Tere, mina olen Riina Roose, laulupeo toimkonnast. Jätkame juttu laulupeo lainel. Tänases neljandas saates tuleb juttu okupatsioonide ajast. Sellesse ajajärku jääb üheksa laulupidu, ka siin on oma eriti sünged ja veidi helgemad ajad. Kõigepealt meenutuseks see viieaastane rütm, mis oli kõne all muide juba pärast päris esimest pidu jõustus iseseisvusajal. Seega oleks järgmine pidu pidanud olema 1943. aastal. Selline plaan oligi, noodid olid trükitud veel kevadtalvel. Peeti plaani seda pidu pidada. Aga see jääb ära. Lisaks kehvadele oludele, mida tingib sõda ja Saksa okupatsioon on peamiseks peo ärajäämis põhjuseks tegelikult hirm nõukogude sõjaväepommirünnakute ees. Lauluväljak oleks liiga suur märklaud olnud, arvan, et tehti targasti, et sära jäeti. 1947. aasta laulupidu esimene okupatsiooniaegne. Ja kui ma nüüd tuleksin lagedale oma traforezza küsimusega, mitu laulu oli eesti keeles siis vastus on pikaks ajaks viimast korda. Kõik. Vaatamata okupatsioonireklaamplakatitel ja kohustuslikule repertuaarile on see pidu väga eestimeelne. Eriti kui mõelda, mis edasi saab. Ja edasi saab, et veel suur hulk inimesi vangistatakse, küüditatakse. Kui suur on olnud üle mere põgenike arv, seda ei tea täpselt keegi. Igatahes on eesti oma uuema ajaloo kõige mustemaks augus ja koos Läti ja Leedu rahvaga on meil protsentuaalselt kõige suuremat inimkaotused teise ilmasõja ajal ja järel. 1950. aasta laulupidu, see on Moskva diktaadi järgi tehtud. Nagu ma varem juba ütlesin, suu tõrgub pidu selle kohta ütelda. Sest kõigele lisaks on vangistatud ja küüditatud kolm alles hiljuti laulupeojuhtideks kinnitatud Dirigenti Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Ja kõige selle taustal jätkub neil jõhkarditel jultumust osavõtjate arv valetada enneolematult suureks. Ma väga loodan, et on võimalik saavutada vaikushetk meenutamaks ja mõtlemaks olnu üle. Me tõesti loodame. Aga ka sel pikal okupatsiooni ajal. On veidi lahedamaid aegu. 1956. aastal algatab Richard Ritsing üliõpilaslaulupidude traditsiooni Gaudeamuse. 1960. aastal on esmakordselt peol poistekoorid ja valmib Alar Kotli projekteeritud unikaalne laululava. Ja muidugi täiesti ekstra on juubelilaulupidu 1969. aastal. Järgmised kolm pidu pärast juubelilaulupidu on oma ajastu nägu, nagu seisak enne tormi. Muidugi on ka neil pidudel oma kulminatsioonini, ikka on lõputseremoonia ja Mu isamaa on minu arm, laulu. See järjepidevus ja kõige kiuste kokkutulemine justkui konstanteerimine. Me oleme olemas, me ei ole alla andnud. Nagu ütles Lennart Meri, lauluväljak oli meie viimane lahinguväli, mille taga haigutas hävingu pime unustus. Selle okupatsioonide ajal kujuneb võtmefiguuriks Gustav Ernesaks. Võime ehk ütelda, et ta pühendas oma elu mitte ainult laulupidudele mitte sellele kahepäevasele kulminatsioonile vaid kõigist ta kirjutas teistest ja üleskutsetest on tunda ja näha tervikutaju, mida laulupeo liikumine tervikuna kogu rahva kultuurilisele haridusele võib anda ja annabki. Ja piisab sellest, kui me mõtleme, kui seda laulupeo liikumist poleks olnud. Mis meist oleks saanud õigemini mis järele jäänud. Aga kuulamiseks, pakun 1975. aasta laulupeolt valitud Tuudur Vettik Uno tormi. Kersti Merilaasi tekstile. Selle laulu kohta on Riho Päts 1940. aastal Päevalehes kirjutanud nii. Vetiku, imeilus poeetiliselt hurmav nokk, Turn oma avara meloodilise joone ja südamlikult sooja harmooniaga. Otse kutsub tunde avaldusile. Nokk torni, esitab Tallinna kammerkoor, juhatab Ants Üleoja ja salvestus on 1979.-st aastast.