Margus Saare jutusaade Jutusaade tere hommikust, head jutusaate kuulajad. Tänase pühapäeva külaliseks on noor naine, 27 aastane rändur Elis Aunaste, tere hommikust. Tere hommikust. Kuidas sulle meeldib see tiitel rändur? Sa oled ju tegelikult psühholoog ja ajakirjanik, võib Ani öelda ametioskuste praegu öelda. No minu pärast nimeta mind kelleks tahes No igatahes mina tean seda, et see, sa oled palju maailmas ringi käinud, sel aastal oled saanud Kolumbias ja sellel aasta teisel poolel Lõuna-Aafrika vabariigis ja Kaplinnas ja tulid nüüd alles selle kuu alguses. Et eks ikka küsitakse maailmarändurite käest, et misjaoks nagu kodust ära käivad. Kui võtta ainult see, see aeg, mis sa nüüd olid, ütleme sel aastal, miks sul oli vaja minna Kolumbiasse? No see juhtus nii, et et just sinna, aga ka maailm on lihtsalt minu jaoks, tundub, et maailm on nii ilus ja suur, et seda peab nägema, et isegi kuigi molekul umbes väga-väga meeldis. Ma ei tea, kas ma jõuan sinna niipea tagasi, sest uusi kohti, mida ma näinud ei ole on ju nii palju. Sa sa läksid Kolumbiasse justkui turistina, aga pikendasid oma turistina olekut seal. Ei, ma ei pikenenud, mul oli kahe kuu kahe kuu piirali või tagasisõidu pilet ostetud ja siis ma natuke veetsin seal mere peal aega purjetasin ja siis juhtus, sain kokku inimesega, kes sulle kontaktid viis mind kokku organisatsiooniga ja hakkasin tööle inglise keele õpetajana vabatahtlikuna. Üks üks eesti naine hakkab õpetama inglise keelt, siis Lõuna-Ameerikas Kolumbia lastele. Aga mis seal vahet on, kas on eesti naine või mitte, et ma arvan, et põhiline on sellise vabatahtliku töö puhul see, et need kohalikud lapsed Nad saavad kontakte välismaailmaga, nad saavad oma silmapiiri laiendada. Mina saan nende päris kohalikega lähedaselt tuttavaks sõpradeks, et see on nagu kõige rikastavam osa sellest reisist, et kui ma käin lihtsalt Raekoda vaatamas ja kohalikus restoranis söömas, siis ma arvan, et, et see ei oleks nii rikastav. Mida see termin töötamine vabatahtlikuna tegelikult tähendab, no me kõik teeme vabatahtlikult tööd enam-vähem, eks ju. Et et mis, mis, mis selle ametliku termini sisu on. No sisu on selles, et sinu tööd nii palju see siit saatev organisatsioon peaks toetama. Kas maksab sinu elamiskulud seal kinni, sinu siiasõidupileti? Kolumbias konkreetselt, mulle ei makstud midagi muud kinni, mulle lõpus anti väike rahaline preemia ja see enam-vähem siis aitas mul üüri maksta. Natuke vähem. Ja Aafrikasse minnes maksti kinni lennupilet ja stipendium elamiseks. Aga juurde pidin maksma elamiskulude katteks umbes 50 protsenti, ma arvan. No selleks, et saada tööle Lõuna-Aafrika vabariiki, ma ei tea, mis sind muidugi sinna ajas, aga, aga sa alustasid seda kõike juba aasta tagasi, ehk eelmise aasta novembrikuus. Sa tegid taotluse selleks, et minna Kaplinna, umbes õpetajaks või mis moodi see asi käib, vot sinusuguseid noori ja, ja võib-olla minusuguseid vanu on veel, kes tahaksid minna, kuidas see asi käib? Paljudel on kindlasti see vabatahtliku töö mõiste täiesti segane Eestis, aga minul on sõbrannasid just, kes on erinevate organisatsioonidega seotud igapäevases töös ja siis ma saingi tõenäoliselt ühe kaudu neist veebilehe aadressi, trükkisin sisse, vaatasin konkursid erinevatesse maailma riikidesse. Noortele kuni 31 aastat selle projekti raames konkreetselt. Saatsin ära sooviavalduse, kuhu panin siis esimeseks selle programmi ja teiseks panin mingi teise valiku. Saatsin detsembri alguses ära. Kui ma olin juba kul umbes siis selgus, et õnnitleme võitsite konkursi. Et et jah, novembrist sain sellest teada ja veebruarist sain teada, et olengi valitud. Sa oled hariduselt psühholoog ja ajakirjanik, kas see on hea alguskonkurssidel osalemiseks? Maid ja hea algus konkursil osalemiseks on see, et sa tead, mida sa tahad teha tol hetkel mul oli november mulle isiklikult väga vastukarva kuu tol hetkel töölaua taga istudes ma tundsin, et kas see ongi minu elu, mis ma hallitan siin olen noor, ma peaksin elu nautima rohkem. Siis mulle tundus, et see projekt oligi minu jaoks kirjutatud. Ja ma olin kuidagi nii endas kindel, et ma saangi selle. Ma ei tea, mis, mis seda ajendas, võib-olla ma kujutan endale ette, aga ma ei usu, et see haridus nagunii oluline oli, pigem see mu elukogemus ja mõtted tol hetkel, et ma tundsin, et ma olen sobiv selle jaoks ja ma tahan seda teha. Ja otseselt lihtsalt selle õige aja ära. Juhtus nii. No mis sind siis jätame selle Kolumbia ja, ja võtame selle õudse, Lõuna-Aafrika vabariigi. See tundub nii kaugele, sa tead, et seal on praegu muuseas, kevadistel kevad hakkab lõppema. Suvi, vihm, aitäh. Novembris 2006 Tallinnas, sa pead seda lihtsalt tõdema, aga, aga mis siis? Kaplin. Mida sa siis kirjutasid, kelleks sa pidid sinna minema? See oli multimeediaprojekt ja ma ei läinud sinna üldse üksinda, mul oli ka projektipartner. Lihtan stanist. Noor poiss, õpilane. Ja läks siis pidi tegema veebilehte koos lastega ja mina siis olin rohkem nagu foto ja koolilehe tegemise poole peal. Lõpus muidugi nagu tavaliselt sellistes projektides minu meelest kõik nagu sujuvalt. Elu paneb paika, et mõned asjad langesid selle ära ja mõned ülesanded jaotasime ümber, aga põhiliselt me tegime seal pilte ja koolilehte. Kui ma läksin sinna, siis mind esimest korda elus suudeti täiesti paanikasse ajada. Ma tundsin, et see on midagi, midagi hirmutavat, mis meid ees ootab, sellepärast et lennukis need valged kohalikud. Ütlesid mulle, et kui mina saaksin võimaluse raha eest sellest Tountsipis kallitsias töötada ma ei teeks seda. Mitte mingil tingimusel, sõida sealt läbi nupud all autos, ära kellegagi räägi ja jumala eest ära autost välja tule, oli sõnum. Ja ma mõtlesin, et ma pean seal viis päeva nädalas kolm kuud vastu pidama. Aga tuleb välja, et tõde on ikkagi kusagil seal vahepeal, et hirm ja teadmatus, teadmatus on see, mis hirmu suureks teeb. Moonutab lady asju. Kas kohalikud need Kaplinna valged siis Toundschipis nagu seda nimetatud? Ei, ei, ei ole üldse käinud vä? No seda oleks liialdus öelda kindlasti, aga ütleme, et ma ei näe seal mingisuguseid metsikult suuri. Integratsiooniprojekte tuleksid siis jõukamal järjel inimesed kuidagi abistama või õpetama või midagi läbi viima. Et kui mina kõndisin seal väga, väga sügavalt kallitses nende aulide vahel. Kuid inimesed nägid mind, nad olid üllatunud. Mis sa siin teed, ütlen, et ma töötan siin lähedal ühes koolis ja ma tulin praegu pilte tegema. Sest me teeme lastega ka koolilehte pilte ja tutvustan ennast, räägin, et nad ei arvaks lihtsalt, et ma tahan neist pilti teha omakasupüüdlikult ja nad on väga sõbralikud, ütlevad, et kui sa teed sellist vabatahtlikku tööd, siis järelikult oled välismaalt. Nende jaoks on loomulik, et eurooplased käivad kohalikud küll mitte. Eurooplased käivad neid vaatamas nagu aafrikesi. Vaata, see käivad vabatahtlikku tööd tegema, siis nende jaoks on see mõiste tuttav, aga et kohalikud eriti sellest ei huvitu Mida see siis ikkagi endast kujutab, mis talunczip tegelikult tähendab, siis? No Kaplinna ümber on mitmeid Toundsite aga litsi nendest suurim must Ansip, kus on siis mustad inimesed, et me võime jaotada siis nagu valged mustad-värvilised. See ei ole mitte nii nagu Tallinnal on Nõmme, vaid see on pigem Ja see on selline, selline mitteametlik asustus nagu tartu suitsu tulla. Vot see on selline natukene nagu lõputu. Sõidad lennukiga üle sealt siis sa näed neid lobudikke, et see on tegelikult fantastiline arhitektuur. Ükski maja ei ole kusagilt otsast sirge ega tavaline Euroopa mõistes, nad on seal klopsitud nendest plekist papist puust. Et kui sa oled käinud, siis Lõuna-Ameerikas või Indias, siis on väga sarnased üksteisele. Seal ehitatakse maju järjest, aga noh, see võtab väga kaua aega uusi inimesi töö otsima. Läänerannik idarannikult tuleb sinna läänerannikule iga päevaga tuhandeid juurde, nii et see kasvab kiiremini, kui see majade ehitamine käib. Need on siis põhimõtteliselt nagu hurtsikud rajoonist. Jah, ütleme, et kaks kolmandikku on sealt hurtsikud valitsus konkreetselt ja sellele vett, see seal ei ole, tualeti. Samas, et inimesed käivad puhtalt riides. No ei ole alati koolilastel jalati terved riided, aga alati puhtad ja pesevad pesu, on kõik see lits täis nööridel ripuvad tädid hommikul kausides pesevad, siis nad lähevad kausiga jälle sinna 50 meetri raadiuses on siis kraan, kus nad saavad vetoodia, luud, vett. Et solidaarselt väga halb olukord. Aga. Sellises linnakeses. No seal mitteametlikel andmetel on pool miljonit täis. Aga noh, ametlikud andmed, ma arvan, see võib isegi üle miljoni olla. Kuulsin numbrit 1,4 nagu Eestis, aga noh, ma arvan, et seal kuhugi miljoni juurde Mis, mis, mis, kuidas nad oma päeva veedavad, kas nad käivad tööl ka vä? Jah, nad tulevadki kapina tööd otsima ja paljud neist leiavad, muidugi on väga töökaid inimesi, kes leiavad tööaja, On töökaid inimesi, kes ei leia tööd, nii et kui hommikul kooli sattusime varem siis näiteks kaheksa paiku olid siis seal kiirteele minema sildade peal. Need istuvad ja ootavad, ootavad, et tuleks mõni auto, peatuks, ütleks, et me pakume ehitustöö tänaseks täiesti minimaalse rahast teevad seda siis väga paljud, muidugi ei leia sellist tööd ja muidugi sellepärast on see kuritegevus seal. Selline raske probleem. Teevad seal käsitööd ja see olukord ei ole sellega roosiline. Mis te siis see oli, mida üks üks Euroopa naine Euroopa naine projekti raames seal koolis täpselt tegema hakkas, see natukene natukene oli siis midagi muud kui see, mida sa projektiga arvasid saavut. Ei, see oligi, ma teadsin, et ma teen seal fotosid ja koolilehte ja põhiliselt ma töötasingi lastega, et meil oli üks arvutiklass, kus me olime. Näitasin neile, kuidas kaamerat kasutada, kuidas seda veebilehte teha, õpetaja Alex, kuigi see hiljem natukene ei töötanud väga hästi välja, sest seal paar last midagi varastasin dist, arvuti juhtmeid, siis õpetaja lasi üldse Aludi klastiumis kinni panna. Aga see grupp, kes tegelikult moodustus, oli väga tore ja need lapsed tohutult hindavad seda, et tuleb keegi, kes nendega tegeleb, kellel on aega, sest õpetajad on seal ka ülepeakaela töösse mattunud. Ja minu meelest on seal täielik kaos kogu aeg, ma ei saa aru, kas nad õpivad, kas nad on vahetunnis koguvad, kasvatavad popi, mida nad teevad? Et kohati nagu see linn, euroopalik suhtumine minus nagu sein oli ees, ei saanud aru, mida teevad täielik kaos. Kolumbias oli see muidugi veel hullem. Kas need, no aga ega see ei ole selline aeg ega koht, kus, kus väikesed neegripoisid ja tüdrukud pole elus televiisorit läinud, eks nendes hetkedes olid televiisorid olemas. On olemas, nad on väga hästi sisustatud, tavaliselt. Jah, võib-olla mitte päris sellist, aga neli kompaktkaameraid oli aeg-ajalt, nad said majja missiks, teed pidi, ostavad kusagilt kasutatud kaamera, tulevad, ütlevad helis. Kuidas seda tööle panna? Osavalt kasutanud kaamera usutavalt suhteliselt vana. Nad mõlemad, mõnikord mõnel, mõnel üksikul ma nägin patareidele patareid sisse panema, võin mälukaardi. Samamoodi saavad kusagilt mingi arvuti monitor, arvutit ka vaja. Et neil ikka on seal igasuguseid asju ja mobiiltelefon oli ka. Ütleme niimoodi, et Eesti lapsed on ikka paremal järjel, kui nemad. Ütle, kas see see töö vabatahtlikuna, mida sa sinna läksid tegema, eks ju, oli see nagu sinu jaoks missioon paa või, või sa ütlesid, et sa tahad maailma vaadata, et see nagu hea ettekääne vahend nagu maailma sellist nurka uurida. Ma arvan ikka missioon siis ka hea meelega tegin seda tööd. Et ma ei, ma ju ei puhanud seal seitse päeva nädalas ikka. Ma tundsin, et ma vastutan oma ülesannete eest ja ma püüdsin anda endast parima. Ja nende lastega suhtlemine oli minu jaoks nauding täielik. Kuigi aeg-ajalt see väsitas tohutult. Muidugi imetlen Eesti õpetajaid, kes te veel koolis olete, ei ole põgenenud ärimaailma, sest lastega tegelemine see annab väga palju, aga see võtab ka väga palju, nii et õhtuti mõnikord tulin tagasi. Ainus asi, mida ma mõtlesin, et tahan kuuma vanni ja tahan kõik unustada. Ma ei taha kellegagi rääkida. Sest nad on ümber sinu. Erinevalt eesti lastest. Ma arvan, ta on nagu hästi füüsised tulevad litsi sulle hästi lähedal, et räägivad ja nad tahavad sinuga kogu aeg olla koos ja midagi nõuavad tähelepanu. Hästi loomulikud, hästi sõbralikud, aga, aga see väsitab ka. Tõenäoliselt ma õpetajaks kunagi ei saaks. Aga seda tööd nüüd ma tegin teist korda ja see oli väga, väga lõbus. No aga mis sa arvad, kas rikka Euroopa raha, olgu ta siis seekord Lichtensteini kaudu ja Saksamaa lähetsioone Saksaorganisse, no ütleme siis Rikka Saksamaa rahade käsitsi seal õpetamas, kuidas teha koolis veebilehte ja, ja koolilehte, eks ju, et kas, kas see on esimese 10 vajaduse hulgas, et need lapsed teada saaks või, või, või peaksid need neegrilapsed nagu veidi otstarbekamalt. Saradid. Mis olla võiks siis mida nad vajavad nad põhimõtteliselt nende võimalused välismaailma näha ise teha, reisiplaan, et ma lähen nüüd võib-olla puhkuse ajal vanematega Itaaliasse. Sellist asja pole võimalik teha ja et paratamatult Euroopa on rikkam kui Lõuna-Aafrika vabariik hetkel, et. Et keegi aega sisustama ja nende maailma Inimese elu rikastab ikkagi see, kui ta näeb teisi inimesi, teisi kultuure ja okei, võib-olla see peaks jätkuma igavesti. Nii, võib-olla seda ühiskonda peakski integreerima, valged inimesed hakkaks ikka rohkem seal käima ja seal on ka hästi palju vahetusüliõpilasi, kes tulevad üheksa meistriks, kaheksa messiks õppima, et hakata neid suunama sinna vabatahtlikku tööd tegema. Aga, aga see on nagu lastele hästi hea võimalus oma unistusi nagu hakata selgemalt näha, näed, mul on võimalik tegelikult mõelda natuke kaugemale sellest situatsioonist, et mul ema käib tööl ta viie lapsega ja isa võib-olla hoopis surnud või on läinud pere juurest ära ka ja me elame kõik ühes toas selles väikeses majas, kus on 12 ruutu, millele vett ja ma käin vanade kasutatud kulutatud riietega ja ma söön mitte väga mitmekesist toitu. Aga sellegipoolest tuleb maailm nagu minu juurde koju, mitte ainult MTÜ kaudu seda globalisatsiooni selles suhtes on ka seal näha, et kõik see Ameerika Hollywood ja selline popmuusika, kõik see tuleb peale, aga tulekski midagi muud. Tuleks ka teisi kultuure, et nad näeksid, et on olemas selline koht nagu Eesti. Nad ei saanud aru, mis asi see on nii väike. Et nende jaoks muidugi, siis on hea teada, ega eestlased ka ju ei tea, mis asi lõunavaba Lõuna-Aafrika vabariik on, et et hästi palju on mingisuguseid stereotüüpilisi ette, kujutan need võib-olla elevandi kõnnib keset tänavat või? Ei olnud päris nii, et. Jutusaatekülaliseks on Eli saunast helistada, kas väiksed aafriga tüdrukud ja poisid Olav Ehala muusikat kuulata ka või või jätsid ainult endaga kuule? Ma kinkisin selle plaani tegelikult oma maja korterikaaslastele kes olid üks, oli Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit poiss, aga ta oli valge ja teised olid sakslased, nii et nemad kuulavad seda muusikat. Hea meelega. Kuulame meeli. Jutusaatekülaliseks on täna Eli saunast naine, kes oli nüüd suve lõpust kuni novembrikuuni vabatahtlikuna Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kaplinnas tantsiti koolis. Kuidas kohelmilik Haliidža häälitsejat ka Elisa kuulasid praegult seda Ehala laulu ja kuulasid seda seal kohapeal ka. Ütle, kas koduigatsus tuli tihtipeale. Ma pean tunnistama, tervitan oma mõlemaid vanaemasid, keda ma väga väga armastan vanavanaema ja vanaisa kõiki teisi koduseid, aga ma pean tunnistama, et ma ei tea, mis asi on koduigatsus, siiamaani. Ma igatsen küll neid inimesi, keda ma väga armastan. No eriti kui tähele ei ole nii hea, pea valutab ja tundub korraga, et kes sa oled ja kus sa oled. Aga ma igatsen neid inimesi, ma, ma ei ole hakanud igatsema Eestit konkreetselt mõnikord eesti keelt. Mäletan mingisuguses kriisiolukorras, sest ma leidsin mul kaasas paarepifanio ajalehte, lõikasin sealt välja selle Andres Ehini luuletuse, panime toa seina peal toa ukse peale. Igaüks, kes tuli pidi lugema jälle seda kolmevärviliste koerte maa. Väga meeldis lugeda selliseid sõnu ja tahaksin pihlapuu rüppe, et neile väga kõigile meelisega kuulata eesti keelt, nii et proovisid järgi ja. Urmas Alenderi laul oli väga huvitav. Nägemist, nägemist. Nägemist. Nägemist. Nägemist. Nägemist. See oli lemmiksule lõpus, meie majas, me elasime seitsmekesi. Jagasime maja täiesti Alexiga läksime lihtsalt ühte kinnisvarabüroosse, mis vahendab kortereid. Ühte majja. Seitsme toaga kaheksa toaga kolme vannitoaga, ühine köök, elutuba ja üürisime seal toa. Ja seal ühtegi nagu kohalikku ei olnud. Ei, see oli üks kohalik poiss, ta oli, ta oli Holger, mitte must, küll ta õppis kunsti, siis oli seal Niina, saksa tüdruk, kes oli saksa meistriks tulnud, vaheldus üliõpilaseks. Teine Alex Saksamaalt kaheksandaks tulnud kaheksa meistriks tulnud siis oli kitse ka Saksamaalt internatuuri tegema paariks kuuks ja siis oli kõigile meile väga lõbus kaaslane Indiast piilu kes tuli sinna teadustööd tegema. Nii et meil oli väga kirev seltskond ja ma pean tunnistama, et ma ei ole küll kunagi kellegagi koos elanud. Praktiliselt ma olen elanud Tartus koos vanaemaga kassiga ja noh, seal on ümberringi olnud igasuguseid sugulasi ja sõpru. Põhiliselt nagu küllalt egoistlikult üksinda. Siis ma olen lühidalt elanud koos ka oma elukaaslasega. See oli selline üliõpilasaeg, kus ka väga palju käisin väljas ja ikkagi väga enesekesksed elasin. Ja nüüd äkki kuus inimest peale minu majas kes peseb nõusid, kelle nõuded on kampsun siis merele, mis toimub. Aga ma ütlen, et maksu ühe korraga taldriku purustasin põrandale, aga siis kadusid need nõud. Aga üldiselt ma pean ütlema, et positiivne pool kaalus tunduvalt selle negatiivse üle üles enda kohta õpid sellises olukorras väga palju. Ja teisi inimesi hindad seltskonnale, et sul on alati olemas keegi, kellega rääkida. Inimesed on nii erinevad, kui seitse inimest elab koos, siis sul ei hakka kunagi igav. Nii et see oli väga, väga põnev aeg. No aga need üliõpilased, kes seal olid nii-öelda vahetusüliõpilasena, kas nemad julgesid tunnistada ka, et, et see tuli neile nagu see on siis teadmiste poolest nagu rohkem kasuks ka, et nad järsku tulid Kaplinna õppima või, või ikkagi ainult see, et elukogemust nad tulid sinna. Mis on lihtsalt? Tänapäeval on sininormaalne üldse, lähed kuhugi teise ülikooli tegema semestrit kahte. Et muidugi, kui sa lähed Lõuna-Aafrika vabariiki ühte semestrit tegema, siis sa keskendud rohkem selle üle Lõuna-Aafrika kontekstile või kui sa lähed Eestist Saksamaale, siis sa õpid seal midagi, mida sa Eestis nii väga õppida ei saa mingit tahku oma oma õpingutest, aga üldiselt see on ju nii-nii tavaline tänapäeval, et sa, sa isegi soovitatav, et sa vahepeal oled kusagil mujal. Ei, ma lihtsalt mõtlengi, et Saksamaal peaks ju haridusega kõik okei olema, et miks on vaja minna Lõuna-Aafrika vabariiki haridust nõutama? Eks kui sa niimoodi küsid, siis tegelikult samamoodi vabatahtliku tööga, et tänapäeval peetakse väga oluliseks isegi mõnes riigis, et sa oled teinud mingit vabatahtlikku tööd oma elu jooksul, pole õppinud ühes ülikoolis kogu aja, et sa ei ole kogu aeg ainult õppinud ja töötanud saeka vabal vahepeal vabatahtlikku tööd teinud. Et kui ma olin Kolumbias, siis iisraeli poiss, keda ma nägin, kes mulle tegelikult tutvustas seda, neid inimesi, kes vahendasid mind sinna kooli. Tema ütles, et noh, et kui ta mõtleb, et kui ta tahaks kunagi poliitikasse minna, siis see vabatahtliku töökogemus temast c5 oleks täiesti. Nii oluline, et ta ei saa ilma selleta, et peaks kindlasti seal olema, kui ta tahaks minna, et, et kui ma näen, et inimesed lausa kaalutlevad ja teevad seda teatud eesmärgiga, et oleks märk kirjas. CVs punktkirjas. Ja siis sa oled olnud korralik eurooplane, seal vahepeal käinud maailma päästmas. Jah, jah, jah. Jah, jah, päädise pädevustelega. Pähe. Kuidas ma ütlen ikkagi, et seal ikka kultuurivahetusprogramm sa õpid teiste kultuuride kohta, räägid enda kultuurist, et teadmine avardub. Pluss sa õpid Vipla uusi viise, kuidas midagi teha, kuidas mõtelda teistmoodi, kõik see keskkond, haridus ja kultuur on nii lähedalt seotud, selles kontekstis. No kas sina said kuskil mujal siis käia, kui ainult oma kooli oma elukoha vahel bussiga sõita nägid sa midagi muud ka siis Lõuna-Aafrika Vabariigis? Bussiga vist ei saanud sõita, sest seal on ikkagi väga-väga halvas seisus, on see ühistransport, ei ole selline, lähed eurola ansi peale või sõidad kuhugi 1000 kilomeetrit eemale seal? Küllaltki ebausaldusväärne ja ei soovitata, nii et meie üürisime endale päris vana põrnika, mis mitteenis väga ustavalt kogu selle aja. Kuigi meie sõpradel, kes tegid vabatahtlikku tööd seal nemad pidid umbes viis korda vahetama sedasama firma põrnikat. Jäi nagu seisma lihtsalt või ei töötanud pidurid või mis iganes. Aga noh, see, see oli väga hea ja töökindel ja keegi seda varastada ka ei tahtnud isegi lihtsalt kõik vaatasid, et mis õudusega sõidame. Ja me sõitsime seal ikka hea lootuse neemele ja arissimisel ilusaid kohti vahtisime päris palju, ronisime mäkke ja seal mägesid metsikult, loodus on fantastiline ja kõik see rannajoon ja kohti, kuhu minna kas või 100 kilomeetri raadiuses on niivõrd palju, et seal ei hakka igav ja ja tõesti, see on väga ilus koht. Et seal on nii maailma viletsast kui ka maailma nii-öelda maapealset paradiisi Ja kes on seal väga rikas, selle jaoks on see kindlasti paradiis, sest seal tõesti on väga ilus ka kõigele muule lisaks nagu, kui sa ei ole nii rikas, siis ikkagi sellid ilusaid randasid, kuhu sa saad minna? Head kohaliku muusika, kuulata, muusikat kuulata, võib-olla mõnda klubisse minna, kus nad lihtsalt väga mõnusad aafrika džäss, fun muusikat, mis on segunenud, siis ma ei tea, millest kõigest kokku seal hästi lõbusad, hästi tore ja kuidas nad muusikaga kohanevad, koos eksisteerivad niimoodi, et sellel liberes see oli hästi tore ja nakatav, täiesti. Et. Kas sa vahel kohalike kartsiku? Ei kartnud minu meelest hirm on selline asi, et kui sa seda tundma hakkad või sellele allud, siis nagu seda, kui tekitad, Kell ümber sellise välja, et kõik kasutavadki sind ära või mina, mina oma põhiprintsiibile usaldav, nii et ma olin valmis, et muidugi ma ei teinud seda viga, et ma võtaksin oma kaamera õlal peale, läheksin läbi pimeda mingisuguse veidra linnaosa. Kandideerinud mul oli, ma kandsin normaalseid riideid, ma, ma ei, ma ei näinud vaeva oma pead ja põlvi varjata, eks. Et pudeliga paljastada oma veidralt roosat nahka. Ma käisin vees normaalselt riides, tundsin ennast vabalt. Ei kandnud väga kalleid riideid, ei painama kaamera ilusasti kotti. Ma ei, mul ei olnud sellist usaldusprobleemi, aga samas peab muidugi mõtlema, kust sa kõnnid ja kuna seal ühistransporti soovitud väga soovitav kasutada. Nii et kui ma sõitsin kesklinna mingil ajal ma ikka tegin seda sellise marsruuttaksoga, mis topitakse inimesi ääreni täis, paksult täisjuht paneb muusika käima. Saab puhvrid, mine, bassikõlarid on tohutud, see aa säri, vaid ta peab laulma. Ja inimesed kokku litsutud, istuvad ja mitte keegi midagi ütles, on kolmanda maailmasündroom. Nad istuvad ja kannatavad, mitte keegi ei ütle mitte midagi. Ja siis nad vaatavad piss valge plika bussiga. Ja öeldi mulle, et ära sa jumala eest mine sellesse kesklinnas, sentro Station, rongijaam põhimõtteliselt kõik bussid, rongid väljuvad sealt ära seal maha mine, sest seal röövitakse sind kindlasti. Enne kui ma aru sain, seal bussil seal peatunud meil nagu kohta, kus enne maha minna. Ja siis ma olin küll korraks oli nagu selline hirm sisse, et kas nüüd ongi see koht, see aeg, kus mind röövitakse. Sest mul oli mitu tuttavat, keda seal oli vist röövida, niimoodi tulevad mingid poisikesed seal ümber, ütlevad, et nuga, anna meile oma asjad kiirelt, kiirelt, kiirelt saan nad need ära muidugi, samad ära sellepärast, et mis on kallim, kas rahakott või su elu. Tõenäoliselt neil ei ole ka mingit luga, aga võib-olla on, kes teab, inimesed ümberringi nad ei riski, nad ei tule sind aitama. Nii et bussis ütles, lähtasin maha, ütlen, et, aga et kuidas me siit välja saan, siis oli seal hästi suur, samas turuplats. Nii et ideaalne koht, kus inimesed tulevad selle ümber ja võtavad midagi sult ära. Isegi võib-olla mõnikord märkaks. Ja muidugi ilma midagi saaks teha, üksinda oled. Vaatasin talle otsa, ütlesin, et kas ma pean siin? Püsis, tal oli selline mõnus naeratus näole. Kas sa kardad? Nüüd oli küll selline tunne, et mida ma teen nüüd ja siis oligi, tahad istmelt, koputab mulle õla peale üks selline moslemi tädikene, kes ütleb, et tuleme, juhatan sind endaga koos siit läbi. Mingit probleemi polnud. Vaata, mõned inimesed, kes sinu reisikirja postimehest lugesid ka, eksju nende viie nädala jooksul? 10 nädala jooksul hurjutasid su meeletust nii-öelda minna üksiku valge naisena sellisesse kuritegelikku paika. Põhimõtteliselt olen seda ju su käest juba küsinud, aga no miks, miks sa teed? Kas, kas sa, kas inimesed, nii-öelda see lõputu usaldamine siin nagu alti vea või? No ma ikka kasutan sisetunnet ka, keda ma usaldan, et muidugi ma ei ole selline, et tulge, maailm annan teile kiikama, peenraha, ma ei ole selline inimene, aga ma ei saa aru ka nendest kaasmaalastest, kes saatsid lugejakirju ja anonüümseid kommentaare, öeldes, et ma loen hea meelega sinu reisikirja, sest ma tahan teada, kuna see lõpeb, sest lõppema saju peab traagiliselt või noh, sellises stiilis kommentaarid Eesti naine oleks tunduvalt kasulikum Eestis, mitte Aafrikas. Olen sõnatu, selle koha pealt ma ei saa aru, ausalt öeldes ma ei tea, mis on minu missioon, kas olla eestlane või ma olen ju eestlane, ükskõik kus ma olen. Ja ma olen eelkõige inimene. Ma ei ole psühholoog, ei ole ajakirjanik, ma ei ole eestlane, mõni inimene. Tahan oma elu nautida ja ma tahan heade inimeste kokku saada. Ma tahan võõraid sööke süüa, ma tahan. Ma tahan näha, ma tahan tunda võõraid lõhnu. Eesti ju puutusin Kaplinna ühtepidi veel siin sügisel sa olid samal ajal Kaplinnas, kui, kui seal peeti neid ülemaailmseid, kodutute inimeste jalgpallivõistlus ja mis need olid, jalgpalli maailmameistrivõistlused kohe sisse. Nii et mõned kohalikud eestlased olid meie jalgpallijalgpallureid seal fännamas. Kuidas eestlastel läks, muuseas? Sellest räägiti küll, läksin, seal ei ole jalg. Pallirahvas päris kurb oli vahepeal vaadata, kuidas ikka Kaplinna ja Lõuna-Aafrika käest saadi, 17 null peksa ja nii edasi, aga noh, see pole põhiline, põhiline on ikkagi see, et. Kodutute probleem on muidugi väga suur probleem et nende elutahe, depressioon ja kõik see koos mõjutab niimoodi, et inimene ei suuda endaga hakkama saada nii hästi, kui ta suudaks siis kui toetus kaob ümbert ära, et et see üritus on konkreetselt mõeldud nüüd selleks, et meil tekiks uuesti huvisid, kontakte, et kui ma tegin ka intervjuu tegelikult seal ühe loo tegi naiste lähedal teiste mängijatega, siis Andres ütles mulle konkreetselt. Andres Lerh oli üks nendest mängijatest, et et nüüd juba need treeningud Eestis andsid sellise positiivse Toomas, et nad mängisid kas Mustamäe poistega või siis mingite teiste firmade töötajatega. Nad ütlesite, et käitusid meiega nagu tavaliste inimestega ja audid sõbralikud ja rääkisid. Inimesed on sellist kontaktivahet, näed, mul on ikkagi olemas. Ma olen ikkagi inimene, mul on väärtus. Ma suudan endaga hakkama saada, suudab mängida mu tervis olemas, et, et see on hästi oluline. Selline kogemus, et see on väga tänuväärne üritus. Ma lihtsalt olen mõelnud, et, et kui, kui sõidetakse Eestist Kaplinna, ega see ei ole odav lõbu, eks sponsorite rahadega ikkagi. Aga see, aga see elutahte tagasitulek on tähtsam kui kulutatud raha. Kuigi sellele raha nõudma veel ja ma ei ütle niimoodi See kindlasti peab Kaplinna minema jalgpalli mängima, selleks seda kindlasti mitte. Aga kui nad juba teevad seda ja see on traditsiooniks juba kujunenud, et iga aasta on erinevas kohas siis minu meelest on see väga hea traditsioon, üldkogu maailmas kuulsust kui selline üritus, seda hakatakse rohkem toetama ja ma arvan, et see on väga hea. Aasta tagasi samasugusel tobedalt novembril nagu praegu on, praegu on küll kaheksa kraadi sooja, eks ju, aga noh, lõputult hall. Aasta tagasi novembris istusid sa oma kontorilaua taga, Sa mõtlesid, et see töö ei ole sinu jaoks, eks ju. Tegelikult enne kui Eestist minema putkasid tegelikult töötasidki, siis sõjaväepsühholoogina võib nii öelda või võib nii öelda ja olid Tapa väljaõppekeskuses, olin. See on praegu ilma kaitseväe juhitavust parasjagu, sina oskad kindlasti öelda. Need, kes, mis abi siis Eesti sõjamees vajatakse, kutsealune vajab tõesti psühholoogilt abi. No psühholoogiliselt kui üks abivahend, kui ei ole sul teisi toetavaid struktuure ümber nagu perekonda ja sõpru siis sa ei pea olema vaimsete probleemidega selleks, et minna psühholoogi juurde, lihtsalt psühholoog on määratud kui inimene, kes aitab ühelt poolt muidugi psühholoogiaga, teised funktsioonid, seal ta mõõdab nende Sist võimekuste sobivust ja erinevateks ülesanneteks seal. Aga üks asi on, kindlasti toetab. Kui on probleem lahendamisel kas on mingi probleem perekonnas, kas seal, et see ei ole niimoodi, et ma ei tohi minna psühholoogi juurde, sest mu jumal mul abi vaja, siis ta läheb kui vaja, et seda probleemi. Mõnikord võib ka keegi teine lahendada, võib-olla mõni arst või. Mõni aeg pärast seda, kui sa pärast kooli lõpetamist sinna Tapa väljaõppekeskusesse läksid, ütlesid ühel ajakirjandusväljaandel, et see on hea väljakutse, eks ju, et muidu poleks elul jumet. Nooremleitnant Aunaste, kuhu kadus väljakutse? Väljakutse sai vastu võetud ja läbi tehtud. Minu väljakutse, ma arvan, oli selles, et. Ma läksin jällegi üksinda võõrasse kohta. Elasin selles linnakeses nimega Tapa. Mõtlen, et kas see ongi nüüd see elu, mida ma elan, jällegi, et seal on, seal on see maja, kus ma elan ja siin on selles korter, kus ma elan. Ma peaksin söökivist ostma endale nii hommikul Ta peaks äratuskella panema uuesti tööle minema ja see oli väga lõbus aeg, tegelikult, sest ma tegin ka poistega selle sõduri baaskursuse läbi ja sain ennast füüsiliselt ja vaimselt ka proovile panna, et see oli, see oli hästi lõbus, hästi tore. Aga 365 päeva aastas sa ühtemoodi hommikut alustada. Ma ei ole väga rutiini ja sundust armastav inimene, nii et ma loodan, et inimesed, kes on sõjaväes, armastavad oma tööd, ma, mina, minu tee läks nagu sellest natuke lahkunud. Neli sammast või mis on su järgmine väljakutse? Lõuna-Aafrika vabariik on järgi proovitud, seal töö vabatahtlikuna lõppes sedapuhku ja, ja läks korda ka, eks ju? Läks korda oli tore, aga ma annaksin ühe veebiaadressi, kus inimesed, kes oleksid huvitatud noored 20.-te kuni 31-ni, on vist see projekt, mida mina tegin, aga järgmine aasta on veel mitu projekti. Nii et ma annaksin sellele veebiaadress, mis on siis www, punkt, terve ilm? Terve ilm kokku kirjutatud, punkt net. Ja sinna olid paari nädala jooksul tuleb. Sellest järgmise aasta projektidest tuleb kuulutus üles seal. Ma ei tea, kas praegu hetkel on, aga sinna tuleb. Et seal all on kulutatud ahven ja saate lugeda, mis on konkursi tingimused, mis pakutakse, mida nõutakse. Sa jääd miinustesse või jäid plussi. No ütleme nii, et järgmist palgapäeva ma ootan pikisilmi. Et aga emotsionaalselt jäima kuhjaga plussi, et et raha kes mu sõpradest just eile üleeile ütles, seda, et raha on tõesti raha, ei ole probleem, seda trükitakse iga päev juurde. Tärne mõtleme rahalistes numbrites üldse elule on hoopis teised väärtused. No ütle, mindi kimp omadusi veel selle inimese kohta, kes saab hakkama vabatahtlikuna, me enam-vähem natukene saime aimu, missugune üks inimene oli, kes hakkama sai, asju, kui sa siin jutustasid, praegu, aga, aga, aga noh ta peab ju kõik jätma ju selja taha. Näiteks kui sa tõesti mõtled, kes on vabatahtlik, kas ma saaksin vabatahtlikuna hakkama, siis meil on olemas vabatahtlik keskused, ka Eestis võib teha vabatahtlikku tööd siin vaadata, kas ma suudan seda teha. Ma arvan, et kui sa oled inimene, kes teab, mida ta tahab teha aga kes teeb seda, siis selleks ei ole mitte mingisuguseid muid tingimusi tarvis, sul on, et sa ei mõtle sellele, et mul on nüüd töö, mida, millest ma ei suuda loobuda. Inimesed metsikult kardavad oma tööpositsioonide pärast, sest neile tundub, et see on tohutult turvaline, et nende elu on kindlustatud, nende pension on tagatud. Nendel lastel on hea elu, aga tegelikult ma arvan, et see on illusioon. Minu jaoks ei ole töökohtasi, mille pärast ma jään ühte riiki. Ma saan teha tööd mujal, mille jaoks ma teen tööd, ma teen tööd selleks, et elada. Või tööd ma ei ela selleks, et töötada. Vastupidi, eks ju. Et kui sul ei ole sellist probleemi, et sa metsikult kardad oma turvalisuse pärast siis sa teed seda. Et ma tulen Eestisse tagasi, panin uue töö, see ei tähenda seda, et mul on kolm kuud ära, et nüüd on küll läbi läinud. Nüüd on elu nagu karjäärile on nagu täielik põnts, vastupidi, ma tulen tagasi ja ma võib-olla mõtle natuke teise nurga alt. Ma ei leia, et see midagi ära võtab, siis kolm kuud. Jällegi Euroopas on ju niimoodi, et kui paned CVs ühe rea kirjeldatud Veelgi paremaks. Jah, jah, täpselt, Ameerikas on see eriti oluline. Õli, see on Elis Aunaste, aitäh, et sa tulid siia saatesse, ega ma rohkem, kuid isegi su käest ära sa ikka kirjuta oma reisikirju edasi ja, ja eks me siis tulevikus me, missuguse riigist need saabuvad. Aitäh, et kutsusid aitäh, jutusaate kuulajad, selle saate kordus on nagu ikka täna pärast südaööd, aga järgmisel nädalal on siin. Margit Kilumets küsija rollis, mina kohtun teiega kahe nädala pärast. Tuba.