Armeenias maatasa purunenud Spitaki linnas küpsetatakse juba oma leiba. Võisime seda näha eilses teleprogrammis, Freemia olematuks muutunud linna varemete vahel on sooja leivalõhnale ja maitsele eriline väärtus. See on kodune hõng, mis loob nagu kindlusetunde tuleviku suhtes. Ma arvan, et just seal leivaküpsetamise korraldamine oli väga tark tegu. Ainult et soe leib ei tule mitte meie inimeste kätest, vaid seda teevad prantslased. Prantslased küpsetavad spitaki elanikele leiba. Miks me ise seda ei teinud? Kas ei tulnud selle peale või pidasime leivakoha peal valmistamist tülikaks ja mittevajalikuks? Arvan, et mängus on mõlemad põhjused. Me ei ole ikka veel harjunud inimestele piisava sügavusega mõtlema. Või kui mõeldakse, siis vaid kui ühikute tööjõu peale, kes peab etendama üldise inimmassi hulgas koos teistega mingisugust rolli. Või on nad ühikud, keda tuleb päästa. Inimeste sõnades kuulutatud, kõige kallimaks varaks ja samal ajal armutult hävitatud. Inimeses erinev suhtumine tuli Armeenia maavärina järel väga kiiresti ilmsiks. Nüüd, kus paljudest riikidest saabus õnnetuspiirkonda päästeüksused ja tööjõud oli kõigil näha, kuidas üks või teine maa oma inimeste eest hoolt kannab. Tuli ju igaüks kohal oma varustusega ja korraldas oma elu nii nagu ta kõige raskemates tingimustes vajalikuks ning ka oma inimeste suhtes kohustuslikuks pidas. Meil on neist erinevustest üht-teist kirjutatud ja räägitud, kuid kõik see on siiski lõpuni läbi tunnetamata ja mõtlemata. Tulin hiljuti Armeenia maavärinapiirkonnast ja võin öelda, et need erinevused olid ka siis ja ilmselt jäävad veel väga pikaks ajaks selgelt tajutavaiks. Tuleme tagasi sellesama sooja leiva valmistamise juurde, mida eile teleekraanil nägime. Mõtiskleme veidi. Ega prantslased ei hakanud sellepärast spitakis leiba küpsetama, et seal ollakse sellest, muidu puudus olnud leiba veidi autodega piisavalt kohale ja jagati pätside kaupa igale soovijale. Ja ka selles polnud asi, et prantslase magu ei võtnud meie jahtunud leiba vastu. Lihtsalt nad mõistsid, et soe, ahjustunud leib, teadmine, et see on siinsamas, kohapeal küpsetatud, on inimestele vajalik. Iga vähegi kultuurne inimene on leib alati pühaks pidanud. Ka armeenlast suhtuvad leivast suure lugupidamise ja austusega. Nii nagu ka meie suhtusime enam nii ei suhtu nagu vanasti, mil leivatüki äraviskamist peeti suureks patuks. Siis tehti leiba kodus või linna väikestes pagaritöökodades. Nüüd tuleb kusagilt teadmata kohast, käib läbi autokasti ja miteeride puhaste käte ning lõpuks jõuab ühtviisi inimeste toidulauale ja seakünas. Muidugi mõtlesin meie ametimehed Spitakis inimeste toitlustamisel kuid arutasid ainult seda, kust oleks lihtsam leiba kohale vedada, et seda siis üle auto alla loopida. Me oleme ju harjunud suurte tehaste suurte toodangumahtudega. See on viinud nii kaugele, et toidame mitte inimesi, vaid inimhulki ja näeme vaid inimmassi, mis koosneb teatud ühikutest. Siis, kui mingit konkreetset ühikut on vaja, tuletatakse teda meelde. Pärast aga eksisteerib ühik jälle omaette. Väga palju kirjutati ja räägiti lääneriikide päästeteenistustest, nende kiirest kohale jõudmisest, heast tehnilisest varustatusest, väljaõppest, tegutsemisoskusest ja üldisest kõrgest kultuurist. Meil niisugusi teenistusi siiamaale pole. Ehkki viimasel ajal on meid tabanud üks suur õnnetus teise järel. Mõnikord me räägime tsiviilkaitseüksustest, kes peaksid eriolukordades oskama tegutseda. Kuid see on vaid rääkimine, sest tegelikult pole nad ju vajalikku väljaõpet saanud ja tehniline varustus on üsna kiviaja lähedane võrreldes sellega, mis on nüüdisajal mujal olemas. Me pole pööranud tähelepanu ka sellele küljele et iga sellise üksuse võitlejad peaks tundma uhkust, et ta kuulub just niisugusesse päästeorganisatsiooni. Tal peaks olema kõrgelt arenenud missioonitunnetus ja ta peaks tundma ka praktilist hoolitsust enda isiku eest. Meil on tavaks tähtsad eriülesannete täitjad heal juhul pärast mõne kõlava fraasiga võib-olla ka sümboolse preemiaga või kingitusega meenutada. Kuid see on ka kõik, kuidas nad eriolukorras toime tulevad, missugustes tingimustes elavad, see on just nagu teisejärguline küsimus. Kui on mingisugune katusealune ja midagi hamba alla panna, siis arvatakse, et rohkem pole õigust nõudagi. Sest need, kelle päästma minnakse, on ju võrreldamatult raskemas olukorras. Niisuguse loogika järgi peaks vetelpäästjatel keelama paadi päästevesti ja hapnikuaparaadi kasutamise sest upuel neid ju ka ei ole. Maavärina piirkonnas töötanud Lääne-Saksamaa päästekomandol oli konditsioneer idega varustatud magamistelk oli telk basseiniga, kus toimis veepuhastusseade oli puhas ja korralik, pesemistelk oli korraliku sisustusega köögitelk. Niisugune on Lääne-Saksamaa päästeüksuste olmevarustus. Igal liidumaal on oma päästekomandod, mis kõik koosnevad professionaalidest. Armeenia katastroofipiirkonda saabunud päästjatel oli kaasas kuus komplekti spetsiaaltehnika varemete lammutamiseks. Need päästeüksused töötavad õnnetuspiirkonnas suhteliselt lühikest aega inimelude päästmisel. Meil tavaks kujunenud mõttelaadi järgi ei tasuks neile seetõttu nii luksuslikke tingimusi väliolukorras luua. Elavad selle lühikese aja niigi ära. Meie mod umbes nii elavadki, tulevad kohale välja õpeta. Hakkajad mehed seavad end kuidagiviisi sisse ja asuvad päästetöödele nende vahenditega, mis neil parasjagu käepärast on. Teevad tublisti ja ülearu raskelt vaevarikkalt tööd, mida hiljem tituleeritakse. Kangelastikuks. Aga peaks hoopis nimetama algeliseks ebaratsionaalseks ning võtma vastutusele need ametkonnad ülemused, kelle mureks peaks olema eriolukorras päästetööde tegemine. Kui päästemeeskondadele on loodud võimalust oma töövõime kiireks taastamiseks siis võivad nad loomulikult rohkem ära teha. Päästemeeskondade olme eest hoolitsemine on seega igati mõistlik ja kasulik, rääkimata puht inimlikust küljest. Meiega ei raatsi ikka veel teha kulutusi spetsiaalsete päästemeeskondade ülalpidamiseks. Niisugune kokkuhoid on võrreldav sellega, kui autotehas laseks kokkuhoiu nimel sõidukeid välja ilma pidurisüsteemita. Me oleme läbi elanud Tšernobõli katastroofilaevade kokkupõrke rongiõnnetused, tulekahjud, plahvatused, maavärinad. Kas maakera peaks tõepoolest lagunema tükkideks, et hakatakse aru saama alaliste korralike päästeteenistuste vajalikkusest. Et mõistetaks nende ülalpidamiseks tehtavate kulutuste tühisust võrreldes selle kasuga, mida nad kriitilisel momendil toovad. Saksamaa liitvabariik võib katastroofi korral otsekohe saate välja üle 800 päästerühma inimesi varemete alt välja tooma ja rakendada tööle 256 teenistusrühma, hoonete purunemisohu vältimiseks, abi sildade ehitamiseks ja nii edasi. Ka pikemaajalisi töid õnnetuspiirkondades tavatsetakse meil teha hädaabitööde korras. Kuna igasugu spetsiaalsed organisatsioonid puuduvad siis suurt õnnetuste puhul jagatakse tööde maht liiduvabariikide vahel ära ning igaüks katsugu oma osaga hakkama saada nii nagu oskab. Eestimaal on ka üks paras tükk Armeeniast korda teha. Igaüks tuleb kohale oma varustusega. Ajutise elamise varustust meil ju ei toodeta. On mingisugune hädine üldvarustus, mis peab igaks elujuhuks sobima. Meie tuntud unifitseerimine. Spitaki, Lenina Khani ja mujal ja välismaalt saadetud ajutist elamute kõrval on meie omi lihtsalt häbi vaadata. Spitaki raadiokomitee soojaku lähedal pandi kokku Inglismaalt saadud ajutist elamukompleksi. Seda annab kombineerida üksikutes sektsioonides mitut moodi. Kuna ta seal pidi hakkama täitma staabi- ja rajoonikomitee ruumide ülesannet siis oli muude tubade kõrval üsna ruumikas saal. Kõik ruumid on hästi viimistletud, neid on kerge hoida puhtana. Uksed aknad on sellised, et igaüks meie uus maad elanikest paneks nad hea meelega oma korteritesse sealset õnnetute augutäide tasemele. Loomulikult on ruumid ka mööbliga sisustatud. Ka teistes riikides on ajutiste elamute tootmine heal järjel. Itaallased olid valmis tarnima Armeeniasse kümnekohalisi majakesi 3000 perekonna jaoks. Ka nendes on ette nähtud kõik vajaliku ajutiseks elamiseks. Ühtlasi väljendasid itaallased valmisolekut osaleda kapitaalehituses ning pakkusid välja idee ehitada Armeeniasse tükike Itaaliat. Jerevanis arvati, et see pakkumine võetakse vastu, sest kvalifitseeritud ehitajatest on puudus. Abi oodatakse ka ehitusinsenerlikke lahenduste saamiseks purustatud linnade külade kiiremaks taastamiseks. Kokkupandavate majade saatmisega saamisega on aga tekkinud meile üsna iseloomulik häda, et need kipuvad nii mõnigi kord kuhugile ära kaduma ja jõua määratud sihtkohta, see tähendab õnnetuspiirkonda. Isegi osa meie Eesti kiltmaade detailidest oli vahepeal kadunud, sest millegipärast oli arvatud, et saabusid prantsuse Monteeritavad majad. Need olid juba eriti hinnas, sest neid oli nähtud ja käega katsutud ning teati, et need on ka sisustatud kõige elamiseks vajalikuga. Meie ise aga ei suuda või ei viitsi või ei taha Monteeritavate väikamade tootmist korraldada. Ma mõtlen ikka niisuguseid elamuid, mis tõepoolest vastaksid maailma tasemele. Iseendast ei ole nende valmistamisest mitte midagi üle mõistuse käivat. Nende kasutamisala ollakse mõõtmatultai. Nad sobiksid väikestele ja suurtele ehitustele, laagritele, kämpingutele ning suvilateks. Muidugi kui need vastavalt konstrueerida ja toota. Meil on aga nende valmistamine mõneti isegi vähikäiku teinud. Meenutame kasvõi Tallinna Masinatehase vagunelamuid. Need olid üsna korralikud ja meie tingimustes oli neil hea minek kellelegi ettevõtmisel ja millegipärast lõpetati nende tegemine asemele pole midagi samalaadset tulnud, vähemalt samal tasemel või paremat mitte. Nii on lood elu asemetega. Kui aga rääkida päästetööde täppistehnikast, siis see on meie jaoks täielik terra, incognito tundmatu maa. Kui meil on vaja kõige lihtsamatest spetsiaalsetes päästetööde tarvis tehtavatest masinatest ja seadmetest mis siis peenemast tehnikast rääkida. See pole saladus ei meile ega läänemaailmale. Inglased saatsid Armeeniasse igasuguse muu kraami hulgas soojust, avastavaid kaameraid ja ülitundlikke mikrofone, mis püüavad kinni elusalt varemete alla mattunud inimeste hingamise. Oleks hea, kui leiduks meil niisugune organisatsioon, kes suudaks endale võtta kontrollifunktsiooni et see meie jaoks ebatavaline tehnika jääks ka edaspidi kasutusvalmidusse eelseisvate võimalike päästetööde tarvis. Jai rändaks mõne teise ametkonna teenistusse. Prantsuse valitsus saatis Armeenia sapi 490-st inimesest koosneva tsiviiljulgeolekuteenistuse salga prantslased oma spetsiaalse väljaõppe saanud koertega said kohe kuulsaks, sest nad päästsid palju inimelusid, kes nende kiirabita oleksid olnud kindlale surmale määratud. Kas Šveitsist Rootsist oli kohal päästeüksused koertega? Eriväljaõppe saanud loomad hakkasid kohe närviliselt maad kraapima ja haukuma. Selge signaal, et varemete all on inimesed. Kuulan neid jutustusi ja arusaamatus süveneb, kui mõtleme elukorraldusele või korraldamatusele. Heakene küll, võib-olla oleme nii saamatud või seotud järjekordselt ajutiste raskustega, et me pole suutnud luua ja valmis ehitada päästetööde masinaid, seadmeid, täppis, tehnikat, noaga koeri, ometi võiksime kasvatada. Mis imeasi takistab koerte kasvatamiste väljaõpetamist? Piirivalve jaoks suudetakse koeri kasvatada. Kui see on aga ikka tõepoolest lihtsalt mõistma, et ükskõiksus, missuguse tulevikul me siis võime loota. Mis mõtet on kulutada sõnu ja rääkida. Nüüdsest teeme kõike ainult inimese heaks, kui me tegelikult midagi ei tee. Meil ka siin Eestimaal on hakanud vohama sõnad inimsõbralik ja inimkeskne. Leiame neist just nagu mingit lohutust ja lootust paremale tulevikule. Kus aga tegelik töö käegakatsutavad tulemused, mis õigustaks nende sõnade väljaütlemist. Nii kaua, kuni me kirjutame pabereid, koostame plaane ja kontseptsioone, aga tegelikkuses pole midagi muutnud paremaks. Võiksime nende sõnade kasutamisega olla tagasihoidlikumad. Prantsusmaal on tsiviiljulgeolekuteenistus väikeses Šveitsis on valitsus juures spetsiaalne osakond katastroofides tihilist õnnetuste ohvrite abistamiseks. Ameerikas on organisatsioon välisriikides katastroofide läbi kannatada saanud abistaja. Lääne-Saksamaateenistustest rääkisime. Meil on tsiviilkaitse, kes ikka veel korraldab eluga kursusi, millest pole tegelikus elus mingisugust kasu. Kui juhtub suurem õnnetus, siis moodustatakse valitsuskomisjon. Just nagu seeni pärast vihma tekib loendamatul hulgal igasuguseid staabee staabikesi. Kõik juhivad ja korraldavad ning segavad 11. Ammendavat informatsiooni ei ole kusagilt saada. Korraldab hästi töötav keskus, puudub seda, kõik oli näha ka Armeenias. Süsteemi pole välja töötatud. Ei ole projekteeritud niisugustes ja teistsugustes eriolukordades tegutsemiseks paindliku organisatsiooni süsteemi. Meil on selja taga 1948. aasta kuuenda oktoobri maavärinas sabadis. Richteri skaala järgi üheksa kuni kümnepallitugevusega tõuked hävitasid kogu linna. Püsti jäi ainult kolm maja. Linna 132-st 1000-st elanikust hukkus üle 100000. Stalin ajastul Leyerdati väsimatult, et inimene on kõige kallim vara. Tegelikult nagu teame, ei hoolitud sellest varast kübetki ja võib mõista, et tollane katastroof, millest nagunii hea kombe kohaselt eriti palju ei räägitud ei tekitanud mõtteid päästeteenistuste vajalikkusest. Kastagna ajastu piiridesse kuuluv 1966. aasta Tarskendi maavärin ei toonud mõttelaadi muudatusi. Perestroika ajal oleme tänu avalikustamisele hästi kursis suurte õnnetustega ja samuti ka sellega, et päästetegevus on ikka armetu järjel. Me ei teadnud midagi ka vastavatest teenistustest välismaal. Nende ülikiire saabumine Armeenia katastroofipiirkonda oli paljudele täielikuks ootamatuseks. Leninakanis juhtus niisugune halekoomiline lugu. Päästekoerad olid avastanud varemete all järjekordse ellujäänu. Välismaised päästjad kaevasid ta kiiresti välja Toa kooli varemetel lesides jõudnud veendumusele, et algas sõda. Linn pommitati puruks. Ja kui ta nüüd nägi võõras tundmatus vormis inimese koertega, siis arvas ta, et nüüd on siis vaenlast ka linna vallutanud. Õnnetu hing ei osanud muud ette võtta, kui tõstis käed ja andis alla. Katastroofipiirkondades on alati üks oluline ülesanne arstiabi korraldamine. Nii nagu muudel aladel, pole meil ka selles osas millegagi välja paista. Erakorralistes tingimustes töötamiseks pole meedikutele vajalikke tingimusi loodud. Maavärinapiirkondades on tavaline, tekib vajadus ambulatooriumide ja haiglate järele. Spitaki staadionil oli üles seatud norra meditsiiniline kaarhall. Meeldiva välimusega valge kileehituskile ei ole läbipaistev, kuid valgust läbilaskev. Nii et sees on praktiliselt sama valge kui väljas. Elektri kaloriiferitest saab toitu kütte, nii et vajalik soojus on tagatud. Eraldi laoruum töökohta arstidele ruumikas palat tundub olevat otstarbekas lahendus. Kerge püsti panna ja tööks sobiv pärisi minuga kaasas olnud arsti Toomas palu arvamust. Ma arvan, et on optimaalne variant sellistes tingimustes töötamiseks, ilma eriliste mugavustega, aga kõik, mis olema peab, on tal olemas. Nähtavasti ta valge on? On seal, on kaks eesmärki, võib-olla isegi üks on see, et ta näitab ära, et tegemist on meditsiinilise asutusega, eks ole. Alge on siiski meditsiinivärv ja teiselt poolt tõepoolest, ta teeb ka sees olemise valgemaks, hajutab valguse ühtlaselt laiali. Kas midagi niisugust, kusjuures töötlemiseks meil ka teatud? Ei, täiesti kindlasti mitte. Vestlesime sõjaväehospidali arstidega, nemad näevad selliseid asju esimest korda. Natuke kade, valeta ja hangete mul kade vaadata seda instrumentaariumi ühekordse süsteeme, mis nad aastad Omaette küsimuseks on pikemaks ajaks appidunud töölistel elamistingimuste loomine, nende olme eest hoolitsemine. Igale liiduvabariigile oma tüki kätteandmine on keskvõimu jaoks lihtne lahendus, kuid tegelikkuses näeb see küllalt veider ja ebaratsionaalne välja. Meenutan, et välismaalt siia sõitnud teenistustel on kõik hädavajalik kaasas sest see on juba varem ette nähtud. Situatsioon, kuhu inimesed satuvad, on eelnevalt läbi töötatud ja vajalik varustus ammuilma valmis pandud. Meie teenistused satuvad tundmatule maale tundmatutesse tingimustesse ja sellepärast peetakse Jerevanis Tallinna iga päev sideseansse. Kuule sina kul, nii luteri kui ära katkeb, siis, siis telli kohe meid uuesti. Eks ole? No ega ei, ega midagi muud ei ole mõtelnud Pangodi Kuressaarest riide 20 kraadi külma. Nii, ühesõnaga oleks vaja, et nad leiaksid, läheb ajalehe, saadaksid siin kiiresti ühe teleskoop tõstuki. Ja see mitte CW SW, mida siin on veel mingisugune mees, 22 ilmasid? Jah, jah, see on see, mitte otse vertikaalselt ületavaid siukse topiga selle kuradi poolega. Kõik see annab koolimaja lammutamisel, osa paneele saab tervelt kätte, seal on vaja tõstukiga, ümberringi ei saa, muidu. Tankid tankidega ei saa neid ühesõnaga lammutada seda asja. Seal esimene asi, teine asi on vaja Hatseteleni hapnikuballoone ja täisballoonid muidugi, sest siin kusagil laadida neid ei ole esialgu üks, neli-viis atseteleni jaoks 10 hapnikku. Ja kaks komplekti lõikajaid. Siia ei ole jõudnud veel mõõdulindid, igasugused. Ja tollipulki ka ei ole, tähendab kaks, kaks, 50 meetrist, kaks 20-st ja siis peoga meetriseid. Siis ole hea, tähendab, pane kirja laelu ja puidukruvisid igat sorti. Kõik tuleb tuua Eestimaalt, isegi saunavihad ja luuad. Kui oleks arvuti, mis igal hetkel registreeriks niisuguse töökorralduse kulude kasvu siis võiks siis pilt tunduda üsna jubedam. Eriti kui seda teha kogu nõukogude liidu ulatuses. Eks ole naljakas? Moskva keskametkonnad tahavad igasugustes pisiküsimustes ja ebaolulistes valdkondades liiduvabariike hooldada. Aga nüüd, kus tõepoolest olles keskset reguleerimist vaja, et katastroofipiirkonnas asju mõistlikult, ratsionaalselt ja säästlikud ajada pole Moskvat enam kusagil. Tordi retsepti tuleb minna Moskvasse kinnitama, aga katastroofipiirkonnas peab igaüks ise toime tulema. Niisugust suhtumist tunnevad oma nahal ka need välisriikide töölised, kes on tulnud appi mitte oma riigi päästemeeskondade koosseisus. Paid individuaalkorras. Nende olme eest hoolitsemine on meie mure. Leninakanis töötas rühm soomlasi. Võistlusena tunud Cube sõnale. Ja ärge kirjutage läänen. Helsingist. Mis sina asud nurgas juurtest, hea oli seltsimees Kärde, ole. Jutakse hüva, no laamendama tagunud sammuni. Erki KiryPalandian on kuu aega töötanud kraanajuhina. Siin elab jurtas, kui köetakse, on soe, kuiva, tuli kustub, on külm ja pole suurem asi väga viletsad pesemisvõimalused. Need on need olmeküljed, millele meil vaadatakse kui tähtsusetutele pisiasjadele arvestamata normaalselt elama harjunud inimese jaoks on esmajärgulise tähtsusega, et tal oleks loodud korralikud sanitaartingimused. Mustusega ei saa harjuda, kui tavaliselt elatakse puhtalt. Harjud ei saaga vargusega. Erkki ei jõudnud ära imestada, et ühel hommikul oli tema kraana ära virutatud ja teda niiviisi töötuks jäetud. Me oleme tänulikud ja õnnelikud, et maailma riigid ja rahvad nii üksmeelsed tõttasid Armeeniat abistama. Mitte kunagi varem pole nõukogude maa sellist abi tundnud. Sest mitte kunagi varem pole ka Nõukogude Liit olnud välismaailmale nii avatud kui praegu perestroika ajastul. Kahjuks kiputakse meil ikkagi sisse juurdunud tavade kohaselt võtma soovitavat tegelikkuse pähe. Me soovime ju väga, et lääneriigid võtaksid meid kui kultuurriiki, kellega saab ja on meeldiv võrdsel tasemel asju ajada. Kuna me seda nii väga soovime ja oleme harjunud enese petmisega, siis võimendame kõike positiivsed, mida meie kohta öeldakse või kirjutatakse. Elasime Silvist meeste kõrvust mööda, teisesuunalised arvamused. Pigistame, silmad kinni, arvame, et meie puudusi kas ei märgata või nendega lepitakse ja hiljem nagunii unustatakse ära. Aga ei lepita ja ei unustata. Läänemaailmaedukus on temaasjalikkuses oskuses plusse ja miinuseid võrrelda ning sellest oma järeldused teha. Meie miinused, mida ma oma saamatuse laiskuse lohakuse pärast Armeenias aga ka mujal välismaalastel tunda anname, loetakse meie perestroika miinuste hulka. Nii muutub meie ükskõiksuse juhmus rahvusvahelise poliitika küsimuseks. Londonis ajalehe tellimiral reporter verre Uigmor, kes on 26 aastat töötanud tegevajakirjanikuna oli koos oma kolleegi Pill Krontriga 10 päeva Nõukogude liidus, et kirjutada Armeenia katastroofist. Värvi, jagas oma muljeid nõukogude inimestele. Kui niisugune katastroofi juhtunuks Ameerikas või Suurbritannias, siis me oleksime sõitnud kohale ükskõik missuguste vahenditega. Kõik olnuks väga lihtne. Nõukogude süsteemi juures aga pidime saama kõigepealt kutse. Seiresaatja. Apennigi tõlk oli igapidi aselega ajakirjanik kuid bürokraatia venitamine nullis isegi tema pingutused. Ma olen alati osanud üksi maailmas lennata, ütles Barry ja küsis, miks meil Nõukogude liidus oli vaja nagu last käest kinni hoida. Jerevanis pidime me registreerimisel täiesti täpselt ütlema, millal sõidame ära. See päev kirjutati meie visale ja kinnitati pitsatiga. Kuidas aga saab olla milleski kindel, kui lähed kirjutama niisugusest sündmusest? Leninakanis saime tänu nõukogude sõjaväelenduritele. Sõjaväelaste lahke abi oli meile meeldivaks üllatuseks. Leninakanis meid kohanud päästemeeskonnad rääkisid, et kulutavad asjatult palju aega otsingute dubleerimisega. Linn ei olnud jaotatud, sektoriteks, puudus igasugune koordineerimine ning keegi ei teadnud, missugune osa ja missugused objektid on juba kontrollitud. Esimesel õhtul esmaspäeval ma kohtasin noort austria seersanti, kes istus otsingute staabis ja peaaegu nuttis meeleheitest. Meil on vaja bussi. Meil on rasked otsimisseadmed, me ei saa liikuda, korraldada otsinguid, sest meil ei anta transporti. Oma materjalide saatmiseks Londonisse pidi Briti ajakirjanikud sõitma tagasi jerevani. Appeni abiga, jutustab päri, saadeti minu korrespondent kõigepealt Moskovski Novosti toimetusse ja sealt edasi Londonisse. Londonisse helistada oli võimatu. Paljudes riikides võiksime aga helistada Londonisse, ükskõik missuguses telefonikõnepunktis tänaval. Reedel, kui sõitsime tagasi Lenini Khani, nägime, et kaoses hakkab tekkima mingisugune kord. Sõjaväe tõkestas linna suunduvat teed ja laskis läbi ainult vajalikud autod. Kõige labama liiklusega sõlmpunktides olid miilitsapostid. Oli üllatav, et korra loomine võttis nii kaua aega. Nii kirjeldami oskusi tabasid mõjuka ajalehe suurte kogemustega ajakirjanik. Tema kirjutisi loetakse võimalikelt, trükitakse ümber ka teistesse lehtedesse. Lääne asjalikud inimesed loevad neid ja mõtlevad, miks perestroika nii vaevaselt muudab Venemaaelu. Meie aga imestame, miks lääs nii aeglaselt ja ettevaatlikult reageerib meie uutele ideedele, ettepanekutele. Aga seal oodatakse hoopis tegelikke muudatusi. Need peavad ilmnema igal pool, olgu see igapäevases tavaelus või maavärin läbi kannatada saanud piirkonnas.