Kirikuelu tere õhtust, head kuulajad. Luterlik kirik on valimas uut peapiiskoppi. Aasta esimeses pooles esitasid praostkonda sinodid viis kandidaati kelle seas tõenäoliselt sügisel valib kirikukogu uue ülemkarjase. Tänaseks üles seatud kandidaadid on teie ees. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Tänases kirikuelu saates on viis külalist ja nimelt on meil stuudios külas siis Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopi kandidaadid. Teatavasti on praegune peapiiskop Andres Põder öelnud, et ta siirdub emerituuri siis, kui saab 65 aastat vanaks ja see tähendab seda, et sügisene kirikukogu valib uue peapiiskopi ja viis kandidaati on ka teada, mis on siis praostkonda sinoditel kokkulepitud siin stuudios on Urmas Viilma. Tervist. Tervist. Ove Sander. Minu poolt. Tiit Salumäe, tere. Tartu stuudios on Joel Luhamets. Tere ja Marko Tiitus. Tere päevast. Alustame sellest peapiiskopi roll kirikus, luterlikus kirikus. Kuidas teie seda näete, mis roll see on, mis vastutus sellega kaasneb? Tiit Salumäe minu arvates on peapiiskop ikkagi ennekõike sillaehitaja ja edasi juhataja. Lepitaja, kui vaja on teenäitaja julgustaja. Urmas Viilma. Jah, ega siia saab hakata lihtsalt lisamaa ülesandeid või või rolli juurde kuuluvaid elemente. Kui me vaatame, mida oodatakse peapiiskopil, siis oodatakse, et ta oleks ikkagi karjane ülemkarjane. Et ta suunaks ennast kiriku sisse võib-olla rohkem, kui tal tegelikult see võimalik on. Ja kui me vaatame, mida jällegi meie kirikuseadustik ootab peapiiskop pilt, siis on see ka päris suure rõhuga administraatori roll. Ma jätan ka teistele midagi lisada. Ove Sander. Jah, väga palju head on öeldud ja küllap veel väga palju head öeldakse. Ja küllap siin üks moment on ka selles, et ühed on sellised nagu kiriklikud või teoloogilised ootused, et piiskop on ju see, kes peaks jälgima, et see õpetus oleks nagunii enam-vähem õige kirikus kiriku ühtsus oleks tagatud. Aga teine pool on siis tõesti see, et mida see käesolev situatsioon ja kirik, need tooted ja nõustun tõesti eelkõnelejatega ja järelkõnelejatega juba ette, et eks ta ikkagi karjase hingehoidja juhata, julgustaja teeneid, amet ole. Aga Tartu stuudios on ka Joel Luhamets ja Marcodidusse teie nägemus peapiiskopi rollist. Ekspeapiiskop pole ka selline keskpunkt, muidugi meil on olemas kristus, kelle ümber me koondame ka kiriku sellise väljanägemise kese on ikkagi probleemide teravused, lõpuks tulevad peapiiskopi juurde ja tema korraldab nende lahendamise samas ka nagu väljapoole kirikut. Eelkõige on nagu peapiiskop, kes kiriku häält kuuldavaks teeb ja ennast näitab, et eks ta ole selline kiriku keskpunkt ikkagi. Nii palju on öeldud, ma nimetan omalt poolt ainult kahte. Peapiiskop pilt on läbi ajaloo, oodatute, kiriku, õpetusliku puhtuse ja ühtsuse hoidmist ja see saab tegelikult toimuda ainult niisuguses kirikus, kus on elav dioloogia. Nii et seetõttu minu arvates peapiiskop peaks olema inimene, kes kes armastab ja edendab bioloogiat. Ja teiseks, vaadates neid nii paljusid erinevaid neid ootusi mida on täna ka nimetatud, siis on täiesti selge, et ükski inimene ei suuda võrdväärselt neid kõiki evida, mistõttu kindlasti peapiiskop peaks olema inimene, kes kes koondab enda ümber meeskonna, kes inspireerib ja julgustab kiriku juhtimises osalema võimalikult palju andekaid inimesi. Kui me vaatame praegu olukorda kirikus ja, ja kas või viimase rahvaloenduse tulemusi, siis me nägime seda, et luterliku kiriku liikmeskond on kahanenud ja, ja päris mitmed rahvusvahelised näitavad seda, et mida see teie jaoks Kõneleb Urmas Viilma. Olen rahvaloenduse kohta oma arvamusi avaldanud mitmeid kordi, ei taha neid üle korrata. Põhiliselt puudutasid tookord metoodikat, aga, aga kindlasti on inimeste suhtumine kirikusse või nende enda arusaam sellest, kuidas nad ennast kirikuga seovad muutunud vähem formaalsemaks. Kui me ikkagi mõtleme, kui palju inimesi jõuluõhtul või terve advendiperioodi või jõuluperioodi jooksul käib kirikust läbi erinevatel jumalateenistustel või kirikuga seotud üritustel, siis neid küsitlusi ei ole teinud mitte kirik, vaid väljaspool kirikut näiteks mõned meediaväljaanded ja ja mäletan paari aasta tagust tulemust, kus üle 500000 eesti keelt kõneleva inimese külastas jõuluperioodil kirikut mingil põhjusel. Ja ma usun, see näitab tegelikult meie rahva seotust selgelt kristliku maailmapildiga. Aga eks kirik peab tegema oma järeldused siis ka rahvaloenduse tulemustest. Võib-olla on see seotud ka sellega, kas kirik ütleb midagi välja ka mitte alati otseselt ja vahetult kirikuelusse puutuvate küsimuste kohta midagi või mitte, noh näiteks, kas õpetajate palkade üle oleks põhjust ka kirikul midagi öelda või või mõni muu selline ühiskonnas laia kõlapinda leidev teema, et kas ka kirikul oleks midagi öelda sellega seoses või avaldame oma seisukohti ainult ja alati siis, kui seal otseselt meid puudutab. Et ma usun, et kirik võiks olla küll rohkem rahvaga koos ütlemas teatud asju välja või ka vahel ja ma arvan, et selles osas me kirik võiks palju tööd teha küll ikkagi seista nende eest, kes on kannataja osapool ja ma arvan, neid on ühiskonnas päris päris palju. Ja kirik peaks ilmselt nende poole seisma ja ma arvan, et kirik ei peaks kartma ka kritiseerida noh, vajadusel ka võimulolijaid mis tahes tasandil, et kirik peaks ja südametunnistuse ajal olema. Ma ei oska öelda, tähendab, kui me ütleme, et väheneb, sest me peame alati määrama aja, millal väheneb. Kui ma mõtlen sellel ajale aasta 1075, kui ma kirikusse tulin, siis olid tegelikult kiriku mõõdud ikkagi hoopis teistsugused, kui nad on täna see, et ta vahepeal läheb suuremaks või isegi väga suureks, nii nagu see oli 80.-te lõpp, 90.-te algus. Et nüüd on toimunud siis teatud muudatused. Sellega me peame olema rahul, niimoodi ongi ajalugu ja kui me vaatame ka pikas ajas tagasi, on olnud oma ärkamisajad, on olnud oma taganemisajad. Tegelikult kõik ajad on jumala käes ja, ja me ei pea nii palju lugema neid protsente, ei, arve on jäänud meelde kaks evangelisti istuvad Ühel suurel äratuskoosolekul kümned tuhanded inimesed, tohutu vaimulik kõrgõhkkond ja üks kummardub teise poole ja küsib. Kuule, kuidas saab, õieti on pühakirjas öeldud, et kus kaks või kolm on koos kas see on nüüd miinimum või maksimum? Me tihti ei mõtle niimoodi selle peale, et võib-olla see ongi maksimum. Et me tahame tegeleda massidega. Üks arst, kes tegeleb inimese tervisega, ei tegeleb korraga kümnete tuhandetega, vaid ta võtabki üks patsient haaval. Ja võib-olla siin on kiriku ootused inimeste poolt jäänud rahuldamata, et me oleme liiga üldsõnalised liiga puhaba kõnega ja, ja siis, kui me tegutseme ühe inimesega siis me võime jääda hädasse. Aga seda inimene tegelikult joot. Aga Tartu stuudios Joel Luhamets, Marko Tiitus, teie arvamus praegusest liikmeskonnast, tendentsidest selles selles osas ja ka ühiskonna ootustest kiriku suhtes. Tõsi on see, et ühiskonnas muutused on 70 aastat tagasi luterlasi kusagil 80 protsenti oli kiriku liikmed ja see olukord on nüüd kõvasti muutunud, see on, see on selge. Ja on perioode, kus on teatud sellised ühiskondlikud hoiakud, mis kui suurem osa oli luterlane, siis ka inimene, kes väga sügavalt ise usklik ei olnud. Ta ütles, et noh, ta luterlikku päritoluga ja ta on ikkagi luterlane. Võib-olla tänasel päeval, kui sellist selget hoiakuid ei ole, on mingid muud inimesed lähevad ilma kindla nagu veendumuseta võtavad sellise üldise hoiaku nagu endale taustaks. Mul on selline tunne, et selliste tõsiste usklikud arv eriti palju ei vähene. Nii palju kui mina olen olnud ametis seda nüüd üle 35 aasta siis selliseid tuum koguduse hulk ei ole vähenenud. Küll on vähenenud suurte pühade ja tavalise pühapäeva kogunes hulk neid, kes käivad üks või kaks kord aastas kirikus, nende hulk on jäänud väiksemaks. Aga sellised tõsiste usklik vota, inimeste hulk seal alati püsinud ja neid tuleb kogu aeg juurde. Ja inimesed, kes on tänasel päeval kristlased, on seda väga teadlikult ja väga läbikaalutult. No minu meelest ka ei ole mingisuguseid põhjuseid teha illusioone selliseid kiriku institutsionaalse tähtsuse osas praeguses ja tuleviku Eestis on, on selge, et niisugust 19. sajandi kristlust või, või, või ka enne teise maailmasõjaaegset rahvakirikut, et seda me ilmselt tagasi ei saa ja kas kas tasubki seda väga taga igatseda. Et küsimus on tõesti ühelt poolt, et pigem selles, millele ka Tiit Salumäe sa juba viitasid, et sageli inimesed leiavad kogudustest ees sellised väga-väga hõivatud vaimulikud, kes tegelevad kinnisvarahaldusega liiguvad ühelt rahvakoosolek kult või lihtsalt koosolekult teisele ja, ja kellel ei ole aega lihtinimest ära kuulata ja olla talle vaimseks vaimulikuks teejuhiks. Ja pigem siin on minu arvates küll tõsine küsimus ja väljakutse kirikule ja, ja kirikuvalitsusele ja peapiiskopile, et kuidas siis ikkagi vaimulikud nendest kinnisvarahalduri ülesannetest vabastada või, või neid vähemaks võtta ja saavutada saavutada see olukord, kus vaimulikud oleksid vaimsed, teejuhid ja õpetajad ja mitte ainult siis ka nende nendele inimestele, kes institutsionaalselt on saanud ristitud, ennast kirikuga sidunud vaid ka nendele inimestele, kes võib-olla aeg-ajalt mingil põhjusel astuvad üle läve või või kohtuvad kirikuga. Marko Tiitus võttis üles väga olulised, mis on just nimelt see, mismoodi kogudused, mismoodi õpetajad saaksid töötada, pühenduda õpetaja tööle. Me teame maakoguduste olukorda, kus tuleb ühel õpetajal paratamatult teenida mitut kogudust ja võib-olla pidada ilmaliku töökohta. Tuleb kirjutada europrojekte, saada rahasid kogudusele. Ja, ja me ei hakka rääkima siin sellest palganumbrist, mis tihtipeale ei ei küündi isegi riikliku miinimumini. Kas sellele olukorrale on üldse mingisugust väljapääsu või kas kirikuvalitsus peapiiskop saab midagi siin ära teha või missuguseid strateegilisi otsuseid SIND? Tuleb langetada selleks Urmas Viilma, Marko Tiitus tõi välja nii-öelda koguduse olukorra, kus vaimulik tegelema majapidaja ülesannetes koguduse eest hoolitsemisega. Selge on ju see, et, et kui küsimus oli, kas peapiiskopi konsistooriumi saab siin appi tulla, küllap saab seeläbi, et püüda rohkem toetada neid vaimulikke esmalt küll nende nende leivaga, mis nende lauale peab jõudma, ehk siis võiks siis öelda, et see on see keskse palgasüsteemi küsimus. Aga kindlasti ei ole konsistooriumi see, kes hakkab meeskonda looma ühele koguduse õpetajale, et seal, kus vaimulikud on ise kinnisvarahaldurid järelikult ei ole nad osanud kaasata ilmikuid, kes võiks sellega tegeleda. Et öelda, et see on selle vaimulikkusi on ka võib-olla ühekülgne, aga vaevalt saab konsistooriumi peapiiskop minna seda meeskonda sellele õpetajale seal maakoguduses looma, et see on ikka ikka meeskonna looja. Küsimuse selleks on see õpetaja seal ise. Aga konsistooriumi peaks küll tegelema selgelt vaimulike ja ka teiste kiriku töötegijate toimetulekuküsimustega, see on päris selge. Et nad ei peaks siis tegelema sellega, milleks nad otseselt kutsutud ei ole, kasvõi siis kinnisvaraküsimustega. Aga kui nad sellega teevad, siis on väga hea, et nad sellega tegelevad. Muidu jääks need küsimused üldse. Tegelemata, võib-olla liiga palju ka ootame väljastpoolt kogudused on omandanud mingisuguse arusaamise, et keegi teine peaks tingimata nende probleemidega tegelema. Me ju teame, et piibellik alus on see, et ristiinimene maksab kümnist. Meie oleme siis eksinud piibli vastu ja ütelnud, et üks protsent, eks ole, tegelikult on isegi seal ühe protsendi kättesaamisega nii, nagu ta on. Kuiv kogudus ise ei tunne vajadust oma kirikut üleval pidada. Siis see ei ole tegelikult kellegi teise ülesanne väljastpoolt. Nii et igal juhul tuleb julgustada kogudusi võtma endale vastutuse. Talgutööd. Kui ma olin jah, Haapsalus alustaja, pidime kirikut remontima siis inimesed tulid kümnete viisi tööle, oli neid, kes tegid selle suve jooksul 100 päeva vabatahtlikku tööd. Nii et igal juhul vaimulik vastutus ja meie majanduslik vastutus käivad ühte sammu. Kui me ühest tahame loobuda, siis selle tulemus on, et ka teine pool loobub, nii et kogudusi tuleb julgustada ka annetama, nii nagu öeldakse, et pastor läheb rahvete ütleb. Mul kaks uudist. Üks on hea uudis, teine on halb uudis. Ütle siis halb ennem. Meie kiriku on niisugune, Tsee tuleb remontida. Mis hea uudis, on see raha meil juba olemas? Praegu veel teie taskutes, nii et ega midagi me peame ka julged olema. Kui väga lühikene kommentaar selle küsimuse kohta, siis eks vastutavad ikka mõlemad, nii Konsistoorium kui ka kogudused koha peal, et seda lihtsalt olnud nagu õppida jagama, aga ma arvan, et nagu suur küsimuste kompleks on seotud ka vaimulikud pildiga. Võib-olla oleme harjunud nagu luterlikus evangeelses kirikus Eestis nägema, et vaimulik teebki oma tööd ja kui te nüüd midagi muud peab tegema, et see on nagu päris paha asja, kui me vaatame anglikaani kirikuid ja teisi näiteid, eks tuuakse seda raha nagu kirikusse muudest ametitest sisse, et ilmselt see vaimulik pilt ka paratamatult ka meil muutub. Joel Luhamets ja muidugi, ega ühtegi sellist olukorda ei oleks, kus me ei ei suudaks kurta ja hädaldada. Meil tuleb elada selles olukorras, praegu oleme ja küllap ka sellele olukorrale on oma õnnistus sest alati on mingisugune filter olnud, mis jumalariigi tööle inimesi toonud. Kunagi oli selline tugev vastuseis, nõukogude võim ja halvakspanu. Võib-olla nüüd on majanduslik cute filtrit, millega tuuakse inimesed kiriku juurde tööle, kes tõepoolest tahavad oma ülesannet kiriku keskelt täita. Olgu siis see nii raske kui tahes. Nii et küllap ma usun, et sellel on ka hea pool. Aga kui me teeme inimestega tööd ja kui inimesed seda tööd vajalikuks peavad, siis inimesed hoolitsevad ka oma vaimulike eesti oma hingekarjaste eest. Ma arvan, et et üheski kogudes, kui kuuldakse, et minu koguduse õpetaja hakkab nälga surema küll tuuakse siis toitu, nii et vähe ei ole need küllap inimesed tulevad siis panevad käe külge, kui, kui vajadus on. Aga siiski, kui tohib, natukene oponeerin, et kindlasti ei hakka vaimulikud nälga surema ja mis puudutab koguduse vastutust oma oma koguduse eest ja ja ka kirikuhoone eest, et jah, 100 protsenti nõus, et mina isiklikult annetanud kümnist juba aastaid ja julgustan ka oma kogudus seda tegema, aga kui rääkida ikkagi kirikuhoonetest ja vaadata ajalukku, siis kunagi ei ole neid ehitatud ega ka remonditud puhtalt nüüd lihtrahva annetustest vaid noh, seal taga on olnud ikkagi patroonid. Ja, ja tegelikult ka tänasel päeval, kui öelda vastutus kõigi keskaegsed Teie hoonete eest, peaks need puhtalt olema koguduse liikmetel nendel mõne 10-l või mõnel 100-l, kes jah, maksab küll pastorile palga ja loob tingimused pühapäevakoolitöö tegemiseks. Aga riik, kes on seadnud muinsuskaitselised, et nii-öelda piirangud nendele hoonetele, et me teame, et sugugi neid laagi remontida lihtsalt talgute korras sest peavad olema eritingimused, projektid, litsentsiga firmad. Ma julgen küll öelda, et tegelikult Eesti riik on olulisel määral jätnud oma oma kohustused nende hoonete ees täitmata ja, ja panna neid ainuüksi usklikele. Noh, see ei ole küll demokraatlikus riigis teps mitte kohane. Siin mõni aeg tagasi oli teemaks vaimulik eetikakoodeks, mis teie, head peapiiskopi kandidaadid. Urmas Viilma, Ove Sander, Marko Tiitus, Tiit Salumäe, Joel Luhamets arvata, et kas kas luteri kiriku vaimulikud vajavad eetikakoodeks? Selles protsessis on toimunud mõned muutused, millele avalik meedia ei ole tähelepanu pööranud ja ongi vara sellele pöörata. Võib-olla oli ebaõnnestunud see eetikakoodeksi termin kui selline, et, et me oleme jõudnud täna ikkagi sinna, et tegemist on pigem pigem teenistus korraga ehk siis kuidas vaimulik kirikutöö tegijana siis oma oma ametit peab. Eetilised väärtused on kirjas ikka piiblis ja, ja seda ei ole keegi ümber lükanud. Ehk siis ma usun, et siin on olnud vähe möödarääkimisi selles küsimuses, aga aga vaimulike eetikaga on, on, ma arvan, märksa paremini kui võib-olla keskmiselt, ehk siis need, et kes meil seda ametit peavad on, ma usun juba enne, kui nad mõtlesid selle ameti peale juba siis, kui nad ikkagi kristlaseks said seadnud endale märksa kõrgemad eetilised ja moraalsed latid kui, kui võib-olla keskmiselt. Ehk siis ma usun, iga vaimulik teab, temalt eeldatakse ja tema peale vaadatakse hoopis teise pilguga kui, kui võib-olla kellegi teise peale. Ma arvan, et meie vaimulike eetikaga on iseenesest päris hästi. Ja kui lihtsalt sekundeerida ampsu vennale Urmas saad siis täiesti nõus, mis ta ütles, et kui need tõepoolest nagu vaadata kitsalt eetilises mõttes koodeksit, et noh, sellega kui lastetuba olnud ei ole, et ega siis sa seda nagu ei tekita ka, et olen ise näinud ka seda siis läbi aastatega vaimulike kasvatamisest, aga täitsa nõus minu meelest asjad on selles osas päris head, aga teine asi on just niisuguse töö ja ametiülesannete täitmine ja päris selge on see, et nagu juttu oli, on see ametipilt on muutunud ja laienenud, ilmselt vajab see natukene lahtikirjutamist. Aga see on protsessis ja ma usun, et ka need mehhanismid tuleb siis nagu välja töötada, et kuidas siis seda hakatakse jälgima ja selle täitmist. Aga kui vaadata nagu maailmas laiemalt, et siis tegelikult kirikud, olgu see roomakatoliku kirik, anglikaani kiriku evangeelsed kirikud, tegelikult niisuguseid tekste tunnevad küll, et, et ma nagu suurt probleemi küll ei näe. Nii et selle teemaga liigutakse edasi. Ma usun ka, et sellega liigutakse edasi või teatud määral tagasi selleks et edasi minna, võib-olla tuleb paar sammu tagasi minna ka. Aga jah, seal ei ole küsimus nii väga selles eetikas, mida on ka naljaks pööratud, vaid ikkagi ameti pidamise korras. Ja tegelikult seda vajab ju iga institutsioon ja kirik, nende hulgas. Et siin midagi nihukest väga ootamatut kummalist küll ei ole, on teistel kirikutel oma tööpõhimõtted ja täpselt samuti võivad need olla ka meie kirikud sõnastatud. Joel Luhamets, te olete varem juba pooldavalt teksti suhtunud. Ja ma arvan küll, et on hea, kui me mõned asjad sõnastame ja välja ütleme siis me saame ise ka aru, et tõepoolest asjad, mida me endastmõistetavaks peame vahel võivad juhtuda nii et nad ei olegi endastmõistetavad veel tänapäeval täna kirikumehed peavad ukse peal seisma ikkagi meestelt, võtke müts peast ära, vanemad tulevad lastega kirikusse, olgu küljelt, kirik on ikkagi, keegi ei anna märku lastele, et müts tuleb peast ära võtta, need asjad, mis olid mõni aeg nagunii endastmõistetav, et pühakotta minnes võeti müts ära. Mats, alati on kange mees. Ei kedagi relvaga mütsi, võtab kirikus ikka maha, aga, aga täna tuleb see kuidagi sõnastada, et tuleb müts maha võtta, et midagi teha ei ole. Mõne jaoks on see täiesti üleliigne, aga juhtub üksikuid asju. Tihtipeale on ju kõik need seadused seni, kuni me sõbrad oleme, ei ole ühtegi seadust vaja. Kõik seadused on tehtud ju selle jaoks, et kui mingi konflikt tekib, et siis oleks kuidagi võimalik seda lahendada. Ja ma arvan ka, et, et kui seal sõnastatud võib-olla mõningas olukorras on seda siiski vaja. Mina toetan ka, et natukene kahju sellest, et see on jõudnud ajakirjandusse niisuguses kõverpeeglis ja, ja sellisena, et need vaimulikud on väga solvunud, et neile hakatakse meenutama, et küünealused tuleb ära, kasid, et noh, see on niisugune iroonia. Aga, olles õpetanud aastaid usuteaduse instituudis praktilist usuteadust ja ja erinevaid kaasusi analüüsides üliõpilased siiralt küsivad ja on huvitatud mida vaimulikus ametis ühes või teises olukorras kirik eeldab. Ja noh, üks asi on öelda õppejõul oma isiklik arvamus, aga kui saab öelda, et milleski kokku lepime, see, et me ei suuda inimestena kunagi kõiki ideaale 100 protsenti järgida ja et me peame olema üksteise suhtes kannatlikud ja armulised, see on nagunii arusaadav. Aga kokku lepitud käitumismudeleid võiksid olla küll. Teine teema, mis ka ajakirjanduse tähelepanu kindlasti köidab ja mis kirikute siis on ka väga oluline ja arutatakse mis kirikuid ka aga lahutab ja tülli ajab ja kohati ühendab, on suhtumine siis samasooliste kooselus preestrites basturitesse, kes on homoseksuaalsed. Mis seisukoht teil nendes küsimustes on? Mis suuna siin rohkem luterlik kirik võtab, kas liigub rohkem Rootsi kiriku suunas või peaks liikuma vaatama rohkem seda, millest on seni kinni peetud ja hoidma neid traditsioone. Kuidas teie seda olukorda näete? Noh, ma teen otsa lahti ja küsimus muidugi kergete killast ei ole, aga kristlastena on kindlasti meile teejuhiks püha piibli raamatu jumala sõna olemas. Sealt edasi gaasis luterlikud usutunnistus, kirjad, ka eestikeelne luterlik kirik on oma vastavasisulised otsused teinud, nii et ma arvan, et need asjad on nagu suhted selged. Aga kindlasti ma arvan, mis on nagu väga-väga oluline alati meeles pidada kirikul tervikuna kiriku töötegijatele, et et selline inimese armastusse tähendab inimene, kes siis on homoseksuaalet noh, see ei tohiks nagu mitte kuhugile ära ära kaduda, et teinekord noh, me oleme nagu majanduspannud tähele seda nagu tegu ja teo tegija kuidagi nagu väga-väga seostatakse, aga kirik on alati kutsutud kuulutama armastusse kutsutud kuulutama meeleparandust. Ja teema on ka sellepärast aktuaalne, praegu ju ka kooseluseadus on Parlamendis esimese lugemise läbinud. Jätkuvalt. Tavaline küsimus, lihtsalume jah, ei, ma arvan, et, et siin on üks väheseid asju, kus kirik on küllaltki selgelt oma seisukoha öelnud ja ei ole küll prognoosida, et see võiks muutuda. Võib-olla see tonaalsus, kuidas mingitest asjadest räägime, millest me räägime, kas meil on muid teemasid ka, millest rääkida see on mind küll mõtlema pannud, et olen ka küsinud dogmaatikute käest, kes nüüd seda väga puudutavad, seda nii-öelda seksuaalteoloogiat. Et, et mida me siis selle patu val püha vaimu vastu mõtleme või mis mehi muud väärtused on. 10 käsku on ju iseendast väga rikkalik koodeks juba niigi. Et kui me ainult ühe teema juurde jääme, siis on see oht, et me hakkamegi ennast imetlema, et küll me oleme ikkagi tublid, õiged. Et vot meie niisugust pattu ei tee. Et ma võib-olla lisaks, kui oli küsimus, et kuhu poole me suundume Rootsi kiriku või kellegi teise poole? Ega me ka muudes küsimustes niivõrd ei vaata, mida teised teevad või kuhu nad suunduvad, et nii võiks vaadata, kuhu jälle need kirikud suunduvad, kes ei ole praegu heaks kiitnud veel veel kas või homoseksuaalseid preestreid või, või samasooliste siis abielu. Nii nagu Ove Sander ütles, eks me toetume pühakirjale. Aga siin on veel üks nüanss. Kui võib jääda mulje, et ühiskond justkui nõuaks liikumist edasi või, või ma ei oska öelda tagasi või kõrvale nendes küsimustes, siis siis ma usun, et täna kirik olles oma seisukoha väljendanud siiski on suhteliselt selgelt väljendanud oma liikmeskonna tänase liikmeskonna seisukohta. Loomulikult on kirikus ju liikmeid igasuguste arusaamadega ka erinevate ideoloogiliste tõlgenduste toetajaid, aga ei ole kirikuvalitsusele küll kirikus eest mingisuguseid märgukirju surveavaldusi tulnud, et kirik peaks täna hakkama selles küsimuses kuidagi ümber, ütleme et olles seisukohti väljendanud korduvalt selles küsimuses on täna kirik ka sinoditel ringi liikudes on näha, et meie koguduste esindajad on, on täna siin ka kirikuvalitsuse juhtide selja taga olnud selline on minu minu tunne olnud küll. Noh, ja siitpoolt olema ka neid nende seisukohtadega päri. Et me ei toeta perekonnana või abieluna samasooliste abielu ja, ja ka, kes homoseksuaalseid suhteid propageerib või praktiseerib, et me ei näe, et see inimene võiks töötada kirikus. Aga kui need inimesed on olemas, siis nende kõrval seista ja nende murrete jagada ja, ja nende võitlusi võidelda, see on küll meie osad. Ja seal on ainult üks probleem, tegelikult on meil väga palju probleeme ja homoseksuaalsus ei saa olla kuidagi suurem muudest probleemidest, millega inimene peab võitlema, aga ta on üks nendest ja, ja me ei pea ka õigeks siis mõningate probleemide nagu lahendamist sellega, et me tõlgendame, nad mitte probleemideks. Marko Tiitus. Ega mul ei ole öeldule palju lisanud, et tõesti meie kirik on oma oma seisukoha öelnud, teinud seda küllaltki selgelt. Milliseks võivad kujuneda arutelud või, või seisukohad need 10 20 aasta pärast. Ega seda niisama lihtne öelda ei ole, aga, aga tõepoolest on hea, et on, on mõningaid punkte abielu toetamiseks, kus, kus meie kirikul ühtne. Võib-olla haakub küll ka natukene siin vendadega, kes on, kes on öelnud, et me ei tohiks ka lubada seda et sellest teemast, olgu see kooseluseadus või, või suhtumine homoseksuaalsusest saaks nagu mingi kiriku leivanumber või või leidma tiiv või kuidagi, tõepoolest, eks me peame siis järgi vaatama, et mida me siis kui järjekindlad. Me oleme heteroseksuaalide suhtes, kes, kes rikuvad abielu või abielluvad, eks ole seal kaks-kolm-neli korda või või pate on ju väga mitmesuguseid, niiet et, et kindlasti me ei tohiks muutuda niisuguseks ka moraalilugejaks ühel kahel kolmel teemal, et see on alati getostuva kiriku tunnus. Lõpetuseks, tulles tagasi alguse juurde, kui ma küsisin peapiiskopi rolli kohta ja millisena siis siinolijad näevad seda siis? Tiit Salumäe mainis sellist sillaehitaja rolli ja tõepoolest ka luterliku kiriku sees Eestis mitmeid eri koolkondi. Mõned kogudused on väga kõrgkiriklikud. Ta on väga vabakoguduste laadseid. Luterlik kogudusi. On neid, kes võtavad küsimust naiste Ortinatsioonist väga-väga tõsiselt ja seavad seda kahtluse alla. On teisi, kes seda peavad väga õigeks ja on uhked selle üle, et Eestis on juba aastakümneid naisi häiritud, et tegelikult on luterlikus kirikus ka väga mitmesuguseid eri koolkondi arvamusi. Mis te arvate, kui ühtsena suudate kirikut hoida? Otse jällegi lahti selles osas teha, et no luteri kirikus on selle küsimuse hästi lihtne vastata, et see ühtsus kindlasti ei ole siin väline ja koolkondade sama suhest või erinevusest tulenev ühtsus, et see on ikkagi ühtsus ühes usus, lootuses ja armastuses. Nii nagu ka meie usutunnistus, kirjad selgelt ütlevad, et kui kuulutatakse Eige arusaamise järele angeeliumitja püüdseks sakramente, kus see toimub, ükskõik siis, millised need meelsused nad siia või sinnapoole on, et siis on kirik ühtne. Ja ma arvan, et kindlasti oleks nagu väga vale hakata siis tulevasel valikul peapiiskopile mõnda sihtrühma või grupi või, või tõlgendust eelistama. Et need on kõik sellised vormid, mida jumal on andnud ja nendega koos elada, aga samas seis täiesti tuletades selle oma ühtsuse just usu ühtsusest, Kristusesse. Ma arvan, et see ühtsus on ikkagi sellise mina lapsepõlvest mäletan, kui vanemat ja vanematest sõbrad tulid kokku ja palvele, siis nad ütlesid, et me tuleme jumala palet otsima. Et me otsimisest jumala tahtmist, jumala lähedalollu, jumala juhtimist ja jumala armu. Ja Me võime olla väga erinevad, aga kui me selles otsimises jumala tahte otsimises oleme ühel meelel, siis see liidab meid kokku väga erinevaid inimesi. Mis puudutab õpetusliku jäliturgilist poolt, siis mina siin nagu väga ei muretse kiriku ühtsuse pärast Eestis, et ma ei ole küll kuulnud rikult kusagilt kantslitest valeõpetust kuulutatavat noh, kõigis ei ole ka tõsi küll, käinud isegi see, kui me jõuaksime ühe liturgia käsiraamatu nii, mis, mis võiks olla eesmärk on ikkagi nii, et mõned peavad kõrgkirikliku mas ja mõned madal kiritlikuma stiilis seda teenistus seal ja, ja see tegelikult on ju, on ju kirikurikkus või see, et ühed ütlevad, et et on kaks sakramente ja teised ütlevad, et on kolm ja erinevaid usutunnistus kirju, saab sind tsiteerida, et niisugune teatav tegevus on luterlastesse sisse kodeeritud ja on ilmselt ka tema tugevus. Kui aga ühtsusest rääkida, siis mida annaks teha ja, ja, ja kuhu minu meelest on, need, on need koerad ka maetud, on tõesti see, et rohkem saaks olla läbikäimist, solidaarsust, koostööd oluliselt rohkem, ütleme et meil on terve rida praostkonda, kus öeldakse, et võib olla paar korda aastas üldse vaimulikud saavad kokku, on, on, on vaimulikke, kes on, on jäänud ikkagi ka üksinda ja ei tule teiste sekka välja või, või see, et kas iga iga MTÜ, iga, iga kogudus peab tegelema absoluutselt kõik kõigega või võiks siin ikkagi ikkagi saavutada olukordi, kus seda sünergiat koostegemiste koormate kandmist on rohkem. Siin, ma arvan, annaks küll palju ära teha. Mina arvan ka, et kirik on Eesti kirik on olnudki kaunis mitmepalgeline. Oli Liivimaa Eestimaa erinevad kogudused, äratusliikumise taustad, kus vennastekogudus on olnud, kus seda ei olnud, nii et ega selle vastu me ilmselt ei peagi võitlema. Ja kõik oleneb ka sellest kirikustrateegiast. On olemas niisugune rinde ütlus, mida öeldakse, et seda on kerge võita, aga vaenlase poolt? Ega me oleme ikkagi kurjuse vastu võitlejad. Ja selles mõttes ka partisanisõda on tegelikult väga vajalik. Nii et ma usun, et Eestimaal võiks mõnigi asi olla hoopis teisiti, kui meil ei oleks metsavend ei olnud, kes üksinda metsas, ütlesin, et selles ei pea alati nägema vastuolu, et kas keegi metsas või, või väljaspool, aga see sisuline ühtsus see on, mida, mida ma Pean kiriku puhul oluliseks, mida kargisti koguduse kohta imetledes öeldakse, et et vaata, kuidas nad 11 armastavad. Meil võivad olla väga erinevad meeldimised ja juuksevärvid ja mis iganes. Aga kui see armastus olemas on, siis see ületab ka kõik kõige suuremad erinevused. Ühes paadis olemine. Jah, ja siit võib-olla jätkates ma arvan, et peapiiskopi roll ongi otsida esmalt seda ühisosa ja aidata seda ka leida, et me kõik ikkagi suudaksime olla solidaarsed ja armastada 11 oma oma puudustest hoolimata. Ma siin nüüd tsiteerin head venda, Joeli, mulle väga meeldis see, kuidas sa, Joel, Eesti kiriku- lehes ütlesid, et hoolimata sellest, kas me kanname valget või musta või kasutame agendat või uut käsiraamatut, on üks asi, mis meid ühendab ja see on rist. Ja nõnda see on, et kõigil meie vaimulikel ükskõik millisesse liturgilise tiiba nad kuuluvad. Ta on, on ametirist. Aga see on ka üldiselt see, mis meid kristlastena ühendab ja kuhu me silmad suunama, see on, see on rist. Aitäh teile tulemast siia saatesse. Peapiiskopi kandidaadid Urmas Viilma, Ove Sander, Marko Tiitus, Joel Luhamets ja Tiit Salumäe. Ja novembris siis kirikukogul kirikukogu oma otsuse ja valib uue peapiiskopi. Teie kõigiga, ma usun, me kohtume selles saates taas. Kirikuelu tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld. Soovin kõikidele head õhtu jätku ja kuulmiseni järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit, kui jumal lubab ja me elame kõike paremat.