Elasid kord kaks sõpra, king, kong ja pingpong. Välimuselt olid nad nii erinevad, kui üldse ette kujutada saab. KinkKonk oli väga suur mitmekorruselise maja kõrgune üleni karvale ja must. Nagu oli tal ahvi oma. Õigupoolest oligi üks suur must ahva. Pingpong oli väga väike, umbes kanamuna ja vutimuna vahepealne täpselt kerakujuline. Sileda nahaga ning lumivalge. Tema näo kohta ei oska ma midagi öelda sest see paistnud muu kera pinnalt väljagi. Inimesed kartsid suurt hirmuäratavad king kongi väga. Nad ei julgenud tema lähedalegi tulla, sest tal olid ka hiigelsuured teravad kihvad ja pikad küüned. Tegelikult ei tahtnud Kinkong inimestele halba. Aga muidugi võiks seda kogemata kellelegi laiaks astuda. Nii oli ettevaatustõesti vajalik. Väikest pingpongi. Aga inimesed kiusasid. See oli väga lihtne, sest pingpongi polnud käsi ega jalgu, millega end kaitsta või isegi eest ära joosta. Kurjad inimesed olid välja mõelnud isegi erilise pingpongi kiusamise viisi. Nad põrgatasid teda edasi-tagasi üle väikese laua, mille keskele oli tõmmatud võrk. Võib-olla oleks pingpong selle isegi välja kannatanud, sest õhus tekkis mõnus lennutunne. Aga kurjad inimesed ei löönud teda mitte pehme peopesaga, vaid kõva reketiga. Ja muidugi kukkus pingpong vahel ka laua kõrvale maha, mis oli eriti valus. Seda piinamist nimetati lauatennise mängimiseks. Kuid olgu nimi milline tahes. Pingpong oli üleni pisikesi muhke ja vorpe täis. Tõsi, kuna ta oli nii väike, siis olid ka haavad nii pisikesed, et palja silmaga polnud neid nähagi. Aga ega valu sellepärast väiksem olnud. Ping pongil ei olnud midagi mängimise vastu, kui seda tehti haiget tegemata. Näiteks meeldis talle kassipoegadega hullata. Neil olid pehmed käpakesed ja kui nad pingpongi taga ajasid, oli see väga lõbus. Paraku sai ta seda lõbu endale harva lubada. Ikka leidus mõni kuri inimene, kes ta üles korjas ja reketiga valusa laksu andis. Kinkongile meeldis samuti lauatennist mängida, kuid tema tegi seda korvpalliga. Korvpall on lihtsalt üks oranž, elutu kera, mis ei tunne valu. Seda võid reketiga põrgatada või isegi jalaga lüüa. Korvpall ei saa üldse aru, mis temaga tehakse. King kongi reket oli sama suur nagu reklaamplakatid teede ääres. Mängulauda tal ei olnud king, kong mängis üksi vastu seina. Polnud tal ju kusagilt enda suurust partnerit leida. King Kong ei saanud aru, miks on inimesed tema sõbra vastu nii julmad. Ta määris pingpongi Haabulia muhke oma higiga. Ahvihigi aitab ju kõikide haiguste vastu. Kahjuks higistavad ahvid väga vähe. Nõnda suuremale osale haigetest jääb see rohi kättesaamatuks. Aga king? Kong oli nii suur, et oleks võinud pingpongi isegi oma higis vannitada. Kui seda vaja oleks läinud. Miks ei võiks inimesed sinu vastu sama head olla nagu mina nende vastu? Imestas KinkKonk. Nemad on ka minust palju väiksemad ja nõrgemad, aga mina ei löö neid peaaegu kunagi. Ainult siis, kui mõni narrib et sõpra päästa hakkas king kong, eriti avaraid pingpongi peksijaid nii kõrgete majade katustele tõstma, kust nad omal jõul enam alla ei pääsenud. Eriti palju leidus selliseid Hiinas. Kinkong korjas hiinlasi lausa 10 kaupa sülle ning ladus majade katustele rivisse. Seoses paharetid värisesid suurest hirmust. Ja kuna neid oli nii palju, hakkasid ka majad nende all värisema. Tagasi maha tõstis King Kong ainult need, kes lubasid, et saevad oma reketid pooleks ega löö enam kunagi pingpongi. Muidugi ei tahtnud keegi kõrghoone katusele jääda. Kõik andsid ruttu lubaduse. Kinkong tõstis nad alla tagasi ja inimesed pidid tema nähes oma reketit katki tegema. Inimesed jätsid need pingpongi rahule, ta võis segamatult teha, mida ise tahtis eriti kassipoegadega mängida. Aga tema ja Kinkongi sõprus kasvas veel suuremaks. Üks võib ju olla väga väike ja teine väga suur. Ega siis sõprus sellepärast keskmine pea olema.