Tere, mina olen Riina Roose laulupeo toimkonnast. Tänases kolmandas saates oleme laulupeolooga jõudnud iseseisvusaega täpsemalt kahe ilmasõja vahelisse aega. Pea 20 iseseisvusaasta jooksul jõuti pidada neli pidu. Nende korraldajaks oli Eesti lauljate liit, mis oli loodud Konstantin Türnpu eestvõttel. Riikliku toetusena loodi tollel ajal laulupeofond. 1928. aastal üheksandal peol leidis laulupidu oma praeguse koha. Tallinna peod olid siiani tiirutanud ümber Kadrioru. Muide see praegune plats, mis oli Puhhi moodi öeldes täitsa sooja kole, kuivendati projekteeriti ja ehitati lava kahe kuuga. Ma ei jõua seda ära imestada, missuguse kiirusega tegutseti. Selle tõukeks said lugupeetud sportlased, kes eelmise peokoha Kadrioru staadioni nii-öelda kaaperdasid. Aga ei ole halba ilma heata. Lauljad pidid väljapääsmatus olukorrast leidma väljapääsu ja leidsidki meile kõigile rõõmuks. Iseseisvusaegsetelt pidudelt on meie kavas kaks Mart Saare laulu. Mart Saar on muidugi suure koorihelilooja tema laulude tegelik pale, tegelik peensus ja võimsus ilmneb just suure kooriga. Ja loodan väga, et laulupeokoor seda mõtet kinnitab. Need laulud on, mis need ohjad Meida hoidvad ja põhjavaim põhjavaim on tõepoolest, Mart Saare vast kõige tuntum lugu, me võime seda pidada tema visiitkaardiks. See on 1910. aastal kirjutatud lugu Marie Heibergi tekstile. Ja Marie Heiberg oli seda teksti kirjutades viieteist- aastane. On märkimisväärne, et nii noore inimese kirjutatud tekst ulatub kargena mõistetavana ja mõtlema panevana tänasesse päeva ja loodetavasti veel kaugesse tulevikku. Põhjavaim kõlas Tallinna tehnikaülikooli kammerkoori esituses Peeter Berensi juhatusel aastast 2006.