Kallis, eesti rahvas lugupeetud külalised, Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee, Eesti NSV ülem, nõukogu presiidium ja vabariigi valitsus tervitavad ja õnnitlevad teid Eesti iseseisvuspäeval. Nii palju kui on suuri ja väikseid riike ning nende rahvaid meie koduplaneedil. Niisama suur on riigilippude hulk ning kirev nende värvigamma. Rahvaste sajanditepikkune ajalugu on leidnud kajastuse lippudel lipuvärvides. Nende mustri joonistas Pole midagi juhuslikku. Igat värvi, igat sümbolit lipul saadab oma tähendus. Temaga seondub riigi ja rahva ajalugu. Tänapäev ning tulevik, püüdlused. Lippude lehvides on sooritatud inimkonna suurimad kangelasteod. Lippude varjus on toime pandud ka kõige põlastusväärsemad kuriteod. Vaprad meresõitjad ja maadeavastajad. Minnes vastu tundmatusele, ammutasid hingejõudu pea kohal Helljuvast lipus. Kuid niinimetatud pühade lippude all külvati riikidele ja rahvastele kaos ning hävingut. Revolutsioonitules põlesid monarhia plagud, nende asemele tõusid vabaduse, võrdsuse ja vendluse lipud. Paljud rahvad on pidanud läbi käima pikka täis raskeid katsumusi tee enne kui võitsid kätte õiguse oma lipule. Ja ka tänaseks pole need võitlused lõppenud ning lippude sünd jätkub. Lipp pühendab annab jõudu, kui ta innustab rahvast võitlusele vabaduse suveräänsuse inimväärikuse eest. Eestimaa ajaloos on sinimustvalgel värvikombinatsiooni lipuna olnud tähendus esindada ja sümboliseerida eesti rahvast juba kaua enne omariikluse tekkimist. See kolmikvärv on tekkinud rahvuse eneseteadvuse ühtekuuluvuse aatelist, püüdluste ühistoimel Sesteks kummu Eestimaa üle tänagi sinine lootuste taevas. Koos seisame nii usalduslikult mustal maa mullal kandes kaasas rasket minevikku. Loodame 11 toetavalt minna õiglasse ja paremasse tulevikku. Kommunistliku partei poolt alustatud ühiskonna põhjalik ümberkorraldamine äratas Eestimaal tundmused ja usu oma võimesse lahti öelda eelarvamustes ja dogmadest. Andis eesmärgi, vaimujõu ning teotahte rakendamiseks kõigi rahvaste vabaks väärikaks ise Olame iseolemiseks liidu piires. Sajandeid on eestlased siin paepealsel Läänemere kaldal elanud ja olelusvõitlust pidades jõudu saanud lootusest omariiklusele. Ajaloo keerdkäikudes täitus see põlvest põlve kantud unistus astuda võrdväärsena ja teiste poolt tunnustatuna maailma rahvaste hulka. Ja see päev saabus 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja iseseisev Eesti riik. Hiljutised aastakümned tegid küll kõik, et kustutada meie mälust see päev kuid rahvas kandis seda oma teadvuses kui ajalugu mida tagasi pöörata, olematuks muuta pole võimalik. Ajaloo osaks saab ka tänane päev. Ta muutub väikeseks killuks lõpmatus ajaloomosaiigis, kus igal selle osal on nii fragmendis kui tervikus vaid üks ja vääramatult kindel koht. 24. veebruar 1989 mil Pika Hermanni torni tõuseb, meie rahvuslipp jääb tähtsündmusena Eestimaa ajalukku sümboliseerib karges talvetuules heitlev trikoloor kalevi kalmul. Et tema rahvale on saabumas aeg mil kõik pirud kahel otsal lausa löövad lõkendama. Sinine ja must ja valge ühendab meid kõiki sellel väikesel maalapil, mis ajatuulte ja saatuse tujude tahtel on määratud meie kodud. Ühendage siis kõik käed, südamed ja mõistus, et muutada meie kõigi unistuste vääriliseks. Mu saama. Rahvuslipu eeskätt Pika Hermanni torni. 24. veebruaril 1989. aastal kell kaheksa 33. Arnold Rüütel, Enn Põldroos, Lembit Koik, Hans libli, Villem raam. Eerika, Sakala. Meil on praegu Asi algas nagu teada vististi juhuslikest, sinimustvalgetes ja rohemustvalgetes liftides. Esimese 1869. aasta ülemaalise laulupeovanikute ja lillekimpude ümber. 1881 said sinimustvalged värvid sinise tulevikulootuse, musta maa, mulla ja valge puhtuse ideaali värid esimese Eesti Harritlas koondise, Eesti üliõpilaste seltsivärvideks. See selts oli omal ajal rahvuslike kultuuripürgimuste kõige olulisem keskus. Sealt avalik, kus tagasi peegeldudes omandas sinimustvalge värvikolmik peagi eesti rahvusvärvide tähenduse. Ta muutus eesti rahva ühtekuuluvustunnetuse sümboliks ja siis varsti tänava demonstratsioonide lipuks Tartus Tallinnas Petrogradis. Ja siis vast Eesti vabariigi riigilipuks kõrgeimaks, milleks üks leib võib saada. Minu põlvkond on näinud sinimustvalget lippu üpris mitmetel taustadel. Sellest ajast peale, kui õppisin nägema asju enese ümber, nägin laevu ja linna sinimustvalgete lippudega avalikke hooneid ja paraade, üliõpilaste tõrviku rongikäike mõistagi sinimustvalgete lippudega. Ja siis selle lipu ajutisi kõrvuti lehvimisi punalipuga, mille nurgal oli sirp ja vasar ja punase lipuga, mille keskel oli valge sõir ja must haakrist. Ja siis sinimustvalge lipu taasilmumist sinna Pika Hermanni torni Berendus, vaimustuse ja murre pisarais silmadele üheks päevaks vaadata septembris 1944. Ja siis selle lipu kuritegelikuks kuulutamist tema ärapühkimis avalikkuse silmist enam kui neljaks aastakümneks ja tema ära pühkimist. Avalikkuse silmist aga ilmneb, et mitte rahva südames sest üksnes tänu sellele ta meie südameis nii tuhmumatult säilis kui meie mineviku ja tuleviku kõige üldistavam, kõige puhtam, kõige kõrgem sümbol. Üksnes tänu sellele oli võimalik kogu sinimustvalge sümboolika tõrjumatu taaspuhkemine viimase aasta jooksul. Tunnistagem. Me oleksime läbini ebasiirad, kui ütleksime, et sõltumatu, täis suveräänne omariiklus üksnes rahvusvahelisele õigusele toetuma pidava põhiseadusega. Riik ei ole ühe rahva kõrgeimaks poliitiliseks ideaaliks sest see on ju selleks ideaaliks otse loodus seaduslikul moel. Kui 120 aasta eest rahvaks saanud rahvas ajuti sellelegi ideaali taotlemise mõningaid vormides hoidu siis ainuüksi poliitiliste realiteetide survel Olgu, see leib seal ülal kõiki siit maa positiivseid jõude, eestlasi ja hea traditsiooni järgi lojaalseid eesti muulasi ühendavaks teeviidaks ühisel liikumisel. Homme tänasest suurema sõltumatuse ja täna eilsest sügavama demokraatia poole. Noored radikaalid, kes loomuldasa tahavad teha midagi radikaalsed ei tarvitse olla ühisliikumisega päri. Ka enter rinde. Need osad, keda õigemini peaks rindeks nimetama, ei tarvitse olla ühisliikumisega päri. Aga igavesi harmoonia pole ühiskonnas olemas, isegi igavesi tasakaalus ei, mitte ka tasakaaluseisud muutuvad ja kujunevad jõudude liitumine ja diferentseerumine on mingi aren. Mõned väsinud vanad mehed liiga kaua oodanud, vanad mehed ja naised ütlevad võib-olla täna läbi pisarate sinna üles vaadates apostel Luuka ja Vargamäe Andrese sõnadega, issand nüüdlased Sauma suladel rahus minna, sest ta silmad on sinu õnnistust näinud. Aga nooremad, noore need, kelle kutsumus ja kohus on rutata kraavikaevajad hulka, teadku sood, mis ootab nende higi, et põlluks ümber sündida. Sood otseses ja ülekantud mõttes on ümberringi alles päratuid, lahmakaid kasutagem, ühiskondliku hetkeseisu, maksimaalselt demokraatia õppimiseks, demokraatia süvendamiseks meie ümber ja meis endis rahulikuks vääramatuks, tasakaalukaks, aga ka järelejätmata tööks vana, kalli ja tänaseks juba üsna kõrgele heisatud lipu all. Kõneleb Edgar Savisaar. Eesti rahvarinne. 1918. aasta demokraatlikust revolutsioonist ja vabariigi loomisest Eestimaal saab täna 71 aastat sel ajal, kui enamus väike jah, vaid meie naabruses nägi oma turvalist tulevikku ikka veel monarhia tiival. Sel ajal tegi Eesti rahvas julge otsuse ning kuulutas välja vabariigi suveräänse ja vabariigi. Selles vabariigis kehtestati demokraatlikud seadused, mis olid eeskujuks paljudele teistelegi. Anti inimestele maad. Toimis parteide paljusus, mis muutis rahva kiiresti poliitiliselt kirja oskajaks. Ja kui naabrid nii idas kui ka läänes kõhklesid meie iseseisvuse tunnustamisel või olid sellele otseselt vastu siis suutsid meie vanaisad oma aateid oma iseseisvust ja vastloodud vabariiki kaitsta. Põhimõtteliselt ei saa ka täna Eesti riiklust sümboliseerivaks lipuks olla miski muu kui sinimustvalge. Aga veel ei vasta praegune Eesti riiklus oma sisult sinimustvalge mõttele. Sest riikluse üheks tunnusjooneks on suveräänsus ehk lõpliku iseotsustamise õigus. Ja seda mitte deklaratsioonina, vaid tegelikult ja sisuliselt. Tunnistagem, et ka viimastel kuudel on vastu võetud poolikuid ning sisult vastuolulisi otsuseid. Tunnistagem, et tegelikult muutused on ikka veel aeglased tulema. Tähendab see seda, et hoolimata Eesti NSV ülemnõukogu 16. novembril deklaratsioonist ei seisa meie suveräänsus veel kuigi kindlatel jalgadel. Kui on saavutatud reaalne suveräniteeti, siis ei kahtle enam keegi, et Eesti riikluse sümboliks ei saa olla miski muu kui sinimustvalge lipp. Rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni tippu on aga samuti üks samm suveräänsuse teel. See näitab, et oleme oma maa peremehed ja teeme siin, mida ise tahame. Näitab, et oleme oma ajalooperemehed. Oleme üks oma ajalooga, teame, kust me tuleme ja kus me oleme. Läinud aastakümnetel taheti meid panna unustama isendit, teha eestlasi ajaloota rahvaks. Lipu tõstmine on meile kui jänese leidmine. Me oleme moraalselt võitnud. Ja kui me möödunud sügisel ütlesime, et Eestimaa on meie kätes ja kui me nüüd pikkamööda hakkame uskuma, et ka valitsus võib-olla meie kätes siis täna heiskasime selle lipu kui võitluslippu ning ütleme, et selle lipu all saame eeloleval sügisel ka Eestimaa Parlamendi tõeliselt rahva poolt valitud ja volitatud meeste kätesse. Rahvarinne. Rahvarinne kinnitab oma joone määramatust selles küsimuses. Me ehitame uut Eestit, see Eesti ei saa olla pööratud näoga minevikku, vaid ikka ja ainult tulevikku selle lipuga. Me näitame täna, et me oleme eestlased. Kuid samavõrd tähtis on juba 1905. aastal Noor-Eesti poolt välja öeldud mõte. Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Täna on aeg küps edasi minna Euroopa kaudu maailmakodanikuks sinna. Me tahame oma lipu viia. Aastakümneid oli eesti lipp ametlike võimude poolt põlu all. Sinimustvalge avaliku kasutamise ja väljapaneku eest on algatatud kümneid, kui mitte sadu kohtuasju ja otsused ka täide viidud. Ja seda on tehtud nii seitsmekümnendail kui ka kaheksakümnendail aastail. Inimesi on lipu pärast mõnitatud. Paljud noored elud on purustatud. Kui me tahame täna olla ausad oma südametunnistuse ees sellel pidupäeval siis peame me nõudma kõigi taoliste kohtuasjade kiiret läbivaatamist ja karistatud rehabiliteerimist. Eile langetati Pika Hermanni tornist üks teine lipp, millel ei olnud austust põlisrahva hulgas. Peame ütlema siiralt, et need eesmärgid, mis selle lipuheiskamise ajal seati ja millest rahvale tookord ka kuulutati need eesmärgid ei ole paljuski teostunud ning me peame kogu läbikäidud tee uuesti vaatluse alla võtma. Meie lipp on erakordne selle poolest, et tema värvide hulgas puudub üks puudub vere ja kättemaksuvärv, mis ometigi on olemas enamiku rahvaste lippudega. Ka see näitab, et me teeme kõike rahulikult ja tasakaalukalt et me ei kavatse oma rahvuslikke eesmärke saavutada vägivalla ja verega, vaid sugupõlvede pikaajalise rahumeelse vahetumise käigus. Meie lipuvärve Need on sinine, must ja valge. Nad seovad ajalugu tulevikuga ja ühendavad meie rahvast. Võrreldes 1918. aastaga on täna nende värvide tähendus paljuski muutunud ja täienenud. Must värv sümboliseerib nüüd mitte ainult meid toitvat maakamarat vaid ka leina, leina kõigi nende pärast, kes kodumaa nimel on kannatanud. Kes on jäänud Siberisse, kes on hukatud Stalini või Hitleri laagrites või kelle hauad on kodumaast kaugel, teisel pool ookeani, kuigi ka nemad oleksid tahtnud Eestimaa maamullas puhata. Sinine värv, maa ja taevavärv, näitab nüüd ka meie vabadus. Püüate kestvust, näitab meie meelekindlust astuda hoopis avaramusse maailma. Ja ainult valge puhtuse värv on jäänud samaks ning see nõuab, et me puhtaks saaksime kõigest viimaste aastakümnete saastast ilma hirmuta. Ilma silmi kinni panemata, samm-sammult, aga kindlalt ja tagasi pööramata. Me teame, kui raske koorem on meie õlgadel. Me teame, kui pikk on see tee, mis käia tuleb. Ja öelgem, seepärast nagu Esizadki jumal, kaitse, maarjamaad. Kõneleb Eestimaa parim kellassepp vööndiaja eest võitleja Andres Tarand. Kallid kaasmaalased nagu märkasite on juba vahepeal läinud valgeks. Elasime äsja siin kõik koos üle suure erutuse sinimustvalge liputõusmise, kõrge torni tippu. Selle torni, mille nimi on Pikk Hermann. Tunnistan üles, et mul on selleks erutluseks veel üks isiklik põhjus. Siinsamas selja taga Toompea lossis. Mööda näen seal Pika Hermanni astmeid on väga palju ordi astunud, mu vanaisa. See oli aastatel 1925 kuni 1940 Taali Toompea lossikojast mees, kelle asi muuhulgas oli ka ära koristada siit tornist meie tuulise taeva all narmendama löönud lipud. Ma ei räägi seda juttu sugugi kogemata. Alles eile nimelt ühes Tallinna rohelises asutuses endises kloostrimetsa talus jutustas Matti Päts meile oma vanaisast Konstantin Päts-ist kelle sünnist sai mööda 115 aastat. Sel juhul oli tegemist mehega, kelleta võib-olla tänast päeva Mei pühitseks oli tegemist juhiga. Kui ma räägin oma vanaisast, siis räägin ma rahvast, keda juhiti sel ajal ja juhitakse ka nüüd hiljem. Ja kuna jutt on sel viisil rahvast, siis jutustan lühidalt tema loo või õigemini mõned punktid oma vanaisa elust. See oli aastal 1905, kui ta vallandati streigist osavõtu pärast Lutheri vabrikus. Ta oli siis mees töölisklassist, ehkki maalt tulnud. Ta tegi Puusepatööd Kadrioru pargis kuni saigi siia korda pidamas ja Toompea lossi. 1941 pidi ta nägema, kuidas üks poeg ühele, teine teisele poolele sõtta läks ja nägi, kuidas üks neist kohe surma sai. See teine vahetas oma kirjamehe kutse 1945. ja mitte vabatahtlikult söekaevurikutse vastu võrgutas. Ja tänu temale sai vanaisa veel 75 aastaselt teha pikka reisi Siberisse. Ning et seal ära elada, tegi ta tööd Krasnojarski krai kullakaevanduses, tõsi, seal tuli alla puusepana. Ta tuli siiski tagasi aastaid üle 80 ja magab Eestimaa mullas. See on tavaline lugu, ühe rahva lugu. Ja see lugu tuleb meelde, kui vaadata Pika Hermanni tippu tõstetud sinimustvalget lippu. Täna on meie rahvapäev, me oleme kiiresti üllatavalt kiiresti taastanud päris pildi oma minevikus. 1988 oli meie sügav hingetõmme ja me tegime silmad lahti. Nüüd on need lahti. Mis me siis näeme? Täna näeme sinimustvalget lippu Pika Hermanni tornis. Ja me juba veest usume oma silmi milles on ta tähendus meile täna? Ma usun, et me ei pea temas nägema niivõrd mineviku meenutust, kuigi ka seda tingimata ka seda, aga siin tornis olgu ta ennemini seeli, mida kantakse Rafuajees see sümbol ja innustaja, mis peab paremaks tegema meid kõiki targemaks tegema, poliitikas, aga meenutama meile ka meie rappa püsiväärtusi. Ja ennekõike on ta enam mõtet rõhutada üht. Ma tuletan meelde, et on legend, mille järgi siin Tallinnas sündis üks lipp ja see oli ehk esimene riigilipp üleüldse. See oli Taani lipp ja ta sündis siis, kui meie esiisad olid taanlasi siit linnusest välja tõrjumas. Kui aga taevast langes Taani lipp, said taanlased uut jõudu ja võit jäi neile ka siis juba nii ammu käis lipp võidu eel. Aga veel tähtsam on see, et meid vallutati tol ajal, mitte küll hõlpsasti, aga vallutati siiski ja peale muu tänu sellele, et viru Tullio harjul saarel ja Sakallal oli omavahel kana kitkuda. Siiski, siiski meil on jätkunud ka mõistus soodsa võimaluse korral igal võimalusi ära kasutada. Muidu ei seisaks me täna siin olgugi siis täna siia heisatud lipp lehvimas siin Pekka Sermanis kõikide meie eriarvamuste juures. Need on ju ja jäävad need eriarvamused, sest maailm on liiga rikas, et teda ainult ühtviisi mõista. Jäägu ta löff lemma eriarvamuste juures, aga ka eriarvamuste kohal, see tähendab üle nende meie üksmeele nimel suurtes asjades. Kõneleb Eesti Evangeelse Luteri usu kiriku peapiiskop Kuno Pajula. Kallid kaasmaalased sellest pidulikust talitusest osavõtjad on midagi väga sümboolset selles et me täna hommikul oleme kogunenud siia Toompea mäele. Sellel silmapilgul, kus ühele poole jääb pimedus, teisele poole jääb valgus. Meil on pime öö selja taga ja see tuletan meelde, et igal rahval on oma raskused, on oma võitlused, katsumused ja me tohime öelda, et me oleme oma katsumustes valgusele välja jõudnud. Meie rahvas püsib ja Me tahame loota, et see sünnib ka edaspidi nõnda. On midagi sümboolset ka selles, et me just täna siin, kus möödub 71 aastat Eesti vabariigi väljakuulutamisest oleme siia kokku tullu. Ja kui siin üle meie linna Pika Hermanni tornis kõrgub meie sinimustvalge lipp siis ta kutsub meid oma eestlaseks olemist pühaks pidama. Ta kutsub meid üles vaatama sinna nende sihtide poole üles vaatama taeva poole. 10 aastat, kui oli möödunud Eesti vabariigi väljakuulutamisest pöördus riigikogu rahva poole läkitusega. Ja seal oli öeldud, vaba on mõtelenud Eestis. Vabad on aated ja püüded, vabad ja üheväelised on kõik usutunnistused. Vaba ja heatahtlik on riigi ja kiriku vahekord eesti rahva tahtel. Sinimustvalge lipu all on nõnda siis ruumi erinevate vaadetega inimestele. Me tahame soovida, et see vaba mõttelend oleks ka meie ajal selle lipu all, mis me täna heiskasime. Pika Hermanni tormi. Meil on ees palju teha ja vahel tundub, et meie elu on käest ära läinud. Me oleme oma ümbruse saastanud ja me tahaksime otsekui otsida uut Noa laeva, et põgeneda oma saasta eest. Muidugi õigem on mitte põgeneda, vaid ühendada oma jõud, teha kõik, et meie elu muutuks paremaks meie inimühiskond inimsõbralikumaks ja Me võiksime olla paremad inimesed. Ühes laulus, mis oli ärkamise ajal, on need sõnad eestlaseks surmani ennast Marhüüan eestlaste heaks maa elada. Püüan eestlaste õnnetust, tahan maitsta eestlaste õnne ja õnnistust kaitsta. Seda kallid kaasmaalased, soovin tänasel päeval teile. Jumala. Olgu meiega kaitsku Eestit. Ja korraks tagasi 1918.-sse aastasse. Manifest Eestimaa rahvastele. Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseis, kui sa järele põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma. On see aeg käes. Ennekuulmata rahvaste heitlus on vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üles armaad, sealagendiku laiutab Enn hävitav korralagedus. Ähvardades oma Allamata kõiki rahvaid, kes endise vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda. Ja kõigepealt just balti mere rannamaid oma alla võtta. Sel saatuslikul tunnil on Eesti maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja ühemeelsele otsusele, jõudes rahva volituse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega toetades rahvaste enesemääramise õiguse pääle tarvilikuks tunnistanud Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda. Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutatakse tänasest pääle iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa Läänemaa, Järvamaa, Virumaa, ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa, ühes Läänemere saartega, Saare-Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik ja üksikasjalik kindlaksmääramine Lätimaa ja vene riigipiiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud. Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti maapäeva poolt loodud rahva võim Eestimaa päästmise komitee näol. Kõigi vabariikide ja rahvaste vastu tahab Eesti Vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt nii samaga täieliku erapooletuse vastatakse. Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad kutsutakse koju ja demobiliseeritakse. Kuni Eesti asud tavakogu, kes üleüldise otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub maa valitsemise korra lõplikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduse andmise võim Eesti maapäeva ja selle poolt loodud Eesti ajutise valitsuse kätte, kes omas tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima. Esiteks kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate pääle vaatamata leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees. Teiseks Wabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused. Kolmandaks kõik kodanikuvabadused, sõna-trükiusukoosolekute, ühisuste liitude ja streikide vabadused. Niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides määramata maksma seaduse alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama. Neljandaks ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikud ei, julgeoleku kaitseks. Kõik poliitilised vangid tulevad otsekohe vabastada. Viiendaks linna maakonna ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibima Ta vägivaldselt katkestatud tööd jätkama. Kuuendaks omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda. Niisama ka kodanikud, enesekaitseorganisatsioonid linnades jama. Seitsmendaks. Ajutisele valitsusele tehakse ülesandeks viibimata seaduse eelnõud välja töötada maaküsimuse tööliste küsimuse toitluse asjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokraatlikel alustel. Eesti. Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida või asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres. Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinege, kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös. Meie esivanemate veri ja higi, mis selle maa eest valatud, nõuab seda. Meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks Su üle jumal valvaku. Ja võtku rohkest õnnista mis iial ette võtad, sa mu kallis isamaa. Elagu iseseisev demokraatlik Eesti vabariik, elagu rahvaste rahu. Eesti maapäeva vanemate nõukogu Tallinnas 21. veebruaril 1918 Kõneleb Eestimaa kommunistliku partei esimene sekretär Vaino väljas. Austatud eesti rahvas. Täna oleme tagasi saanud olulise teetähise oma ajaloos. Iseseisvuspäeva. Oleme astunud veel ühe tõsise sammu põliste õiguste ja rahvusliku eneseteadvuse taastamisel. Täna lehvib Pika Hermanni tipus Eesti rahvuslipp. See päev on üks neist paljudes olulistes tähistest mida me oleme viimase aasta jooksul maha märkinud päev, mis annab meile juurde enesekindlust, eneseväärikust ja tulevikulootusi. Kõike seda, mida üks rahvas pöördele sel ajal nii väga vaja. Ajalugu on olnud meie vastu karm toonud kaasa mitte ainult kannatusi vaid püstitanud meie vahel ka mõistmatuse seinu Eestimaa kommunistlik parteitaju ja tunnistab seda ning käib isenda oma vastutust möödaniku ees. Just seepärast lasub EKP-l eriline vastutus Eesti rahva eest. Vastutas kindlustama krahh, vale, turvalist ja lootusrikast tulevikku. Tänane ja tulevane Eestimaa kommunistlik partei peab olema rahvapartei ja omama tegutsemiseks mandaadi rahvalt. Olulised muudatused EKP ja rahva suhetes algasid aasta tagasi mille NLKP poolt alustatud uutmispoliitika meie rahva initsiatiivi ja kodanikujulguse vallandas. Alates oma keskkomitee 11-st pleenumist. Oleme deklareerinud, et EKP on Eestimaal uue kursi sihikindel ellu viia. Uutmine on tänaseks võitnud miljonite inimeste heakskiidu nii nõukogude maal kui raja taga. Sellega seovad maailma rahvad uusi lootusi kindlale rahule ja ühistest hädadest jagusaamisele. Olgem siis selle poliitika, täisõiguslikud ja vastutusrikkad, elluviijad. Turvalisse tulevikku viiv poliitika peab välja kasvama Eesti ühiskonna ajaloolistest traditsioonidest. Ta peab rajanema kõigi, nii üksiku kodaniku, pere, kohaliku kogukonna, linna kui ühiskondlike rühmade huvide ja omaalgatusliku aktiivsuse terviklikul ning konstruktiivsel koosmõju. Oleme ju üsna erinevad, näeme erinevalt ka Eestimaa tuleviku konkreetseid sihte nendeni viivaid teid. Täie vastutustundega peame tajuma, et Eestimaa saatus on meie endi kätes ja meie endi teha ning mitte ükski ühiskondlik jõud üksinda teise eirates ei suuda ega oma õigust tuua ühiskonda põhjalikke muutusi. Ühiselt tuleb tegutseda nende vastu, kes seab erakondlikku huvi tuleviku ühisest kujundamisest kõrgemale. Selleks, et hakata liikuma uute sihtide poole peame looma üksteisemõistmise ja arvestamise õhkkonna rajama omavahelised poliitilised suhted avalikule ausale ja tolerants sele alusele. Tõeline pluralismi ühiskonnas pole mitte ainult erimeelsuste olemasolu deklareerimine vaid ka nende arvestamine, vaatamata sellele, kas tegemist on enamuse või vähemuse arvamuste ning huvidega. Ainult vaimsusele ja kõlblusele rajatud poliitika suudab ühendada tsivilisatsiooni käigus kujunenud üldinimlikud püsiväärtused. Kõlblusel ja vaimsusel rajanev poliitika peab kaitsma kõigi erinevate rahvaste ja sotsiaalsete rühmade huve. Ainult sellise poliitikaga leiame ühtsuse mitte ainult tööliste, talupoegade ja haritlaskonna, erinevate Töökollektiivide, ühiskondlike liikumiste ja organisatsioonide vaid meie kõigi vahel inimeste vahel. Just selline poliitika peab ühendama ja suunama kõiki Eestimaa edumeelsete ja demokraatlike eesmärkide taotlejaid. Täna, olles endale tagasi võtnud osa oma ajaloost ja rahva ajaloolisest mälust kujundame ühiskonda, kus elu keskmes on inimene kus majandus teenib inimest, kus sotsiaalne kindlustatus tagab turvatunde. Me ei tohi unustada ka tõsiasja, et kõik see on reaalne samm majanduslikult kindla, elujõulise ja inimsõbralik, kui Eestimaa poole. Ime teostamine annab võimaluse majanduse tugevdamiseks meie argielu ja olmemurede kergendamiseks. Sellega avarduvad võimalused algatuse rakendamiseks elu kõikides valdkondades. Meie poliitika jääb sõnademänguks seni, kuni valdaval enamusel inimestel pole usku poliitika tegususse. Kuni töö tulemused ei leia väärilist hinnangut ühiskonna poolt ja inimene ei tunneta tema oskusi ning võimeid on kõigile meile tõepoolest vaja. Meie ülesandeks on inimestele see usk anda armooniliste inimsuhete poole. Püüdlev ühiskond peab kõige muu kõrval tagama turvalisuse ja perspektiivitunde nõrkadele ja vanuritele iseseisva elu hakul seisvatele noortele enne kõige noortele perekondadele, noortele emadele. Me püüdleme sellise ühiskonna poole, kus kõik selle väikese ees tema nime kandva maakoha inimesed tunnevad ja teostavad end peremeestena, kes on oma saatuse võtnud täielikult endaga, et demokraatlik ühiskond, mis rajaneb üldiste inimõiguste austamisel ja pluralismi peab inimest tema huve ja veendumusi tunnistama oma põhiväärtusteks. Tee niisuguse ühiskonna poole on käänuline. Raske on öelda, mis seisab meil veel ees, milliseid rõõmu või pettumiseki me üheskoos ülepea meelam. Olen kindel, et Eesti rahvas leiab endas piisavalt kainet meelt ja tasakaalukust, et austada kõiki teisi enda kõrval. Suveräänse Eestimaa inimtüvi, kerkib ajaloost läbi tänase tulevik. Tänased põlvkonnad tunnetavad vastutust nii möödunud aegade kui ka inimkeskse ühiskonna poole suundumise eest. Olgem siis kõik selle vastutuse väärilised. Meie igipõlise kodumaa oma Eestimaa ees.