletan professor kliimanni aastatest 1935, kui ma Tartu Ülikoolis olin ise tudengina ja siis esmakordne, muidugi kohtumine oli, oli loengu tutvus, kus tema siis äratas minus otse hämmastust võrreldes teiste aegsete ülikooli professorite õppejõududega oma loengu nii-ütelda, metoloogilises osaleda Loengule sisse tulles peaaegu üldse ei, mingisugust paberit ei olnud, tal oleks väike pisike märkmik, kus ta ainult vaatas sisse teema ja siis kass istus mugavalt peaaegu nagu tugitoolis kateedris ja nii ta rahulikult selgelt sõnastas oma loengud ja see hämmastas mind nii-ütelda oma loogilise ja, ja selguse ja ettekandestiili poolest võrreldes tullakse teisi õppejõude. Pole mul juba üliõpilasena kujunes ka küll võrdlemisi tihe kontakt mõningate minu ütelda, töödega seoses oli mul temaga konsultatsioone ja siis kuma. Ülikooli olin lõpetanud, vahepeal küll õige väiksel ajal läksin Tallinnasse tööle, kuid siis temaanitada initsiatiivil, mind toodi Tartusse, valiti tihane vanemaks, assistendiks, riigiõiguse kateedrisse ja siis kah jätkus muidugi see kontakt veelgi tihedamalt kui üliõpilasena. Nii mõisates hiljaaegu kätte Ilmar Rebase raamat, kohus, kaebealune kaitsja. Ta meenutab seal sammuti professor kliimani kui oma jõudu. Ja sealt jäi meelde selline seik, et professor kliimanitee haldusõiguse haldusprotsessi kateedri juhataja ametikohal ei olnudki nii kerge. Sest seal oli ees Ungari aadlik checkey, kes pidas tol ajal loenguid. Saksa keeles ja hääletades ja aga siis tema muidugi ja tõi sellel alal haldusõiguse valdkonnas täiesti uue suuna ja ma pean ütlema, et see oli omapärane, ta vaatas küll normatiiv isiklikust aspektist neid asju, aga oma teaduslikust tööst oli tohutu suure töövõimega ja kui näiteks tema viimast silmust trükist 39. aastal tööd vaadata, siis paneb lausa imestama hämmastama millise ulatusega littertuur selles töös on, kui ma ei eksi midagi üle 400-le autorile või teosele. Viited loetelus tähendab viidatud teoste loetelu. Kusjuures kõik Euroopa tähtsamad jurisprudentsi esindajad Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, no muidugimõista ka Austria osas on põhjalikult läbi töötatud, rääkimata muidugi vanema generatsiooni teostest jurilise valdkonnas, nii et tohutu töövõime ja ühtlasi novaatorliku, mida ma tahaksin iiliti toonitada, sest tema tõi juriidilisse tõlgenduse sisse. No matemaatilise loogika logistikapinnal uue stiili hoopis ja kui nüüd neid viimaseid töid eriti õiguskorda vaadata, siis see oleks vist euroopas geen äratanud suurt tähelepanu viimastel andmetel nagu pidi tal olemas isegi saksa keeles ilmuvas Austrias, aga ka see ilmus, mul ei ole sellest andmeid. Uus tee, mis tal oli ka praktiliselt valmis veel 39 aastase õiguskord ja pidi vist 40 ilmuma veel üks töö, aga kuhu selle käsikirja saatus on kadunud, ei tea selleks juba okupatsioonivõimude koostemarreteerimisega muidugi kaduma. On teada, et õppe- ja teadustöö kõrval jätkus tal aega ka üle ülikoolist asjade-ga tegelemiseks. Ja seda kohe pärast juunisündmusi on teada, et aastal 1940 41 oli professor kliimann ülikooli. Haldusprorektoriks see oli, ma arvan, loomulik jätk sellele hoiakule, mis tal oli selle niinimetatud diktatuuriperioodi osas, kus ta oli nii kõvasti avalikult vastane nende uluotsa ja teiste Pätsi diktatuuriaegsetele tegelastele ja ka nendele, kes ütelda, kaasajooksikud olid ülikooli õigusteaduskonnas sinna ja siis oli päris loomulik, minul isiklikult ei pakkunud mingeid üllatus, kui kui ma kuulsin, et professor kliimanon haldusprorektoriks ja ta ise siis täitsa demonstratiivselt oli mõjus ka kindlasti üliõpilasel hästi, käis neil päevil punane jälg rinnas ringi ja avaldas ka artiklid ja tema ühe omapärase niisuguse tabavate sõnadega iseloomustas raha jõmmide, valitsust ja tema terviseraha ja ja nii, et ta tegutses Nõukogude võimu esimestest päevadest kuni lõpuni täiesti aktiivselt ja lagu mulle eelnevast jutamisest meelde ei. Ka sellel alal oli teil ühiseid kokkupuuterinde, mina olin kah umbes temameelsusega sellele eelneval perioodil ja nähtavasti sellest tingituna ka mind valiti Ülikooli esimeseks ametiühingu esimeheks. Õppejõudude ametiühing oli sel korral ja selle tõttu muidugi oli mul nii hästi rektori professor Hans Kruusi kui ka klimaniga kogu aeg vaja tihedat kontakti pidada, samal ajal olles ise ise nooremõppejõud riigiõiguse valdkonnas. Milline oli teie viimane kohtumine temaga? Viimane kohtumine oli mullu, õieti ma mäletan selgesti raekoja platsil Tartus kus me arutasime edaspidise samme, sest evakueerimise load olid meile juba antud ja me pidime koos seda tegema. Aga kõik need asjaolud ta ja käigud Läksid kahjuks teisiti. Mind arreteeriti Maal oma abikaasa vanemate juures kiidervel. Tema jäi Tartu, ta pidi küll tulema sinna ka, aga mis siin kõik Tartus seal all toimus? Ma ei tea, mina sattusin koonduslaagrisse tema sammutanud teineteise kohta, mina neid enam seal ei kohanud. Nähtavasti tema läks näitus väljakule, mina aga teise kohta Pälsoni tänaval ja keldrisse ja siis pärast vanglasse Jaani kiriku vastas. Nii et me kahjuks enam ei ei kohtunud. Kuigi ta tol korral avaldas nisust arvamust, et kindlasti tuleb evakueeruda. Aga mis siin vahepeal juhtus või miks ta jäi nii-ütelda, vist, kui ma olen kuulutabati ülikooli keldrist arvata, sest et see autonoomia kaitseb teda või ma ei tea, mis mõnes mõttes seal vist olla. Nii et tema viimastest elupäevadest meil siis täpsemalt kahjuks tema viimaseid elupäevi, no ma arvan, et neid ka väram väga palju ei olnud, sest arvatavasti juuli esimestel päevadel juba esimesel poolel ta kui ma kuulsin seda laagris juba tema, tema kaks assistenti, Väino lang Elmar kuus olid samuti mõrvatud. Nii et vaevalt seal mingisugust pikka hoidmist temaga oli. Artur tõeleid Liimann sündinud 1899. aastal. Nii et elu tuli jätta talle üpris noore mehena, 42 aastasena. Ja see on väga kurb, sest ma olen veendunud, et tema edasine töö, nii nagu ta ise ka juba minuga arutas oleks noh, väga tõhus olnud ka nõukoguliku õigus seaduse edasiarendamisel. Ja ta isegi leidis seda valitud tee, mütoloogiline tee annab väga hästi kohendada ja kui praegalt nii-ütelda tagantjärgi vaadata, siis paljugi oleks õppida tema tööde kasulikku mitmes mõttes. Kandermioloogia mõttes oli, ta on avaator ja ja oma nii-ütelda käsitluslaadilt oli midagi muud, mida me pärastsõjaaegses Tartu ülikoolis kahjuks ei saanud rakendada, sest programmid olid nii kanoonid ja ette kirjutavad, et seal midagi oma peaga midagi muuta ega arendada ei saanudki. Ja teie arreteerimise puhul pandi pahaks siis teie ametingulist tööd ja see oli minu surmapatud, et mind oli valitud ametiühingu esimeheks, tegelesin sellega noh, midagi niisugust, mida otseselt maha laskmiseks, nähtavasti oli ka teiseks, et need õppejõud, kes, kes toetasid valimiste ametiühingu esimeheks, Need nähtavasti kaitsesid ka natukene seda nii-ütelda, hoiakud natukene kergendama püüdsid Kross saksa okupatsiooni ajal arreteeriti veel ka teisi ülikooliteaduskonna õppejõude ja minu lähedale ütelda kolleeg noorematest. Johannes Mäll oli arreteeritud ja olime Konslaagris koos. Nii et teil mõlemal õnnestub siiski pääseda eluga. Ja õnneks seekord on küll olnud, niimoodi, oleks võib-olla olnud koos, võib-olla oleks ka oleks ka läinud mõlemat korraga. Kuidas teda meenutate inimesena igapäevaelus? Proserliimal oli? Oli poiss mees ja ta käis nii-ütelda lõunatamas, aga kõige rohkem kohvi joomas kohvikutes ja minulgi oli temaga põhilised kokkusaamise kohad, kohvikud, kas koopa kohvik või teen või Werner. Ja seal ta siis nii-ütelda selle kõrval siis konsulteeris, kui vaja on ka oma Assistentidega tavaliselt ta viites aega malemänguga, kas siis kiirmalet oli see siis mõni professor Prozzareiga kuni teine ja vestlus käis väga laia diapasooniga. Igatahes mingisugust noh, nisust erilist joont nagu välja ei paistnud, oli väga sümpaatne, väga lahke, väga-väga vastutulelik, kõigi õpilaste ja üliõpilaste suhtes, kes tema poole pöördusid, oli ta alati nõus aitama. Artur tõelaid kliimani saatus tabas ka põllumajandusteaduskonna professorid Peeter Ruubelid kellele loeti süüks kolhoosikorra kiitmist oma loengutel ning kuulumist hävituspataljoni. Tartu tankitõrjekraavis hukati ülikooli assistendid Väino Land, Elmar gruusia August kajand. Sama teed pidi minema ka juudi rahvusest filoloogia professoreid Leopold, Silber Steel ja Lazar Kulkovitš. Omal ajal olid nad emigreerunud natsliku Saksamaalt, tüüdeegaabeevitasid evakueerimisega ja langesid okupantide kätte. Oma poliitiliste veendumuste või rahvusliku kuuluvuse järgi. Mõrvati okupatsiooni alguses üheksa ülikooli õppejõudu. Fašistlik terror tabas aktiivsemaid üliõpilasi. 1941. aasta detsembris mõrvati arstiteadust õppinud Kaarel Raidväli üliõpilaste ametiühingukomitee esimees. Viljandi järve ääres tapeti hävituspataljonis võidelnud üliõpilased Ülo Laan tee ja Armand. Kôik. Suures isamaasõjas hukkus üle poolesaja Tartu Ülikooli õppejõu, üliõpilase ja teenistuja Ülikooli peahoone aula kõrval kinnitatud marmortahvel kõigi nende nimedega. Kuldsete tähtedega on seal kirjas ka kõigi nende nimed, kes andsid oma elu saksa okupatsiooni esimestel kuudel. Kedagi ei ole unustatud, midagi ei unustata.