Tädi Paula joob teed. Sel pühapäeval ütles ema, et viimane aeg on naabritädi Paula külla kutsuda. Kõigepealt muidugi televiisorist presidendi vastuvõttu vaatama, sest alles eelmisel päeval kajas terve trepikoda valjuhäälsust halast. Kuidas televiisor on jälle katki läinud. Aga Elga ära leppimise mõttes, kuna Paulaga oli vahel terake ütlemist ette tulnud. Ema arvas, et see kõik tuleb sellest, kui inimene on vana ja üksik. Mis peale vanaisa turtsatas, et pigem küll nipsakas ja edev. Ema teatas seepeale, et ega vanaisa ja kati osavõtt tee joomisest polegi kohustuslik. No selline pääsemine oli küll sulaselge rõõm. Kõigepealt otsustasid Kati ja vanaisa natuke lugemist harjutada. Vanaisal kukkus see päris hästi välja, ka Katil oli veerimisega tükk tegemist. Ent kuna koer jõulus ei tundnud üldse tähti ja ühel hetkel juba väga kannatamatuks muutus, siis otsustati, et vaesel koeral peab ka natuke lõbus olema. Valik langes pimesiku mängu kasuks. Kati oli täitsa hea meelega pimesik, vahel lõi küll ennast sinna-tänna ajaga, seest oli kõvasti põnevust. Sedasama arvasid ka vanaisa ja kõrvulukustavalt haukuv Julius. Ühel hetkel sai seotud silmadega kati vanaisa varrukast kinni, röögatas õnnelikult. Käes sa vala kere. Naisele nimelt tohtis nii-öelda, selles olid nad ammu kokku leppinud. Sest kui ollakse sõbrad, võib naljakaid asju ikka öelda, ilma et keegi pahaks paneks. Paraku polnud aga vanaisa selle varruka omanik, vaid hoopis äsja külla jõudnud tädi Paula. Ema mõõtis, itsitavad vanaisa ehmunud katid ja karglevad koera jaheda pilguga ning arvas, et mängude koht ei ole isikus. Tädi Paula kohendas end hapuna, aga järgnes emale elutuppa. Kati ja vanaisa läksid kuulekalt lastetuppa tagasi, kuigi uljust köitsid nüüd külaline ja teelaud hoopis rohkem. Uudishimuliku koerana tegid ainult nii väikeseks kusaining puges märkamatult laua alla. Teejoomise ja koogisöömise sekka kostis inimeste hääli ja midagi hõljus laua alla. Julius nuusutas seda ja aevastas kõrvulukustavalt. Laudlina serva alla, ilmus ema ehmunud nägu. Julius välja siit. Vaata, kus Kati on. Koer ei lasknud seda teist korda öelda, ajas end küüntega krabinal nii kähku püsti kui saia plagas laualt minema. Paraku oli tal õues käimisest siiani kaelarihm kaelas ja selle külgese hõljuv asi nüüd jonnakalt takerdunud oligi. Paula siidisall, kui täpsem olla. Mis oli õnnetuseks nii ära lõhnastatud, et jõunius ei saanudki teisiti, kui muudkui aevastas, aevastasi aevastas ning tormas sellest üha rohkem segadusse, sattudes pöörase hooga ringi. Kohe tema kannul ahastav ema, valjuhäälselt tänitav Paula ning lärmi peale omale jooksnud kati ja vanaisa. Ent jõulust ei olnud võimalik kinni püüda, sest tema jaoks oli tegu ülimalt toreda mänguga. Suur kummipuu kukkus ümber ja koe sai pisut mullaseks. Salli. Tagaajamine jätkus täie hooga, ent nüüd näitas Julius üles erilist leidlikkust ja hüppas avatud aknast lihtsalt välja. Ikka koos salliga, mis enam küll väga salli moodi välja ei näinud. Lõõtsutab seltskond, kogunes akna alla ja põrnitses jahmunult neile alt vastu vaatavat ja saba liputavad peni. Meil on esimene korrus jõulise, hüppa pala ilma aknast välja ja üldse haiget ei saa. Teatas kati tädi Paulale. Mõtles siis pisut ja lisas, aga ema kutsus sind külla, et sinuga ära leppida. Kas olete nüüd jälle sõbrad?