Mis aardeid meil kaasas ei mõõta, neid saa sest merena lai suur sügavaim vaim on loonud nad siin sellel kivisel maal. Armeenia mäed, jää Harryjades, mäed. Imetlusväärselt kaunis on Armeenia hommikutunnil siis, kui tõusva päikese esimestes kiirtes löövad punetama kõrgete mägede lumised tipud. Seal nagu pühalik hetk, mis tõotab uut elu. Kunagi ju peab tulema õnnelik elu vihata, valeta õnnetusteta sõdadeta. Võib-olla just tänane hommik kuulutab selle uue kauaoodatud ja loodetud elu algust. Isegi varemed ei paista täna enam nii troostitutena kui eile. Tõusev päike annab mõttele tuge ja julgust. Ei jää need varemed meid igavesti kummitama. Rusud koristatakse teelt. Uued majad pannakse püsti. Aga surnuid ei too keegi tagasi. Nemad ootavad meid endi juurde. Aga. Alles siis, kui oleme kõik teinud, et meie lastel ja lastelastel oleks julgem ja rõõmsam elada, kui oli meil. Et nad tunneksid ühtviisi rõõmu armeenia hommikust päevast õhtust eest. Nägin ja Armeenia on ilus igal ajal. Ainult et mureda. Kes teab seda ilu nägemast? Mure on nagu must leinarätt silmadel kuid see ei saa igavesti kesta. Mure pannakse pisarates ja need veerevad nagu helmed alla mööda mäekülgi sätendades ja helkides päikesekiirtes. Kurbus alatakse taevasse ja inimese südamesse tuleb rahu. Inimene pöörab pilgu lumistele mäetippudele ning mõtleb taas tulevikule. Mis Saarded meil kaasas ei mõõta, neid sa mida mõtles ovanestumana Jan, kui ta kirjutas neid ridu? Kas oli poeedi silmade ees vaid jää Harjedes mägede ilu? Või mõtles ta aarete, alga Armeenia mägede põue peidetud maavarasid? Võib-olla on tema luuleridadesse peidetud veel hoopis sügavam mõte. Omni ame, ameecum, Porto kõige suuremaid aardeid kannab inimene endaga kaasas. Need on tema mõistus, tema teadmised, tarkus, südametunnistus. Küll tahaks teada, mida kandsid kaasas need inimesed, kes ehitasid Jerevani külje all mäe tippu aatomielektrijaama. Võib-olla tundsid need pärast maavärinat koguni uhkust oma teadmiste ja mõistuse üle, sest jaam ju ei purunenud. Kahjuks ei tähenda teadmised alati tarkust. Haridus ei asenda haritust ja kõige hiilgavam mõistus ei korva südametunnistuse puudumist. Kui te olete kuulnud või lugenud meie ülemnõukogu novembrikuu istungjärku, mis jäigi lõpetamata siis seal just rahvasaadikud rääkisid sellest veast. Tuletasid meelde, et juba siis, kui seda ehitama hakati, väljendati rahulolematust karmilt, räägiti sellest, rääkis üks Karabahhi komitee liige, teaduste kandidaat. Ta rääkis põhjalikult meie geograafilistest tingimustest, et me asume täielikult seismilises piirkonnas, mistõttu ei tohi ehitada niisuguseid ohtlikke objekte. Sama lugu on üleliidulise tähtsusega keemia tehastega. Armeenia on väike maa väga tihedasti asustatud elanikkonna tihedusele oleme me nõukogude liidus ühel juhtival kohal. Meil on suur elanikkonna tihedus. Kas võib siis niisuguses paigas arendada üleliidulise tähtsusega keemiaobjekte, kus viimasel ajal meil enam niigi ei olnud midagi hingata? Sellest räägiti ja räägitakse igal pool. Nüüd isegi tunnistatakse, et see oli valesti tehtud. Kuid seniajani ei saanud ju rahvas midagi otsustada, kõike otsustati ilma meieta. Ka nüüd ei meeldi see, mida me räägime. Kuidas ka ei oleks, kuid elu teeb oma korrektiivid. Nüüd tuleb neid vigu ja viltulaskmisi arvestada, mida minevikus tehti. Kirovokaani loetakse meil keemikute linnaks ja sealjuures peetakse seda enam-vähem kuurordipiirkonnaks, kuhu meie inimesed tavaliselt sõidavad puhkama. Need on paigad, kus on põhiliselt meie puhkekodud pioneerilaagrid, pansionaadid ja selles piirkonnas on hakanud kiiresti arenema keemia. Me alguses ei saanud asjast aru, tundsime rõõmu, et meil on niisugused liidulise tähtsusega kombinaadid. Lõppkokkuvõttes aga tuli see kõik meie rahvale, kahjuks kahjustab meie inimeste huve. Inimestel on tekkinud hapnikunälg. Isegi meil viibinud välismaa teadlased hoiatasid, mida te mõtlete, kuidas võib niisugustes tingimustes elada. Üldiselt on meil nüüd korraga palju probleeme segamini ökoloogilised, rahvuslikud, majanduslikud. Teate, nüüd on vaja küsimusele läheneda enam-vähem mõistlikult, siin on vaja keskusest mingisugust koordineerimist. Tuleb arvestada antud piirkonna geograafilisi majanduslikke ökoloogilisi tingimusi ning vastavalt koordineerida. Me peame arenema edasi. Vaja on aga mõelda, kuhu ja mida ehitada. On kohti, mis on inimese poolt asustamata ja kuhu võib ehitada. Aga tiheda asustusega piirkondades tuleb olla ettevaatlikum. Suure riigi ääremaade probleemid on mitmeti sarnased. Juhin Albert kommentaariani plaanikomitee spetsialisti tähelepanu sellele, et reeglina üleliidulised ametkonnad eelistavad valida oma objektide asukohaks arenenud infrastruktuuriga piirkondi. Jällegi tuleb ikka lähtuda inimeste huvidest, antud rahva huvidest. Naimeetsel liiva msn farmeenita kiirrajoone katooriurs seismites Komsomolskaja Besopasnie. Seismiliselt ohutuid piirkondi Armeenias ei ole. Viimased sündmused näitasid, et ei ole. Kui 38-st rajoonist 16 said kannatada, siis on see ju peaaegu poolvabariigist. Aga kui võtta keskosa, Jerevan kogu Ararati org ja lähedal asuvat rajoonid, need on pidevalt ohustatud. Kummaline on mõelda, võib öelda, et kogu Armeenia on seisma ohtlik ala. Viimane suure purustusjõuga maavärin raputas maailma ette aastakümneid kestnud lohakuse, kergemeelsuse ja vastutustundetuse. Raputas karmilt, sest loodus ei jäta hoolimatust karistamata. Kuid vaatamata õnnetuse suurusele, mis vapustas kogu maailma oleks ikkagi võinud olla seal ette kujutamatult suurem tragöödia, mille tagajärgi poleks ükski riigipiir suutnud tõkestada. Kuidas ikkagi võib nii olla, et isegi pärast Tšernobõli katastroofi imetleti rahumeeles piltlikult öeldes vulkaani-le ehitatud aatomielektrijaama? Jääb mulje, nagu oleks meie vastava ala spetsialistid, mitte mõistuse, teadmiste ja tarkusega varustatud asjatundjad vaid lihtsalt hasartmängijad? Niisugused nagu olid tsaariarmee maha käinud ohvitserid, kes joomalauas lõbustasid 11 tobeda enesetapuloteriiga. Vahe on ainult selles, et ohvitser pööras surma, kuuli sisaldavat revolvri trumlit ja seadis ohtu vaid enda elu. Maavärinapiirkondadesse aatomielektrijaamade ja keemiatehaste plaanijad, projekteerijad ja ehitajad aga mängivad suure teadmatult suure hulga inimeste eluga kusjuures viimastel pole tihtilugu aimugi missugusesse hädaohtu, neid kusagil kabinetivaikuses seatakse. Seniajani minuarvates jäeti teadlaste seismioloogide arvamused tähelepanuta. Mul on isegi meeles, kuidas 10 aastat tagasi üks meie teadlane just selle ala spetsialist, kes neist ohtudest televisioonis. Inimesed töötasid selles suunas ja varem ka räägiti, et mitte alati ei arvestata teaduse seisukohtadega. Maavärin muutis olukorda põhjalikult. Jerevani sõitsid kokku juhtiva seesmioloogid üle Nõukogude Liidu. Moodustus tugev asjatundlik teadlaste rühm, kes töötab täielikus üksmeeles. Töö on erakordselt tõsine. On ju teada, et maa-alused tõuked pole seniajani lakanud. Peetakse võimalikuks uut, suhteliselt suure tugevusega maavärinat. Vähemalt nii räägiti Jerevanis. Kuulsin seda küll mitte teadlastelt endilt, vaid kolmandate isikute kaudu. Üheks tõsisemaks probleemiks kujunes jerevani aatomielektrijaama saatus. Mis sellega peale hakata. Esiotsa arvan, et mõningate mõjukate ametiisikute survel kaaluti sobiva režiimi valikut. Nüüd on otsustatud jaamisest peatada ning seejärel ehitada ümber soojuselektrijaamaks. Esimene järk peab lakkama töötamast 25. veebruaril. Teine 18. märtsil. Teadlased koostavad uut Armeenias Esmioloogilist kaarti otsitakse ohutuid, kohti uute ehituste jaoks. Purustatud linnade ja külade taastamisega ei ole teadlase nii kaua nõus, kuni pole seismo loogide, geofüüsikute, geokeemikute, bioloogide, inseneri, seismioloogide ja teiste asjatundjate üksmeelselt seisukohta ohutuse küsimuses. Mulle tundub aga, et see arvamus on maksev Jerevanis, mitte aga maavärina piirkonnas. Seal peetakse omaette plaan. Kohati kiirustatakse ehitajaid tagant, ehkki vajalikud seisma. Uuringud tegemata. Projektitki pole veel valmis. Nii nagu vanasti. Algul anti ülemuste käsk, siis leiti käsule teaduslik põhjendus. Kui selline stiil jätkub, siis on armeenia seisma ohutus endiselt ohustatud. Maavärin oli Armeenias tugev nii tugev, et selle mõju ulatus üle kogu maailma. Kõik riigid ja rahvad läksid liikvele, et õnnetuspiirkonda abistada. Tugev maavärin jättis seisma ainult kõige kindlamalt ehitatud hooned. Ja ka need on pragusid täis ning tulevad enamikul juhtudel lammutada. Püsima on aga jäänud üks hoone. Just see, mille lagunemist kõige enam oodatakse. Edasi ilutseb tagaloss. Tema väravatest astuvad vahetevahel välja niisugused inimesed, keda sealt kuidagiviisi ei oskaks oodata. Jutuajamine, mida te kuulsite, oli spitaki raadiokomitee esimese sekretäri noorik Muradiani ja eestilinnaku ehitustöödejuhataja Jaan suure vahel. See on seesama Murad Jan, kes kaotas traagilised omaksed ja kelle tegevusest katastroofi tagajärgede likvideerimisel nii palju head räägitakse. Andku noorik Grigorjeva mulle andeks, kuid tema seekordne visiit hämmastas endaga. Oma napist ajast tuli ta Jaan Suurele andma korraldust, et too oma laagritaguselt territooriumilt koristaks ära mingisuguste jäätmete hunniku. Suur vastas, et see oligi tal homme kavas, sest tegemist on kahjulike keemiliste ainetega, mis ilmastiku soojenedes võivad hakata lagunema. Murad Jaaniaga ei huvitanud keskkonnakaitseline külg, vaid platsi puhtus. Ja ta käis peale, et viia sodi ära mitte homme, vaid juba täna. Suur väitis, et tal pole täna koppa, see töötab mujal. Murad Jan oli valmis ise vajaliku mehhanismi saatma. Peaasi, et saaks kohe tehtud, sest homme võib juba olla hilja. Miks hilja? See hunnik vedeles seal juba siis, kui Eesti linnakust polnud veel lõhnagi? Miks nüüd järsku nii kiire? Aga sellepärast, et homme tuleb rõskov, ta sõidab siit läbi, võib näha ja teha märkuse. Nõndaks Guyrus kohvi tuleks, siis võiks see sodi seal vist olla viimsepäeva laupäevani. Miks peaks tulles kovi headesse ausatesse, silmade spitaki prügi ajama? Kas ükskord ei võiks isegi, kas ei peaks ükskõik kui kõrged ülemused nägema olukorda sellisena, nagu ta parasjagu on? Stagna lossi mööblitislerid, kes aina armastavad kõike lakkida, tuleks kiires korras igati välja teenitud pensionile saata. Lenina kani lennujaamas on külm. Nii nagu kõigis selle linna püsti jäänud majades pole ju enam küttesüsteemi aega väljalennuni veel maailm. Silt näitab, et teisel korrusel on puhvet. Otsustame minna vaatama. Võib-olla müüakse seal kuuma teed. Järsku justnagu maa alt on ilmunud treppidele miilitsad. Kedagi last üles ei tohi minna, siin on suletud. Kuid ma nägin alles nüüdsama, et inimesed läksid üles. Aga nüüd enam ei lähe. Ei ole lubatud. Miks ei ole ette nähtud teada? Kui kauaks on teine korrus suletud? Ei tea, võib-olla 25 minutit, võib-olla tund aega. Nõukogude inimesele sisse kasvatatud harjumuslikkusega teen minekut sest Neballoosena snaid. Endamisi mõtlen, et kas oli mõni kerge värin, mis raputas lennujaama teise korruse paigast ära. Aga siis millise räägiks 25-st minutist või tunnistajast. Siis torkab pähe, et meil on avalikustamine ja mina olen ajakirjanik. Lähen tagasi trepi juurde ja tuletan miilitsa teleseda tõde meelde. Nood satuvad nüüd omakorda segadusse. Kordan, et glasnost ajal ei ole rahva ees saladusi eriti aga ei tohi midagi ajakirjanduse eest varjul hoida. Vanem millisatest vaatab ehmunult ringi ja siis sosistab mulle. Pluss kohv, riiedyt. Litsun sülle kukkunud saladusega reisikaaslaste juurde, et nende ees oma informeeritusega hiilata. Mõtleme üheskoos, mida teada saadud saladusega võiks peale hakata. Mitte midagi, mõtle välja. Ja siis tuleb passotka lennukisse minek. Õigemini sammukene lennukese minekule lähemale. Kõigist kontrollidest läbi ja oleme väikeses neljakandilisest ruumis peaaegu nagu silgud pütis. Istumist ei ole astumist samuti mitte. Seismine on. Seisame, ootame. Oleme ära unustatud. Järsku algab lennuväljal mingi sebimine. Ohvitseri vormi sirged mehed sammuvad väljaku keskele ja siis maandub, lennuk, teeb kaare ja sõidab mööda lennuvälja asfalti kaugemale. Mundrid hakkavad lennukil järel jooksma. Jälginud läbi klaas sinna huviga võidujooksu, mille võidab kindlalt tehnika. Lennutuleb ringiga tagasi ja jääb seisma. Üsna meie lähedal. Väljub kaitseministri asuva sõjaväelaste omavahelised tervitamised. Jutuajamised. Lennuväli hakkab pikkamööda tühjenema. Lõpuks tuleb üks lennujaama, mammi teeb ukse lahti ja ütleb. Lähme vaikselt, Sid, lennukite vahelt. Saame vaikselt paarkümmend meetrit astuda ja siis peksavad miilitsad meid kiirkäigult tagasi. Veel kolmveerand tunnikest püsti, Rubassimist. Emadel, väikelapsed süles. Mehed hakkavad suitsu kiskuma. Oletatakse, mis meist siis järele jääks, kui tuleks üks paras värin ja meie kark toa lagi saaks meile kaelamiilist, tuleb klaas sinna taha ja näitab kätega, hoidke seinast kaugemale, ikka kaugemale. Issand jumal, mis siis nüüd juhtuma hakkab? Ei midagi muud, kui järgmine lennuk maandub. Rahvas ei liigutanud miilits trappudobust. Tädi on selle seestpoolt kinni pannud. Keegi ei lähe slamilisel avama, aga rahvas ei viitsi isegi enam lennuvälja toimuvat jälgida. Aetakse omavahel juttu. Arutatakse, kas kaks kõrget meest ühte lennukisse mahtunud. Kirutakse. On eelseisvatel valimistel pruskovile. Kas rahva poolt, lugupeetud peaminister, keda me näeme teleri vahendusel rahvasummas liikuvat kelle kätt surutakse, keda kahtlustatakse kastaga, aimab, mis toimus Lenin Khani lennujaamas tema saabumise auks. Kelle mõistus käseb ikka veel rahvast isoleerida meie juhtidest ja nende teel ehitada Potjomkini külasid. On kerge valetada minevikku veelgi kergem tuleviku arvel. Hoopis keerulisem on aga lugu olevikuga. Liiga vaba mõttelennu puhul müksab see kohe külge või astub varvastele. Lennuk võtab võrgust meie Allon, Armeenia mäed, selge ja pilvitu ilm laseb nautida nende lummavat ilu. Minu lühikene reis Armeeniasse. Tema kannatuste päevil on lõppenud. Viinsid kaasa mõõtmatu varanduse inimese sügavamat tundmist lõpuni läbi mõtlemata mõtteid sügava lugupidamise, selle mägise maa ja tema rahva iidse kultuuri vastu. Kui mulle antakse ülesanne määratleda paari sõnaga, mis on kultuur mitte see kultuur, mida annab kõrgharidus ja aspirantuuri sest haritud inimene võib olla mühakas vaid see kultuur, mis on olemas kirjaoskamatul inimeselgi. Loomustaks siin seda, kui austuse, võimet võimet austada teist võimet austada seda, mida ei tunne võimet austada leiba, maad, loodust ja kultuuri. Järelikult võimet austada iseennast, eneseväärikust.