Pille ja pall. Taavi oli jalgpalliväljakul ning harjutas palli väravasse. Löömist. Võttis hoogu ja virutas muda lendas kahele poole ja pall tuiskas hirmsa hooga väravavõrku. Sees. Taavi läks ning tõi palli väravast välja. Palli musti mudane. Taavi veeretas ta tagasi väljaku keskele. Siis ilmus põõsastest nähtavale Pille Pille, ela Stahli kõrvalmajas oli viieaastane. Tal oli kaasas nukuvanker ja selle sees tillukesed roosad nukunõud, mille kõndis väravasse, hakkas serviisi vankrist välja tõstma. Häi hüüdis Stahli, mida sa seal teed? Ma mängin, et see värav on kodu, seletas Pille. Värava pole kellelegi kodu, väitis Taavi Teadmis. Mängime hoopis, et sa oled väravavaht, mina olen palli ja sina pead selle kinni püüdma ning vastust ära ootamata sättis Taavi palli paika ning virutas sellele hirmsa nätaka. Pall lendas viuhti väravasse. Jälle see seiskas Stahli. Pille läks ja sülitas värava nurka veerenud palli pead. Tere. Ütles ta. Tore, sa mulle külla tulid. Kohe pakun sulle teed ja küpsist. Ta leidis oma nukuvankrist pisikese tassi ning sättis selle kõrvale ka väikese taldriku, millele asetus maast leitud. Käbi. Šokolaadikook seletas tüdruk headisu. Ta silmitses palli. Sul on nägu mullane, ütles ta haletsevalt. Vaeseke, tahad, ma pühin su puhtaks? Pille võttis vankrist lillelise taskurätiku ning tupsutas sellega palli mudast pead. Kahju, et sul juukseid ei ole, muidu ma kammiksin sind kah, ütles ta. Mida sa seal jama tõika staabi, anna pall siia, ma löön veel. Ta jooksis väravasse ning dokis palli jala hoopidega keskväljakule tagasi. Nägemiseni. Ütles Pille pallile. Tule varsti jälle. Seda ei pidanud kaua ootama. Taavi andis pallile metsiku obaduse ning see tuhises väravasse nagu kahurikuul. Värav, värav. Kisas, Taavi. Tore sind jälle näha, ütles Pille lahkelt pallile, kas soovid veel teed? Ottama, tõstan su padjal ja siis on sul pehm istuda. Aga pärast võin ma sind nukuvankris sõidutada. Me võime mängida, sa oled mu väike beebi. Ballile meeldis väga padja peal mõnuleda. Pille tahtis talle ka pudipõlle ette siduda, aga Taavi jõudis enne jaole. Anna pall, ma tahan teda veel lüüa, nõudis ta. Aga kui ta parajasti valmistus palli jalaga Dogsama, ajas see korraga hambad irevil ning näksast David varbast appi, karjus Taavi ning jooksis koju. Paljaga veeres Pille juurde ning nühkis end vastu tüdruku jalga. Pille kummardus ja tõstis palli nukuvankrisse. Ma panen sulle nimeks liilian, ütles ta hellalt ning kattis pallitekiga. Pallil hakkasid suurest õnnest juuksed kasvama, ilusad blondid nokid, millele meeldis väga neid kammida ja vahel tegid oma armsale ballile koguni kaks patsi.