Küll kollane kõrb meile hävingut tõi must vaenlase parv kui arvutu arv neid ründas ja pillutas põrmu. Meid lõi. Armeenia mäed, verised mäed. Isegi ühe elu sees on ajasuhted nii keerulised. Aga kui sellele lisada ajaloolise ajasuhted. Ja kui jätkate mõtte punktiiriga, isikliku ajalõiku, mineviku ja tuleviku oma ajaliku elu piiride taha kui võtta oma suhteid ajaloolise ajaga vaid ajaloo ajaga. Ja kui võrrelda ajalooaega igavikuajaga. Veri ja mõistus missugune omapärane seos. Veri toidab aju, aju on mõte, on mõistus. Vereta ei ole mõistust. Mõistuseta, võib-olla verd. Mida vähem mõistust, seda rohkem verd. Sajandeid ja aastatuhandeid on inimesed oma mõistust arendanud. Tark inimene, mõtlev olend. Kes on see homo sapiens? Kas see, kes end lennutab maailmaruumi avarustesse või see, kes tõstab hardunud pilgu taeva poole ja palub kõige kõrgemalt andeksandmist oma võlgadele ja lubab ka andeks anda oma võlglastele? Aeg on inimkonna mõistuse varusid suurendanud, see on vaieldamatu. Mida kõike ei osata teha. Kui kiiresti areneb kõik see, mida me ühtekokku nimetame teaduseks. Aga veri voolab endiselt. Sõjad, mõrvad, ülekohus. Mõistus on viinud inimkonna enesetapupiirini. Kui mitte tuumarelva läbi, siis iseenda toodetud mustuse ja saasta sisse võib ikkagi surra. Nii üht kui teist on toonud meile mõistus. Tähendab mõistuse, Joya ära verd ja hävingut. Mõistus iseendast ei ole veel tarkus. Mõistust ja teadmisi on inimkonnal piisavalt. Tarkus on defitsiitne teadmisi omandada ja mõistust arendada koolis. Tarkust saab anda ainult elu, kuid elu on kitsi, tarkust ei anta igaühele. Möödunud aasta lõpul kirjutasid Aserbaidžaani ajalehed. Armeeniat tabanud enneolematu ulatusega stiihiline. Õnnetus kutsus esile Aserbaidžaani töötajate võimsa kaastundelaine. Nende südameis on valu ja kaastunne ja märkimisväärne, tõustes kõrgemale vastastikuste solvangute ja tülidest, olid vabariigitöötajad esimeste hulgas, kes ruttasid appi Armeeniaga. Aga nii see pidanuks muidugi olema. Kui saabus teade Armeeniat tabanud õnnetusest selle kohutava suurusest siis üks mõtetest, mis peast läbi käis, oli just see, et vähemalt sellele kahe rahva vahel lõkkele löönud vaenule on nüüd tulnud iseendast lõpp. Kuid selleks ajaks, mil ajalehtede veergudelt võis lugeda aserbaidžaanlaste abist armeenlastel tuli muid kanaleid pidi hoopis vastupidise loomuga teavet. Aserbaidžaanist oli saadetud õnnitlusi maavärina puhul sealt läbisõitvaid ronge, mis olid teel Armeenia suunas olla loobitud kividega ja muud seesugust, mis tundub tervele mõistusele inimlikkusest, rääkimata lihtsalt vastu võtmatuna. Aserbaidžaanis nii ajalehed kirjutavad sealse olukorra normaliseerumist, mille üheks märgiks olla tuhandete armeenlaste tagasipöördumine aserbaidžaani oma kodupaikadesse. Seda lugesin ma enne Armeeniasse sõitmist enne maavärinat. Kursoli küla, mida eestlased hakkavad üles ehitama, oli aserbaidžaanlaste eluase. Enne värinad läksid nad minema, asemele tulid armeenlased, Aserbaidžaanist. Me elasime 40 aastat Aserbaidžaanis pärit oleme siit kõik oleme Mägi-Karabahhist, kuid asusime Aserbaidžaani erinevates linnades. Meie olime mingi džaulis. Peale veebruarikuu veresauna hakati meid sealt välja suruma, algul oli seda nõrgalt tunda, siis aga hakati järk-järgult tugevamat survet avaldama armeelastele venelastele. Loodi niisugune õhkkond, et pidid ise ära minema. Ma läksin pensionile. Kui pensionidokumendid olid vormistatud, palusin, et mind viidaks remondimehhaanika tsehhi tööle vastavalt minu erialale. Tehnoloogilised seadmed, tõstemasinad, transpordiseadmed ja nii edasi. Tahtsin teha tööd, briga teadis, mis vanus see siis ära ei ole. 60 aastat. Võiksin veel õpetada noori, teha tööd. Kõik selle tehase seadmed panin oma kätega vundamentidele, andsin käiku. Panin kohale kõik kraanad. Isegi tehase väravad on minu tehtud oma kätega. Nende töölistega tegime üheskoos kõike. Ja nüüd tahtsin töötada brigaadis lukksepana, kapitaalremondil jooksval remondil või teha mittestandardseid seadmeid. Ükskõik mida vaja, mida tahetakse, või töötada uue tehnika peale. Olin kõigeks valmis. Pärast seda jutuajamist aga vaatan, et ülemus ei ütle enam tere, tuleb vastu, pöörab kõrvale. Ka edasistest jutuajamistest ei tulnud midagi välja, brigaad taga oli valmis mind vastu võtma. Öeldi, et tule tööle. Teisel päeval lähen tööle. Tsehhiülem ütleb, ei tule midagi välja, sind ei taheta, kõik on sinu vastu. Kuidas nii? Mina aitasin nad kõik teeotsale, õpetasin neid, kuidas nad, kui kõik minu vastu on? Noh, siis muidugi öeldi, et tunneme sind hästi, sul on palju õpilasi olnud ja nii edasi hakati mind üle kulgema. Ütlesin, et mulle pole kõike seda vaja. No siis öeldi, et sa oled ju pensionil, mine puhka nüüd. Võid isegi seaduse järgi oleksin võinud ju tööd teha, kuid oldi minu vastu. Ajutiselt tuli direktori asetäitja Mihhail kulatšenko määratud tehase direktoriks. Tundsime 11 49.-st aastast alates. Rääkisin temaga eraldi, ta ütleb. Siin on hoopis teine lugu. Kui ma teeksin sinuga määramise käskkirja, siis pean ise tehasest ära minema. Andsin avaldusi, lahkusin tehasest, ühe tunniga, vormistati kõik ära. See oli 27. aprillil, kui tulin tehasest ära. Läks, mai, juuni. Igasugused jutud, armeenlasi kirutakse Gorbatšovi kohta. Ma ei liialda. Lähen linna, igaüks tunneb mind. Kuidas me järsku muutusime kõigile mittevajalikeks, kõik spetsialistid olid armeenlased. Aserbaidžaanlased oli mul brigaadis palju. Äkki pole meid kellelegi vaja? Kaks korda taheti mu poega noaga lüüa. Kolmas kord tuli ta juba, tööraamat näpus, ütleb, võtsin töölt lahti. Töö tegemine on muutunud võimatuks. Mul on üks poeg sõjaväelane. Armeenias kirjutas isa Sõida siia jätta kõik sinnapaika. Olukord on niisugune halb. Niisugune oli Mart tundmersa jaanilugu. Samalaadset pajatas Grigori pagerjan. Nüüd nad istuvad ahtakeses telgis kogu suure perega majast, mille nad vahetasid lahkunud aserbaidžaanlaste ka oma korteri vastu koos vastava rahalise kompensatsiooniga ei jäänud pärast maavärinat midagi järele. Vaatan neid mehi, nende peret. Lase mõttes peast läbi nende jutustuse ja ma ei suuda ikkagi mõista süvapõhjusi, mis tekitas niisuguse vaenu, et tekkis seniajani kestev rahvuste migratsioon Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. Kus on kõige selle põhjus, kust tuleb vaen rahvuste vahel. Isegi siis, kui on rahumeeles aastakümneid kõrvuti ja üksmeeles elatud. Sõitsime kirvokaanist Vitacki Meie linnakuarst, Toomas palu märkas üle võõbatud teeviita. Värvi alt paistis asula nimetus. Ratsuk. Mis salapärane koht, son. Sõidame mäest üles. Järsku on tee peal ees punaste riidetükkidega märgistatud köis. Kolm noort bilitsionääri, automaadid käes, tõkestavad tee teeservas laudadest kokku klopsitud kuut, mis on lääbakel mitte maavärinast, vaid püstitanud meistrite oskusest tingituna. Tutvustan ennast ja pärin miilitsapoistelt, mida nad valvavad. Selgub, et nende selja taga on aserbaidžaanlaste küla. Saan kaubale, et võime minna seda vaatama. Kohtame tänaval inimesi. Kõik elanikud on siin aserbaidžaanlased. Meie vestluskaaslased on siinsed põliselanikud. Paljud on aga juba ära läinud. Väga vähe on veel siia jäänud mitmendal sõitnud siia toetusraha järele. Lubati anda 200 rubla selle järele, siis tuldi ka seni veel siin, alalised elanikud valmistuvad samuti ära sõitma Aserbaidžaani. Miks. Maavärin põhjustas purustusi ja armeenlased ei lase meid siin elada. Milles see skandaal tuli? Ei tea. Kui töölt tulime, siis peksti mind ka, peksti väga tugevasti, peksti isegi rajoonis, teateid peksti suure vaevaga, paranesin poolteist kuud, lamasin voodis. Kodus isegi mitte haiglas. Vaevu jäin ellu. Tulin töölt, et minna koju, kaheksa või 10 inimest võtsid mind kinni. Noored mehed peksid läbi. Kaua aega elasime siin 75 või 80 aastat, elavad siin aserbaidžaanlased. Millest see nüüd nii on läinud, kust mina seda tean? Karabahhi pärast. Kuidas riik seda mõtleb, lahendada? Ei tea. Pooled meist on juba siit välja aetud naised, väikesed lapsed on juba seal. Meie tulime raha järele. Novembrist alates ei käi meie lapsed koolis. Siinkohal jäime jutuajamine katki, sest vestlusse sekkusid hoopis teised jõud. Kaks automaatidega sõdurit, istudes meid autosse ja sõidudest mäe otsa, kus pidi olema garnison. Me olla luba küsimata tulnud külla ja nüüd otsustab komandant, meie saatuse. Komandant oli aga mõnus noormees suhteliselt vabariietusele, seetõttu ei saanud ma tema auastmest aru. Ta nentis, et ajakirjanikud ronivad alati igale poole. Ajasime temaga veidi aega juttu kohalikust elust-olust. Kuna ta oli ka ise alles nüüdsama siiakanti tulnud, siis soovitas ta ammendav oma info saamiseks minna tagasi pooleli jäänud jutuajamist jätkama. Jätsime sõbralikult hüvasti. Värava juures aga ootas meid järjekordne üllatus. Kaks automaatidega Militsionääri teatasid, et nendel on korraldus toimetada meid oma ülemuse juurde. Minu väide, et mul on komandandi luba inimestega rääkimiseks ei avaldanud neile mingisugust muljet, sest miilits on miilits ja kroonu kroonu. Võtsime selle tõsiasja teadmiseks ja vuras mäest alla nööri ja kuudi juurde, kus meid ootas üsna sünge major. Temalt kuulsime, et Me oleme murdnud läbi valvetõkkest ning meid oleks võidud maha lasta. Meie püüdlused arendada mõlemapoolset rahumeelset dialoogi osutusid absoluutselt viljatuks. Samasuguse eduga oleksime võinud oodata inimlikku reageeringut, telefonipostilt. Olime kahtlustatavat, meilt võeti ära dokumendid ja meil tuli olla valve all niikaua, kuni tulevad kohale kõrgemad ülemused ning otsustavad, mida meiega peale hakata. Kohalike elanike katsed meiega kontakti luua lõigati karmid läbi. Jäätmeselgelt tajuksime, kes me oleme, pandi Toomasel automaaliga mees sappa, kui ta läks veidikeseks nurga taha. Paari tunni pärast, kui oodatud ülemused kohale jõudsid, lõppes seiklus kiiresti dokumentide tagasiandmisega, ülilisega vabandustega ning lubadustega agarad miilitsapealiku karistada. Viimane oli koguni nõudnud, et meie auto ja ka meid suure põhjalikkusega läbi puistataks. Mõtlesin spitaki poole sõites, et niikaua, kui sellise tasemega miilitsa majori asju korraldavad võib perestroika saatus tihtilugu löögi alla sattuda. Võib-olla on ka siin peidus üks rahvussuhete teravdamise põhjustest. Mulle jäi igatahes mulje, et Armeenia tabanud suur õnnetus ei ole rahvussuhetes valitsevat pinget vähendanud kirjutab ajalehed. Mida tahes. Rahvussuhete järsu teravnes ja põhjus on mul seniajani lõpuni arusaamatu. Siin on varjul mõndagi seletamatut. Ka pole suhtumine ühiskonna erinevates kihtides rahvusküsimus ühesugune. Paljudest jutuajamistest jäi tunne, et töörahva hulgas ei osata samuti seletada lõkkele löönud vaenutsemise põhjust. Jerevanis seletasid kaks agrotööstuskomitee noort intelligentset ametimeest pikalt ja laialt üle. Koht, mida armeenia rahval on tehtud. Kui tahtsin nende juttu salvestada, siis nad keeldusid sellest ja hakkasid mulle innukalt kaela määrima üht bussijuhti, kes olla just Aserbaidžaanist põgenenud ja võib anda ammendavat teavet. Meie jutuajamine algas sellega, et ka bussijuht keeldus oma nime ütlemast. Kummaline ettevaatlikkus. Kas kardetakse meile juba tuttavat miilitsapealikku? Bussijutust võib aru saada, et Aserbaidžaani ettevõtetes vallandatakse järjest kõiki armeenlasi ja teeb seda direktor, just nagu tema üle mingit võimu enam ei olekski. Samas aga selgub nii sellest kui ka mitmetest eelnevatest jutuajamistest. Et vallandamine sünnib lahkumisavaldust alusel, siis edasi töötamine on muudetud võimatuks. Jutust koorub välja hirm, kui poleks olnud sõdureid, võinuks juhtuda sama, mis summ köidis. Korteri sinna potti naabrite kätte jätnud, valvaks korteri ja asjade järel. Olukord on selline, et see haab on ravimatu. Seda ei oleks pidanud olema. Võib-olla kõrgem juhtkond tahabki, armeenlased tuleksid tööle tagasi, kuid kohalik võim, väikesed ametnikud, need ei anna selleks võimalust. Ja isegi töökaaslased, kellega on nii palju aastaid koos töötatud. Isegi nemad on meie vastu. 40 aastat, millest see kõik algas, on raske öelda. Töölisklass on omavahel alati hästi läbi saanud, kõik see on alustatud juhtkonna poolt. Kui riik oleks pärast Sungaiti karistanud süüdlasi, siis poleks ka seda kõike olnud. Nüüd ei ole enam midagi teha, sest rahvas on rahva vastu üles ässitatud isegi kirjanikud ässitava televisioonis esinedes vaenu asemel, et öelda inimesed, me oleme vennad, nii ei tohi teha. Kus ja kellel on siis lõpuks õigus, kus on väljapääs? Lõpmatult ei saa ju nii edasi kesta. Igavesti ei saa nii, keskkonnahoid kestab nii kaua, kuni see küsimus ei ole meie jaoks positiivselt lahendatud. Ma töötasin seal Aserbaidžaanis, seal on minu sõbrad väga lugupeetud inimesed. Tunnen olukorda ja võin öelda, et vaja on võrdväärset lähenemist tähtsates küsimustes, eriti rahvussuhete valdkonnas. Me tunneme end pidevalt solvatutena, see on nagu ajaloos. Võib-olla oleme süüdi islamiusuliste ees, et me väga vara võtsime vastu ristiusu. Oleme süüdi, et oleme tööarmastaja rahvas. Võib-olla oleme süüdi, et oleme mõneti kultuurne rahvas. Võib-olla oleme mõnevõrra süüdi selles, et need kogu maailma silmade all näitame, et teame, kuidas saavutada väärikat kohta maailmas. Armeenlased oskavad mõelda, töötada, käituda. Ka kadedus etendas suhete teravnemisel suurt osa. Ka usk, erinev suhtumine eri usundites. Armeenlane Jerevanis Albert komandör Jan analüüsib olukorda. Ta räägib erinevatest suhtumistest Corbašoviljakitusse. Me tervitasime Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi läkitust ja läksime rahulikult kodudesse, et oodata, millal küsimus leiab oma lahenduse. See oli meie vastus avaldusele, aga paari päeva pärast tuli summ, iit ja armeenlaste tapmine. Ajalugu, kui tihti tahetakse ajaloo karmidest õppetundidest mööda vaadata. Vähe, on mõistusest õppida tundma ajalugu. Vaja on ka tarkust ammutada sellest varamust õpetust tänaseks ja homseks päevaks. 1966. aastal Armeenias välja antud raamatus genud Sytarmi ann Vosmansku impeeri on palju kohutavaid lehekülgi. Need kirjeldavad armeenlaste hukkamist sultan Abdul Hamid teise ajal 1876 kuni 1908 ja noortürklaste korraldatud massiliste armeenlaste veresaunu. 1000 909918. Esimesel nimetatud perioodidest hukkus umbes 300000 armeenlast, teisel poolteist miljonit põgenes 800000 inimest. Mõnes külas on elanikud maha löödud, teistes ainult paljaks riisutud külad on enamalt jaolt paljaks riisutud ja hävitatud. Neitsid ja naised on vägistatud ning suurem osa perekondi on jõuga pööratud muhamedi usku. Kirikud on rüüstatud, pühadused rüvetatud. Türklased ei tapamehi kohe ja seni, kui nad ujuvad veres, vägistatakse otse nende silme all nende naisi. Paljusid peksti, löödi maha. 31. detsembril peksti üht, kes sõitis oma asjade järele. Siia toodi ta juba surnuna. Maeti esimesel jaanuaril. Just enne seda aga kirjutamist Aserbaidžaani ajalehed, et armeenlased tulevad tagasi oma põlistele eluasemetele ja olukord normaliseerub. Meil on avalikustamine. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta tsensuuri, raamatus on kirjas. Armeenlaste kallal toime pandud metsikustest võib öelda järgmist. Need küsimused, mis puudutavad siseadministratsiooni mitte ainult ei tohi seal vaata hädaohtu meie sõbralikke suhteid türgimaaga vaid on ka vajalik, et käesoleval raskel hetkel hoiduksime isegi nende küsimuste läbivaatamisest. Seepärast on meie kohuseks säilitada vaikus. Olin 13 aastane, kui sõda algas. Läksin paljajalu metsa, pirne ja õunu korjama, et neid kuivatada ja rindele saata. Pärast läksin töökotta tööle. Aga täna pole mul mitte midagi, varandus läks kaotsi siin ja seal. Kellele mind vaja on. Mis nõukogude võim see on? Mina olen meie partei peale solvunud, ütlen seda avameelselt, tehku minuga mis tahes, ma ütlen nimelt, et juhtkond on süüdi. Grigori pagiriann jutustab tema solvumisest kostab läbi süütult valatud vere vastukaja. Kas aeg suudab verekaja kustutada? Rahvatarkus ütleb. Aeg parandab haavad. Võib-olla parandabki. Kuid on Haabumis paranevad visalt ja neid ei tohi ärritada. Veelgi lootusetu mune oodata haavade paranemist ja unustamist. Kui lüüakse uusi juurde. Uued haavad panevad ka vanad valutama. Mitte ainult meile, vaid mitmele põlvele, kes tulevad pärast meid jätab meie olevik oma pitseri.