Siin toimetaja maris Johannes. Miks auto asemel öeldakse sõna masin? Miks eesti keel on punnis inglise laenudest? Miks kõik sõnad pealkirjas on kirjutatud suure tähega? Miks raadiomikrofoni ette lubatakse? Inimesi, kes pole võimelised soravalt kõnelema või vastuoksa, on liiga familiaarsed oma kuulajatega. Kuule mure ja kuule kurdab seda keelesaate toimetajale. Ja kindlasti kutsub toimetaja mõne kohese esineja seletama. Aga mida see kõik muudab? Prooviks täna positiivset programmi mitte halba targutades, vaid head turgutades. Kuhu ma sihin? Kutsun teid luulet kui keele kõrgemat korrust revideerima. Põhjuske on soliidne meie suure poeedi Betti Alveri 100. sünniaastapäev. Enamik meie kuulaja eest on ju Betti Alveri kaasaegsed surid alles 1989. aastal. Väike aastaarvu spikker siia juurde, Betti Alveri debüütromaan Tuulearmuke ilmus 1927. aastal esimesed luuletused 1931 jõuda Betti Alveri lähikonda oli äravalitute rõõm. Sellest kirjutavad nad tänini artikleid ja trükivad raamatuid. Aga ärge unustage õnn ja võimalus nautida Betti Alveri luulet on meil igaühel, kes eesti keelt mõistame. Keelekõrva vana perenaine Mari Tarand on olnud Betti Alveri usaldusalune. Isegi kolm peti enda häälega loetud luuletust on ta raadioarhiivi püüdnud. Rääkimata arvukatest luulesaadetest raadioeetris. Tänan Mari Jõgeval Betti Alveri luulepäevade žüriis koolilapsi kuulamas hindamas. Aga meie peale on ta samuti mõelnud. Nii, et kuradile kõik need koledad ja valed vormid, kuulame parem, kuidas peti luuletab ja kuidas mari tema tekste analüüsib. Kui elujõele viis meid kerge vene siis korjas kivikesi kalda teelt üks nihverne värk, karja poisikene. Ta rääkis helisevat eesti keelt. Nii algab Betti Alveri üks tuntud luuletus pealkirjaga noorus. Luuletus, mis on kirjutatud 1965. aastal, Alveri uue loomisperioodi hakul pärast paarikümneaastast vaikimist. Jah, helisevat eesti keelt. Pühendamegi tänase keele kõrva, Betti Alveri luulekeelele. Aga enne veel tervitusi une hämaralt ääremaalt 1986.-st aastast peti ise. Kõne ei häiri. Kui seal kadunuid kohtamas kaugel une hämaral Remmal käid siis nemad ütlevad välja. Seda, mis on luule ei tea päris täpselt mitte keegi. Aga et ta olemas on, teame me kõik. Ja ta on inimese vaimusünnitis. Ja ehitusmaterjaliks on sõnad mõte ja tunne, pilt ja elamus väljendatakse keele kaudu ja parimad luuletajad on oma emakeele kõige tundlikumad valdajad. Nagu teame, on luulet ka seepärast tõlkida väga raske sest iga keel heliseb ju isemoodi ja sellel helinal on luule puhul ka kindlasti oma tähtsus. Nüüd rääkisin ma väga banaalseid tõdesid aga astun nüüd otseselt ühe luuletuse juurde. Ega luuletust ei pea tükkideks lahutama, et vaadata, millest ta on tehtud. Aga siin keelehuviliste kuulajate ees usaldan seda siiski praegu teha, et tähelepanu juhtida luuletaja sõnavara pikkusele ja allikatele. Seda on ju ka eraldi uuritud ja Alveri loomingu suurepärased tundjad. Ele Süvalepp või Karl Muru oskaksid sellest mitme kandi pealt rääkida. Aga mina olen siin nüüd nagu lihtsalt üks imetlev lugeja ja valin luuletuse, mille olen juba koolipõlves veel välja kujunevate käekirjaga oma laulude gladesse sisse kandnud. See on luuletus süda. Eile alles noor ja nõtke haljas tapuwedikas. Täna kihiseb sõites viha, valge äädikas. Homme tööriist meistri kätes tulukas ja Tarblane, tunahomme õhus stiirlev kergemeelne varblane. Kord kui vaene vastne veering lesenaise pihikus. Kord kui mustav salakiri taevatundja vihikus. Kortsupeod on ema hellad pilgud mere avarad. Ja su varjus punetavad küpsed vaarika, avarad samasent sunniidermad on õietud ja marjatud, kõik su kõrged koduhooned kooliast ära varjatud. Ja sa keset lehe langust ahervartel võbised rõõmud, raagus pilgud, närtsinud mõtted, kollatõbised oled siis, kui vargaküünaltaud ja põua pikaldus nälja luider, kõlugesi häda, Kell jäikaldus läbi ahastuse udu ükski täht ei verele. Ebahinged, libakujud käivad vaid su järele. Aga äkki kääpa varjust kerkib noorkuu veerandik. Virmaliste valul paistab tuttav kalda keerandik. Vikervihmas huba lumes, igatsev ja janune. Oled jälle pakatava koidu pungavanune. Vee sind luurab surmakotkas ümber pea sul põigates. Kuid sa seisad kodu kaljul, kadunud hingi hõigates. Kõik su hirm ja kahtlus kukub nagu tolm su kannale. Ja su armusiidi värten kerib laevad rannale. Tume koobas, tulesammas haav ja selle parandus, elu kiirgav lillevanik, imelamp ja varandus. See on kuum ja punavoogav. See on mure, mahutu, see on tuksu inimsüda. Igavesti rahutu luuletus süda ongi üleni üks kujundite metafooride kuhjum. Selleks, et inimesed ainult kirjeldada on teda võrreldud küll taime, küll linnu, rahamünditööriista, loodusjõu või loodusnähtusega. Ja mille kõigega veel. Ja nendel võrdluse asjadel on veel omakorda mitmesugused täiendid. Mustav salakiri, luider, käsi, noor, nõtke, haljas, tapuv äädikas, raagus rõõmud, kollatõbised, mõtted. Alver on meister mitmeosalisi liitsõnalisi täiendeid moodustama. Ema hellad peod, hellad nagu ema, mere avarad pilgud. Avarad nagu meri. Selle luuletuse mõte, sõnum, nagu praeguse ajal öeldaks, ei ole keeruline ega peidetud, see on igaühele arusaadav. Sai aru sellest, ka omaaegne noor lugeja. Ja luuletus jäi mitmekordsest võlutud lugemisest isegi pähe. See helin kõlin kaja. Ei pöördunud Madona ühegi targa raamatu poole et mõne sõna päritolu või tähendust selgitada. Enam-vähem oli ju tajutav, mis on tapu väädikas. Kassitapp oli tuttav ja väät ja väänkasv ka teada. Niidermaad polnud küll kuulnud, kuid heinamaa ja niit selle taga olid selged. Tarblane kindlasti tarviliku sugulane. Praegu, pea 50 aastat hiljem mõtlen ma küll tarviliku ja vajaliku suhtest ja et kumba mina rohkem kasutan. Tarkuste Arviline vara, õpi hoolega. Laulsime lapsepõlves, kas on tegemist mingi uuema ja vanema vahekorraga või jookseb kuskil nende vahel murde piir, et vaja teha, tarvis teha või pole vaja, pole tarvis? Ah küll on see meie keelika rikas, nälja luider, kõlu käsi, selge, et näljakäsi on kõhn, kõhetu ja selge on ka see luider pole igapäevasõna, kuigi ta seisab igast sõnaraamatus. ÕSis muidugi. Aga kõlu käsi? No kui kõlupea on tühine rumal inimene siis see kõlu käsi on ka kindlasti tühi käsi. Sest kõlu põhitähendus on ju kest. Ja edasi üle kantult miski tühine, väärtusetu. Mitmuses on kõlud ka välja tuuletavad kerged terad. Nii ütleb õigekeelsussõnaraamat. Aga vaatasin korraks ka Saareste eesti keele mõistelist sõnaraamatut, mis teatavasti oli Betti Alveri armas ja tähtis ja vajalik tarvilik raamat. Just sellest raamatust tuleb midagi veel otsida, sest mõtestamata on veel vikervihmas huba lumes Vikerdama vikerkaarevärvides küütlema. Ja Vikerkaar, Vikerkaar jooneb jõest katsub küla kaevudest ta samuti ka vikerforell. Siin on kõik selge ja sõnad on ÕSis olemas. Ainult vikerraadiot ei ole, aga ega ei peagi olema. Ja vikervihm on siin luuletuses siis kindlasti küütler, värviline, päikesega pooleks, helge, hele, rõõmus vihm. Sest nagu mäletate, see on ju luuletuse lõpuosas, kus on vabanemine, pääsemine, rõõm. Nüüd aga see Saareste sõnaraamatu indeksi köide suunab huba puhul kahte kohta. Selles suures teoses, esimene on muidugi mõistete rühmas märgusõna all hea, hubane või huba lääne-eestiline, hea, lõbus, meeldiv, mõnus kõlbulik, soe tuba, nii hubane olla. No see on väga tuntud kõigile. Muide, lõbususele viitab ka soome keel. Seal ongi see tähendus just lõbus, hubaisia kovi ja lõbusaid pilte. Jah, aga huba lumi, siit ei selgu siiski. Aga on ka veel teine viide ja teine viide käsib huba otsida sõnade rühmast. Habras. Ja siit loeme. Huba võru-setu Harglas Hoba ehk hubane Vastseliinas ja tähendused, habras, hõlpsasti katki minev. Ehk murduv, ehk pudenev kohe puunahk ja rõivas on huba. Aga kartul on pude Rõuges üles kirjutatud. Vana huba mädanud puu, huba pael, vilets huba rõivas käriseb kergesti. See lõng on huba, on halbadest takkudest tehtud, läheb kohe katki, Rõuges jälle üles kirjutades. Hubane nahk, ei paindu, praguneb vees ligunenud linad on hubad. Vihma saanud hein on huba. Ja siin ta ongi, kevadine lumi on huba, sama ka jääkohta, jää on juba uba. Hagu on huba. No üles leidsime, on võimalik seos huba, lumi. Ei saa iial teada, kas luuletaja seda sõna kaua valis ja vaagis. Ja miks just selle valis, kas tahtis lumeu kõrvale teist uud siis sobinuks ka näiteks sulalumes. Kas otsis midagi eriti haruldast või oli elus sellise sõnaga tegelikult kokku puutunud? Igatahes siin ta seisab selles luuletuses ja kogu Betti Alveri luulekeeles täpselt omal kohal nagu valatud. Ja luuletust lugedes seda oma sisemuses kuulates on nendest sõnadest kokku tekkinud täiesti eriline keel, mida ühegi teise autori omaga segamini ajada ei saa. Mari tarandil õnnestus Alveri luulepulki pidi lahti harutada poetess i 100. sünniaastapäeva nädalal lõpetuseks tuleks need pulgad jälle kokku koguda. Saate alguses tsiteeris mari Betti Alveri luuletust. Noorus kuulame seda Aarne Üksküla esituses. Ja see heliülesvõte on pärit Rägavere mõisast 1981.-st aastast, kui tähistati Alveri 70 viiendat sünnipäeva ja muide nihver nähver karja poisikesele tausta haukuv koer on samuti mõisamaid pärit kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes ja annab heal meelel sõnajärje Aarne Ükskülale. Kui elujõele viis meid kerge vene siis korjas kivikesi kalda teelt üks nihvernas võrk, karja poisikene. Ta rääkis, helisevad eesti keelt. Küla ähvardas ta meile säru anda. Küll nöökas meid küll naeris laginal. Kuid lillepärg ja lähker olid tal nii hoopis iselaadi isel anda. Et hüüdsime, kas ta meile tuua paar lilleõit Barbiisakestki juua. Ta Denitas ei too, ei too, ei too kuid lippaski läbi pilliroo ja tõime võtta pajuvõsa varju kaelkoti jooma nõu ja Maasik marju. Küll olin lopsakas, ta nokiv jutt kui kentsakas ta kemplemine. Ta käest ei andnud oma vanikut, kuid ütles iga lille nime. Jeemenis ristikutest õiennet. Me jõime lähkrist Kungla kaevuvett ja nagu narrid, Naklesime näol, naeruvalgus näpus, angervaks noor suvehaljas tulid tantsijaks. Me kisa kilda, kaja, lõpp suure suuga lõkerdaja lõi lärmi lepikus. Nii järjest valjemaks läks meie kill pall. Siis käexus kõrge värat. Mäel karjus vana mees, kui kogutaja kõu poiss, kurrat, pärat, kari rukis. Kas noorte narrida on Kungla jooginõu? Kas korjate mu koplis koera palka? Michirskasime kõigest hingeväest ja hõiskasime malka malka malka? Meil olid naeruhambad omast käest. Kes teadis aimata, et soojas soigu vallas kord kivil röövis tongutades taku. Me söömentinaviirgudega tuhakaku. Velmei tei närvetanud põua song VEEL helises Me haljas elu kallas. Veel kiirgas tuuletõusme kihelkond. Me pagesime paati üle aasa, kõik tulid meiega, kõik tulid kaasa. Pilk ilma leidsin päris ihuväel end neile ilmutas keskhiiukaski. Karja hoidsime kord Kalevaski. Ja ilumäel mis luges meile kaeblik, metsamüha või mõni toriseja habemik. Päev oli pilvitu. Pill karpik, laulud, lapsikud. Mis oli meile püha? Ei midagi. Ma olin õnnelik.