Hommikul teen lahti silmad, kuulen kahinat. Akna tagant kostab mingit kahtlast sahinat. Hüppan voodist, vaatan välja. Lumi ongi maas, vihma lompe järve pinda katab jäine gaas. Palju õnne, armsad sõbrad, saabunud on talv. Kogu maa on imeline. Muinasjutusalm. Suusatan ja kelgutan ja lasen alla mäest. Lumepallidega viskan märki kõigest väest. Ühel päeval astun õue, vaatan ohohoo ülal taevas lõoke lõõri pikka laululoo. Kevad kevadpäike näitab oma võimu väge. Juba õitsev lillemeri katab kelgumäge. Lehmal sünnib vasikas ja kassidel on pojad. Kevad paneb vulisema allikad ning ojad. Vahel püüan liblikaid, vahel püüan kalu, vahel jooksen suurest rõõmust, lihtsalt paljajalu. Jõuan lõpuks liivaranda. Hüppan sundi järve päiksepaistel tädid onud puhkamas on närve. Pritsin vett ja puristan ja olen päris pruun. Suvi on küll sellel aastal erakordselt kuum. Suvel pole miskit muret, ainult Marius ööl. Und ei tule kohe üldse, kui on valged ööd. Ema teeb romantikat ja isa grillid, liha. Vanaisa gaasikustab pehme saunaviha. Aga äkki kaselehed on kuldkollased, kartulite noppimisest, näpud mullased. Sügis saabus nõnda järsku juba langeb lehti. Südasuvemängureeglid enam nüüd ei kehti. Jope selga, saapad jalga, korjan metsas seeni läbi kirju lehevaiba, kahlan suure teeni. Otse läbi lompide ja keset sügisvihma. Imekombel mõni piiski saagi mulle pihta. Äkki kadunud on pilved, põllult tõuseb auru. Sügispäikeses vilistan ja lasen lahti laulu. Kevad, suvi, sügis, talv, mis on elul viga? Eestimaal küll mitte iial. Mul ei hakka igav.