Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõe tundmise. Armeenia maavärinas kannatada saanud ala on kuulutatud eripiirkonnaks. See tähendab, et seal ei kehti tavalised seadused. Kõrgem võim on antud piirkonna komandandile. Vajaduse eripiirkonna järele tekitab eriolukord Armeenias maavärina inimohvrid ja suured purustused. Eri piirkonda on toodud sõjaväeüksused. Nende ülesanne on jämedates joontes kahesugune korra kindlustamine ja tsiviilvõimude abistamine purustuste tagajärgede kõrvaldamisel. Mis on tähtsam kord või abistamine. Esimene mõttesähvatus on abistamine, kes siis üldse hakkab nii kohutava katastroofi järel korda rikkuma. Kuid piltlikult öeldes terve maailm tunneb kaasa ja ruttab appi Armeeniale. Kuidas võib üldse mõelda, et kohapeal leidub inimesi, kes varemetes maal ja üldise leinaõhkkonnast ihkaksid mingisugusele kõlbluse vastasele tegevusele mõelda? Kahjuks on niisugune mõtteviis naiivne. Ajalookogemustest on teada, et rahvaste, kõige rangemate kannatuste ja katsumuste ajal on alati leidunud inimvaresid hingetuid, südametuid, kahejalgseid, kes on teiste suurest õnnetusest valmis endale kasu kahmama. Nii oli see Leningradi blokaadi ajal. Oli raske sõja kõige raskemates paikades. On olnud maailma paljudes õnnetuspiirkondades ja on ka Armeenias kasu. Ahnitsejaid on igasuguseid, on isegi neid, kes abistamise sildi all tulevad enda taskuid kotte täitma. Häbi tunnistada, kuid neid on olnud ka meilt appi rutanud hulgas. Aga kui poleks kedagi, kes kontrolliks ja silma peal hoiaks siis võiks marodeerimine võtta suure ulatuse. Armeenlastel on enamalt jaolt komme hoida raha ja väärtasju kodus. Varemetes on seetõttu rohkesti varandust. Selle kerge kättesaamine sünnitaks otsemaid kalameheefekti. Teate ju, kui üks kalamees näeb, et teisel hästi näkkab, siis tekib tal ilmtingimata kihk minna, samuti proovima. Kui varanduse jahtijatele karme tõkkeid ette seataks, siis ei tuleks abistamisest midagi välja. Nii et enne kõigepealt olgu ikke kord majas ja alles siis saame tõsimeeli rääkida abistamisest. Korra kindlustamise valdkonda kuulub ka evakueerimine, see tähendab õnnetuspiirkonnast nende inimeste eemaldamine, kelle kohalolek ei ole hädavajalik. Ka see pole kerge ega lihtne ülesanne mitte veovahendite puudumise või nappuse pärast, nagu võiks arvata. Ei. Enamik inimesi keeldus lahkumast niikaua, kuni polnud selge nende omaste saatus. Või niikaua, kuni hukkunud lähedased polnud mulda sängitatud ja neid tavade kohaselt leinatud ja mälestatud. Viimane kolmest leinapäevast oli 40. päeval pärast surma. Ära ei taheta minna ka siis, kui loodetakse varemete alt kätte saada elamispaika jäänud raha või muud varandust. Põhjuseid on igasuguseid. Kuid iga liigne inimene tekitab niisuguses olukorras suure hulga, lisab probleeme, mis on seotud toitlustamise, peavarju kindlustamisega, arstiabiga, epideemiate puhkemise ohuga. Lisaks kohalikele elanikele oli õnnetuspiirkonda sõitnud palju inimesi mujalt. Saamaks teada oma sugulaste saatust. Evakueerimist, pidurdasid kuuldused, nagu kavatsetaks armeenlasi lahustada teiste rahvuste hulgas nende lapsed anda võõrastesse perekondadesse kasvatada. Eks nendel samadel kuuldustel põhinev hirm takistas Armeenia laste asumist ajutiselt meie perekondadesse ehkki sellekohaseid pakkumisi oli tänuväärselt rohkesti. Kohapeal püüti küll veenda, et lastele pakutakse ajutist varjupaika ilma igasuguse tagamõtteta puhtast südameheadusest. Armeenia rahva kannatuste karikat on aga ajaloo vältel liiga sageli täidetud ning see on tekitanud usaldamatuse. Seepärast leiti kiiresti teistsugune lahendus. Lapsed evakueeriti koolide kaupa koos armeenlasest, õpetajanna tega emadega ja vanuritega. Ja ikkagi jäi eri piirkonda veel küllalt neid elanikke, keda seal praegu sugugi tarvis ei ole ning kelle mured ja hädad jõuavad kas otseseid või kaudseid teid pidi ka eripiirkonna komandandini. Eripiirkonna komandandiks on kindral Dmitri Duranski. Mul ei olnud üldse kavatsustega külastada. Esiteks teadsin, et tal on kohutavalt palju tegemist. Teiseks kujutasin teda ette karmi käega teatud määral tüüp mõtlemisega sõjaväelasena, kel tõenäoselt kuulan üldise käibefraase. Need on mulle vastumeelsed siin varemete vahel, kus õhk on täis inimlikke kannatusi, oleksid nad aga lihtsalt kohatud. Ma ei tahtnud sedalaadi elamust. Ja nii ma siise trüginudki komandandi jutule. Kui aga minu telekolleeg Aavo sillasoo tuli jooksujalu ütlema, et kindral kutsub õhtusöögile siis olin meeldivalt üllatunud ning sedamaid valmis minema. Esimene hoop minu väärkujutelma eripiirkonna komandandist oli antud ning olin juba ette veendunud, et õhtu jooksul saan neid veel. Kindral võttis meid vastu oma ja nüüd ma ei leiagi sobivat sõna ütlemaks. Gustamaid kohtas. Ütleme tinglikult korteris. Kas oskate ette kujutada eripiirkonna kõige kõrgema võimu kandja eluaset? Vaevalt. Me ei saanud isegi esiotsa aru, et oleme sõjaväefurgoonautos, mille tagumine osa on kohandatud elamiseks. Vastu juhikabiini eesriide taga magamisase ülejäänud osas laud, mis on ühtaegu töö- ja söögikohaks vastavalt vajadusele siis veel külmik ja mõned toolid, kõik kogu sisustus. Kindral võttis meid vastu soojade sõnadega ja tugeva käepigistusega. Palus istuda kaetud laua äärde. Laual olid leib, konservid, tee. Märgiks, et tegemist pole tavalise sõduriheinaga, kerkis eesriide tagant veel lauale kõrgemargiline Armeenia konjak. Esimesest hetkest oli tekkinud soe, sundimatu õhkkond. Tundsime kitsukeses ruumis ühise sõbraliku perena. Palusin, et kindral jutustaks oma siiasaabumisest. Moby Trucks nii kui kell 19 30 ma lendasin välja aserbaidžaani rajoonikeskusest Visunist teadsin juba, mis siin oli juhtunud. Leninakanis maandusin umbes kella üheksa paiku. Esimesed muljed lennult, Leninakanis. Kõikjal pimedus. Lennuki illuminaatorist oli näha vaid teedel autolaternate valgus, silmade lõputud read. Lenina Khani lennuväli oli täis lennukeid, üksjagu neist töötavate mootoritega. Pime valgust ei olnud. Elekter oli välja lülitatud. Väljapääsu juures lõkketule ääres seisis rühm inimesi. Püüdsin selgusele jõuda linna pääsemise võimaluse suhtes. See oli lootusetu ettevõtmine. Keegi ei osanud midagi soovitada, ehkki seal olid ka mingisugused kannatanud evakueerimise koordineerijad. Nägin seismas sõjaväemeedikuid, läksin nende juurde. Nad olid saabunud Jerevanis Tbilisist folkovnikud alampolkovnik kud. Järsku sõidab takso, selles on kolm inimest, peatasin auto. Meid oli kolm, minuga kaasas veel üks polkovnik Jõks, major, surusime end viiekesi tahaistmele, nii et taksos oli kuus reisijat. Sõitsime kõik teed, olid kinni, rusud. Hakkasime otsima võimalusi külateede kaudu sõitmiseks. Sõitsime piki linna piiri umbes poolteist tundi. Ka seal olid teed rususid täis. Kusagilt läbi ei pääse. Vaatasin, et nii me ei jõua hommikuks kohale, peatasin auto ja hakkasime jalgsi minema. Pärast umbes poolteisetunnilist matka jõudsime kohalike elanike abiga tsiviilstaabi asukohta. Raske oli korrapealt taibata, kes on kes. Olukorras polnud ülevaadet. Lenina kanoli purustatud kõikjal varemed, rusud, inimesed šokiseisundis lõkete ääres varemete ümber. Sainzda abist ühe autojuhiga, kes tundis linna. Teadsin, et sõjaväeosa on kindluses. Jätsime majori maha ja sõitsime koos polkovnikuga kindluse juurde. Kandsin ilmumisest ette oma ülemale armee kindral Zaitsevile. Sain korralduse sõita aega viitmata Kirovokaani. Väeosa autod olid kannatada saanud. Peatasin Saabuva sõjaväe autoinspektsiooni sõiduki, mida juhtis lipnik. Sõitsime välja orkaani suunas, kuni mäe harjani oli tee korras. Edasi aga olid suured lõhed, praod, tee mulle oli purustatud. Tekkisid liiklusummikud. Teisel olid ees teele varisenud kivid. Suure vaevaga pääsesid autod ühes suunas ükshaaval läbi. Tuli selles segaduses mingisugune kord luua, tulin välja ja hakkasin kindralipagunite mõjuga liiklust juhtima. On ju mõistetav, et niisuguses olukorras on see raske ülesanne, sest igaüks püüab võimalikult kiiremini edasi liikuda. Jõudnudki orkaani hakkasin koguma andmeid olukorra hindamiseks ja tegevusplaani koostamiseks peale lõunat, umbes kell 16 tuli kov. Kaitseminister, kes oli samuti seal, nägi mind ja ütles, et kõige keerukam on olukord Lenini Khanis ja spitakis. Viimane on täielikult purustatud. Määran sind eripiirkonna komandandiks. Formeeri operatiivgrupp. Alustasin sellest, mis parasjagu käepärast oli. Võimu võtsin üle. Sõitsin siia, spitaki, seadsime end kuidagiviisi sisse. Niipea kui hakkasin tööle ja sellest levis, kuuldus pürgiseid kõik minu juurde. Inimesi tuli muidugimõista. Üks vajas mingisugust abi, kel oli vaja päästa varemete alt lapsed, naine, isa, sugulased võtavad käes kinni. Tule, kindral, ma näitan sulle, kus nad on. No muidugi, kus oli võimalik, aitasime, püüdsime vastu tulla. Pärast hakkasime tegelema kirstud kohale toomisega matmiskohtade otsimisega ohvrite matmisega. Siis tuli laste, naiste ja vanurite evakueerimine. Vastavalt Ministrite Nõukogu määrusele tuli muretseda transport, hoolitseda toidu eest, leida inimestele peavari. Jaotasin linna viieks osaks, määrasin jaoskondade komandandid. Lahendada tuli kõikvõimalikke küsimusi. Otsisime kontakti kohalike seltsimeestega, eriti tahan nimetada parteikomitee sekretäri Muradiani kohal oli keskkomitee alaline esindaja. Muidugi, neid esimesi muljeid ei suuda ma kunagi unustada. Me oleme harjunud kõiki asju ja olukordi ette nägema, plaane koostama. Aga niisuguses olukorras on plaanidega, nagu nendega on. Pole eriti midagi peale hakata. Võtame kasvõi tsiviilkaitse, on olemas tsiviilkaitse staap, kes peaks niisuguses olukorras tegutsema. Reservreserv hukkus, samuti. Tuleb muidugi püüda ette näha teatud võimalikkuse astmeni tekkida võivaid situatsioone, nüansse, kuid see kõik on väga keeruline. Ma olen ju diale oma ametikohustuste täitja, ikkagi inimene, mul on kaks poega. Kehtestasid komandanditunni, teisiti selles olukorras ei olnud võimalik. Erirežiimi vajadus on vist kõigile arusaadav. See oli teisel või kolmandal päeval tuleb armeenlane nii alla 40 aasta vana ja palub öise liikumise luba. Milleks püsin? Ta räägib. Ma töötasin krohvi ana, järsku kuulsin raginat kõik rappus, jooksen trepist alla. Esimese ja teise korruse vahel kukkusid laest paneelid. Trepist enam edasi ei pääsenud. Jooksin tagasi üles, hüppasin alla, neljanda korruse aknast jäin imekombel terveks. Jooksin koju, majan varemeis, rusude alla jäi mul neli poega, naine, ema ja isa. Pean seal öösel valvama, võib-olla annab keegi elumärki. Mõistate, neli poega, naine, ema ja isamaa kirjutas endale selle loa välja. Ütlesin, ei suuda sind praegu millegi muuga aidata. Hiljem moodustati juba ametiühingute evakuatsioonistaabid. Inimesi hakati ohutsoonist eemaldama rajoonikomitee, rajooni täitevkomitee ja teiste organisatsioonide abiga. Kõigil kaasa arvatud rajoonikomitee sekretär oli kanda oma suured isiklikud mured. Loomulikult tuli meil kaasa aidata puhtinimlike küsimuste lahendamisel tuli tegemist teha tööde ja liikluse korraldamisega. Linn iseendast ei ole suur. Tänavad olid rusudest ummistunud. Linna kaudu aga lähevad transiitveod. Jerevanis kiruvad karnistepanawani. Väga palju oli eraautosid eriti sisse sõitnud teistest asulatest, sellepärast oligi vaja komandanditundi ja öösel liikuvate autode läbikammimist tuli tõkestada tarbetute autode liikumist, sest see hakkas segama päästetöid. Oli juhtumeid, kus kallur sõitis lühikest vahemaad tund-poolteist, sest oli sattunud liiklusummikusse seedingiski niisuguste rangete meetmete rakendamist. Me ei võinud ju kaotada aega inimeste päästmiseks varemete alt. Veel üks niisugune mälestus. Teen lahti ühe madala ehitise ukse, olen nagu hauakambris kaks naist, umbes viiekümnesed kummarduvad kirstu kohale, kõrval on veel kaks väiksemat kirstu, tähendab tütar ja lapselapsed. Lühidalt annaks jumal mitte ühelegi rahvale üle elada niisuguseid kannatusi, mis langesid osaks armeelastele. Nüüd räägitakse miksterisustasite härra põllud. Kas pole siis mõistetav, et tollal oli tähtis kiiremini kallur tühjendada selle nimel, et kiiremini päästa rusude alt inimesi? Sel ajal ei olnud mahti põldudele mõelda. Nüüd võib muidugi arutada ja kohut mõista. Kui aga see kohtumõistja laseks kogu selle tragöödia korraks endast läbi, siis oleks vast hinnangud objektiivsemad. Kindral lausub seda sisemise kibedusega ja valuga. Näen tema muidu rõõmsate silmades krust ja väsimust. Mulle meenuvad mitmed kergekäelised süüdistused, mida olen ka Eestimaal kuulnud. Võtkem kasvõi etteheited Estonia kaevanduse aadressil seoses põlenguga ja kiired oma kohtuotsused. Sealjuures polnud ka neil õigusemõistjaid vähimatki ettekujutust, kes ja missuguses olukorras otsuseid langetas ning et ka seal dikteeris esimeste sammude valikut inimelude päästmine. Missuguse imerohu mõjul siginevad kergekäelised kohtumõistjad? Edasise jutuajamise kindralisöögilauas anal Kuulat ehedalt tõlkimata. Loodan, et eripiirkonna komandandiisik joonistub niiviisi selgemalt välja. Meie jutuajamine jätkus teemal inimlikkus ja sõjaväelane. 37 aastat sõjaväe vormi kandnud kindral on veendunud, et inimene peab alati jääma inimeseks ja inimlikkus kuulub iga elukutse juurde. Ta pole kahetsenud oma elukutsevalikut ning tema kaks poega on läinud isa jälgedes. Kindral mõistab oma abikaasa rasket elu, kes peab suurema osa ajast, oleme üksinda. Kuid seda kirgastavad rõõmuhetked, kui saab teateid poegadest, saab telefoni teel mõne sõna vahetada mehega. Praegune eripiirkonna komandant on läbi teinud sõjamehe tee kõik kastmed jõudnud kõrgele, tib. Tahaks, et meie armee kõigil astmetel oleksid elu korraldamas inimesed, tõelised inimesed. Niisugused, kes soovivad rahu ja on selle nimel valmis oma ametkonna, see tähendab sõjaväe vähendamisele kaasa aitama. Samal ajal aga vähendamata sõjaväe tähtsust niikaua, kuni armee peab kandma kaitsefunktsioone. Uude aastatuhandesse tahaks aga minna nii, et ei oleks selliseid muresid, millega inimkond praegu vaeva näeb. Me kõik peame, oleme optimistid, kuid kõigepealt siiski realistid. Reaalsuse tajute optimism pole suurt midagi väärt. Tihtilugu võib see viia pettekujutuste lummuste maailma ning sealt hiljem reaalsusse langemine annab valusa hoobi. Meie poliitikarohkes elus tasub seda tarkust meeles pidada. Kui me midagi saatuselt palume siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõe tundmise. Et ta hoiaks alles meie optimismi tuleviku jaoks hetkeebeeessimismist hoolimata.