Lugu väikesest august elas kord auk. Ta ei olnud väga suur auk pigem väike, nii umbes lapseepeopesa suurune. Aga sellel pisikesel augul oli suur mure. Nimelt tal ei olnud kodu. Sellepärast otsustaski auk endale kodu otsida. Kõndis ja kõndis, kuni talle tuli vastu auto. Tere auto, hõikas auk ja astus rõõmsalt ligi. Tere. Tere vihmas auto vastu. Ta oli parajasti ametis oma esitulede puhastamisega. Pahur oli ta ka, sest üks mööda kihutav masin oli need just poriseks pritsinud. Mis sa tahad, uuris auto. Mina olen auk ja otsin endale kodu. Kas sina saaksid mind aidata? Äkki ma võiksin sinu juures elada? Küsis auk. Sealjuures proovis ta teha võimalikult nunnut nägu, et autole meeldida. Minu juures elada. Kuidas? Kuus auto ei saanud vestluskaaslase jutust päris hästi aru. No ma võiksin elada näiteks su ratta rehvi peal, pakkus AUC õhinal välja. Mis asja ehmus automa esiklaasi täiesti valgeks. Auk minu ilusate rehvide peal, mitte mingil juhul. Auto ahmis õhku, andis gaasi ja sööstis kummide vilinal kohalt minema. Imestunult jäi auk talle järele vaatama. Ei tea, mis selle nüüd hakkas. Aga siiski ei heitnud auk meelt ning rühkis rõõmsalt edasi. Mõne aja pärast kuuliste eemalt lustakalt laulujoru. Auk lisas sammu ning õige pea jõudis ta ühe maja juurde. Ahoi, tere maja, hõikas auk. Majal oli hea tuju, ta oli saanud endale täiesti uue trepi käsipuu ning laulis parajasti oma lemmiklaulu pudru, allmaa ja metsa sees. Nüüd katkestas ta oma laulmise ja tervitas tulijat. Tere tulemast, austatud külaline. Kuidas on siin aidata? Maja oli väga viisakas ja külalisi võttis ta alati rõõmuga vastu. Mina olen auk, otsin endale kadu, seletas auk. Äkki saad sina mind aidata. Kas sa võtaksid mind enda juurde elama? Maja muutus mõtlikuks. Jook, kus Aziz elada sooviksid? Küsis ta ettevaatlikult. Nüüd mul lõpuks ometi veab, mõtles auk. Ma võiksin elada täiesti vabalt su katuse peal, ütles ta majale ja pilgutas kelmikalt silma. Kuidas palun? Aukam imi, minu kaka-kaka-kaka katuse peal koputas maja. Aga nii võib hakata ju katusest köitma sisse sadama, oli maja segaduses. Ta pilgutas oma säravaid akna silmi, köhatas ning lisas rutakalt. Vabanda väga, aga kahjuks pole hetkel kedagi kodus ning keeras ukse lukku. Mis siis nüüd juhtus? Oli auk hämmingus. Siis ta ohkas ning lonkis vaiksel sammul majast eemale. Ja polegi nii lihtne endale kodu leida. Juurdes aukama ette. Nõndaviisi mõtteid mõlgutades märkas auk järsku ühte poissi. Poiss kükitas suure poriloigu ääres ning tagus puuoksaga vett kahte lehte laiali. Auk vantsis lähemale. Vaatas. Poisil tundus lõbus olevat. Aukastus veelgi lähemale. Siis veel lähemale, kuni seisis täiesti poisi juures. Nüüd märkas ka poisse auku. Ta katkestas puuoksaga vehklemise ja jäi tulijat huviga silmitsema. Tere. Kes sina oled? Küsis ta lõpuks. Ah mina, mina olen auk, vastas kõnedatu. Aga kes sina oled? Tunnis auk, huvi? Minu nimi on Johann vastas poiss, siis ta mõtles hetke ning küsis. Aga mida sa siin teed? Teade lõi auk käega ning lisas ebaledes. Ma otsin kohta, kus end mõnusalt sisse seada. Aga see polegi nii kerge. Siis vaatas ta uurival pilgul ringi ja küsis, ega sina ei oska öelda, kust ma võiksin endale kodu leida. Johann hõõrus mõtlikult oma küünarnuki, vaatas samuti ringi, pööras siis pilgu augule ning lausus sõnu venitades. No tegelikult võin võtta ma siin enda juurde elama, kui sa soovid. Auk ei uskunud oma kõrvu. See tuli nüüd küll väga ootamatult. Ka soovin, auk oli elevil. Aga kus ma elama hakkaksin? Küsis ta rõõmsalt. Sa võid elada vabalt, näiteks mu püksipõlve peal, pakkus pois välja. Auki ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta võttis hoogu, hüppas kärmelt, Johannib pükste vasakpoolsele säärele ja seadis ennast mõnusalt sisse. Nii leidiski auk lõpuks endale kodu. Hiljem kui Johann koju läks, oli ta ema üsna üllatunud, kui märkas poja püksipõlvele auku. Aga ta ei teinud sellest suurt numbrit, võttis hoopis niidi nõela ja riide labi ning õmbles selle augule peale. Nüüd oli augul veelgi mõnusam oma uues kodus elada. Koht oli õdus ja soe, tekk oli ka veel peal.