Tere, Taavi, Elmo tere. Tere. Tere. Kui sportlastel on mingisugune võistlus läbi saanud, mingi Ta on, siis alati küsitakse, et noh, et kuidas jalg vastu pidas ja kuidas puusaga on ja ja käsi on ikka otsas ja kuidas, nagu enesetunne on. Täna on 10. aprill ja eile oli sul esietendus oli teatris. Ja Rainer Sarnet tõi lavale Jelineki näidendi. Mis juhtus pärast seda, kui Nora oli oma mehe maha jätnud ehk ühiskondade toed kus sina siis mängisid, tegid kahte rolli? Ma ei tea, kuidas peaks nagu näitleja käest küsima, et mis tunne sul on, et. Näitleja käest võib küsida väga hästi, mis tunne on, et et selles suhtes endast sportlasele sarnane, et noh, me olime, mõlemad on pingutust ja mõlemad on mingisugune tulemus. Noh, tulemus selles mõttes, et midagi tuleb välja, midagi juhtub, pingutus on siis kas oleneb olukorrast, kas raskem, vaevalisem pikemat aega kestev tavaliselt on ikkagi enne esietendust suhteliselt vastik olla. Närviline, midagi ei tule välja, kõik on halvasti. Ja tavaliselt ei ole, aga tundub, et jääb alati puudu sellest õigest tulemusest, aga kui see esietendus lõpuks läbi on pingutus möödas, siis siis sa poleks kainemalt vaadata, et mõni asi tuli välja hästi, mõni asi, mõnda asja võiks ju enda peale mõeldes, ma olen alati enda suhtes väga kriitiline. Paar asja on, mida saab korda, võib-olla siin paari purjetas, aga sellest ei pea. Noh, see ei ole nii oluline, kokkuvõttes tuli ikkagi välja jumalast hästi ja pingutus oli seda väärt. Põhimõtteliselt kõik need tegelased, naised olid siis kas libud või sellised kuidagi vanunud naised ja siis mehed olid kõik sellised loomad, sina olid nagu ahv ja mis oli nagu väga huvitav oli see, et oli, olid kunsthambad suus mis kuidagi automaatselt nagu muutis midagi sellist, nagu väliste tingimuste muutmine kohe sinus endas automaatselt ka midagi muudab või noh, räägi nendest hammastest. Hambad on seal väga jõuline leida, see on super super mõtte Raineri poolt. Ja selle teostus oli vapustav, kostüümikunstnik oli ana, Anuga on see, need hambad valmistati Ohtaks reklaami teha, aga ma meelde see väikene vabrikus seda tehti. Igaljuhul, nende hambad olid väga kvaliteetsed proteesid ja ütled midagi, nad muudavad väliselt loomulikult muudavad, muudavad inimesena nägu ja nad muudavad ka pisut rääkimisstiil poolest see muutus on väga jõuline ja see efekt, mida need hambad need niinimetatud kunsthambad seal etendus annavad, on ühest küljest kohutavalt naljakas. Õudne, kuidas sulandub nendesse, nendesse inimestesse, nende väikestesse Bastikutesse plaanidesse, nende ma räägin tegelaskujudest, tegelaskujude väiks, väikestesse vastikutesse, mahhinatsioone, et, et see kõik näeb väga-väga šikk välja. Mis ma veel räägin hammastest, hambad, põhiasi on see, et nad ära ei ununeks, enne kui lavale lähed. Panime poistega suure sildi ukse kõrvale, millele on kirjutatud hambad. Et me oleme mitu korda, kuna nii ootamatult ja need kipuvad selles etenduses rajal riiete vahetuses selles ununema lõpuks, et et need tuleb suhu panna enne lavale minekut mäeks mitu korda peaaegu läinud ilma tagasi peaaegu lava servalt, et need ampsu saada. Aga mis on üldse see põhjus, miks sa näitlejad või lavastajad või või noh, üldse kunstiga tegeled. Et kas see on pigem midagi sellist, et sa tahad kui hea näitleja maailmale kuidagi ennast jagada või, või see on hoopis mingisugune saamise küsimus? Jagada ma jagada sellest, ma ei tea, selleks ma peaksin tundma, et ma olen millestki üleküllastunud ja, või millestki tüdinenud, et ma selle kellelegi teisele peaksin andma. Sellele küsimusele päris tõsine küsimus tegelikkusele tõsiselt, Bowid vastata. Eelkõige ma teen seda jah, loomulikult enda pärast on nimeta siis seda teraapiaks, nimeta seda. Kui Jung on öelnud, et meie südames on jumalakujuline tühik mis tuleb millegiga täita siis mina täidan seda sellega, see on väga ambitsioonikas ja võib-olla isegi küsitav vastus, mille ma annan. Ma tahan lunastust. Kes see on? Tegevus, mille abil ma seda saan. See võib kõlada ülbelt, aga ma ei oska teist vastust hetkel anda. Et ühesõnaga sa oled rahul, et sa oled Von Krahli teatris. Ma olen rahul, et ma olen Von Krahli teatris. Aga kas siis, kui sa lahkusid draamateatrist, tekkis seal mingisugune külastamine siis või noh, et sa tahtsid seda Draamateatris näiteks ära anda vä? Jäädakse ahnuse juurde ja selle juurde, et ma parema meelega kaks üldse midagi ja hoiaks kõik endale. Tekkis küsimus, et mul ei olnud seal võib-olla mul ei olnud piisavalt tegevusvabadust, mitte see, et ma oleks midagi õudset tahtnud, aga kindlasti oleks saanud, kui oleks midagi tahtnud, aga see hetk enam ei sobinud mulle sealne atmosfäär, et seal nagu öeldakse aeg-ajalt, et iga mingisuguse aastate arvu järgi tuleb töökohta vahetada. Kui see on töökoht. Aga selleks hetkeks teater ei tohiks muutuda päris ainult töökohaks. Mitmetel põhjustel, mis seal sel ajal toimusid, jäin ma kuidagi sellise tunde juurde, ma mõtlen, see ei ole süüdistusega kellelegi mingisugune süüdistus eriti veel draamateatrile võtvaid, pigem alati endale. Kuna ma usun, et inimene ise tekitab omale võimalused ja tingimused, et tal on seal vähemalt väga suur osa nende nende tekitamisel, et võin sama hästi ennast sülitada, et miks ma siis kuidagi olnud aktiivsem või miks ma siis midagi enda noh ühesõnaga ma muutsin muutsin seda sellel viisil, et ma lahkusin ühest teatrist ja läksin teise. Kas see oli mingisugune väsimus ka repertuaariteatrist? Ma arvan, et asi on ikka alati konkreetsetes inimestes, kes neid teatrietendusi teevad, ega, ega sellist üldistust, et draamateatrietendused on Ta kunagi repertuaariteater. Et, et tema etendusse tuleks kuidagi nagu mitte täispanga peale tehtud, ma ei usu seda. Ma arvan, et need inimesed, kes seal on, teevad ikkagi väga head tööd. Soovide oma nii-öelda võimaluste oma huvide piirides. Et see, et sellist nagu halvustavat nooti ma tahaksin kindlasti nagu tõsta, miks mina sealt lahkusin, oli see, et see teatrikeel, mida just nimelt konkreetsed inimesed seal viljelesid kõik taandub ikkagi konkreetsele loojale, konkreetsele looja isikule. Et ju siis sel hetkel oli nende looja isikut teatrikeel mulle kas igav või olime sellest tüdinud või oskan ma sellest piisavalt hästi aru saada, miks mul sai lihtsalt aeg otsa ühes teatris, aga seda, seda nagu nagu sellist alustad nooti ma ei tõstaks repertuaariteatri peale, meie teeme. Me hakkame vaikselt kohe, etendus on nii palju, meil on siin ka mitu aastat peaaegu niisugune vokaalil selline repertuaar, asi kaob üks tükk ära, bob on jälle, tuleb mingisuguse kolme, nelja kuu tagant jälle üks periood, et asi ei ole üldse repertuaariteatrisse ka väiketeatris, vaid nii julm, kui see ka ei ole eriti veel kunstistandardit ikkagi konkreetsele isikule, kes seda teeb. Sest et absoluutselt mitte mingit takistust ei ole ka vaka ju. Elu näitab, et väga häid etendusi võib olla ükskõik millises teatris on see väike, on see suur Johnson repertuaari või projektiteater. Draamateatris kindlasti üks inimene oli Mati Unt, kelle võiks öelda, et näitleja sa olid, mida temaga koos töötamine sulle on andnud. Matiga koos töötamine on mind ikka õpetanud äärmiselt palju, võib-olla isegi väga palju mind näitlejana mind kunstnikuna temaga koostöö oli, temaga suhtlemine on täpselt neid asju, mis mind on huvitav või neid, et leida endale isegi mitte leida, vaid just nimelt sõnastada enda jaoks huvitavat minu kui Taavi Eelmaa jaoks huvitavat teatrikeelt kunstilist artikulatsiooni, kõike seda, seda mitte, et ma seda ei saa õppida, vaid seda saab õppida paremini sõnastama. Seda olen ma Mati Undi käest saanud, sest meile meeldisid enam-vähem ühesugused asjad lõppkokkuvõttes, kui tema eruditsiooni oli väga suur. Koostöö temaga aitas mul lõpuks leida ja kinnitada endale seda, seda mõtet, et see, mis, et kõige tähtsam on see, mis sulle endale meeldib, aga veel raskem sellest on, saad teada seda, mis sulle meeldib ja temaga koostöö ja temaga suhtlemine tegi selle asja palju lihtsamaks. Et kui sulle midagi meeldib, siis veenduge selles, et olgu, usalda seda. Et see on meil. Ja, ja teiseks, kui rääkida spetsiifilisi, sihuke inimlik tasand, aga kunstiliselt mõtlesin ja kunsti kunstialale korraks minna veel siis see, mida Mati Unt nagu täiuslikkuseni valdaski, milliseid inimesi üldse vähe on, on see, et kuna tema evolutsioon ja tema isikupära ja tema ütleme nii-öelda maitse, kui see sõna on selline kasutamiskõlblik, siis see, kuidas ta suutis vahet teha erinevatel stilistikatel, erinevatel kunstilistele, articulatsioonidel, nii teatrikeeles kui kirjanduskeeles, et kuna ta valdas žanre stiile perfektselt, siis see tandism, see kunstiline tandism, mis temast nagu kiirgas, sobib ka mulle suurepäraselt sobis, siis sobib praegu ja ma pean seda tema teatavat pinna pealsust. Miks teda on vahel valesti mõistetud, eriti võib-olla siuksed, pisut tõsimeelsemad ja mitte nii mängulised isiksused teda äärmiselt valesti tõlgendanud, kui edevaks ja pealiskaudseks veider väheks. See, see ei ole sugugi nii see suurus, mis tuleb peale otsusest, mis minu jaoks on positiivse värvinguga sõna. Sest see, mis on nii-öelda sügaval peidus, seda me teame üldiselt kõike, me ei taha seda välja öelda. Küsimuseks, kuidas seda sügavat ja kõike seda peidetud varjatud välja tuua, jääb alati, kuidas, kuidas rääkida surmast, kuidas rääkida armastusest, kuidas rääkida üksindusest sest Need avastada et sügavuti minek, mida vahel hinnatakse võib-olla pisut üle tähtsustada viib alati meid ikkagi sinna juurde nii-öelda põhiküsimuste juurde filmi nagu niimoodi kogu aeg põhiküsimuste peale, siis muutub nende väljendamise juures Talle oluliseks. Jah, just nimelt, kuidas seda minu meelest Mati Unt tegi suurepäraselt. Aga see on huvitav, et noh, nii palju või vähe, kui ma olen näiteks mingis Stanislavski lugenud Stanislavski ütleb, et et näitleja jaoks on kõige olulisem ikkagi, miks või noh, mitte mõelda selle peale, kuidas sa teed, vaid, et noh, mida sa teed? Loomulikult, miks on alati olemas, aga on olemas ka võrdselt, kuidas, et minu jaoks Stanislavski on üks paljudest, kuidas Sitest? Loomulikult, et miks sa midagi teed, aga miksiks saab olla ka väga erinevad. Motivatsioonid võib olla RAHA motiiviks näitlejale. Et, et, et võib-olla tal peab olema motiiviks raha, miks ta mingit rolli teeb, et ta teeb seda palli sellepärast, et saada raha. Aga tal on ikkagi alati, ta ei saa vaadata, kuidas ta seda teeb. Ta peab mõtlema selle peale, kuidas ta midagi teeb. Et minu jaoks on kuidas suhteliselt olulisem kui miks, sest miks on juba eetilis-moraalne Tartus miks keegi üldse kunsti teeb ja sellel teemal võib-olla ei olegi võimalik väga paljude inimestega rääkida. Et kui öelda, et miks ma seda teen siis kui natuke pingutada, kui öelda, et kas selleks, et üüri maksta, taanduda ma ei usu lõpmatusse taandamisse, on asju, millest ei saa rääkida lihtsate sõnadega et nii-öelda motiivide taandamine hüppasin küll näitlejale väga-väga jaburalt teemale, praeguste, kuhu siis mõte hakkas köitma mis on, aga ma ei usu, et ei saa inimese motiive, ütleme, rolli või tegelase motiive näitleja loob mingit rolli, teeb, tegeleb, sellega, mõtleb selle peale ta ei saa taandada ka seda tegelast lõputult ainult ühele või kahele Mixile ainult paarile mingisugune primaalsele tungile inimkäitumist, sest ma usun, et inimeses on olemas üks koht tema koordikaalses närvisüsteemis või tema ajus on paik, mis ei allu põhjuse-tagajärje seadusele, nimetatagu sedasi hingeks või nimetatagu seda millekski muuks. Kes kuidas soovib. Ja ma usun, et see yks faktor, kus ei kehti maailma kausaalsuse see dikteerib palju rohkem inimkäitumist, kui tema mingid tungid või primaarsed soovid. Ühesõnaga, ma usun, tiim käitumine on alati olemas x-faktor, mis ei allu taandamisele tungidele. Et seal on nii-öelda inimlik loks, mis võib muuta kogu käitumise. Ma käin. Üsna tihti teatris ja siis ma olen vaadanud, et hästi palju erinevaid näitlejaid on, et osadel on justkui sellised, kes on lihtsalt andekad ja, ja kehastavad ennast hästi osavalt kellekski ümber. Noh, ma tean mingiks tegelaseks. Ja siis on mingid teised näitlejad, kes kehastuvad saatanast ümber. Aga kuidagi hästi äratuntavalt jäävad nad iseendaks. Ma ei tea, kas sa oled sellega nõus, et sina oled just see teine näitleja. No kui sa nii ütled, pole mul siin midagi vastu kobiseda, et kui sa nii ütled, ma, ma ei oska sellele vastata, et ju siis see on nii sellepärast et ega mina nagu eriti mingisse annet kui sellist eriti ei hinda. Et sama hästi ma võiks inimesi. No kuidas niimoodi, et sa annete hinda, et, et mis siis nagu on, et ühed inimesed nagu on näitlejad ja teised ei ole? Et kui sa ütled, et annet sai hinda Et mitte, ta on, et ma hindan, mulle meeldib vaadata seda, aga mulle meeldib eelkõige vaadata inimest eelkõige vaadata inimest, võib-olla ma siis jumala eest, see ei ole kellelegi solvang ja võib-olla ma lihtsalt pisut ülbelt väljenduda, aga Anne, kui selline on midagi, mida inimene ma saan aru ei saa muuta ei saa temaga midagi peale seal temaga nagu tema väline ilu. Et kui ta on seda, siis siis ma lihtsalt näen. Andekas. Aga ma usun, et lavale tuleb kõigepealt, mida ma tahan näha, mis mind huvitab nii laval kui kinos, ükskõik millisel kunsti alal on see, et ma eelkõige näen, et lavale tuleb pisiku koodinimega inimene ja alles siis on mingisugune näitleja, andekas näitleja, mitte andeks näitlejana ta ei saa olla, minu meelest ei saa olla näitleja, olemata enne keegi, noh, mida ma seal vaatan, vaatan kellelegi jalgu all kellegi kannet jälgida on sama, kui ma vaatan, kui pikad on kellelegi näed et see, see anne kui selline, et tõepoolest siis juba kui on anne, siis ma tahan näha, kuidas see inimene on oma annet kasvatanud, kuidas ta on osanud seda välja pakkuda, kuidas ta on osanud sellest teha endale või teistele kasulik? Joon endas. Eelkõige tuleb lavale siiski inimene samamoodi nagu ma vaata, kui ma vaatan lavastust, siis ma vaatan eelkõige seda, mida režissöör räägib. Mis on see punane joon, mis läbib seda etendust, kus ma näen, mille taustal ma lähen ühe inimese soovi millegi järele, samamoodi on näitlejal, kui näitleja astub lavale, siis see algab sellest, et on mingisugune näidend, kus on üks roll, mis on see lisaväärtus, mis on see, et ta ei ole lihtsalt ühe osa interpreet. Mis on see osa, mis teeb näitlejast iseseisva kunstniku, sest ma usun, et ka näitlejana on võimalik jõuda täiesti iseseisva loojani looja staatuseni. See on küll raske, aga see on võimalik, et näitleja ei ole pelgalt mingisugune nukk või mingi mööbliese, kes ütleb etteantud teksti see, et näitleja tegeleb väljamõeldud või mitte väljamõeldud tegelase psühholoogia kokkupanekuga, lisades sinna veel mingisugused põhjused, miks ta selle psühholoogiast sellisena kokku pani, miks ta väljendab ühe rolliga? Teatri näitleja peaks minu meelest väljendama rolliga mitte ainult selle näidendisisest, vaid veel midagi, mis tuleb temast endast, mis teeb temast kui näitlejast kunstniku, see on võimalik. Ja selle poole ma jah, ka ise püüdlen ja sellele seda müüjat alati teha, sest see roll algab ja lõpeb minuga. Ta ei ole midagi muud, et ma jään selle alati nende sõnadega ja nende, nende nii-öelda volli ehituskividega alati üksi ja ma pean sellest midagi tegema, mis oleks minust midagi rohkemat või mis oleks rohkemat, kui lihtsalt lavalaudadele raskusolek oma teksti äraütlemine, et see on noh, ühesõnaga see on, see on väljakutse, mida ma alati püüan täita. Kui see on vastus sinu küsimusele või väitele, siis siis ju siis see nii on. Jah, aitäh, sa oled nüüd ise ka õppejõud, et ütleme, et, et sa tegid hirmsa grimassi ligi, näe seda, aga sa tegid hirmsat grimassi selle peale. Ühesõnaga, Von Krahli teatri juures käivad ühed üliõpilased, kes on Viljandi kultuurikolledži üliõpilased. Ja kas see, mis sa just rääkisid, on see, mida sa tahad neile edasi anda. Või mis on see nagu peamine, mis sa nendega teed, räägid? No minu kohta õppejõud on ikka äärmiselt rängalt öeldud. See, et üliõpilased on ja Wondraal kureerib ühte Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstikursust siis jah, et see on, see on täiesti tõsi ja meie, me proovime igakülgselt Ühte teatavat vaimsust, mida me isegi sõnastada sajaprotsendiliselt ei oska, see, mida me kanname, soovime loomulikult nendele igakülgselt viia isiklikult minust rääkida, siis noh, meil on, meil nüüd ei ole, ütleme nii. Hetkel veel nüüd ütleme nii, b staatus, et loomulikult meil on mõned tunnid. Me oleme seal vestelnud, vaadanud filme rääkivat teatrist, aga ma kujutan ette, et täpselt sellises vormis see mida sa küsisid täpselt sellises vormis tahakski, seda üle tahakski üle kanda. Põhiline just ongi see, et kanduks edasi mingi mingisugune mõtteviis või, või vaimses või võimalus, et tekiks täiesti uus, mingi teistsugune mõtlemine, aga et mis on meie moto olnud üldse, et me selle kursusega lähedastesse suhetesse laskusime, on see, et Von Krahli näit näitleja peaks olema autonoomne kunstnik. Kõigepealt. Et siis saaks ta olla nii lavastaja, näitleja, filmitegija, kirjanik kui mis iganes. Aga ta peab olema mõtlev looja. Kõigepealt esimene ja mõtlev looja, ehk see on siis üks ja see sama. Ja siis alles keegi, et ma arvan, et meie ülesanne ongi see suur soov on see, et leida see võimalus, kuidas aidata inimestel leida kõik seda, mis, mis neile väga meeldiks. Just nimelt, et nad õpiksid aru saama, mis neile meeldib päriselt nende endi pärast, mitte selle pärast, mida neilt oodatakse, et neile meeldib filmimis meeldib kellelegi teisele. Minu kui ma usun ka, et mu kolleegide eesmärk on süstida neisse autonoomiat ja Idealismi vot mõtlesin eelmise nagu vastuse juurde veel ühe näite tuua just selle jutu juurde, et, et kas on nagu näitleja on lihtsalt selline korralik interpreet või, või ta on siis nii-öelda looja, kes annab ise mingisuguse panuse või, või noh, see inimene Taavi Eelmaa, mitte ainult näitleja, kes lihtsalt täidab mingit rolli. Et mees oli selline sori nagu ohtlik lend, kus sa tegid ka ühe rolli. Ja see mulle väga meelde just nimelt sedasama asja pärast. See oli mingisugune lao valvur ja tapsid mingisuguse mehe ära ja siis, kui sind kinni võeti. Ja Marko Matvere, kes seda västrik vistliku mängis, västrik ikka Västriku mängis, siis küsis, et nii, et miks sa seda tegid ja sa oled need kinni võetud. Ja siis sa nagu irvitasid, ütlesid, et jah, lasin maha, jah, noh, teda ma ei tahtnud lasta, aga ma lasin ta maha. Et ühesõnaga, mulle tundus, et, et sa absoluutselt nagu eirad seda kogu seda stiili ja, ja isegi nagu irvitad selle üle. Ma ise kahjuks ei ole seda osa näinud. Loomulikult osalesin seal, ma proovisin anda oma parimat. Proovisin täita oma oma kohuseid nii hästi kui oskasin. Seal mingit sellist suhtumist, et sa, sa näitad nagu mingit oma suhtumist mingisse sellisesse lavastusse või filmi või mingi seriaali, et oma mänguga, et sellist asja ei ole. Teadliku see oleks professionaalne või see oleks mingi tegu, et miks ma siis siis ma oleks võinud ju lihtsalt ei öelda, et kindlasti ma mingeid selliseid asju näidanud proovisin seda teha, kuna ma arvan, et terve žanr ja ja, ja kõik, see on suhteliselt ambivalents piiridega ja ma arvan, et, et sellisel vormil ei ole väga kindlaid eriti veel nii ütleme eesti krimiseriaalis, millele on juba loomu poolest teatav ambivalents olemas, sest need inimesed ei noh, ta ei pretendeeri, ta ei saagi pretendeerida teatavale illusioonile. Mina, kui ma ütlen, et kui me vaatame siin neid, mida ma vaatan, päris tihti suhtlusel kellaajal koju jõuan, siis on see need uuri realisti CFC kriminalistid. Et seal tekib teatav illusioon ja ka seal on teatavad žanri sangari ambivalentsielemendid juba, kuna, et muuta natukenegi kergemaks, et seda vähem seda illusiooni loomist saab olla siin Eestis, kus me teeme kõiki neid näitlejaid hoopis muudest osadest kuskilt mujalt. Et see kõik on selline kokkuleppeline mäng, see on nagu zombifilm, kus vaatajat ja et tegijad mõtlesidki, nii et zombid on pehmed ja kõvad, käed ära, mitte midagi valesti on läinud, vaid ka teatav teatraalsus jääb nendesse seriaalides Eestis alati. Ja seda, seda teatraalsust on võimalik ka nii-öelda enda kasuks ära ära kasutada ja ilmselt pigem see, mida sa, mida sa mulle vihje teiste sõnadega vastata, aga minu meelest oli seda teha lõbus, kuigi see oli vähem, ma hea meelega ja meelega teen selliseid episoodide asi, see teeb mulle suurt rõõmu, mõnda alati lust hakkaksid, mulle meeldib see, võib-olla see paistis, pigem, aga ennetada mingit muid varjundeid sellele, mis võis tekkida sinu küsimusega, et kas ma midagi alahindan või ülehindan. Ma, ma loodan, et ma ei tee seda elus tõsiasjaga, et ma midagi ala- või ülehindan. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma ei tee selles kaasa. Samas võin ma tehagi vägagi palju, sest nagu ma ennem mainisin, kui raha on motivatsioon see kahanda kunagi minu näitleja kvaliteeti. Ma olen piisavalt ülbe. Selleks võtan ma õppust John Malkovichi käest, kellelt küsiti intervjuu ajal, miks sa oled nii paljudes halbades filmides mänginud ja John Malkovich vastas, et maise küsimusest aru Äctingis my business. Ma ei tahaks viia üldse mingisuguseid teemasid sellele tasemele, et, et mis, mis on halb, mis on hea, millesse kaasa teed, millest mitte kaasa teha. Ma leian, et kui tõepoolest näitlemine on see, mis muu, kui mul see, mis mul välja tuleb ja kui ma pean ka üüri maksma, siis ma pean midagi tegema. See ei puuduta esialgu siin üldse seda seriaali, vaid hüppasin teemast juba üldse ette. Et ma üldse näitlemine kui töö, kui need inimesed toredad ükskõik millises situatsioonis, kui see raha ei ole peamine, aga kui ma pean ka teinekord üüri maksma sellesama näitlemistöö eest, pean mingit moodi seda tööd tegema. Ja selle sellega ma tahaksin, et väga palju räägitakse lihtsalt sellest, et mingi asi devalveerib, näitlejad mitte. Ma leian, et see on see devalveerib mitte näitlejad, vaid devalveerib alati konkreetset inimest. Kui inimene on piisavalt tugev ja kui tema tahe endaga tegeleda on piisavalt tugev sisi devalveerida mitte midagi, mängib ta siis reklaamides kaasa või mängib ta Hamletit, aga vastupidist inimest devalveerib nii tema Hamlet küdema kui tema osalemine reklaami, nii et see ei ole absoluutselt seotud kuidagi mingi näitlejaeetikaga või ma leian, et see on jamps. Kui inimene on kuidagi toitma ja oma üüri maksma sellise tööga, mille üheks näitlemine siis vastavalt tingimustele peab ta vähemalt siin Eestis võtma vastu igasuguseid töid. Väga selge. Sattusime nagu filmi juurde Taavi Eelma, sa oled üsna mitmetes filmides kaasa teinud. Aga mis on see asi, mis sind filmide juures köidab või mis on see selle meediumi võlu? Sinu jaoks on see midagi teatrist erinevat. No muidugi teatrist erinev, eks seda vist ei viitsi, pole huvitav, ei rääkida, ega seda pole huvitav kuulata, mida täpselt täpselt, aga mis mind köidab filmi juures? See on tõesti, see on. See on kirjeldamatu, mis mind filmi üheks köidab, see köidab mind väga varasest lapsepõlvest peale. Ilmselt seal midagi äärmiselt lapsikud. Kuna seda, et ma ei ole osanudki seda lõpuni analüüsida, et ma isegi ei viitsi seda teha. Aga seal seal lummus, see on kõige lihtsam lummus, mis tekib illusoorses maailmavaatamisest seal väga lapselik, aga see ei kao kuhugi. Et mind tõepoolest nii kehalist vaimselt erutab kinos, sest nimetatud pimedas kinosaalis alluda selle hõbedase ekraani lummusele ja mulle tõesti meeldib see ja ma ei, ma ei, ma ei oska seda süvitsi rohkem analüüsida. Ma olen, ma lähen või minna lapiliseks. Tradi erutusest, et tõepoolest mulle meeldib see. Üks asi, et kõigil on jäänud nagu segaduseks. Kui tuli välja see film, Georg, siis räägitud, sina oled tegelane või sa oled seal mänginud, aga näha sind ei olnud. Miks sind näha ja? Sellepärast mind ei olnud näha, et, et lausun pikema lõbus lugu. Pikki-pikki lõbus lugu või mitte, väga pikk lugu, me lugu selline, et ma mängisingi seal filmis mängisin Georg Otsa hallutsinatsioone. Tema. Sellist ütleme tema hirmude ja tema igatsust summat. Selliste pool sümboolsete müstilist tegelast võtsin osa võttepäevadest, tegi mitu põnevat kaskadööritrikki, hüppasin koos Enar Tarmoga, kes oli minu kaskadööri juhendaja laevalt jäisesse vette. Novembrikuus. Tegin igasuguseid asju, aga kuna filmi montaaži ajal juba pärast postruktsioonis leidsi produtsendid ja autor, et seda tegelast liiga palju selle, et ta teeb selle loo segasemaks, kui vaja, segasemaks, kui vaatajale tarvis. See ja sealt võeti välja päris mitmeid asju. Tervenisti ka see, see müstiline deemon, kes kandis tegelane, kes kandis nime deemon, kes aeg-ajalt ilmutas ennast Georg Otsale. See ei ole mitte sugugi ettegi protsendiliselt, osa on suurepäraselt aru, et, et tõepoolest, et kui lugu hakkab niimoodi käte vahelt kaduma ja kui sa vaatad, et sul hakkab ühtemoodi see lugu kokku minema Montaažis ja siis tekib sinna järsku üks tegelane, kes, kes on täiesti reaalne ja pool muinasjutuline siis ei pruugi seda sinna üldse vaja olla, aga tiitrites on minu nimi deemon Taavi Eelmaa, aga filmis liigub ka üks must kass ühel korral paaris kohas, kelle nimi on teema, on nii, et et seal, kus seda tähele panid, siis seal on üks must kask, esimene teema. Ja siis tiitrite järgi kehastan teda mina, nii et seda võib panna ka väga suure ümberkehastumise arvele. Kas on laval või üldse mida filmis teatris? Kus sa tegutsed piire, millest sa nagu üle ei taha astuda mingi kehalisuse näitamine hapukoore ja majoneesisegus, möllamine, kanamuna tagumikku löömine, noh nii edasi ja nii edasi. Paljalt olemised ei, ei häiri sind. Miks nad muidugi häirivad, aga sellest häirimisest saab üle siis, kui sa tead, miks sa seda teed. Kui sul on, kui sul on tahtmine, mingisugune sõnum edastada kellelegi. Tavaliselt mul näitlejana on mingi sõnum, mille ma kodus välja nuputan, see võib olla agressiivne, võib-olla kättemaksuhimuline, võib-olla solvas, võib olla ükskõik milline. Aga, ja kui, kui ma olen näitajad, siis, et ma olen mõelnud jah, et miks just näitleja nendest kõikidest huvitavatest kunstivormidest ilmselt ma olen kärsitu, sest ma tahan kehaga ette näidata. Mul on alati peale ebanagu ebakindel olnud oma verbaalse suhtluse ja seda väga palju treeninud. Nii et ma peaksin oma sõnumi keha või nii-öelda ette näitama teistele inimestele. Ja siis on keha saanud teatavaks selliseks instrumendiks. Kui ma tean oma eesmärki, minu mõistus teab minu eesmärk, siis ma kasutan keha kui tööriista ja lavaruum üldiselt selline asukoht, toimingus, keha pole päriselt keha ja inimene pole päriselt see inimene, kuigi natuke on natuke ei ole ka, et see on teatav selline vabaduse ambivalentsi koht, kus keha võib-olla nii tööriist kui ka kui ka isiklik, isiklik vara, nii et seal kaovad need piirjooned. Kui sa küsid seda, et kas kas mingid piirid, no mul on täpselt sama nii nagu igal teisel inimesel, aga minu mul on see teatud võimalus loomulikult trammis oma keha tööriistana kasutada. Võib-olla on vaimuhaiguse tunnus, kui ma ütlen, et jumal käsi, või mõni deemon käsib mul hetkel ennast paljaks võtta, siis ma ilmselt oleksin seestunud või mõne paha haiguse ohver küsida, et noh, ma ei tea, kas mu inim inimpale on säilinud, siis. Noh, eks ta natsa loksub küll vahest kui sa pidevalt seal oled paljas või see ütleme need noh, ma ei tea, garderoobis, kui seal keegi vahetab kostüümi, mõni astub sisse ega ei võtata küll enam. Kui sa sõdakesid, küsinud okei. Aga kuidas sa üldse noh, mina ei tea näitlemisest eriti midagi. Aga, aga mind huvitab see lihtsalt, et kuidas sa näiteks motiveerida õhtul etendusele minema ennast ja, ja kuidas sa ette valmistada ennast või, või astud sa lihtsalt, et lavale või, või noh, mis sinuga toimub siis? Raske küsimus ja huvitav ka jällegi kuidas moteerin õhtul, etendus on minema, tead, ma ei ole selle peale absoluutselt mõelnud. Kuigi jah, see päev, millel on, millal etendus on, on, on selline suhteliselt teada, et see päev päeva põhisündmus on, ükskõik mis ka ei juhtuks, põhiselt etendus võib-olla see on ka teatav, juba tiine treenitus, et et ma, ma noh, mõtlesin, et tean, et mul on etendus, aga mis, miks ma seda ikka jälle igal õhtul teed, see on kui tulla tagasi võib-olla varasemalt varasema loo juurde tähendab varasema selle jutuosa juurde, kus ma mainisin teatud teraapiat, et see nauding, mis ma ikkagi oma loomingust saan, mida, mida ma oma kehaga inimestele ehitan, olles samal ajal pisut keegi teine, järelikult ka oma tavalistest muredest vaba ja samas midagi enamat kui lihtsalt mina. Et ilmselt see ekstaas sellest, et ongi piisav motivatsioon, kui ma saan vabaneda ühest küljest samal ajal juhtida iseennast, lavale küll keerukas psühhofüüsilise tegevuse sammas võib olla keerukas aru saada, aga, aga teatav vabanemine selles alati on. Ja kui ma saan enda jaoks oluliste asjade peale mõelda, siis ta mõjub peaaegu psühhodraama teatava teraapia vormina. Ja see rahuldas, sellest on väga suur, et, et selles suhtes on jumala tõsi, ma lähen lavale eelkõige enda pärast, kui sa intervjuu alguses küsisid, miks ma seda teen, ma lähen eelkõige enda pärast ja kuidas ma ette valmistunud sellest on ma arvan, mõõtude poolest keskenduda mõne mõnes vaikses nurgas lamada, mõtelda mõnede hetkede peale, mida ma mille, mille suhtes mul ebakindlus on tulevase 2000 kahe-kolme tunni jooksul mõtelda nendele ja lihtsalt hetkelt pisut lõdvestuda, et üldiselt see on praktiliselt võimatu, et otse ükskõik millise etenduse puhul, et astuda õuest otse lavale, ega seal mingit muud erilist ettevalmistust ei olegi, iga kord on pisut erinev, aga üldiselt on see lõõgastus ja keskendumine meeldiv, kui seda teha lamades, võib-olla isegi pisut sihukses poolunes tukkudeks tunnike enne etendust näeb välja kui tukkumine, tegelikult ei ole seda. Tegelikult on selline selline mõtete peaaegu meditatiivne seisund. Kas sa luuletusi kirjutad veel? Vahel tuleb ette, aga noh, nii kuidagi viimasel ajal palju kirjutanud, et mõni tekst ei istu laua taha, ei ole istnudki kuigi jah. On juhtunud ka tõesti seda, et ma olen istunud nimme arvuti taha kirjutanud, kirjutada, luuletusi kirjutanud aga. Ütleme, ma ei ole neid kirjutanud nii massiivselt. Ma kirjutan igast muid asju, aga nüüd luuletusi nii, noh, et üks folder, kuhu on kirjutatud luulet, seda päriselt hetkel ei ole. Sest ma otsisin vanu vikerkaari ülesse ajakirjas vikerkaar on seal mitmeski numbris ilmunud. Ma ei tea mingi näiteks 10 paarteist aastat. Rohkem tagasi 10 90.-te keskpaigal ja ma olin seal päris mitu aastat regulaarne kaastööline, kes kaks korda aastas nagu tol ajal kohane, ilmutas ühe niuksed Väikse kimbu kimbukese luuletusi ja siis ma kirjutasin neid küll tõesti aastat, ikkagi nagu tõsiselt. Et ma jah, ja siis kirjutasime väga palju luuletusi. Ühel hetkel mul saabus kuidagi luuletamiseks, et ma tahtsin nii võimalikult vähe sõnu kasutada, et puhas leht tundus kõige kõige mõjusam ja siis ma ka mõtlesin, et ma ei kirjuta enam luuletusi. Aga noh, aga läheb mööda ja siis tuleb neid jälle kirjutada. Mäletan, et üks keskne kuju päris mitmes luuletuses oli. Mäletan täpselt seda, kas oli inglise keeles vöörida eesti keeles, et see kõrilõikaja Jack kes tegutses, noh, mingi selline vägivaldsus morbiidsus, deko tants oli kaasal luuletustes sees. Nojah, see on jällegi see, et igale ühele oma, kellel nagu William pleikul kirjutanud Samm Alboondus, viiti Laitsama Boondu enda slaid et. Inimesel on, on tema jooned osadest, mida ta tahab ja saab muuta, üritab seda teha osasid, mida ta ei saa, need moodustavad tema isiku. Kui sa nii ütled, siis mul ei jää muud kellelgi üle nõustuda, veel vähem vastu vaielda. Nii vägivald, kui dekadents on mind paelunud ükskõik siis, kas nüüd otseselt? Vaevalt et nüüd sirgjooneliselt, et loomulikult ma ei saa öelda, et ma naudin nii vägivalda kui surfa. Loomulikult tähendab vägivaldne surm kunstis alati midagi muud, kui ta tähendab päriselus ta ei oleks muidu noh, nii surm kui vägivald on kohutavad ja täiesti vastunäidustatud. Igaükskõik, millisele inimlikule olemasolu kogemusele täiesti vastunäidustatud minu jaoks. Kunst kirjandus, teater, kino, kõik see on, see on koht, kus inimesel on lubatud absoluutselt kõik inimesed peab olema täiesti võõrandamata, õigus mõelda kõigest, fantaseerida absoluutselt kõigest, see on inimese üks minu meelest kõige suurem põhivabadus, mille puudutamine, mille keelamine eetilisel või ükskõik millise muu tasandil on kõige suurem vägivald inimese valt vastu üldse inimesel kui tal ei ole õigus mõelda, kordalt mõelda, mõrvast ei ole tal mitte mingit õigust mõelda ka, et ta tellib mõnes postimüügikataloogist näiteks endale uue köögisisustuse on täiesti võrdsed asjad, kui need on mõtlemise tasandil, need on üks ja see sama, kui tal ei ole õigus. Kuid kui ta, kui tal on juba õigus mõelda, kas ta värvib oma köögi kollaseks siniseks, ta tellib viie sentimeetri paksuse tammelaua või kahe poolase tammelaua, siis tal peab olema õigus ka mõelda sellest, kas ma, mis siis juhtuks, kui ma tapaksin kellegi ära. Et need on seal, vot see on see hetk, kus kus inimesel vabadus olete oma mõtetega üksi, mida ta nagunii jääb. Lõppude lõpuks, inimene on üksi, ainult isend, teadvusega see ongi see, tema teadvus on see, kellega ta veedab suurema, kellega ta täidab kogu oma aja koos. Ja kui sellel teadvusel ei ole vabadust sellel teadvusel keelatakse midagi, siis pole inimesed minu arust mõtet. Tal. Tema vabadus on täielikult piiratud, tulles tagasi juurde, et tõepoolest vägivaldne surm tähendavad kunstisaateid alati täiesti teisi asju. Viimane küsimus, visco kisub kuidagi väga kerglaseks ära, aga noh, miks ka mitte olla natukene kerglane peabki olema. Sul oli vahepeal vuntsid, sellised veidrad vuntsid isegi et nüüd seal enam ei ole, et millest nüüd vuntsid sul tekkisid ja et kas see oli mingisuguse rulliga seotud või mis nad olid? Vuntsid vuntsid olid kiusi, raev, pime raev ja, ja ülbus, käia nende vuntsidega ja kuna vuntsid on, need, ei olnud mitte lihtsalt vuntsid, vaid nagu meil öeldakse, mu musi vedrud teatav Jul pettumuse aste, mis, mida ma tahtsin nende vuntsidega väljendada. Lihtsalt selle jõltuvuse väljenduseks ja loomulikult ka kasutasin seda jultumust täna ka ei mäleta, kas siis kas siis oli, kas tühirannas juba oli vunts välkunut, eks ole, või oli see igal juhul saime oma sõpradega mitmeks ajaks igal juhul vuntsi, Ultuvuse vuntsid andismi ohvriks ja kandsime, et mitte nüüd küll kokkulepitult, aga aeg-ajalt kogunesime mõnele sünnipäevale, siis oli lauaäärne vuntse täis. Et vuntsid väljendavad. Teatavat jultumust minu jaoks jultumust neid kanda. Te kuulsite soodet Von Krahli teatri näitlejast Taavi Eelmaast. Inemise sisu panid kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Saatesse Põlis muusika Taavi Eelma. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.