Tere, kallid raadio, kahe kuulajad. Kolmas suvekuu on sujuvalt lõpule tiksunud. Lähme purjetame juba septembrisse tarkust koguma tänaga, seadke end valmis kuulama üht huvitavat lugu. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Minu tänaseks külaliseks Auväärne Tiibet lanna Namgi all. Haamotakla, kes käis lõppeva nädala keskel Eestis visiidil ja andis Tallinnas Pärnus loengu teemal tiibetlased eksiilis naise asend muutunud kultuuriruumis. Namgi all lähamo Takla sündis 1942. aastal Tiibeti pealinnas Laasas. Tema isa oli tund hull. Jald Sarong ja ema Janssen Tolkertza rong ning tema vanaisa oli Tiibeti armee kindral ja üks juhtivaid jõude vana tiibeti moderniseerimisel. Ta sangtamm tuld. Sarong. Peale seiklusrikast kooliteed sattus Namgi Ameerikasse. Ta abiellus ühega Tiibeti usujuhi, tema pühaduse dalai-laama tentsingi Atso neljast vennast, kelleks sai lopsang Samdenud. Nam Kell laama Takla on suuresti panustanud Tiibeti ühiskonna arengusse eksiilis läbi mitmete ametikohtade, mida ta on täitnud. Ta on olnud tema pühaduse dalai-laama büroos Newt eelis ametis Tiibeti kontoris Genfis, Šveitsis. Ta on osalenud ka Kesk- Tiibeti naiste ühingu nõukogus. Olles töötanud ka keskses Tiibeti administratsiooni terviseosakonnas. Peasekretärina on tema töö olnud enamasti seotud rahvatervise parandamise taastamisega. Kaheksakümnendatel oli ta tõlkija ja sekretär Tiibeti meditsiini astroloogia instituudis ning hiljem oli ta ka sama asutuse juhiks. Tänasel päeval on ta Indias Tehra tuunilinnas songtseni raamatukogu direktriss ning samas piirkonnas Kadri kungi nunnakloostri juhataja. Lisaks oma laialdaselt tehtud tööle on ta ka valitsuse tervishoiuspetsialist ning kirjutab raamatuid, millest üks pealkirjaga Tiibeti naised peaks kohe-kohe ka eesti keeles ilmuma. Iga saade hallo kosmos on omamoodi külalise moodi. Ja kui me nädala keskel ning jälle Amotaklaga jutuajamist alustasime, siis hakkas lahti rulluma tema värvikas ja sündmusterohke elulugu, mis muud Läänes ja arenes ja arenes. Ning täna te kuuletegi ühe Tiibet lanna lugu, lugu naisest, kes on palju oma kodumaa ja kogukonna heaks ära teinud tema pühaduse, dalai-laama vennanaise jutustust läbi aastakümnete mis annab üsna hea ülevaatega selle väikese, aga olulise mägirahva elust ja saatusest viimase kolmveerandsajandi jooksul. Peale enamgi all ja elulugu jõudsime mõnede temaatiliste küsimusteni, aga see tunnike enam eetrisse ei mahu. Nii et raadio kahe kodulehele leidke. Sealt saate hallo kosmosleht aadressilt R2 kaldkriips hallo, kosmos ja seal on nupp nimega arhiiv ning sellel leiate meie jutuajamise täies pikkuses just sealt, arhiiviversioonist kuulete ka seda, milline on naiste olukord. Tiibet dismilles seisneb dalai-laama fenomen. Milline Hollywoodi film Tiibetist on autentne ja milline mitte ning palju muudki huvitavat. Kõik need viidad küberkosmosesse leiate aadressilt hallo, kosmos. Punkt. Ee. Nüüd aga daamid ja härrad. Nam jälle laamu. Takla. Ühe Tiibet lanna ja tema kodumaal. Minu tänaseks saatekülaliseks on tiibeti naisõiguslane ja kirjanik Namgi all Hamotakla kelle juttu tõlgib meile täna Triin Sinissaar. Tere enamgi all. Tere, Triin. Tere aitäh. Suur tänu, et said saatesse külla tulla oma Eesti visiidi ajal. Traditsiooniliselt tahaks ikka saate alguses teada sinu lugu, et sul on olnud üsna värvikas elu, teete, ole hea, palun räägi meile endast oma elu tähtsamatest verstapostidest ja sündmustest ja võib-olla ka enda. Vot see tekitas seal Võnnu määts ande. Ma olen 72 aastane, sellepärast on minu elus väga palju asju juhtunud. Ma sündisin Laasas Tiibetis. Tiibetis on 70 protsenti rahvastikust nomaadid ja umbes 20 protsenti vaikset külaelanikud. Mina armastan ennast kutsuda kaasaegseks nomaadiks, sest ma olen väga palju reisinud. Praegu ma elan Indias Deera tuunis, mul ei ole oma kodu, aga mul on korter, sealses raamat. Räägiksin teile natukene oma perekonna ajaloost. Minu vanaisal, Sarantas, Santham tüllil oli kogu meie perekonnale väga suur mõju. Ta oli nomaadi poeg. Ja Ta oli noor poiss, kui 13. dalai-laama võttis oma kaaskonda. Ta kogus kokku 10 kuni 12 noort poissi andis neile töökoha ja, ja koolihariduse. Nad saaksid hiljem mingis ametis dalai-laama õukonnas teenida. Kui britid tulid 1904. aastal Tiibetisse siis vanaisa töötas sel ajal Sis dalai-laama palees ning 13-st Tai laama põgenes Mongooliasse. Siis sõitis vanaisa temaga kaasa. Niisiis puutuste kokku palju nii inimestega, nii Mongoolias kui ka Hiinas. Ta oli väga intelligentne, väga tark, kuigi võib-olla mitte väga kirjatark. Aga kui siis 13. dalai-laama naases eksiilist Tiibetisse siis kui britid olid lahkunud nimetati vanaisa, Tiibeti valitsusametnik. Kui dalai-laama oli Laasasse tagasi jõudnud, tulid varsti hiinlased oma vallutusretkega. Nii et dalai-laama pidi põgenema Indiasse. Kui dalai-laama põgenes, siis hiinlased ajasid teda taga ning vanaisa moodustas 200-st mehest, et sellise väikese sõjaväe Nad kutsusid ennast politseiks ja nad võitlesid hiinlastega, andes sellega dalai-laama-le aega, et ta saaks turvaliselt Indiasse jõuda. Aastal 1912 õnnestus Salai Laamal Tiibetisse naasta ja tõrjuda hiinlased sealt jälle välja, et ütleme, et väike osa jäi sinna peamiselt need, kes olid tiibetlaste ka abiellunud. Vanaisast sai seejärel minister ja armeejuht ja ta abiellus aristokraatlikus rongi perekonna tütrega. Selles perekonnas oli neli tütart, et nad olid kõik saanud hea sellise küllaltki vabameelse hariduse. Nad olid olnud kontaktis nii brittide kui ka hiinlastega ja nad olid sellise avara maailmavaatega. Särangi. Perekonnapea tapeti tiibetlaste endi poolt, sest teda süüdistati nii-öelda hiinlastega mestis olemises või hiinlaste poolt olemises. Kõiki tajuvaid olendeid nagu budismis öeldakse. See inimese mina, mis kõiki neid probleeme tekitas, tekitab üritaksin kõigile lugeda filosoofilisi tekste ja mõtiskleda selle üle, et kuidas me saaksime kujundada selle meie olemuse, mis kõike tahab olemuseks, mis mõtleb teiste tajuvate olendite hüvanguks. Kuule mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik. Üks suur budistlik õpetaja Indiast nimega Shanti teeva ütles, et kui sa tahad õnnelik olla, siis mõtle teistele ja kui sa tahad kannatust, siis mõtle iseendale. Kui sa oled enesekeskne ja mõtled ainult sellele, et mis minu vajadused on ja, ja mida ma pean tundma ja mida ma pean saama siis vajud üha sügavamale iseendasse. Aga sa ei saa seda rahuldust. Kui sa aitad teisi, kas või vabatahtlikuna mõnel kultuuriüritusel, sa püüad teha teisi rõõmsaks sisse, unustad enda ära, sa unustad oma tunded ja soovid ja teiste aitamise läbi oled sa ise palju õnnelik. Tänapäeval on kõik väga mures iseenda pärast, kas mu juuksed näevad head välja, kas mu kehakaal on normis? Et mina arvan, et me võiksime selle kõik ära unustada ja mõelda, palju rohkem teistele? Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida sa neile. Niisiis, vanaisa abiellus sellesse nelja tütrega. Ma ütleksin neile tere tulemast, et ma arvan, et isegi kui nad alguses tunduvad meie meist väga erinevad ja võiks mõelda, et oi, ma ei taha nendega tegemist teha, sest nad on nii võõrad ja kummalised. Aga kui me saame omavahel suhelda, olgu siis, et kas nad suhtlevad samas keeles, mis meie võime, suhtleme mingisuguses koos emotsioonide keeles siis põhimõtteliselt ma mõtlen, et kõik olendid on ju ühesugused. Kõik tahavad õnne ja tahavad vältida kannatusi, nii et tegelikult me oleme kõik sarnased. Mida sa soovitad inimestel veel lisaks uurida? Perekonda neil oli meditsiinitaust, oli oli mitmeid arste ja ka mitmed tiibetikeelsed meditsiinialased teosed olid nende perekonnaliikmete poolt koostatud. Ma arvan, et me võiksime olla avatud teistele kultuuridele teistele traditsioon toonidele, isegi võib-olla alternatiivsetele ravimeetoditele. Inimesed kipuvad ikka arvama, et meie süsteem on kõige parem. Aga olgem avatud teistele mõtteviisidele ja Ma arvan, et vaimsus on väga tähtis, sest ilma vaimsus, et ta kaotab inimene iseenda ära. Vaimsuse annab parema mõistmise elust. Jah, lisaks saab sinu kirjutatud raamatut sündinud Laasabornin lasa lugeda siis inglise keeles. Ja üsna pea ilmub kirjastuselt kõikehõlmav heaoluga Tiibeti naised eesti keeles, nii et kuulajad, keda huvitab, see teema saavad järgi vaadata sealt. Suur tänu sulle enamgi, Allamotakla et meiega oma väga värvikat elulugu jagasid. Aitäh teile ja mul on olnud suur rõõm teie ilusat maad külastada. Ja aitäh sulle, Triin Sinissaar, et meile Namgi alli jutu tõlk kesid. Ning muidugi tänud teile, kallid raadio, kahe kuulajad, et meiega kaasa kulgesite. Nagu ikka, saate nii tänast kui ka kõiki eelnevaid saateid mugavalt järel ja üle kuulata just teile sobival ajal selleks mingi raadio kahe kodulehel sealt leiate, saate hallo Kosmos alamlehe ja sealt omakorda siis kõikide saadete arhiivi ja foorumi. Ning alati olete oodetud saateteemadega seotud uudiseid uurima kosmonautide klubisse, Facebookis ja portaali alkeemia. Ning kõik need vajalikud viited leiate aadressilt hallo, kosmos, punkt. Ja kui vanaisa siis peretütrega abiellus, saatis dalai-laama talle kingituseks ühe jumaluse altari abiellumiseks. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga olge hoolivad ja armastage. Perekond vaesus, sest et kuna isa ja vanem poeg olid tapetud, siis satuti keerulisse olukorda. Vanaisa hakkas äri ajama. Ta tõi kaupu Hiinast ja Indiast ja koralle Iraanist ja türkisi Napolis, nii et tal oli tõesti päris hea ärivaist. Ma räägin seda kõike sellepärast, et minu vanaisal oli tõesti väga suur mõju nii meie perekonnaliikmetele kui ka tiibeti valitsusele. Minu vanaisa ei olnud väga haritud mees, aga ta oli väga laia silmaringiga. Ta oli kohanud palju inimesi Indias Hiinas, Dali kohanud venelasi Mongooliasse ja näiteks 13-st dalai-laama oli kohtunud ka viimase Hiina keisriga. Nii et tänu oma oma ametile mu vanaisa sai tõesti väga palju kogemusi rahvusvahelisest suhtlusest ja, ja sellepärast muutus ta nagu omamoodi kangelaseks tiibeti rahva jaoks. Kui ma olin laps, siis kõik välismaalased, kes Laasasse sattusid, külastasid alati meie kodu. Nii Briti ärimehed, India ärimehed, hiinlased, mitmed tuntud Tibetoloogid, jaapanlased, meil oli selline väga avatud kodu ja näiteks kui Laasas käisid sakslased Heinrich Harre kiida Ausch näitaja siis elasid nad minu vanemate külalistena. Vanaisa leidis, et väga oluline on harida Tiibet lasi väljaspool tiibetit nimelt Indias, India, mis kuulus alguses briti võimul ning iseseisvus 1949. aastal ja samuti ka sõjaväelasi, keda siis õpetati välja briti komandöride käe all Indias. Esimene tiibetlane, kes sai ametlikult hariduse väljaspool tiibetit oli tema naise õde Meevithaaring siis britipärase nimega ehk siis Tiibeti nimega rindžentaaring. Minu vanaisa tahtis samuti, et Tiibet liituks. Rahvusvahelise valuutasüsteemiga. Küsiti, et kui palju see maksma läheb, ise tegelikult ei oleks läinud väga palju maksma, aga ta ei suutnud seda selgeks teha, et see oleks tiibetile, kui, kui riigile kasulik. Samuti tahtis ta, Tiibet liituks ÜROga, sest et tegemist oli iseseisva riigiga, kellel oli oma postisüsteem oma rahasüsteem. Oma keel. Sellele olid väga tugevalt vastu usujuhid ja sellised konservatiivsed traditsioone järgivad valitsusliikmed, sellepärast et oli hirm, et kui välismaailm tungib Tiibetisse välismaailma all tunti peamiselt tähtis Briti, Indiat venelasi ja, ja Hiinat. Et see võib tähendada seda, et Tiibeti religioon hävineb. Hiina päritolu mungad, kes elasid kloostrites olid väga selle vastu, teised siia ei ole valgeid vaja ja, ja selline avatus on riigi jaoks väga halb. Ja samuti Hiina ärimehed, kes suhtlesid Tiibeti traditsioonidest, kinnipidavate perekondadega olid väga selle vastu, et ennast kuidagi avada. Isegi hinges õppivaid tudengeid kutsuti koju tagasi ja ana isa kaotas oma positsiooni. Teda hakati nimetama spiooniks. Kogutseranke perekonda hakati nimetama uskmatute. Eks öeldi, et nende kodus ei peeta kinni pühadest talitustest. Ja perekond langes Laasas põlu alla. Aga vanaisa ei lasknud selles mõttes ennast segada, et tema saatis ikkagi oma lapsi Indiasse õppima. Ja miks ma sellest räägin, on see, et tema tegevusel on kogu meie perekonna kujunemisele olnud väga oluline mõju. Ja ma pean ütlema, et mul oli väga ilus lapsepõlv. Mu vanaisa ehitas meile maja 1924. aastal lasa vanalinna serva. Meil oli väga suur aed, seda poolt oli, oli avatud, läänes oli meil köögiviljaaed. Meie perekond oli tegelikult see, kes tutvustas Tiidetlastele tomatit ja Me kasvatasime seal tõesti väga palju erinevaid köögivilju. Lõuna pool asus nii-öelda selline perekonna esindus ning põhja pool väga palju viljapuid pähklites virsikutest, õuntest kuni viina marjadeni. Tol ajal inimestel Laasas ei olnud aedu, ainult võib-olla proua taringi ja dalai-laama suveresidents-il olid niisugused puu ja köögiviljaaiad. Paljud rikkad perekonnad käisid meie poolt külas ja, ja vaatasid hämmastusega meie aeda. Aga nad olid väga ebausklikud, nad kartsid, et oma vana perekonna maja mahajätmine, see toob väga palju halba õnne. Ja sellepärast oli minu vanaisa nagu üks ainsad, kes, kes julges katsetada igasuguste Võte viljade kasvatamisega. Kui ma olin kaheksaaastane, siis mind ja mu õde ja meie nooremat venda saadeti Indiasse kooli. See oli ameeriklaste Ameerika misjonäride peetav internaatkool, kus oli väga rahvusvaheline seltskond. Seal oli isegi inimesi Rootsist ja Soomest. Ja igasuguseid india ülikute ärimeeste lapsi. Disjõukad, inimesed, Guttast saatsid oma lapsed arhilingisse kooli. See elustiil, mida ma seal kohtasin, oli tõesti väga erinev sellest, mis meil kodus oli juba selleks, et jõuda hobusega Laasast Sikkimis India piirile tuli reisida 20 päeva. Talvel oli meil väga pikk koolivahe aeg, kui meie ema õnnestus tulla meid vaatama, siis see oli loomulikult väga tore. Aga kui tal see ei õnnestunud, siis me elasime ühe väga toreda perekonna juures, kelle nimi oli McDonald kes, kes pidasid siis hotelli kuhu kogunes väga palju sellist rahvusvahelist seltskonda. Ja, ja nad ise olid šoti, Tiibeti Nepaali juurtega, mis tähendab seda, et me nägime väga erinevatest kultuurikontekstides pärit asju, me nägime, kuidas peeti jõule. Me saime Käia kirikus keskist missat vaatamas, näiteks. Ma mäletan, et aastal 1959 Me mängisime õues hokit ja läksime just majja dushi alla riideid vahetama. Kui selgus, et ajalehes on, räägitakse Tiibetis toimub mäss, Laasat pommitatakse. Ma olin siis seitsmeteistkümne aastane ja, ja, ja see oli täielik šokk, ma jooksin kohe ajalehte otsima. Kaks päeva hiljem lugesime me ajalehest, et Raun vangis ja, ja seal vangistus surnud. 1959. aastal toimus Tiibet distiibetlaste mäss kommunistide võimu vastu. Mässati kõigi nende muutuste ja repressioonide vastu. See toimus 10. märtsil. Minu vanaisa oli valitud saadikuks, kes vahendaks kõnelusi Tiibeti valitsuse ja hiinlaste vahel. Kuid kõik need hea tahte saadikud olid siis sealsamas vangi võetud. Ma olin šokis alguses lihtsalt oma vanaisa pärast, kelle ma olin kaotanud. Aga hiljem sain aru, et me olime samas kaotanud ka oma riigi. Unustasin varem öelda, et 1954. aastal olid hiinlased hakanud survestama siis Indias õppivate laste vanemaid, et nad tooksid oma lapsed Tiibetisse tagasi. Meid oli ainult 17, aga avaldati tugevat survet, et lapsed tuleb Tiibetisse tagasi tulla. Dalai-laama vanem vend jalud Andrup, elastar Tšiilingis ja, ja tema oli ainus, kes ei saatnud oma õde ja oma venna lapsi tagasi. Aga kõik ülejäänud Indias õppivad Tiibeti lapsed saadeti Tiibetisse tagasi. Meid kõiki, siis pandi õppima hiina kooli. Ja, ja põhimõtteliselt alguses seal ei olnud häda midagi, sest Tiina kaasaegne kool oli laste jaoks meeldivam parem kui, kui vana tiibeti süsteem, kus õpiti päevad otsa vaid kalligraafiat. Hiina lähenemine oli palju, kaasaegsem olid, olid igasugused mängud ja õppimine oli lõbusamaks tehtud. Nii et esimesel aastal oli kõik tiptop. Õppeaastal siis 1955 56. Kui ma läksin põhikooli, siis see oli üldse esimene kord, kus Tiibetis loodi Põhikool. Sinna kooli olid kokku kogutud õpilased kolmest Tiibeti provintsist ühtsankam ja Ando. Aga kool ei olnud tegelikult päriselt valmis. Nii paljusid õpilasi vastu võtma. Käänmada. Kuna kooli olnud valmis, siis tüdrukud pandi magama madratsitel, nii et me olime nagu kilud karbis. Poisid pidid magama telgis. Tualett oli väga kaugel ja seal oli väga külm. Niimoodi. Tüdrukud käisid oma häda tegemas sealsamas klassi ukse taga, mis tähendas, et kõikjal oli väga räpane. Meil ei olnud õieti vett pesta, toodi küll pisut sooja vett, et aga ka suuremad nii-öelda juba täiskasvanud poisid kahmasid sooja vee endale, nii et tüdrukutele jäi vaid tilgake külma vett pesemiseks. Kool asus botala palee taga nii et aeg-ajalt pesimega lihtsalt sealt voolavas ojas. Minu jaoks oli see muutus väga raske, sest et eelmises internaatkoolis oli meil kõik olemas. See keskkonna muutus oli minu jaoks väga suur. Ja toit oli samuti väga kehv. Üks meie teenija ütles minu vanaemale, et isegi nemad, vaesed inimesed, ei söö niisugust Champat, nagu lastele antakse ja, ja hakkas nutma. Me õppisime tiibeti keelt, hiina keelt, matemaatikat, muusikat, õppekavasse kuulusid ka igasugused mängud. Ja õppekavasse kuulus ka siis poliitiline haridus. Kujunes välja konflikt vanemate, Tiibeti poiste ja, ja Hiina õpetaja vahetevahel, meie olime nooremad ja me ei saanud päriselt aru, milles see seisneb. Aga meil olid koolis hiina õpetajat kes ei rääkinud kohalikku keelt. Nad olid tulnud otse hiinast, nad ei tundnud kohalikke kombeid. Ühel õhtul, kui meil oli korraldatud filmi vaatamine, siis hakkasid vanemad poisid neid hiina õpetajaid kividega loopima ja olukord kujunes küllaltki ohtlikuks. Kodus juhtus aeg-ajalt näiteks niimoodi, et kui mu vanavanemad omavahel rääkisid ja meie lapsed tulime tuppa, siis nad jäid vait sellepärast, et nad kartsid, et võib olla. Räägime selle jutu oma hiina õpetajatele edasi, nii et ka perede siseselt oli palju sellist hirmu ja umbusku. Anži Morales. 1956. aasta suure usupüha ajal Shakimani buda 2500-st surma-aastapäev palus India Hiinat. 14-st dalai-laama saaks tulla Indiasse. India peaminister neeru pidas Hiina välisministriga pikki läbirääkimisi. Lõpuks luba anti ja tänu sellele õnnestus ka paljudel tiibetlastel minna palverännakule. Meie ema kasutas seda olukorda ärada. Sisuliselt röövis meid koolist, viis meid endaga kaasa ja viis meid tagasi arhiilingisse, kus me saime jälle minna oma vanasse kooli. See oli siis 1959. aastal. Ma olin koolis ja mul on jäänud veel kaks aastat keskkooli lõpuni. Meie juurde tuli üks tiibeti ametnik, kes kutsus meid appi tõlkima. Meid oli seal koolis ainult viis tiibeti õpilast, mina olin neist kõige vanem, ainult kolm meest olid üle 16 aasta vanad. Mina siis ütlesin selle abipalve peale, et me oleme ju alles nii noored, et las me veel õpime ja, ja siis tuleme. Et Indias oli kogu India peale kokku umbes 12 õpilast, kes Tiibeti õpilast, kes oskasid inglise keelt. 1961. aastal lõpetasin ma kooli ja Ilja Tolstoi, kes oli siis Lev Tolstoi lapselaps ning elas Ameerikas. Ta oli käinud Tiibetis 1942. aastal USA esindajana küsides Tiibeti valitsuselt luba, et kas neil oleks võimalik saata relvi ja kaupa Indiast Hiinasse läbi Tiibeti. Toona seda luba paraku ei antud. Aga kui lea tuli siis 62. aastal Indiasse, külastada dalai-laamat ja uurida Tiibeti põgenike olukorda, siis tahtis ta kindlasti kohtuda ka mõned salongi perekonnaliikmega, kui neid peaks seal olema. Mina olin tol ajal kalkutas, õppisin seal sekretäri selja, küsis minu käest, et mida sa kavatsed pärast kooli tegema hakata. Mõtlesin, et ma ei tea, et ma õpin prantsuse keelt ja puha, aga kuna mu vanemad olid niivõrd keerulises olukorras, nad olid jäänud kõigest ilma oma majastama varandusest oma riigist, nii et see mida tütar teeb. Ta oli täiesti lahtine. Põhimõtteliselt Tiibetis naise jaoks oli olemas kaks valikut, kas saada nunnaks või abielluda, nii et kui hilja minu meelest seda küsis, siis ma ei osanud mitte midagi vastata. Hilja küsis mu käest, et millised on sinu suhted kunstiga. Mul on üks sõber, kes veab New Yorgis sellist Kunstikooli nimega Prätz. Ja mina vastasin, et see on mul koolis olnud parim aine. Nii et ta lubas mul organiseerida stipendiumi nii Ameerikasse ja katta kõik kulud ja nii saigi tehtud otsus, et sinna ma lähen. Dalai-laama oli kaks venda, kes mõlemad elasid USA-s. Üks neist, professor Norbu, kes abiellus Tiibeti tüdrukuga. Dalai-laama ema ja vanem õde olid sellest väga ärritatud ja mures. Ja nad kartsid, et äkki noorem vend võib abielluda mõne ameeriklanna, ka võõramaalasega. Ja dalai-laama õde, kes on minu hea sõber ütles mulle, et see oleks tore, kui mina abielluksin tema venna lopsangiga. Muidugi teadsin teda, ta oli munk, ametnik, noortekogu, president, see tundus mulle väga ja selline hirmutav, ta oli minust 10 aastat vanem ja, ja väga kõrgel positsioonil. Ja ma ütlesin, et loomulikult ma peaksin temaga enne kohtuma, kui me midagi otsustame. Ja me kohtusime ja otsustasime ja nii ma jäingi oma stipendiumist ilma. D minu õde, kes lõpetas kooliaasta pärast mind sai selle stipendiumi endale, aga tema ei asunud kunsti õppima, vaid ta asus õppima samasse kooli, kus hilja ise oli õppinud ajova osariigis. Mu õde sai Tolstoi Fondi stipendiumi. Ta abiellus Ameerikasse ühe tiibeti poisiga. Ningi Ilja oli see Kes, kes teda tseremoonial siis abikaasale üle andis, toimus templis? Mida juhtis üks budistlik mongoli õpetad? Pärast abiellumist töötasime koos abikaasaga mõlemad Tiibeti pagulaste heaks. Tiibeti eksiilvalitsuse all. Aastatel 1965 kuni 71 töötasin ma Šveitsis Tiibeti abiorganisatsioonis. Me tegime koostööd Šveitsi punase ristiga. 1000 tiibetlase rehabiliteerimisega Šveitsis. Me saime saata Tiibeti õpilasi üliõpilasi Prantsusmaale, Norrasse, Taani, Rootsi, Belgiasse, Saksamaale ja Inglismaale. Minu abikaasal oli USA elamisluba, aga me tundsime ennast kui, kui pagulased, sest me jagasime oma elu India, Šveitsi ja Ameerika vahel ja me otsustasime, et laste hariduse ja tuleviku nimel me peame endale leidma püsiva elukoha. Niisiis meist said USA kodanikud ja me elasime seal kaheksa aastat. Koos viie Tiibeti perekonnaga Me avasime New Yorgist Tiibeti poe. Töötasime seal mõlemad ja seal ma sain jälle harrastada oma kunstihuvi, näiteks vaateakende deklareerimisel. Ja meie poest kujunes omalaadne Tiibeti keskus inimestele, kes olid huvitatud Tiibeti küsimustest. See asus väga heas piirkonnas Madisoni avenüül. Meil tekkis seal poest teatud probleeme, nii et me jätsime selle sinnapaika. Mina sain endale töökoha bänkestšosti klubis ja ma sain selle tänu oma vanaisa rajatud nägemusele kaasaegsest haridusest. Minu mehel oli väga raske, sest temal ei olnud sellist kaasaegset haridust nagu minul. Tiibetis oli ta olnud munka, ametnik, aga mida sa hakkad peale New Yorgis Tiibeti munka? Ametnikuna? Ta armastas väga süüa teha, aga meil ei olnud raha, et avada oma restorani, niisiis oli ta ja vahepeal nagu peaaegu tööta. Selleks, et korraldada oma laste haridust, otsustasime kolida New Jerseysse miljonit, tütar ja poeg ja, ja nemad siis said seal kooli minna. Nüüd see siis oli meie naabriks inimene Ungarist üx, Ungari immigrant. Ta ütles minu mehele, et samm kõik kutsusid teda Sämmiks, sest tema nimi, lopsang, Sammen Sämmine kohaliku kooli koristajaks ka mina ise olen koristaja ametit pidanud, ütles naaber. Ja minu pojad on nüüd saanud hea hariduse ja üks neist on insenerbelli telefonikompaniis ja ka teisel on hea töö. Sa pead lihtsalt tööle minema. Niisiis mu mees läkski sinna samasse kooli, kus meie lapsed õppisid ja sai seal koristajana tööd. Teised tiibetlased ütlesid, et kuidas sa teed niisugust tööd, Indias kehtib kastisüsteem ja need inimesed, kes koristavad kuuluvat kõige madalamasse kasti. Et sa oled dalai-laama vendida, teed niisugust räpast tööd, aga minu mees vastased, et see on aus töö. Ma aitan inimesi. Ja kui mul ei ole vastavat haridust, kaasaegset haridust, et siin Ameerikas midagi muud teha, siis vähemalt suudan ma endale ausalt leiba teenida. Ja teda kutsuti veel igale poole mujale appida, koristas ka raamatukogu. Kogu personal armastas teda Talle küpsetati kooke ja ta oli, ta oli väga populaarne, aga mitte keegi ei teadnud, et ta on dalai-laama vend. Inimeste jaoks oli ta lihtsalt samm. Ühel päeval kuulis keegi New York Timesi ajakirjanik, et dalai-laama vend elab niisuguses väikses linnas nagu Scottipleinud ja töötab seal koristajana. Ta tahtis saada intervjuud, aga minu abikaasa ütles ei, sest et sellega me. Kaotame oma. Kooli direktor aga ütles, et te ikka see intervjuu ja avaldas talle suurt survet ja nii ta andiski selle intervjuu, temast avaldati pikk artikkel, kel see tekitas palju huvi. Inimesed helistasid meile, käisid meie maja vaatamas ja muidugi oli see jah, selles mõttes üsna tüütu, et me tõepoolest jäimegi oma privaatsusest ilma. Üks organisatsioon nimega tuuli Foundation mis 1900 kuuekümnendatel aitas tiibetlesi, selle organisatsiooni juht helistas lopsangile, ütleb, ütles, et et mis sa seal ikka koristajana, töötajad saavad, tule parem meile tööle. Too vaidles vastu, et ma ju ei oska inglise keeles korralikult rääkida ja kirjutada, aga talle vastati, et sellest ei ole midagi, sa võid aidata meil toetusrahasid kokku ajada. Lopsangile meeldis koristaja töö, aga ta pidi ka tõdema, et kuna ta on päevad otsa ja üksi, siis muutub natukene tüütuks ja tal ei ole kellegagi rääkida, ta kipub natuke tummaks jääma. Niisiis ta läks sinna fondi tööle, aga ta ei olnud sellega väga rahul, et kõik need rahad, mida fond kokku kas kippusid minema teistesse Aasia riikidesse ja Tiidetlastele sealt nagu väga palju midagi, ülejäänud. Minu abikaasa ema, kes oli 80 aastane, elas Indias, jäi haigeks, minu abikaasa pidi minema teda põletama. Ja minu abikaasa oli olnud, et tema pühaduse dalai-laamaga väga lähedane. Nad olid noorena botalas olnud koos mungad ja nüüd puutus ta selle kõigega uuesti kokku. Ja Ta ütles mulle, et tead, et ma peaksin tagasi minema ja aitama Tiibeti pagulasi Indias. Et mis sa sellest arvad? Ma olin üles kasvanud budistlikus kodus, aga ega ilmalikud inimesed ei tea nii täpselt, mida tähendavad kõik need mantrad, mida me loeme, mida tähendab tegelikult varjupaiga võtmine. Aga mind hakkas budism üha enam huvitama tänu tiitlitele ja nende õpetajale maha Richile. Minu mees ütles selle peale, et et miks sa sellest nii erutatud, et et see on ju tiibeti budism, see on meie sünnipärane religioon. Ma ei osanud paljusid palvetekste lugeda, sest kirjakeel on erinev. Tiibeti kõnekeelest kättesaadavad olid ainult üksikud kolm-neli raamatut budismi kohta. Aga minu huvi muutus üha suuremaks. Mulle tundus, et meie poeg kasvab liiga Ameerikalikus võtmes, ta muutub liiga vabameelseks, liiga Ameeriklaseks. Meie tütar oli väga kaunis ja sai väga palju tähelepanu, mis, mis ei olnud alati teretulnud. Me võtsime perekonna kokku ja, ja, ja arutasime seda asja ja otsustasime kõik koos, et me kolime Indiasse tagasi ja see oli aastal 1979 Kaasa leidis endale töö Tiibeti meditsiiniinstituudis. Mina pidasin erinev vaid ametid Tiibeti valitsuse juures, meie lapsed läksid Indias kõrgkooli. Poeg lõpetas rahvusvaheliste suhete eriala ja, ja läks tagasi Ameerikasse edasi õppima. Tütar lõpetas psühholoogia eriala ja abiellus. Peristress veri, absed. 1979. aastal toimus viie Indias elava tiibetlased delegatsiooni külaskäik Tiibetisse. See oli selleks, et tutvuda kohaliku olukorraga ja samuti rääkida Tiibet lastele, kuidas elab dalai-laama ja milline on tiibetlaste olukord väljaspool tiibetit. See reis osutuks osutus väga dramaatiliseks. Sest et Tiibetis oli väga palju hävinud selle psühholoogiliselt minu abikaasale väga rasked ja tuli tagasi sealt muutunud mehena. Ja ma arvan, et see oli ka üks tema surma põhjuseid. Ta suri aastal 1985. See šokk, mille ta sellelt külaskäigult sai. Tiibetis oli märgata palju hävingut. Paljud minu abikaasa sõbrad ja sugulased olid vangistatud. Paljud majade kloostrid olid varemetes ja ma olen veendunud, et see aitas tema surmale kaasa. Pärast seda, kui ta lahkus aastal 1985 jätkasin mina tööd Tiibeti eksiilvalitsuses. Alguses sai minust tiibeti meditsiini ja astroloogia instituudi juhataja. Nad nõudsid, et just mina peaksin selle ameti üle võtma. Hiljem sai minust tervishoiuminister ja hiljem plaani nõukogu peasekretär. Ja ma jäin pensionile aastal 2000. Pensionile jäämist olen ma elanud samuti väga põnevat eneseteostusest tulvil elu. Kelle lugu ilmub varsti ka eesti keeles raamatus pealkirjaga sündinud Tiibeti südames. Tema on elanud väga põnevat elu, ta tuli hindiasse palju hiljem, kui meie, meil oli töölt tavaliselt kuu aega, kust ja siis ma esimesel nädalal külastasin teda hiljem oma vanemaid. Ja ükskord 90.-te aastate lõpus palus ta mul enda jaoks inglise keeles ühe kirja kirjutada. Ma aitasin teda ja siis küsisin, et kus on aadress. Ta palus, et ma küsiksin seda ühe munga käest, aga see munk oli hetkel kuskile ära linna läinud ja mitu päeva läks mööda ja ma ikka ei saanud aadressi, ütlesin, et kuule, nii, k. Ta on budismi kagi koolkonna Asi endi ignorantne antins seks provintsi peet. Ta tuli Tiibetist Indiasse, ma arvan, kas 1976. või 77. aastal. Tal on palju budistlikke keskusi ja palju õpilasi. Ja ma tegin talle ettepanekut, et sul on vaja kedagi, kes kes sinu asju korraldaks. Ma tegin talle ettepaneku, et las mina loon sulle korraliku ahju ajamiseks korraliku kabinetti, et ma olen pensionil. Ma õpin budismi. Ma saan Ameerikast pensionini, et ma võin teha seda kõike vabatahtlikult. Lihtsalt anna mulle üks väike tükk maad, ma ehitan sinna väikese Ritriidi onni. Elan seal, ajan sinu asju, teenin sind ja kui mind enam ei ole, siis läheb see majake kloostrile tagasi. Järgmisel aastal kui ma tema juurde tagasi läksin, ütles ta, et näed siin on see koht, kuhu sa saad oma Ritriidi majakese ehitada. See Ritriidi keskus asub Indias. Tera tuunis. Seal oli üks vanas inglise koloniaalstiilis suur maja ja selle kõrval väiketeenijate maja. Plaan oli kõik majad maha lammutada ja ehitada sinna asemele nunnaklooster. Aga mina tegin ettepaneku, et jätame selle teenijamaja alles see pisike kahetoaline maja ja nüüd on see korda tehtud. Minu elupaigaks. Ma jäin pensionile septembris 2000 ja siis dalai-laama sekretär palus mind, et kas ma läheksin tera tuuni ja hoolitseksin seal puuetega laste jaoks ehitatud kooli eest, mille dalai-laama oli rajanud. Ma töötasin seal vabatahtlikuna kuus kuud ja see oli suurepärane aeg. Seal oli ka üks vabatahtlikuna üks, inglanna, kes oli puuetega laste osas ekspert. Aga ma ise lugesin sellealast kirjandust ja sain teada, et tauni sündroomiga lastele väga meeldib muusika. Sealne personal küll arvas, et ma olen peast põrunud, et ma püüan neid lapsi, kes mitte midagi ei oska panna tantsima, aga lastele meeldis see väga, nüüdseks on nad kõik umbes 17 kaheksateistaastased ja nad on väga head tantsijad. See oli väga tore aeg, aga siis ma mõtlesin, et las nüüd minust nooremad võtavad selle töö üle ja, ja kuna ma olen praeguseks pühendunud oma venna trikum Chatsionale impotše abistamisele, siis lahkusin sellelt vabatahtlikult. Kui ma olin olnud seal neli kuud, ütles Chetsemagrimpotše, et õde kas oleksid nõus aitama üles ta meie raamatukogu. Tal ei lasknud ehitada ilusa kaasaegses tiibeti arhitektuuris raamatukogu, mille ta tahtis pühendada Tiibeti ja Himaalaja piirkonna uuringutega seotud kirjandusele. Selleks ajaks oli Teira tuunis avatud klooster munkadele. Samuti nunnaklooster ja minu vend soovis rajada kargama. Ta palus mul siis selle raamatukogu tööle panna, ma ütlesin kuule, et ma ei tea sellest ju mitte midagi, et ainus, mida mina raamatukogudest tean, on see, et ma oskan sealt raamatuid laenutada. Ja tema eesmärk oli, oli väga moodne raamatukogu, kus oleks ka interneti kasutamise võimalus. Ja ta ütles, et tead, mul ei ole mitte kedagi peale sinu paluda, et eks, professor võiks mind aidata, aga tema ei saa Ladakist kaheksa aastaks siia tulla. Väga suur väljakutse, mõtlesin, et et hea küll, ma teen seda, aga ma vajan selleks kaks aastat aega. Sest lisaks raamatukogule endale oli vaja veel valmistada ette külalistemajad ja õpperuumid, palgata personal. Ja mul oli abiks kaks munka. Üks neist ei olnud väga kirjatark, aga temast on saanud suurepärane kunstnik. Ja nende kahe munga abiga me saime selle ülesandega hakkama. Stefan krimpaczy ütles, et ma pean sõitma välismaale õpetusi jagama aga järgmiseks märtsiks peab raamatukogu olema valmis sellepärast, et dalai-laama on juba andnud oma nõusoleku, et ta tuleb seda sisse õnnistama. Niisiis ma sõitsin temaga koos Thlisse. Ma külastasin teeli Rahvusraamatukogu Teelis asuvat India Rahvusraamatukogu. Külastasin Ameerika kongressi raamatukogu, külastasin Briti Rahvusraamatukogu. Küsisin kõikjal inimeste käest nõu, nad ilmselt pidasid mind hulluks, et see naine, kes ei ole mitte iial raamatukogudega kokku puutunud, hakkab nüüd ise raamatukogu rajama. Aga õnneks olid kõik väga abivalmid. Ma olen veendunud, et kui sul on kindel eesmärk silme ees ja sa soovid tegutseda inimeste hüvanguks siis hakkavad asjad isenesest laabuma ja, ja vajalikud asjad tulevad ise su juurde. Personali oma raamatukogusse leidsime kuidagi väga lihtsalt. See töö tuli lõppkokkuvõttes hästi välja ja, ja mul oli väga ja hea meel seda teha. Väga tore oli näiteks mööblit paika panna, koos munkadega käia, kardinaid ostmas ja nii edasi, kuigi raha oli meil tegelikult väga vähe. Aga meil on Vahva raamatukogu, meil on umbes 12000 raamatut Tiibeti ja Himaalaja piirkonna kohta ja me kogume ka budistlikke tekste erinevates maailma keeltes, näiteks Jaapanis tõime kirjandust osa ja mul on plaan ka Eestist kaks raamatut endaga kaasa viia. Ja kui see kaks aastat täis sai ja ma andsin raamatukogu uuele juhatajale üle siis pöördus, pöördusid minu poole personali liikmed ja samuti Cheng Rinpoche ja palusid, et, et kas ma võiksin hoolitseda nunnade hariduse eest. Et võib-olla on parem, kui sellega tegeleks naisterahvas. Kuud seal nii-öelda juhatajaks, ülemaks, aga siis ma tegin ettepaneku, et nunnad võiksid valida iseenda seast endale ülema et nunnakloostriülem ei tohiks olla munk ega ka mõni ilmalik naine. Ja nüüd ongi nii, et nunnad teevad kõik ise ja hoolitsevad ise oma asjade eest. Mina käin ainult üks kord nädalas. Et neile natuke nõu anda, näiteks eelarvelistest küsimustes ja muudes sellistes asjades. Tiibetis ja üldse, Himaalaja piirkonnas on nunnadel väga madal sotsiaalne staatus neil peaaegu et puudub igasugune haridus. Neid kasutatakse selleks, et nad loeksid palveid inimeste eest. Aga üldiselt nende staatus madal. Korraldasin mitmeid õpikodasid. Õpetasin neile, kuidas majandada, kuidas asju ajada, kuidas avalikult esineda. Aeg-ajalt pean ikka loenguid nunnade positsiooni paremaks muutmise nimel, tervishoiust ja muust. Meil on 65 nunna, kes on pärit Tiibetist, Nepaalist ja India Himaalaja piirkonnast. Meie nunnakloostris on kolm erinevat osakonda, üks on kõrgkooli kolledži osakond. Nunnad küll õpivad Monkadest eraldi, aga eksameid teevad nad koos ja eks poistele teatav motivaator, et tüdrukud juba astuvad neile kandadele õppetulemuste osas siis on meil kloostrit pool. Seal on tüdrukud, kes rohkem tegelevad naised, kes rohkem tegelevad inimeste eestpalvete lugemisega agaga budistliku õpetusega õpivad süvendatult tarmat. Siis on kolmas osakond, kus on need tüdrukud, kes on valinud eraldatuse, olgu siis kolmekuulise või kolmeaastase eraldatuse programmi. Praegu elan sealsamas raamatukogu juures, Maitan Chezzangrympotšeed, tema asjaajamistes ja ma kirjutan ka raamatuid. Me kõik, kes Tiibeti ajaloost, sest minu meelest on väga oluline, et nooremad põlvkonnad teaksid, kuidas kõik on olnud. Minu raamat Tiibeti naised ilmub varsti ka eesti keeles. Siis teine, see koondab Tiibetis elavate naiste reaalseid lugusid. Minu teine raamat sündinud laas, see on minu enda mälestustel põhinev, mis on avaldatud Ameerikas. Ja hetkel. Nüüd on järgmisena ilmumas minu raamat Tiibeti rahvariiete kohta mis peaks tulema ja välja järgmisel aastal Londonis ja samuti mul on mõned projektid ka arvutis ootamas ning pärastlõunati tegelen ma budistliku õpetusega, harin ennast. Pärast seda, kui Tiibet kaotas oma iseseisvuse ja öeldi, et rahvuskus rahvuslikke kostüüme ei tohiks enam kanda ja moodi tulid maojakid ja, ja sinised püksid. Aga nüüd kästakse tiibetlased turistide pärast tuleks just panna rahvariided selga. Paraku inimesed enam ei valda, seda kunsti nad ei oska, neid ei valmistada ka kanda, pannakse ühe vöö asemel kolm tükki Ki ühegi asemel viis tükki kaela sõrmused igas sõrmes see hirmus palju, kasutatakse loomanahku tiigrinahka, leopardi nahka. Malin Laasas ühel pidulikul sündmusel ja, ja kõik inimesed mu ees olid, Need olid karusnahkades. Nii et ma Indiasse tagasi jõudsin, siis ma valmistasin ette CD plaadi päästkem loodus, kus ma rääkisin siis keskkonna säästlikkusest ja disainisin ise terve hulga rõivanäidiseid, kuidas võiks neid rahvuslikke kostüüme üles ehitada ja kanda. Mu sõbrad aitasid sponsoritele seda välja tuua ja, ja Tiibetisse saata, samuti olen ma teinud fotonäituse tiibeti kostüümidest. See on minu hobi ja mulle meeldib see väga. Poollood. See on vist minu elust, et hetkel kõik, kuigi seda oli väga palju. Sa oled dalai-laamaga ohtunud lähedalt seotud tema venna kaudu teada tema tegemise õpetusi, et võib-olla kõigepealt tahaks teada seda, et kui sa mõtled tänase maailma peale, kus ta on nii tuntud armastatud tegelane, teda jälgivad miljonid inimesed, tema sõnumit, riigipead, tähtsad tegelased üle kogu maailma, kohtuvad temaga kas siis ametlikult või mitteametlikult, et milles seisneb dalai-laama fenomen? Dalai-laama on väga antud inimene, väga kaastundlik inimene. Budistliku õpetajana, kes tõesti järgib Tarmo õpetust on tema eesmärgiks muuta inimeste elu paremaks muuta kogu maailma paremaks. Ja tiibetlaste jaoks ei ole ta ja mitte ainult meie vaimne ja poliitiline liider vaid me näeme teda ka kui kaastunde buda Avalogitaž vara ehk siis tiibeti keeles Tšanreci kehastust. Dalai-laama käis tänavu maikuus esmakordselt Baltikumis jagamas oma õpetusi ning Riias toimunud sündmusel keskendus Tiibeti usujuht peamiselt maha Jaama budismi tüvitekstidele, süda suutrale ja 37 bodhisattva käitumisviisile. Et üks millest ta seal rääkis, oli see, et tühjus on vorm. Vorm on tühjus. Kuidas seda mõista, kuidas sina seda mõistad? Ma püüan rääkida, kuidas mina seda mõistan. Selleks et seda mõista, on vaja ja aastaid õppida, et käia ühele ainsale õpetusel sellest ei piisa, selleks on vaja palju raamatuid lugeda. Näiteks sellest on kirjutanud naelanda ülikooli õpetlane. Nakartuna ma kahjuks ei mäleta, millisel sajandil ta elas. Minu arvates tühjus on halb tõlge. See ei anna päriselt edasi selle mõiste olemust, meil oleks vaja mingit teist terminit. Kui me näiteks võtame selle tassi siin laua peal, siis on ilus, tassin, on igasugused mustrid peal. Ma mõtlen sellest, et see minu tass oleks väga kahju, kui see katki läheks. Aga kui ma hakkan seda tassi analüüsima, siis see on tehtud väga paljudest erinevatest elementidest. Siin on, siin on savitehnika, siin on inimese oskused on kaasatud olnud. Need kõik on omavahel seotud. Seda tassi ei ole olemas lihtsalt iseenesest. Ja seesama asi kehtib kõige kohta, et ükski asi ei eksisteeri sõltumatuna teistest. Ma ise alles õpin, nii et ma loodan, et, et ma kirjeldasin seda adekvaatselt. Ma kunagi ütlesin ka välja mõned sõnad, mida pakkuda tühjuse asemele, aga mul ei tule need kahjuks hetkel meelde. Ma leian, et tühjus. On on selles suhtes halb termin, et et see võib mõjuda nihilistlikult, mis ei ole selle asja mõte. Stalingradis. See on see ju enamik Hamms jupikram, joasso, info. Kui küsida mõne budistliku õpetaja käest tühjuse kohta, siis nad vastavad sulle sageli, et härra küsis, on väga keeruline mõiste, et õpi alguses põhilised asjad selgeks, siis hakkad sa seda kõike mõistma. Tänapäeva inimesed on õnneks haritud väga paljudes valdkondades ja ma arvan, et põhimõtteliselt ei ole neil keeruline hoomata seda teadmist, et pole olemas teistest asjadest sõltumatult iseenesest eksisteerivaid asju. Aga keeruline on tuua seda oma igapäevaellu. Keeruline kasulikum näiteks mõtleme oma vaenlasele või kui me tunneme viha ja meenutame siis, et seda kõike ei ole iseseisvalt olemas siis see aitab meid oma vihast üle saada. Et seda ise, seda, seda mina ei ole seda objekti, mida te kas ihaldate või vihkate ei ole iseenesest olemas. Seda kõike on tõesti väga keeruline seletada ja ma ise ka alles õpin. Budismis pürgitakse virgumise poole. Kuidas sina seda ette kujutad, et kui inimene virgub missis temaga toimub? Loomulikult ei saa ma isegi seda päris kindlasti väita, aga Ma leian, et kui me suudame vabaneda oma negatiivsetest emotsioonidest nagu iha kadedus, viha, rumalus, mis kõik põhjustavad kannatusi. Kui me oleme läbi õppimise, kaastunde ja tarkuse suutnud nendest emotsioonidest vabaneda, siis see ongi nirvaana. Mina ei ole mingisugune teine maailm, kuhu me satume ja kust seal viibijad meile võiksid teateid saata. Vabanegem kõigist oma meeleplekkidest, oma negatiivsetest emotsioonidest. Ja siis me jõuamegi virgumiseni. Kui me jõuame nirvaanasse, siis me ei sünni enam uuesti. Me kõik inimesed, putukad, kõik elusolendid, oleme sellises taassündide rattas oma tegude, ehk oma karmat. Aga kui me jõuame nirvaanasse, siis me enam rohkem ei sünni välja arvatud juhul kui sa soovid saada podisattvaks, kelle eesmärgiks on taassündida selleks et aidata, aga kõik ülejäänud tajuvad olendid virgumisele. Sinu Eestis antud loengute teemaks oli tiibetlased eksiilis naise asend muutunud kultuuriruumis, nii et räägimegi natukene naise rollist ja sellega seotud ühiskondlikest muutustest, et milline on ajalooliselt olnud naise roll Tiibeti kultuuriruumis ja milliseks on see nüüd tänapäeval kujunenud? Võib-olla oleksin torega tegelikult võrrelda tänapäeva naisTiibetis ja tänapäeva naist läänes, et millised on sarnasused, millised on erisused, et ega läänes naistevabadus ka ju tegelikult väga pikalt ei ole olnud, et 100 aastat ja pluss siia otsa on see, kus me oleme saanud olla vabad, tunda ennast võrdsena meestega juhtida kas siis traktorit, raketifirmat või riiki, et ega seegi pole kuigi pikaajaline minevik siin läänes. Ma ei ole päris hästi kursis praeguse tiibeti situatsiooniga, aga eksiilis on meil samad õigused meestega. Tüdrukud saavad haridust, naised võivad töötada kõikides valdkondades. Aga enne hiinlaste tulekut Tiibetisse oli see küll kõik väga erinev. Hiina okupatsiooni oli Tiibetis kaks asja, mida naised ei tohtinud teha. Nad ei tohtinud templites siseneda mingitesse teatud kabelitesse. Ma ei oskagi öelda, millest see tuli, võimalik, et see on india tuuri mõjutus. Võimalik, et see on kuidagi seotud hügieeniga, menstruatsiooni või mõne muu sellise põhjusega, ei oska täpselt öelda. Ja teine asi, mida naised ei tohtinud Tiibetis teha, oli olla. Valitsuse-ga seotud ametnik. Hiinas näiteks oli kombeks, et naised sageli ei tohtinud üldse majast väljuda. Tüdrukutel gängitseti jalgu nii, et nad ei saanudki kuhugi kaugele minna. Indias oli näiteks komme, et lesestunud naine võis hüpata oma tuleriidale, kus tema mehe surnukeha põletati. Oli kaasavara süsteem tüdruku sündimist peres Indias. Kui esimene tüdruk sündis, siis ei olnud see veel probleem, aga kui juba sündis teine, siis oli see ema jaoks omamoodi õnnetustel avaldati palju survet sest et näiteks tütar ei omanud õigust süüdata oma vanemate matuselõket. See õigus oli ainult poegadel. Aga ajad on nüüdseks muidugi ka endise Siis oli ettekujutus, et tütarlaps peaks olema vaikne ja tagasihoidlik ta ei tohiks väga avaldada mingit oma arvamust. Mina olin lapsena üsna selline vallatu laps ja ma olin suur lobise ja ma olin oma perekonnas ka kõige vanem laps. Minu lapsehoidja ütles mulle sageli, et ma käitun nagu poiss tähendab, et ma ei pruugi mehele saada, sest tüdruk peab olema sõnakuulelik. Ja noorel neiul oli põhimõtteliselt kaks valikut, kas minna mehele või saada nunnaks. Kui räägitakse Tiibeti ajaloost, siis mainitakse neljakümmet kahte kuningat, kes valitsesid teisest kuni 19. sajandini. Aga siiani on jäetud pidevalt mainimata, et oli ka üks naissoost valitseja. Temal naissoost ministrid oli selline matriarhaalne valitsus. Kuni minu vend, seto krimbutši, kirjutas ajalooraamatu ja nimetas ära ka selle naisvalitseja kes siis valitses kaheksandal sajandil oma poja eest, kes oli alles väga noor ja oli omavalitsuses väga edukas. Nii et minu venna raamat on muutnud kehtivat ajalookäsitlust. Kommunistliku Hiina võimu all hakati siis tüdrukuid süstemaatiliselt kooli saatma ja algatati ka naisliikumine. Kuigi Tiibeti avalikkus ka ka naised ja tüdrukud olid sellele väga vastu. Hiina ametnikud püüdsid seda edendada, valides naisliikumise liikmeid sellistest tuntud vanadest aristokraatlik perekondadest või jõukatest äri äriperekondadest. Nii et muutused on toimunud naistele on haridus tänapäeval Tiibetis siiski tagatud. 1961. aastal dalai-laama otsustas Tiibeti eksiilvalitsust kritiseerida. Ta moodustas parlamendi, kuhu oli reserveeritud siis ka kolm kohta, naistele. Aga naised muidugi on öelnud, et nad ei taha neid reserveeritud kohti, vaid nad tahavad kandideerida võrdselt teistega ja hetkel on eksiilvalitsuses kaks naisministrit ja, ja terve hulk igasuguseid naisametnikke. Nii et põhimõtteliselt on, on võrdsus saavutatud. Kui lugesin sinu kohta lähemalt, et milline värvikas tegelane sa oled, siis üks asi, mis mulle silma jäi, oli see, et sa oled nõustanud Hollywoodi filmitööstus siis Tiibeti küsimustes, et kui sa nüüd vaatad sellele, mida lääs on teinud või näidanud, milline on Tiibet, millisena näeb lääs Tiibeti, siis kas see on autentne vaade, mis meile lääne kultuuriruumi kuvanditelt vastu vaatab? See võib õnnestuda väga hästi, aga võib minna ka väga halvasti. Eks hea näide on näiteks Martin Scorsese film Kundun kus ma töötasin tehnilise nõuandjana. Sellest selle filmi stsenaariumi kirjutas Harrison Fordi abikaasa Melissa mässon kes on väga hästi kursis budismi ja kõige sellesse puutuva ka. Nii et see minu meelest tuli välja väga autentsena. See film räägib praeguse dalai-laama elust ja stsenarist tegi tihedalt koostööd. Seda stsenaariumit kirjutades dalai-laama endaga. Näitlejad valiti suures osas tiibeti kogukonna seast ja Martin Scorsese filmis ilma üldse proovi tegemata. Nii et stseen pandi paika ja kohe hakati filmima. Dekoratsioonid mõjusid nii ehtsana, filmi kunstnikuks olid Antefleti, kes on palju Martin Scorsese ka koostööd teinud. Ja kõik mõjus nii ehedana, et kui me tõime tiibetlased Šveitsist selle filmi jaoks kohale ja ma näitasin neile botala paleed, mis oli filmidekoratsioon, siis nad olid selle eheduses nii segaduses, et nad hakkasid nende vahtplastist tehtud Budade kummardusi tegema. Dante tahtis kujundada dalai-laama isa mängiva näitleja soengud niimoodi, et tal oleks peas juukse krunn koos hõbekaunistusega. Ta oli näinud sellist pilti ühes ajakirjas. Aga Ma seletasin talle, et see on teatud tüüp, joogide soeng ja me ei saa teha dalai-laama isale niisugust soengut, sest ta, ta ei, ei oleks saanud seda mitte kunagi kanda. Dante vaidles mulle vastu ja ütles, et temal on kunstnikuna oma vabadus. Mina jällegi ütlesin, et vabanda väga, aga mina olen siia selleks palgatud, et film jääks autentseks. Dalai-laama isa kandis ühte pikka patsi. Me vaidlesime, lõpuks helistasime dalai-laama vanemale vennale professor Narbule kes kinnitas minu sõnu. Nii et lõpuks ma sain kunstniku nõusse, aga üldiselt me saime omavahel hästi läbi ja, ja see film tuli tõepoolest nii autentne kui vähegi võimalik oli. Erinevalt näiteks filmist seitse aastat Tiibetis, mis valmistas mulle suure pettumuse seetõttu, et see seal jäi sellest eheduses. Nii et seitse aastat Tiibetis see, mida me seal näeme, see ei olegi siis tõeline Tiive. Ma ütleksin, et, et seal seal umbes pooleks, et selles filmis isegi pidi kujutatama minu vanaisa ja tema maja. Aga minu arvates seal oli küll palju asju, mis ei olnud tehtud päris päris nii nagu oleks pidanud, aga noh, positiivne külg on see, et seal mängib Brad Pitt ja inimesed ikka hea meelega lähevad kõik Brad Pitti vaatama. Milline on olukord Tiibetis täna, et kuidas on Hiina Tiibeti omavahelised suhted tänasel päeval ja tegelikult, mis mind eriti huvitab, et kui suur on see infosulg ja kui tugev on see tsensuur, et palju tiibeti elanikud üldse välismaailmaga, mis jääb nii-öelda Hiina inforuumist välja kursis on, et kas on tugev tsensuur, kas teatakse näiteks millega dalai-laama eksiilis elades tegeleb ja muudest maailma arengutest? Disei teata sellest palju midagi. Kogu televisioon on Hiina range kontrolli all. Mingisuguseid välismaailma uudiseid lihtsalt niisama sisse imbub välja arvata, et võib-olla siis, kui kellelgi on võimalik vaadata näiteks oma nutitelefonist Youtube'i infoväli on väga suletud ja Tiibetis on elu üldse väga selline range kontrolli all. Inimesed ei tohi näiteks gruppidesse koguneda. Väga palju kardetakse pealekaebamist. Iga kloostri lähedal on politseijaoskond. Üks mu tuttav külastas ühte kloostrit ja ütles, et selles kloostris elab kaks munka. Ja sealsamas kõrval politseijaoskond kahe politseinikuga. Nii et olukord on väga karmi kontrolli all. Kurb on see, et inimesed ei tohi ka protestida, neil ei ole mingit võimalust oma häält kuuldavaks teha ja ainus viis selleks paljude jaoks on see, et inimesed panevad ennast avalikult põlema, kes 2008.-st aastast on seda teinud juba 130 inimest. Sest see on ainus protestimise viis, mis neile on jäetud. Kas on näha mingit valgust tunneli lõpust, mingitki lootusrikkast lahendust selle olukorra? Ma leian, et praeguses olukorras saab häält teha ainult väljastpoolt tiibetit. Ja ka Hiina peab muutuma. Hiinas tehakse palju raha, aga see ei tee mitte kedagi õnnelikuks. Meil on olnud viied läbirääkimised Hiinaga, siis Tiibeti, eksiilvalitsuse ja Hiina vahel. Aga praegu Hiina keeldub üldse mingisuguseid läbirääkimisi pidamast, dialoog on aga siiski väga vajalik. Ka teiste riikide valitsused on avaldanud Hiinale survet. Dalai-laama on pakkunud välja, et tiibetlased oleksid nõus kesktee ka sellega, et Tiibet jääks Hiina alla, aga Ma saaks teatava kultuurilise autonoomia. Aga Hiina keeldub üsna konkreetselt kõigist ettepanekutest. Ma arvan, et mis aitaks, oleks, oleks välisriikide valitsuste surve Hiinale alustada uusi läbirääkimisi, sest me kõik oleme omavahel seotud ja, ja ma arvan, et ainus, mis võiks aidata, on, on see, kui maailma riigid teevad omavahel koostööd. Nagu ikka, on, saate lõpus ankeet, kus saatekülalised vastavad mõnele standard küsimusele, nii ka täna tahaks sinult vastuseid järgmisele viiele küsimusele, millest esimene on, mis on elu? Elu on väljakutse ja ma arvan, et elu esitab inimesele palju väljakutseid, millele sa peaksid vastu astuma kannatlikkusega kaastundega ja. Võite lugeda ajalehti, siis tundub tulevik üsna tume olevat. Arvestades seda, mida me teeme sellele maailmale ja mida me teeme oma gaasini inimestele. Aga ma arvan, et me peaksime püüdma mõista millest need probleemid tekivad. Peaksime inimestena õppima, kaastunne olema kaastundlikud looduse vastu, inimeste vastu enda vastu rakendama rohkem mõistvust mõtlema harmooniale. Ja me peaksime nii individuaalselt kui ka kollektiivselt rohkem mõtlema sellele, kuidas muuta maailma paremaks paigaks. Me peaksime kõigepealt tuvastama, mis on need probleemid ja kes neid põhjustavad. Neid põhjustavad üksikisikud, igaühe ahnus, võimuiha probleeme põhjustab see, et võtame hirmus palju asju, aga me ei mõtle sellele, kas need on ka inimeste hüvanguks. Raha määrab väga palju ja sageli inimesed oli sellest, et kas nad kahjustavad kedagi. Kõike seda tehes. Nad huvituvad ainult sellest, et kui palju see neile sisse toob ja see on väga kurb. Peaksime keskenduma sellele, kuidas me saaksime aidata.