Kus sa oled, Pöial-Liisi? Molõhke naerust lugesin just Pöial-Liisi muinasjutu läbi. Lugu ise on muidugi soravalt kirja pandud. Meie muti joonud üldiselt armastame raamatuid. Mis sa, vaene hing, pikkadel talveõhtutel ikka teed? Mäletan, kuidas Pöial-Liisi minu juurde kolis. Enne oli ta hiire juures elanud, aga siis sõitis hiir välismaale tööle ja õnnetu plika ja peavarjuta. Ega ta seal hea olnud, hiir oli ju elektri eest võlgu, nii et tal võeti vool ära. Ja konnade juures oli jälle see häda, et nad kippusid pöial Liisile krooksumist õpetama. Aga temal ei olnud üldse muusikalist kuulmist. Pöial-Liisi oli hirmus püsimatu nagu tulesäde, tõesõna. Mäletan, et kord leidis ta pääsu muna. Sul on suur ja soe tagumik, mutionu ütles ta mulle. Tule ja aita pääsu välja haududa. Eks ma siis haudusin. Pöial-Liisi Aga tõi pisikesele toitu ja vett hakkas hindu kohega dresseerima. See õppis haukuma ja käppa andma. Hiljem lendas Pöial-Liisi pääsukese turjal ringi ja ühel heal päeval tegid nad minekut. Läksid välismaale. See on ju praegu moes. Ei ta, kas mujal on muld kobedam või mis? Aga see, et mina olevat tahtnud pöial liisid naiseks võtta, on algusest lõpuni väljamõeldis. Lihtsalt naeruväärne. See kirjanikuhärra ei ole vist Pöial-Liisi oma silmaga näinudki. Kirjutas, et meie liisike sai nime selle järgi, et oli pöidlapikkune essee Valebua ta sai nime selle järgi, et tuli pöidla jämedune. Pöial-Liisi oli ju tegelikult vihmauss. Mis te siin ambit õhku, kes alla elama kolib? Traagi ussiblikaali kobestas hoolega mulda, et mul pehmem magada oleks. Kus ilma olgu nüüd on, ei tea. Võib-olla kolis troopikas ja hakkas Anakondaks.