On pühapäev, 21. oktoober väljas on kuldne sügis ja jutusaate stuudios täna hommikul kuldne inimene, tere hommikust, Jassi Zahharov. Hommikust jutusaate vedav pool siis Margit Kilumets. Öelgem. Millistes meeleoludest ja praegu Estonia teatris elate, teist on päris palju ajakirjanduses sellel nädalal juttu olnud ja, ja võib-olla mitte kõige rõõmsamas valgusega, teie tulete ikka sellise särava naeratusega ja olete justkui liiga heas tujus. No millega me ikka elame, Me elame, elame loomingulised teatris ja küll ka kõik kollektiivid, sest noh, rahamured ju seal on ja rahamured on ju alati, raha on ju alati vähe, eks ole, seda võiks alati rohkem olla. Aga selle peale vaatamata on sügav loomingule õhkkond, sest praegu muusikapool valmistab ette suurt üks verd, ühtegi niaalsemat ooperit, Rigolettot. Sellest on haaratud kogu kollektiiv, sellesse haaratud koor ja orkester tuleb sinna juurde kohe. Ja meil käivad praegu seade proovid. Nii et, et me oleme. Me oleme täiesti selles maailmas, mina olen seda ooperit olnud juba ju neli-viis korda. Aga minu kolleegidki teevad seda esimest korda, puutuvad sellega kokku. Sellest haaratud Nad on sellest vaimustunud ja innustunud, sellest partiini väga raske, väga dramaatiline ja ka mina tehes uuesti lahti, loen nagu uut raamatut, sest uus lavastaja, uus kunstnik, eks ole, esimest korda teha seda Estonias. Nii et, et kõik on nagu uus ja tööõhkkonda, Eesti loominguline. Nüüd teine pool, rahamured need seal on. Aga need saavad korda. Arst on tehtud ja sellesse valitsus suhtub positiivselt ja artisti tuleb väärtustada tema tööd ja, ja kultuuris, sest kui seda ei tehta rahvusooperis, kus siis veel sest rahvusooper on lipulaev, peab olema siiski majakas, mis näitab teed, ta peab olema kogu eesti kultuuri siduv asutus. Rahvusooper ise ütleb seda, et seal peavad olema eesti parimad lavajõud koondatud ja nii see ka on. Nii et, et, et ma usun, et need probleemid lahendatud. Niisugune esietenduse-eelne õhkkond personaalselt eile jazzi, kas te tunnete ennast hästi? Ma tean, et Ta on väga palju loomingulisi, väga suuri isiksusi, kes seda esietenduse tihedalt eelset perioodi elavad väga raskesti üle ja siis, kui etendus on nagu väljas, siis nad nagu vabanevad ja, ja kõik läheb paremuse poole. Jah, see, see on igalühel individuaalne, aga, aga praegu on veel täiesti rahulik, praegu on meil niisugune lavastusperiood. Tähendab lava keskmine periood, nüüd on, kõigil on, on partiid selged, nüüd lavastaja töötab, seatakse stseene, tegeletakse, proovisin analüüsiga, eks ole, pannakse paika mängureeglid. Lavastaja ütleb oma nägemuse, vaieldakse kõik osatäitjad selgeks, situatsioonid selgeks, et kõik saaksid ühtmoodi aru ja igaüks hakkab leidma oma oma rolli. Selles siis tuleb kolmas periood, kus tuleb juurde orkester ja peaproovid, vat siis läheb raskeks, siis on keeruline, sest siis on juba selline niisugune noh, küllaltki närviliselt läheb õhkkond, informatsiooni on palju, inimesed töötavad vaimsel punasel piiril. Kui võib nii öelda ja siis leiab see esietenduse näol lahenduse, siis on see kõik nagu pinged maas. Ja siis hakkab etendus elama oma osa ja siis hakkavad kõigil rollid arenemasse, siis läheb ära see niisugune noh, nõndanimetatud halb närv mis võib-olla ühel või teisel juhul takistuseks. See on ka väga individuaalne ja siis hakkab, hakkab, see hakkab nagu noh, ühesõnaga nagu me ütleme noh, hakkab siis siukene naa. Skeletile hakatakse siis nagu liha kasvatama. Küpsemine küpsemas. Öelge, mis saab siis, kui teil ei ole lavastajaga keemiat? Ma usun, et seda on elus ette tulnud. Minul ei olegi. Mul on nii vedanud, et mul on kõikide lavastajatega olnud hea koostöö kaasa arvatud ka praegu, Neeme kuningas on selle suure ooperilavastaja ja väga huvitav nägemus sellest, me oleme selle juba nagu selgeks vaielnud ja minu jaoks on mõningad asjad seal täielikud üllatused, aga see võib täitsa niimoodi olla. See on täiesti mõistetav. Sest et tema mõte ka selles, et tõmmata lahtisi ooper stampidest, sest selge on see, et seda on 150 aasta jooksul mängitud, seda seda on väga palju, väga paljudes variantides tehtud, siin on kujunenud välja juba traditsioonid, esinemisstambid, eks ole, kõik niisugused arusaamad, aga, aga kui ükskord seda lavastaks ka teistmoodi tahetakse teised aktsendid panna, siis nagu puhutakse kummuti pealt tolm ära ja need kujud hakkavad nagu hoopis teistmoodi paistma, need kujutakatuks võtavad inimliku palge ja, ja siis nad hakkavad hakkavad hoopis teistmoodi elama ja see on kindlasti ka publikule väga, väga huvitav ja haarav vaadata saalist. Aga et ei olegi kunagi olnud niisugust asja, et Eli ei toimi lavastajaga koostööinimene? Ei, mul ei ole olnud, ei ole, ei ole, mul ei ole südant. Siis sa oledki õnnelik inimene, mul on mul vedanud. Aga kas te olete ka äkki väga taktitundeline inimene? No ega siis teatise näidik alati alati esimesel kohal ja, ja siiski enesedistsipliin ja kasvatus peab olema? Ei no muidugi, teinekord on ammu turism. Looming no tähendab, kas sa kohe juhiv ei pruugigi võib-olla kõigest aru saada, aga sa jõuab sinuni sammhaaval, sa võtad selle omaks ja see lööb sinust läbi ja, ja see saab sinu omaks, ongi, tähendab, te oletegi nagu ühel lainel, ega siis kohe korraga ei pea midagi tulema, korra kõik tuleb, siis ei ole see asi huvita. Protse sisend. Aga kuidas näeb välja vihane Jassi Zahharov, oletame nüüd, et ei, me ei mõtle üldse teatrisituatsiooni, vaid mingit muud situatsiooni, et eraelus olmeküsimustes lihtsalt viskab närv üle. Kas te olete võimeline näiteks? Ma ei tea, kaupluses müüja peale karjuma või parkla inimese peale või või? Issand, ega no muidugi ma olen ka samasugune nagu kõik teisedki, ega ma võin karjuda, endast välja minna, eriti mulle, trahvi teevad kuskil ääre ja ja nad teevad seda nii salaja, niuksed varga kombel vaatavad nurga taha, nüüd ta läks ära ja ruttu supsti paneks siis klahvi vahele. Näiteks parkimistrahv. See on värske kogemus, ma saan aru jah. Hiljuti oli, mul on varem olnud ka niisugused noh, päris olmelised, tähendab ma ei tee pisiasjadest numbrit põhimõtteliselt. Kodus me võime vaielda soojaga abikaasaga võin vaielda lihtsalt kunstiteemadel ja see võib minna tuliseks, see võib minna tuliseks ja niimoodi, eks ole, sest see on küllaltki niisugune, noh, et ühele meeldib üks esimene teine ja siis ütleme ikka noh, siis on ikkagi, see on looming on väga hell asi. Oma olemuselt väga hell asi, et seal me võime niimoodi täägid ristata, aga aga lihtsalt olmes, kes peseb nõud või kes läheb poodi pool, pakime alati see, see ei ole üldse mingisugune mingisugune küsimus veel, absoluutselt see on, see on väga-väga hea sellesse, niisugune puhkusemoment seal ümberlülitusmoment on, see ei ole. No teie abikaasa Zoja Hertz on inimene, kes on teinud juba pikka aega toetanud ja sellises intensiivses loomingulises elus on niisugune partneri olemasolu äärmiselt tähtis. Kas te vahel üksildast õhtutel olete püüdnud ette kujutada, kuidas teie elu oleks läinud siis kui ei oleks soojaga kohtunud? Nüüd juba 20 aastat on kooslused, vot nüüd on juba raske midagi öelda, kuidas ta ei tea või ei teadnud, ei saanud juba kõik, nii, see on kõik juba nii omane, see kõik on juba nii lihasse luusse kasvanud, eks ole. Ma ei tea, kuidas see oleks võinud siis olla. Eks ta kuidagi ikka oleks olnud, kuidas ta täpselt. Ja mitte nii hästi, eks ju? Küllap ka mitte nii hästi, kindlasti, ja, ja kuidas teda leidsite? No ma ei tea, teates leidsin, oligi kõik. Ühel päeval nägin teda ja see oli niisugune esimesest silmapilgust niisugune suhe, mis tekkis, kohe, jäi. Aga kas te teadsite, millega ta tegeleb? Mida ja ta oli minu kolleegium telekontsertmeister teates nano eiei, miks? Ei, muidugi teadsin. Muidugi teha, seda oli kohe käibe vahelduseks plõks, tead, noh. Mis seal ikka. Mis on need omadused jässimiste sooja kõrval, olete endas avastanud kooselu tavaliselt tekitab ikkagi sellise situatsiooni, et üks peab järele andma ja teine peab endasse üht või teist asja kasvatama, et mis on need loomuomadused, mida te võib-olla uskunudki endale olemas. Et aga nüüd tänu soojale olete näinud, et ohu No ei tea, ikka, enesekasvatus käib ikka iga päev peab olema, tähendab, ega see ei ole niimoodi kooselu, see on, ta on ikkagi endast andmine ja, ja seda on ikka kogu aeg kompromisse. Kunagi mängis käia ühte väravasse, ta peab ikka võrdselt mõlemasse väravasse peab käima siis sind leitakse niisugune niisugune kuldne kesk, see et kuidas siis olla, aga mis omadus, omadus võib-olla teha kompris, omadus lihtsalt õigel ajal võib-olla vait olla, mitte kõigest rääkida, vaikida, see on väga kasulik oskus, võib olla kuulata, eks ole, kannatlik, kus sa vot niuksed asjad, niuksed teravate nurkade ära lihvimine. No kuidas rääkida, ristamine lõpeb, siis te olete need loomingulises täägi Tristanud reis. No siis Jases natuke ragistame ja siis rahuneme kõikjale maha ja rakvaavad ära jälle ja siis selle jätkab kõik samas vaimus, ütleme sedasi jälle ja siis ta läheb niimoodi, nii et ega see, see ei ole paha, siis on see nagu katalüsaator. Mis, mis paneb seda tuld all juurde. Nagu aadrilaskmine, kui on kõrge palavik Ja kas või, aga ega see ei ole maha, see on täiesti normaalne ja see on väga hea, sest kui see oleks Nicoloida naha, no siis ei ole, see ei ole see, eks ole, ta ikka peab põlemas loomingul ikka balantaanika, teisiti seda teha ei saa, kahjuks. Kas sooja on teie loominguline treener? Kuidas see füüsiliselt välja näeb? Iga päev, et ta teid treenib. Iga päev on see nii môned rahwartigaristavate ja siis marjutame kogu aeg ja selles mõttes on teil päevaplaan. Päevaplaan on nii, et sõltub ka teatrist, kui teatis on näiteks täna hommikul kell üksustega, proov, seade, proov, meil on oma ateljee nüüd samas majas. Kodumaja nagu seal on meil olemas klaverit, seal on olemas noodid ja kõik asjad, seal me siis seal me siis harjutame. Laulame ja vaatame läbi, kordame midagi, mis on tarvis. Nii et proovi, sa oled nii, ei ole, et sooja ette valmistanud, see on hästi efektiivne, Brookujagales, lähed proovi, hakkad alles ärkama sellest, mis lavastaja ütles. Sa oled siis juba nagu pann, on juba soe. Mis kell see tavaliselt juhtub argipäeviti? Kell üheksa pool 10 tuleb nii vara üles tõusta, et siis ütleme, et siis ühesõnaga saaks ikka juba nagu natuke niimoodi ennast lahti raputada. Ega ta lihtne ei ole, eriti inimesel, õhtune etendus, on mingisugune kontsert või, või, või siis et ega ta ei, ta nõuab ikka niisugust pingutamist ja ja ega siis kohe ei lähe ka nii kiiresti, sest noh, päeva jooksul lähevad muidugi lahti ja oled lahti ka alguses sa pead kohe kiiresti ennast lahti saama, siis nii vaimset kui füüsilist, siis ei ole see päris lihtne. Eks ma püüan käijaga sportimas, mida ma teengi, aga nüüd viimasel ajal ei saanud üldse, sest nii palju tööd on, see annab ka väga palju muidugi juurde uusi Spartsiliseline paigutad, no vaata ise paigutab täiesti juhuslikult, kuidas ma saan spordiklubis käia, et teha natuke seda aeroobset trenni südame jaoks. Ta natukene rattaga ja siis teha harjutusi seal. Et aga see on hädavajalik tisse. Aga nüüd viimasel ajal, et ma ei ole saanud, siis tal on täis kõikunud, et püüan uuesti seda taastada. Ja see saab olema üsna juhuslik, kus. Kuidas see täis tekib, et et inimene ju ikka ise juhib oma elu ja kirjutab päevaraamatusse neid asju? Nii näitab küll ja täis, no tähiste läheb, sest noh, on plaanid, noh tähendab kontserdid seal ja näiteks praegu kogu elu on, on see, et, et antud teates tuleb välja selline suur super kus ma teen nimi nimiosa, eks ole, nii, esiteks see on väga suur maht. Vaatamata sellele, et seal mitu korda tehtud, ei tähenda see mitte midagi ikkagi nagu alguses otsast peale, ehkki sul on ikkagi mingi vundament seal all juba olemas, eks ole. Kuskilt poolt tundub küpse malevate püüa siiski siiski nagu mingid dividendid nagu on, kus sa saad midagi võtta Ta tagataskust, eks ole. Nii, aga mul on ka, peale selle on veel igast muid asju, mul on praegu veel Vanemuises teha mõned mälestusetendused, Mikiver neljandal septembril oleks saanud 70 aastaseks ja me tõime uuesti välja tema lavastusi variandi. Taska, jah. Ja mul on seal need etendused teha 12 Helsingi rahvusooperis. Siis tuleb näiteks sõita Peterburi Georg Otsa ühele mäles kontserdile. See on ka novembri alguses ja siis hakkavad etendused, eks ole. Ja siis on seal muid esinemisi ka kontsert ja need, et noh, see nagu niimoodi täitubki. Ja vahel ajab vihaseks ka, eks ju? Helistatakse ja helistatakse ja janune, helistatakse nii palju, et ega kui kõik võtaks vastu, siis enam ei jääkski võimalust teadustööd teha. Sellepärast ma olen väga palju ära öelnud ja ütlen ka ära, nii et ma pean niimoodi balansseerida oma aega jaotada, et ma suudan teha teatritööd väga, see on esimene, see on primaarne siis teha ära kõik mu lähedased, aga ma pean ka, vaatame ma häälele liiga. Ega mingi taastumisaeg jääks. Nii et ega ma ei ole nii-öelda, ma tulistan iga päev. Seda ma ei suuda enam. Ikkagi peab olema ikkagi tase, tar. Ja nüüd me ise kutsusime nii-öelda hundi välja, rääkisime Georg Otsa mälestuskontserdist. Kas seda korraldatakse Peterburi poolelt? Ja seda kordakseni Peterburi poolelt korraldatakse, Nad kutsuvad ja meie teeme selle eeskava seal tehakse, me tegime seda ka eelmine aasta Moskvas Novaja Opera maasturil ootab seda ja, ja Aarne Mikk viib seda läbida, räägib Georg Otsa elust. See lähemis, populaarne kontsert seal oli, neid oli, kontsert oli emjas, seal kaks kontserti oli. Aga siin on üks Peterburis Venemaa, teda mäletatakse väga hästi ja teatakse, teda väga austatakse ja hoitakse teda. Kes peale teie veel laulad? Ma ei teagi, issand, ma ei teagi täpselt. Issand, ma ei teagi kindlasti Lenin, kes keegi on olnud seal, ta tulevad sealtpoolt ja ka kindlasti keegi veel on meemi. Aga nüüd nüüd asi on sobiv hetk sorida oma mälukambrites ja valida välja üks või ütleme siis kaks igaks juhuks sellist Georg Otsa pala, mida me võiksime tänases jutusaates meie sellisele kirglikule jutuajamisele vahepalaks mängida, mis see võiks olla ja miks? Georg Otsast võiks tõesti olla midagi võib-olla mõned tema lauludest, midagi ma ei oskagi öelda. Võib-olla isegi mitte klassika poole pealt võtaks niisuguse niiskuse estraadiklassika poolelt nüüd väga ilusad asjad, mis ta on teinud. Mis on mulle kohutavalt meeldib see periood Eesti muusikast näiteks, kas maailm samme täis on, mis ta laulab maailm samme täis, tada, tada Tiidada. Ma arvan, et seda ma arvan, et seda äkki kuulamegi No kuulame main samme täis. Sa ei saa otse sinu ees. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Jassi Zahharov. Me kuulasime ime tabast Georg Otsa, kellest ka on viimasel ajal Eestis palju räägitud. Asi, kas te olete juba kinos käinud? Mina käisin filmi vaatamas ja nägin seal teid. Noh, ma ise ei ole käinud 800 vaatamas, aga me püüame seda teha. No ja see film räägib Georg elust ühe inimese silmade läbi inimeste teod tema teise abikaasa silmade läbi, kellega tal oli kõige pikem kooselu ja äärmiselt keerulised suhted, olid seal väga palju, grotesk oli seal ja nii edasi. Nii et see on küllaltki dramaatiline Kas teil on väike ebalus, väike hirm seda vaatama minna, võib-olla ta üldse loobute? Ei, ma vast ikkagi loobu, aga umbes aiman juba, mis seal on ja mis võtmes ta on. Kindlasti ma vaatasin ära. Kas teil on oma, ütleme, viimase aja filmikogemuses näiteks, tuleb meelde mõni film niisugusest maailma muusika suurkujust või ka näiteks lihtsalt teatri suurkujust, mida oleksite vaadanud suure huviga ja kus selle inimese kajastamine kujutamine oleks teile läinud väga sügavalt hinge just ma tean, näiteks Maria Kallasest oli kirjutanud Panen siia, ma vaatasin seda, nägime. Ja ja oli positiivne elamus. See oli, oli hästi-hästi huvitav film, selle hästi huvitav film siiski see Vilm avastama sees poole Marie Kallase isiksuse avas siiski, miks ta selline ole, miks ta kujunes kogu seal oli siiski leitud sellest, ma ei tea, kuidas siin järveotsa puhul on seal välja tulnud, selles filmis sellepärast tasubki vaadata. Mulle tundub, et, et kas nüüd kas ikka tema isiksus nüüd sellega nagu tõelised sai avatud, sai seda mõistet, mis ta tegelikult oli. Sest näiteks linnahallis paar aastat tagasi etendunud Georg oli hoopis teine. Ma nägin seda ka värske pilguga kõrvalt ja mul mul see väga meeldis. Mulle väga meeldis. Dramaturg Urmas Vadi. Mulle tundub, et oli saanud selle kätte selle, selle peamise, kes oli siis Georg Ots see, kuidas ta võimu ja vaimu vahekord, see nomenklatuur, need mängureeglid, kuidas ta nad omaks võttis, kuidas ta pidi nende vahel laveerima, mis jäädes seejuures iseendaks. Mis sa talle maksis, mis ta tundis, sel ajal see minu meelest seal lavastuses oli ja hästi ära tabatud ja see, et ta oli nagu groteskne võtmes tehtud. Kogu see süsteem, mulgi groteskne, eks seda ilmselt saigi ainult niimoodi võtta. Nii et küllap ka siin Peeter Simmi filmis on see olemas, aga ma lähen seda vaatama, siis ma saan seda täpselt öelda. Teil oli seal filmis väike roll. Kuidas te üldse sellisesse filmi tegemise kogemust suhtute, et kui teile pakutaks mõnda suuremat osa, kas te võtaksite kaaluda? Ma võtaks kaaluda, aga ma ei ütleks kohe mitte mingil juhul, jah, sest ma olen seda meelt ikkagi kõikides asjadest, iga kingsepp peab jääma oma liistude juurde kuigi mulle näitamine väga meeldib ja mulle meeldib sõnateatrile väga, seal on alati meeldinud ja ja ma sooviksin seda, tahaksin seda seda teha, aga kui mul on niisugune pakutakse, siis oleks täis kõhklusi ja kahtlusi, nii et ega ma ei oleks üldse ennast kindel, kas, kas see on õige või õige mõte seda vastu võtta. Niisugust pakkumist, ahvatlevat pakkumist? Minu puhul vaata, esimene reaktsioon, kui niisugust asja annetada ka. Et kas seda on ikka vaja teha, et aga miks sa Tatatud, miks ma nüüd, et ma ei lenda niimoodi peale kohe etet ohu ja see on hea oioi, ma tahan seda. Moodne sõna ja siis on väljakutse. Väljakutse eieiei väljakutse võite olla aga ka väljakutsest see väljakutse sa pead jagu saama, kui sa temale alla ja siis on ju ka mage, eks ole, seda pole ju ka see, eks ole, et sa pead ikka endas enne selgusele jõudma, et mis ja kuidas, kas saab või ei saa ja ja kõhklused ja kahtlused on, on kunstipuule tavalised. Te ütlesite, et igaüks peab jääma oma liistude juurde. Kas te mäletate seda hetke, millal te aru saite, et teie liistud on laulmine? Ma seda valdav osa oma elus teinud ja no küll siis ongi see küll see ongi minu liist. Aga mul on sellega veel vedanud ka, et neid liiste õige mitu nii ja sellepärast, et sest ma ei, eile oli ainult ooperi, ma võin ka laud estraadi, mis mulle väga meeldib ja muusikali ja nii et nii et seal on niuksed liiste veel liistukisi juures. Aga millal see juhtus, kui väike poiss olite või olite te sootuks juba noormees, kui te välja mõtlesite, selle te tahate lauljaks saada ja et teil on selleks võimeid. No ma laulsin lapsest peale ikkagi väga väiksest peale laulsin kodus, lauldi ja tähendab, ega ma ei, mina lasin alguses arssarts, ma tahtsin oma vanaema aidata ja ema oli meditsiiniõde, kadunud ema. Ja ma tahtsin hoopis saada nagu arstiks, aga läks siis nii, et noh, laulmine hakkas koolist valguslasteaias, eks ole, ja siis siis koolis oli ikka üksi koolipidu, nagu ilma selleta ei läinud, et kui mind ei oleks, sest ikkagi õpilaskond nõudis ja ja ma olin koolis nagu niuksed Eka niux pool iidoli seisuses ikka olin ja nii et, et tähelepanu ümbritsetud ja siis tihti niuksed niuksed, vallatsejad anti andeks ja tänu häälena tänu noh jah, ikka, et ma laulsin, tegin ja ja päästideleningud kooli au ära ja aktused ja mis asjad kõik olid ja need need seata läksima, sealt kasvas niimoodi välja. Niisugusel loomulikul teel ja noh, ongi. Aga seal ei olnud siis kõhklusi ja kahtlusi, vot mina, kes ma olen Giorgi filmi näinud, kuidas isa seal ütlebki, orgile? Häält sul ju on, aga see on ikka väga nõrguke, et, et kas sellist hirmu ei olnud, et, et äkki ei tulegi midagi välja. Seda mul ei olnud, ma kuulasin väga palju plaate ja ja ei, mul seda jandus mul oli, oli, oli suure kava kogu aeg. Et ta ei olnud? Ei seda ei olnud seda ei olnud, seda ei olnud sõbralikult kaugele kosta. Ei, seda ei olnud, seda ei olnud ja mulle meeldisid kohutavalt tenorid, meelist mõlemale tänavad väga kuulasin ja püsinud ikka järele aimata ja ahvide tenorit vist ei saanud? Ei saanud jah, las loodus on, on niimoodi juhatavad sellel nädalal parite, nende hulgas ei ole üldse paha. Kust see hääl pärit on? Olete te selle välja mõelnud, kodulooliselt paika pannud, kusagil suguvõsas mingeid väga uhkeid laulumehi? No eks ta vanematelt on mõlemad vanemad laust mõned vanematelt, aga muusikast ja sellest on iga ta muust pole. Aga nüüd on siis oldud teatis juba esimesel septembril disainid siis 35 aastat täis teate saada. Kuidas Estonias käib, kas siis tullakse mai tea Taska tordiga ja punaste nelkidega õnnitleda? Ei, seda, noh ei see on minu enda jaoks. Tei seda nagu ei olnud üldse. Sest ta Estonias ma olen olnud 10 aastat. Nii et ei, see on nagu iseenda jaoks lihtsalt, et, et sellest ajast peale nagu 72, esimene september. Kui vanemasse läks. Seal käib töö edasi ja see protsess on neetud, aga see nagu ei see nagu ei ole. Aga kas te sellel samal päeval näiteks mõtlete tuleviku peale, et et kui kaua veel ja ka oma jaksan ja ka oma tahan. Mõtlen ikka, miks ei mõtle, sellepärast kui ma olen ikka nii kaua nagu 35 aastat ikka vastu pidanud sellel karmil erialal kapriis seal, siis siis ikkagi noh. Peab ikka lõppkokkuvõttes midagi olema, sest ega eluviis on ju ka selline olnud, et mis on sellele kaasa aidanud ja, ja on olnud ju see, et ega kõik on endast antud selle nimel, et seda saaks teha. Ei ole ju midagi peenrahaks vahetatud. Aga mis puutub sellesse, et kas ma enam tahan, ei saa salata, ka need mõtted käivad peast läbi. Et kas ma tahan ja kas ma jaksan ka? Jaa, muidugi. Sest ega ega siis need kahtlused ja kõhklused, need pole kuskile kadunud. Need on ikka alles, ikka mõtled, et kas sa suudad, sa saad ja ja ega see kogemuste pagas ühelt poolt see ju aitab sind, aga teiselt poolt on ta väga suureks koormaks seljas, sest ega ta ju ütleb sulle kogu aeg etatud, see on halvasti, see ei ole hea, vaata et, et seda ei tasu teha ja ja, ja võib-olla võib-olla seal loobuksid paremgi Miie mehikene sees räägib, eks ole, siin kõrva taga piiksub, eks ole, ikka kas ma saan või ei saa ja oi see ja ja see enesekriitikameel on ju ka nii, et ega, ega siis eneslik kriitilisus Gaius üks üks neid suuri takistusi, mis viitab sellele, et viib mõtted juba sellele, et kas ma saan ei jaksanud nii tohin teha või niimoodi. Kuigi, kui me nüüd vaatame maailmas ringi, siis on küllalt palju küllalt eakaid aga samal ajal supervormis suuri lauljaid, et, et võib-olla see vanus, kui teil tervis vastu peab ja sellist loomingulist hindu jätkub, ei ole üldse mingi takistusi. Räägime nüüd muidugi nii, nagu te hakkaksite juba 100-le lähenema. Ja tegelikult kui vanad olekesi olla, oh jess ver noh, siis on ikka kõva, 20 aastat võib ju veel kindlasti laulda või ei või. No võib laulda küll, kaua tahaksin, muidugi laule võib rokkim ka laulda jättis ja on seda vaja ja ega siis ei pea enam ju teatis ka olema, sest ega nüüd on, nüüd on, nüüd on natuke teised ajad. Nüüd Ta nii nagu oli, oli nõukogude ajal, et inimesed, kes sinna tulid sealt ka lahkusid. Nüüd on ikka inimesed juba võivad teatris töötada, mitte enam nii kaua ja minna oma teed. Valida teine tee hoopis, kas siis game laule tee või, või üldse, eks ole, vahetada kogu elukutset. Et praegu ei ole see enam enam niimoodi, et inimene, kes tuleb teatrisse, et ta sinna ka jääb. Praegu on teised ajad ja teine, teine suhtumine ja arusaam ja nii on see ka mujal mujal. Teine asi, kas see nüüd Eestisse väga sobib, sest meid on ikkagi väga vähe, eks ole, meil on natuke teine, teine värv ja maik sel asjal, me peame siiski mõtlema seda, et meil ikka oleks ja et meil ikka see kestaks ja et see toimiks kõik. Sest meid on ju ainult kõigest 1,2 miljonit, eks ole, et meil on see, see püramiidi põhi on äärmiselt pisikene pindala, nii et, et ega me ei või eriti niimoodi ümber käia nagu suured kultuurrahvad, kus on, kus on taastootmine ja väga suur ja kus on väga suur valik ja suur võimalus. Me peame ikka igat inimest eraldi aatomi hoidma. On mul õigus, kui ma ütlen, et Vanemuise, sest Tallinnasse Estoniasse tulek oli teie jaoks ikkagi nagu avanemine või? Ma ei tea, mulle tundub, et publik on teid leidnud just selle viimase 10 aasta jooksul. Nojah, ja võime öelda niimoodi küll, sellepärast et Tarts vaja nagu Tartusse jäin ja Tartu Tartu pojaks mul ei olnud selliseid noh, sellist väljundit ei olnud, aga siin on suuremad väljundid ja ja loomulikult, see on muidugi täiesti õige. Kas te igatsete vahel tartu järele? Ka ikka noh, väga tore oli nüüd sügisel teha, oskad seal ja ja seal kogu lavastus periood kaasa teha ja tuua etendus välja, see mälestus oli väga ilus õhtu oli. Ja, ja see oli väga-väga-väga-väga meeldib väga hinge läks muidugi. Aga tagasi enam ei läheks praegu mitte. Eks vist, ja tagasi aga käiks nagu praegu võtan, käitlesid ja olen, eks ole. Tagasi enam ei lähe, kas ei läheks vist ja tagasi ei läheks. Kas maailmas on mõni linn essi, kus te tahaksite elada? Me käisime soojaga mõni aasta tagasi Austraalias. See on täielik, täielik apelsinimaa. Issand, kui kihvt, seal ma käisin, andsime seal kolm soolokontserti Sydneys, Adeladise, Melbourne'is jõulude ajal, meid kutsuti sinna ja nad olid kutsutud mitme korra tagasi meid sinna. Milleks muidugi ma maru hästi läks seal. Ja meile seal kohe pakuti tööd. Et lugesin muusikat. Oo, ma mõtlesin Sydney ooperiteatris. Ta proovis muusikakool kohe sinobridel kinni, kui me olime, olime detsembris suur suvi ja tulge siia, töötabki, olge siin ja, ja et sellised inimesed väga meeldivad, et meil on sellised inimesed nagu vaja ja see läks nagu tõesti läks hinge ja läks just minul, Sydney väga meeldis. Väga inimsõbralik, väga unikaalne maa üldse maailm maailmas täiesti. Tõesti täiesti päikselised inimesed ja ülisõbralikud. Jube kihvt loodus ja kolossaalne teist Ursaalse mulje jättis kõik see. Kas nad olid Austraalia eestlased? ASA ESL ei tea, aga olid austraallased olid sealjuures nii, et ega ainult nemad ja kallas ennast nii et, et see oli väga vahva ja ma sain koaalad süles hoida. Aga kirjutasite siis soojakesega pöidlaid ja mõtlesite, et mine tea. No ei, no mis sa nüüd enam nüüd nii aga enam ei saa, sest ega siis puu enam ei lähe seal kasvava. Mine just täpselt nii. Just, täpselt nii, kus me, meie võõrustajad olid. Käsitooliga kõikuda ei tohi. Olid pannud eesti puud kasvama männi ja kase sinna oma oma aeda. Ja nad olid väga kidurad kasvanud, muidu jõudnud ennast seal hästi. Ja ma isegi näitasin seda. Sa oled, vaata, need on meie meie kaske mänd on siin, et, et näed, nad on siuksed, meil on nad suured ja võimsad laserid, hästi kidurad, pisikesed vaikse kasvuga. Sest ma tabasin ennast mõttelt, et no ega, ega see kõik nii lihtne ei ole. Te, muide olete ses mõttes vist haruldane laulja eesti ooperimaailmas, et ei ole päevagi välismaal töötanud või? No olen ikka teinud ka oopereid, euronica töötanud olen ikka püsivalt ainult? Ei, ei, ei, ei ja ainult projekte ja, ja päevagi õdedele. Kaalunud olete seda võimalust? See ei sõltu minust, seda lugu, kui oleksite pidanud tegema pidanud tegema ammu praegused Eesti noor põlvkond lauljat, kes on omandanud siin hariduse, läinud ära Euroopasse ja õppinud seal edasi, need on ka seal kõik tööd leidnud ja töötavad seal edukalt, mis on väga head ja väga tore. Nii et nad on kõik seal rakkes ja kõvasti ametis. Kas te olete kuulnud kedagi viimasel ajal laulmas nendest, kes on ära läinud täiesti juhuslikult? Ja ja ei, ma ei, nad käivad siin näiteks Juhan Tralla käib siin ja tema tuleb muide ka meile trupi laulma, hertsogit suurepärast laulab ja ta töötab Saksamaal. Teisi ma ei ole kuulnud, Nadele siin käinud, vahepeal ei ole trehvanud. Kas te endas ka olete avastanud või leidnud soovi olla õpetaja või sooja kõrval, on see vist võimatu, kui õpetaja lapse kõrvalt. Ei, ei, ei ole, ei ole, ma leian, et ei saa, sest õpetajaamet on nii vastutusrikas. Et kui sa võtad kellegi noore andeka enda kätte, siis sa pead, tema ei oska lõpuni vastutama, see on väga suur töö ja väga keeruline töö ja ja niimoodi teda, et ta käib sul ütleme seal kaks või kolm tundi nädalas seina, mitte midagi, sellega tuleb tegeleda iga päev siis nii nagu vanasti meistrid tegelesid, võtsid oma endale andekat õpilast koju ja need siis need seal siis õpetasin neile kõike. Alates sellest, kuidas, kuidas tuleb käituda ja lõpetades laulmisega. Ja kõige kõige sinna juurde kuuluvaga sina-vormi vormisid sellest niisugusesse noh, isiksuse ja kunstniku ja sees. Ja laulja. Aga ma leian, et, et ei. Aga täna tänapäeval ei tee ju keegi enam nii, kas te teate mõnda meistrit, kes võtaks endale õpilase koju? Ei tee muidugi teegi, seepärast ma ei, ma ei riskinud seda teha. Ja kas ma oskaks singi õpetada? Jällegi esita endale küsimus. Aga jazzi ulatad, õpetatud. Oskad seda teha? Suudad seda ka sadu, kas sa mõistad, pissimise tähendab? Mõtlesin enda jaoks lahti ja vastus on käes. Millised on need hetked päevas, millal te analüüsite ennast? Võib-olla seda ei juhtugi iga päev, aga, aga kas teil, kas teil on aega oma elu üle järele mõelda ja kuidas te seda teete, õigupoolest, mida te sellel ajal teete. Kas te jalutate, kas te olete saunas kaste? Tukute, ma ei tea. Variandid võimalikud. Ei, no eks ma ikka mõtlen vaestama elukesega järele ja ega sellest kaugemale jõuab, parema temale mitte järele mõelda. Siis hakati kohe mõtlema, et mis võiks olla teistmoodi, mis, kuidas ja ja siis kipub minema enese aletsemiseks niukseks läheb. Ei, seda ei ole vaja eieieiei laste alla, ta on ja, ja tuleb ikka vaadata ette ja edasi ja mitte mitte kuigi üle õla. Vaat tagasivaatamine on ka väga tähtis. Et anna hinnangut sellele, mis sa praegu oled, mis sa teed ja mis siin tulevikus võib oodata, eks ole. Et sa seaksid oma samm õieti, aga ette noh, et lausa nüüd ma. Vahest ikka jah, väga harva tuleb ikka Etelust asju, kus ma mõtlen oma oma elu järele, aga noh, ma pean seda ka võib-olla mitte väga nii teha, sest ega nostalgia niisukese teatega ta nagu ei anna. Kõik on juba nagu ära mõeldud. Kuidas sinna minevikku või üle õla vaatate, kas te peate päevikut näiteks. Kas teil on näiteks väga hästi korras fotoalbumid, kodune arhiiv? See mitte ei ole seda, teda teeb sooja, kui ta teeb. Võtku neid fotosid, tuleb mõne aasta jooksul palju, siis ta ta võtab mõned päevadest hakkab neid sorteerima tegema, mina ise ei tegele sellega üldse. Ma leian seda ilmselt vist ei olegi vaja. Kas teil on vähemalt niisugused vihikud, kuhu on kirjutatud, et 15. oktoober etendust oska roll see ja see lavale, see kell nendega koos ei midagi. Nii, aga mida teevad ajaloolased, kui nad tahavad hakata teist raamatut kirjutama aastate pärast filmi väntama? Ja ma ei tea, kas nad üldse tahavad, no aga kuidas raha annavad seda, miks nad peaksid tahtma seda teha? Ma ei ole seda kunagi teinud, ma olen sellesse suhtunud väga erapooletult ja ainult tänu sellele, et ta nüüd on nagu võtnud, paneme pillid mingilgi moel, mis on, mis on jäänud ja teatrisalongifotograaf, kes need säilitab, eks ole. Nii et mingil moel siiski mingi ülevaade kuskilt on olemas, kui keegi väga tahab, saab seda nagu välja kuskilt võtta, kui nad veel alles on. Ma tean küll omi kolleege, mõningaid, kes nagu teevad niimoodi ja on kogu elu seda teinud ja hiigla põnev olla. Aga ma tean ka juhtumeid oma kolleegide hulgast, kes on teinud seda pidanud terve elu seda arhiivi ja on sellega lõpuks oma kätega ära hävitanud. Miks Tuues ette seda, et et aga milleks kõik, kellele võiks huvi pakkuda? Mina, kes ma olen selle tee läbi käinud, mina seda tean. Need on minu mälestused. Aga minu lähedastele, kus nendele see nüüd on? Nii huvitav ongi, nad ju teavad, millega on tegelenud ja nad teavad ahaa ja kõik, vot nii ja ega siis, mis nüüd seal. Aga minu lastelastele juba täiesti. See asi, ma arvan, et see ei ole õige see, siis peab ikka olema tegemist mingi väga suure kibestumise ka, ma arvan, inimene, kes, kes sellise asja tahab hävitada. Teate. Ma ei, jah, ma olen lohakas olnud ja ma ei ole seda teinud, sest ma olen ka niisamuti mõelnud, et milleks seda vaja, mina seda nagu ise tean. Mis on mulle meelde jäänud, eredamad seigad, ülejäänud nagu ununevad. Et kellel seda ikka nagu pärast vaja on. See on tähtis ainult omas ajas, eks ole. Aga näiteks järgmistele põlvkondadele näiteks enam ei olegi tähtis sest näiteks maja sõpra, kes mängis prints tormisolist, kauppers, solid leinas, ainus kauplus ta isegi ei teadnud, kes on käinud ots. Siin on ka vastus, et, et ikkagi see aeg on ammu möödas, eks ole. Meie põlvkonnal on see tähtis eksami põlvkonnale, siis need inimesed mõistvad need sest igal põlvkonnal omad iidolid, omad maitsed, eks ole. Käiakse sellepärast teatris või kinos või kunstinäituste, eks ole. Aga saab, see periood, bow mööda tulevad teised tulevad uued inimesed, eks ole. Tulevad uued Kumiirid, uued maitsed, uus kunst, selle eks ole. Ei tea, päris nii, ma ei mõtle asi, aga meil on selline ja meil on selline südamlik saade ja meie üldse lubatud meil siin selle saate lõpuks tülli minna, kusjuures ta tõesti meil varsti lõpeb ära ja me lihtsalt nagu kuidas see oli lame loomingulisega täägi kisu kisub. Ei, ei ole see asi veel, kas midagi veel hästi oskate peale laulmise? Et julgete öelda, et jah, ma teen hästi, kotlette palun. Mina siia üldse nagu näide hea, hea näide küll. Ei ma süüa nagu, ei ma ei tee nagu midagi jagama. Aga maanskele? Midagi muud ma ei teegi, ma teengi seda. Püüan olla tänases maailmas karmis maailmas ja vastuolulises maailmas mulle mõneti mõistetamatuks. Püüan jääda iseendaks. Püüan olla hea inimene. Püüan teist inimest kuulata südamega. Aga see on päris keeruline. Miks ma püüan seda olla, seda teha ma ei oska koristanud midagi midagi paremini teha. Miks, aga see on äärmiselt vajalik, see. Lihtsalt, et mis see keeruline on, ma mõtlesin. Aga miks see keeruline on meie, meie, meie maaelu praegu ruttaga kiire ja väga vastuoluline ja pealiskaudne ja maitsed on väga imelikud ja, ja kõik on, kõik on müügiks kõik müügiks. Et kui sa midagi müüa, kui sa ükskõik, ükskõik mis siis kas kõige alati omal moel siis pole sa see, eks ole, aga aga ma püüan seal suures näha nähaski, sügavust, sisukust, ikkadestega. Sa ei pea trummi taguma selleks, et et väljapaistvaks, et, sest inimesed, kes tavaliselt on sisukad, on, on hea, need on tegelikult aastaga tagasihoidlikud ja need kaovad sellesse vette nagu ära kahjuks. No ma loodan, et see paraneb siiski. Sest noh, raha on ju tähtis, ilma temata hakkama ei saa. Aga ta kurivaim ei ole nii tähtis, et ta hakkab dikteerima inimestele, et hakkab juhatama kuidas inimestel olla ja mis selle heaks teha. Et siis kõik lühikese, kõik on müüdav, joostata. No igal juhul see Rigolettot, millega te nüüd varsti välja tulete, millal on esietendus? Esietendus on üheksandal novembril. Et see ei ole müügiks, inimesed, minge teatrisse ja vahtate jäsiti ja tema kolleege, kes on näinud selle Reigo Leto nimel väga palju vaeva ja loodetavasti teevad seda suurest südamest. Teevad küll, muidugi tead ma kellelegi seal taga toredad inimesed, kõik ja väga vahvad. Noored kolleegid. Ja ilusat pühapäeva teile kõigile. Ei saanud aga.