Porgand, kes uskus maailma lõppu? Elas kord porgand, kes uskus maailma lõppu. Varsti tabab meid hukatus, ütles porgand oma naabritele. Ufod lendavad kohale rohelised küülikud ja pistavad meid nahka. Teised porgandid aga ei teinud kuuldus suuremat numbrit. Nad ju teadsid, millise veidikuga on tegu. Järgmisel nädalal saabuv kuumalaine seletas porgand õõnsal häälel. Ja kõik, Me muutume halliks tolmuks. Kaaslased katsusid hädaldajat mõistusele tuua. Nad ütlesid nii. Jäta see nutulaul, sõber, elu on ilus. Astu meie laulukoori, see viib muremõtted peast. Aga ei, porgand ajas ikka oma joru. Õige pea tõuseb vetevallas kaheksa jalgetari porgandid, merepõhja kisast põrunud porgand. Nii on kirjas porgandite raamatus. Kuulmas aga ei olnud kedagi. Teistel porganditel oli parasjagu kooriproov. Kui mina alles noor veel olin võrseid välja ja siin laulis peenrarahvas ilusa selge häälega. Hektar rõõmustage, ohkas porgand mõrult. Laulge, kuni saate. Varsti, aga lõpeb aeg täiesti otsa. Siis ei ole kelladel enam midagi näidata. Päevadega läksid ja kardetud maailma lõppu ei tulnud. Saabus hoopis sügis. Porgandid võeti peenralt üles ja viidi talveks keldrisse. Oi kui tore talvekorter. Tilkasid porgandid ja kapsad ja kaalid. Pill tuleb pika ilu peale. Pobises lõpu kuulutaja. Ülehomme toimub uputus ja matab meie keldrivee alla. Teised jäid vait ja silmitsesid kõnelejat võõristav pilguga. Tundus, et vaene porgand ei olnud suve jooksul sugugi kosunud. Ta oli kidur ja kahvatu, juskui vaevaksitleda kõik maailma hädad. Teistel hakastavast hirmus kahju. Selle asemel, et mõttetusi uskuda, oleks ta võinud ju kasvada ja suve nautida. Viimaks mõistis ka porgand oma rumalust. Ehk võtate ka minu laulukoori, palus ta teisi. Ja porgandid olid kohe nõus. Siis kajas nende rõõmus laul üle kogu keldri.