On inimesi, kellega kohtumine koosolemine annavad elule arusaamist, selle uue suuna annavad elule õige maitse. Täname, meenutame üht sellist õpetajat, valgustajat, teenäitajat. See on Tartu muusikakooli direktor ja klaverieriala õpetaja Aleksandra Sarv kellel täna möödub 80 aastat sünnist seitsmendal juulil 1908. Aleksandra Semm-Sarv elu on olnud üks pikk dialoog. Väga huvitav, väga rikas dialoog, kus temal on olnud aktiivne osa. Ahnelt reageeriv huviga nägev südamevaluga vastuvõtte. Ja lõpmatult jagada soovib ja jaga. Nende kõrval kesin südameavanedes sõnu seavad. Võiksid olla mitmed teisedki. Kõik meie, tema kunagised villased, oleme õigi erinevad loomult ja elutee kulgemiselt. Kuigi tõepoolest, meie, tema õpilaste seas on valdavalt õpetajaid kuigi mitte ainult klaverit, detajaid, muusikuid ühel või teisel alal ja ametiposti. Paljuski langevad meie mälestused kokku. Ometi on igaühel oma tundlik, pitsitav Suhe Aleksandra sarve oma pilt temast klassinurgas laua taga või Tartu kooli vana saali valge kahhelahju juures. Eriline pöördumine, erilised sündmused ja suhted. Raputanud, liigutanud, mõtlema, tõuganud ja avanud on ta meid kõiki. Et muusikaõpetaja ise muusikasse armastusega suhtub, ta ise muusikat vajab, on ju üsna ootuspärane. Aleksandra sarve kontakt muusikaga oli õige eriline. Peale selle oli ta peegeldav vastu kajav oma ümbrust sellest muusikast, mis tema sees oli vastu kajama sundil. Tema kui inimene kätkes eneses teise inimese mõistmise, teisest mõjutatud olemise ka muusikast mõjutatud olemise ja siis edasi uuesti mõjutamise, suurt kunsti, tema jaoks muusika oli kõne, meie olime, kui me tema juures olime vähem või rohkem, muide noored. Tema oskas meile vahetult selgeks teha nii-öelda hingest hinge üle kanda selle, kuivõrd muusika on kõne. Kuivõrd intonatsiooni don küsivad, lahtised, avatud reageerimist, ootavad nagu äsja nigi Beethoveni neljanda klaverikontserdi, tema poolt nii armastatud helilooja muusika esimese osa algustaktid ja vastav tänulikult suhtuv soe nagu sellele järgnev orkestri reageering. Aleksander Sarv andis meile võimaluse peaga töötada õpilane, loomu poolest on valmis ju mängima klaverit. No ta võitleb. Et vähendada tundide arvu, mida ta istub klaveri taga. Nendes tundides me saime selgeks, klaverimäng ei ole mitte ainult igav mehhaaniline kordamine, tihti vigade sisse õppimine. Et see on peaga töö. Et aeglaselt harjutamine, mida meile ikkagi Läti ja alati on korratud, et see ei tähenda mitte jalg üle põlve tuimalt teatud tülikate kohtade kordamist, vaid et see tähendab ihaldusväärset helist helisse muusika kulgemise helid, omavaheliste suhete mõistmise jänesest läbi harjutamise võluvat tööd. Ja me mäletame tema kätt, mitte virtuooslik eeldustega, mitte tehniliselt säravat mitteliikumise ja tabamise kerget. Aga kompaktset kuidagi väga rahulikult ja õilsalt klaverit puudutavat. Noore inimese poolest, kes minagi tema tundides olin täiesti kadedaks tegevat. Minu käsi väiksevõitu, kiirelt kukkuv, mitte minu tahtele alluv ja tema oma, mis langes klaverile rahulikult, nagu ta ütles, nagu läbi paksu veekihi. Kes siis oli see Aleksandra sarv keda mõnikord ka Aleksandri keski buti vormistama ja keda hellitades üle Eesti muusikute poolt Sashaks on kutsutud? TEMA ühendab eneses kaks naaberrahvast küllaltki kaugelt oma olemuse mentaliteedi poolest teineteisest eesti ja vene rahvast, tan eestlasest isa ja venelannast ema tütar isa, pärit Tartumaalt sealtsamast sepa talust kus isa isa oli omad sammud läbi Maarja-Magdaleena kihelkonna kooliellu suunanud võla peale sünnikoha lähedale maatüki, ostnud sellelt Kaasiku, talu, rajanud seal abiellunud ja pere lastest. Esimene on meie kultuuriloos väga tuntud ja hinnatud mees. Tulevane keeleteadlane ja professor Johannes Voldemar Veski. Heleri Sis järgneski Aleksandra sarve isa Julius Alfred Veski kes õppis mõisavalitsejaks Eestimaal ja hiljem 25 aastat töötas Venemaal, kus ta kaine selle elukaaslase sai medõe Jekaterina näol. Ja kus siis Nõukogude aja alguses. Inspektorina juhatas Moskva ümbruse kubermangude ühist põlluharimist. Tütar sündis veel Smolenski kubermangus, kust siis väikese tüdrukuna koos vanematega läks Moskvasse, õppis seal eragümnaasiumisse pärast revolutsiooni juba üldgümnaasiumis ja 20.-te aastate alguses ka klaverit eratunnis ja vendade ruugisteemide nimelises muusikatehnikumis. Võib-olla sealt on pärit tema käe, tema füüsise ja tema vaimu, tema kõla taotluste teine suhe klaverist siia muusikasse on just laulmus kõla, sügavus, ümarus väga omased vene klaveri koolkonnale alates Anton lubis teenist, aga üldse kogu vene muusikale. Kui siis 13 aastane tüdruk koos vanematega Eestisse tuleb on ta üsna raskes seisus. Isa on juba haigeoperatsioon ja ei anna uut elujõudu. Nad jäävad emaga kahekesi sellesse mõlemale võõrasse ümbrusse võõra keelekeskkonda, majanduslike murede ahistada ja üksindust tundma. Aga keel kiiresti ei oleks osanud keegi arvata, et meil tegemist on emakeele poolest ju venelanna, aga teiselt poolt aga elu kujunemise käigus oli see oli Alexandra sarvele suuresti kasuks. Tema samuti loomulik vene keele oskus on teil aegadel, kus kogu kirjandus suuresti ulatus meieni vene keele kaudu. Vene gümnaasiumi lõpetamine. Esimene abielu 1929 kuni 36 Rudolf Semiga Vanemuise flöödimängijaga ja teine 1940. Esimese abikaasa surma järel. Paul sarvega tulevase põllumehega kauaaegse contra bassistiga. Need on rikkad aastad intensiivsete muusika muljetega. Ta meenutas Veel üle aastate haaratuna seda, kuidas ta oli kuulnud mängimas Metnerit Arraud, kes tookord tihti Eestis käis ka Prokofjevi selle tõttu võib-olla ka Prokofjevi muusika tookord uus ja vaidlusi tekitav tundus temale lähedane olevat. Eratundide kõrval jäi siiski aega ka klaveri harjutamiseks konservatooriumi lõpetamiseks juba helikunstniku diplomiga. 1940. aastal. Sellel pöördelisel aastal saab Alexandra sarvest Tartu kõrgema, tookord see kõrgema muusikakooli õpetaja, esialgu Ultlaveris, hiljem eri aineõpetajana. 1946. Pärast sõda saab temast klaver, osakonna juhataja, millele järgneb üks treeningu aasta kooli õppealajuhatajana ja siis juba 19 aastat Tartu praeguse Elleri nimelise muusikakooli direktorina. Aleksandra sarvemate oli aktiivne sõltumatult päeva ajast sõltumatult vahepeasid kohtumisi eraldavast ajast. Õppeajal oli mul võimalik tema kõrval elada paar aastat, kui minul tartus mujal olla õieti polnudki. Ma mäletan neid hommikuid, kui veel läbi uneõpetaja käsi haaras suitsu pani põlema ja ta jätkas veel peaaegu magades seda mõtet, mis õhtul pooleli jäi, samasuguse täpsuse intensiivsusega nagu poleks ööd olnudki. Või hiljem, kui mina juba Tallinnas elasin, põrkasime mõnikord juba valgepäise Aleksander sarvega siin ja seal Tartus. Siis haaras ta nööbist. Ta jätkas mingit oma muret, iga kord oli see seotud kooli või õpilastega, nii nagu oleksin mina lakkamatult tundnud, tema kõrval kõigega kursis. Jagamise võimeline kaasa mõtlemise võimeline. Aga kuulakem nüüd. Aleksandra sarve õpilaste mälestusi oma õpetajast. Kõige kauem meie seast tunneb Aleksandra Semm, Sõrve Saar väga kauaaegne Tallinna riikliku konservatooriumi õppejõud. Ja peale selle veel üks vähestest, kes meie klaveriõpetajaga palju aastaid koos juhtus elama. Aleksandr. Valmistas mind 1009 34. aasta suvel sisseastumiseks Tartu kõrgemasse muusikakooli. Unustamatu on tema kannatlikkus, nõudlikkuse järjekindlus. Peamine, mida ta rääkis, oli see, et klaver kõlaks laulva pillina, mitte tüüpiline. Ta võis ühte fraasi töötada lõputult, et saada kätte ilusat lõigatud ja laulust. Eksamikomisjonis kuulas tookord meie kuulus pianist ja dirigent Olav Roots kes väga tunnustavalt Aleksandra Semm töö tulemusi hindas. Kuna Aleksandra Semm tol ajal ei õpetanud muusikakoolis, siis astusin mina tema õpetaja Adeele prosse klassi Aleksandra Semmiga aga puutusime elus väga palju kokku. Elasime kahel korral ühes korteris ja suvitasime koos Tartu lähedal hastaval kuhu ta viis ka oma klaveri. Olen kuulnud palju tema mängu, mida just iseloomustab laulbus, väga ilus kõla. Tundlikus kirglikkus on meelde jäänud Beethoveni sonaat Apacionaate samuti listiga 11. rapsootja, mis kõlas kaugele metsa, kui ta Haasleval seda harjutas. Ta püüdis mind kasvatada, muusikat mõistma ja armastama, viis mind kontsertidele. Samuti käisime koos vaatamas filme muusikute elust. Praeguseni on meeles filmid, ferens listist ja Franz Schubert dist. Kuigi sellest ajast on möödunud üle 50 aasta ja imelikul kombel on mulle need heliloojad siiani väga lähedaseks jäänud. Olin ka tema kodustel muusikaõhtutel ja üliõpilasseltsis Veljesto Gustav tihti esines. Ta armastas mängida Schopeenid hällilaulu mida ma ka täna tema mälestuseks mängiksin. Olen oma õpetajale lõputult tänulik kõigi eest. Minu jaoks ja ma usun, enamiku jaoks meist. Meenuta ikka kuidagi vanemas põlves sihukese veidi Essakana ja tüsedavõitu ja juba valge, neva või valge peaga. Kui sa räägid praegu aastast 34 minu silmad ette, tuleb ikka seesama minu poolt tuntud ja armastatud õpetaja. Milline ta siis oli, kui sina olid 10 aastane, aga tema mingisugune 26 26 ja. No see on mul väga selgelt meeles esimene kohtumine temaga, ta oli väga võluv tumedate suurte hüpnutiseerivate silmadega, mis vaatas minust läbi. Siis olid ta juuksed tukaga, mis eriti hästi talle sobis. Kuidagi hiljem ma teistele rääkisin, kui selgelt ja armsalt ta juba sellel kohtumisel mulle mällu on jäänud. Jutt oli sellest, et ta mängis Veiestos. Nii et temal olid ka kontaktid ülikooliga sellest ka midagi teada. Jah, ta õppis lühikest aega ajalugu ja filosoofiat aga majanduslikel põhjusel ta pidi seda katkestama. Kuna teie kontakt ka nonii, naabritena hakkas aegsasti kulgema kõrvuti võib-olla meenutame natuke, milline oli tema kodune elu tookord, millesse majanduslikude raskuste põhjus oli kolmekümnendatel aastatel. Tema abikaasa, kes oli flöödimängija Vanemuise orkestris, suri varakult ja ta kasvatas oma poega kolavid, kuna ta veel ei olnud õpetaja. Ta pidi endale ka eratundidega teenima ülalpidamist. Kas tookord, kui ta oli noor, oli ta siis veel ägedam ja hoogsam, kui teda nüüd meenutame juba eakama inimesena või on ta lihtsalt läbi elu olnud ühtemoodi intensiivse elu? Oreliga ta on vist olnud juba siis nagu alati Tartu muusikakooli kauaaegne õpetaja Aime Karm räägib meile oma kohtumisest Aleksandra Semm sarvega ja koostööst Tartu muusikakoolis Aleksandrias. Sarve ma esmakordselt nägin väga ammu ja väga võiks öelda noore lapsena, kui ma astusin Tartu kõrgemasse muusikakooli tookord õpetaja Adeele prosse klassi, tolleaegne muusikakool oli muidugi teistmoodi kui praegu. Kõik need rühmad olid nii omaette ja töö toimus individuaalse maalt. Ja mul ei olnudki õiget ettekujutust koolikorraldusest ja võib-olla isiklikke õpetajaid ma ei tundnud, aga kooli kinnistel kontsertidel hakkasin märkama Aleksandra sarve. Ja ka päeva ajal kesi lehvis läbi kooli ruumides, ta oli niisugune silmapaistev ja, ja küllaltki niukse elava olekuga, mina olin väga argesineja ja kunagi mängisin Badereski minu ette ja siis tema kuidagi nii tunnustavalt märkis seda ära kõige. Noh, niisugune olulisem koostöö temaga tekkis pärast minu konservatooriumi lõpetamist, kui ta lausa palus mind suunata Tartu muusikakooli klaveriõpetajaks, see oli 1951. aastal ja siis me töötasime kõrvu kuni tema surmani 1975. aastal. Ja siis ta oli juba muusikakooli direktor, mitte enam ainult õpetaja ja ta oli isegi noh, väga mitmekülgne ja väga silmapaistev nii direktorina kui ka pedagoogina. Minu meelest nagu tema põhiline või peamine missioon oli just muusika ja selle kooli eesmärk oli ka just kunstiline muusikasse suhtumine ja selle taseme laialdane käsitlemine. Ja isegi kui õpetajate valikut jälgida, siis peamine oli see, kuidas inimene töötas, mis võimet tal olid ja kuidas ta oma ala valitses. Ja muud kalkulatsioonid need nagu ei olnud määravad. Ja nii võttis ta näiteks viiekümnendatel aastatel tööle võib olla inimesi, kelle ankeet ei olnudki päris korras, aga muidu nad olid silmapaistvad inimesed, näiteks Artur hõun kui väga tuntud õppejõud ja väga sügav muusik isegi sel ajal, kui ülikoolis tema töötamine soovitav ajutiselt ta millegipärast ei olnud siis muusikakoolis ta oli väga armastatud õppejõud, siis ta noh, võttis Jüri linnuse ja, ja niisamuti oli ka õpilaste suhtes. Ta ei vaadanud vanemate elukutsetega vanemate ankeeti vaid kõik, kes tahtsid õppida, need said õppida meie koolis. Ema suhtus kooliellu üldse erakordse huviga ja erakordse võimekusega. Tema oli niivõrd entusiastlik ja niivõrd innukas ja ka niivõrd vastupidav, et ta oli, võiks öelda ilma liialdamata, et kõikides kooliüritustes oli ta alati ise kohal. Ma mäletan, et kui ma Tallinnas olin, siis juba tekkisid niisugused kuuldused võtted. Tartus on üks erakordselt huvitav ja kõige parem klaveriõpetaja ja siis ma mõtlesin, et no Tallinnas on ikka need meie professorid parimad, et, et see on niisugune legendaarne jutt. Aga kui ma läksin Tartusse, siis ma kuigi ma olin saanud väga head õpetust, siis, siis midagi oli veel, mis tema niisugust ma ei tea, kas see oli tema niisuguses maailmatunnetuses või muusika sügavas tunnetuses mida võis juurde õppida ei, ja peale selle metoodika entusiast noh, võiks öelda kohe, et ta oli niisugune pedagoogiline talent ja need metoodika, küsimused metoodika alal, ta ongi meil üks teerajajad. Ja siis veel noh, seda on ka märgitud, et tal oli niisugune noh, nagu palju on räägitud, niisugune läbitungiv, pilk, intensiivne vaade ja siis tal oli ka väga niisugune hea inimesetundmise närv. Ja niisugune perspektiivitunne ta kohe oskas, nii nagu Leida, kes milleski sobiv on ja väga paljud meie põhiõppejõud muusikakoolis. Need ta pani juba õpilastena õpetajatena tööle, kuna pärast sõda oli ju kaadripuudus. Noh näiteks Aare Allikvee, Heino Kostabi, Ago Russak, need on kõik tema poolt juba leitud ja juhatatud sellele tööle, mida nad eluaeg on teinud. Kõige loovam oli võib-olla siiski see, mis ta ise praktilise töö käigus, mis tulemusteni ta jõudis näiteks. Need huvitavad meetodid, kuidas rütmiga töötada ja ja kuidas artikulatsiooni õpetada ja ta ju paralleelselt selle metoodika loengute koostamisega ta ju proovis neid võtteid läbi õpilaste päev, sest tal oli ka laste muusikakoolis kogu aeg paralleelselt klass. Ja siis, kui revisjon ütles niimoodi, et ei tohi olla kahe koha peal muusikakoolis ja laste muusikakoolis tasulisel kohal, siis ta töötas seal lastega, oli sedasi ilma palgata. Nii ta leidis, et metoodika õpetaja peab ise praktiliselt töötama õpetajana ja seda läbi proovima, mis ta õpetab. Aleksandra Sarv ütles niimoodi, et, Õpilane on palju rohkemaks võimeline välja annab, nii kui ta välja näitab, tal oli väga suur usk inimese võimete siia ka väga suur usk õpilase arenemises ja arendamisse ja selle tõttu õpilased läksid tema juures hästi edasi, endal oli palju võtteid ja niisuguseid häid konkreetseid näpunäiteid. Noh, ta oli ikka niisugune erakordne pedagoogiline talent, nii et ta kohe oskas õpilasi edasi viia. Meie lõpetasime Imbi kulliga Tartu muusikakooli ühel kevadel, mõlemad olime Aleksandra Semm sarve õpilased. No mina tulin muusikakooli juba küllalt, võiks öelda eakana. Pärast keskkooli lõpetamist olin seni õppinud muusikat erateel. Ei kurda oma eraõpetajate üle, aga sellist muusikaõpetust, nagu ma Aleksandra Semm Saaremäe käest sain. Selline muusikaõpetus oli mulle täiesti uudis, aga ma olin kindlasti tehniliste probleemidega õpilane, olin harjutanud seni klaverit lihtsalt lugusid läbime, mängides kaks korda, heal juhul kolm-neli korda. Rasked kohad tulid välja nii, nagu nad tulid. Tema juurde sattudes algaski tegelikult tõeline töö. Klaveritehnika õppimisel tuli sellest välja niipalju kui tuli, mida sa hakkasid. Tema juures alguses tegema, mis lugusid tema juulis puhttehnilist tööd ei armasta. Tähendab tehaksegi tehnilist tööd me ei teinud, ei mänginud Haanonit, et tööde mängisime muidugi, aga mitte nii palju, nagu arvata võis. Aga ma mäletan kindlalt seda, et me võtsime tehniliselt palju lihtsamaid palu teoseid, kui ma seni olin mänginud. Probleeme muidugi oli palju, nii et vahel oli tõesti niisugune, tunned, igas taktis on iga noot Te, ei vaja eraldi harjutada. Käehoiuga oli tegemist kõlaga, oli tegemist pedaaliga üksjagu, kas sulle ei tundu? Et just selle kaudu tema tegi tehnilist tööd väga targalt, noh, peaaegu kavalalt, et ta nägu näivalt ei teinudki, tehnilist tööd astus sammu tagasi, eks ole. Sa tundsid ennast suhteliselt vabamalt muusikalise õpetusega, ta köitis meist igaühte. Ja see tegi vabaks jäätis eneseusaldust juua kindlasti kindlasti selles, ma olen täiesti kindel, et ta väga hästi tunnetas, väga hästi tajus igaühe eripära, täiesti kindel olen, selles mulle väga meeldis, kuidas ta valis repertuaari, näib, et siin oli nagu kolm põhimõtet, mille järgi esiteks muidugi see, mis on igale õpilasele vajalik, see oli küllalt mitmekülgne Mitmekülgne autorite poolest mitmekülgne, ajastute, stiilide poolest erinevate maade heliloojate poolest. Teine põhimõte, mille järgi ta repertuaari andis, oli muidugi see, mis õpilasele kõige paremini sobis. Mis kõige paremini vastas tema individuaalsusega ja veel, mis mulle väga meeldis ja mida ma hiljem oma õpilastega ka olen korduvalt kasutanud. Nimelt väga tihti jättis ta repertuaari õpilase enda valida, kuidas ta oskas noortes ette näha nende tulevikku, tunnetas õpilase tulevikku, oskas märgata tema kalduvusi tema sobivust ühele või teisele tööle. Enda najal võin ma öelda, et ta väga varakult märkas ära minu sobivuse töötada väikeste lastega nooremaastmel õpilastega. Päris tihti rakendasite mind töös oma õpilastega, assistendina samuti kuigi ma õppisin Tartu muusikakoolis klaverit märkas ta kui tagantjärele mõelda võrdlemisi varakult minu muusikateoreetiku kalduvusi. Ja see on tema soovitus. Et ma tulin pärast Tartu muusikakooli ja pärast kolmeaastast töötamist seal Tallinna õppima muusikateadust. Kas sa oled kuulnud ka teda ennast kõnelemas ja kõnet pidamas ja lektoritööd tegemas, kuidas sa seda tema juures iseloomustaksid, tähendab, mida ta tegi väljaspool otsest klaveri õpetamistunnis. Mis tüüpi lektoriks teda peaks? No igal juhul väga sugestiivse väga innustava loomuga, kui nüüd mõelda ja võrrelda teda heliloojate, kas mulle tundub, et teda mõningal määral võiks võrrelda palaakerviga kellest on ka teada, et kelle rääkimismaneer oli äärmiselt kaasahaarav ja põles kaasa kõigele sellele, mida ta tegi ja mida ta ütles? Missugune ta oli kaaslasena koolis, ta ei olnud ju mitte ainult õpetaja ja direktor. Ta oskas igaühega ka isiklikus kontaktis olla. Ja seda peab küll ütlema, ta ei olnud kindlasti ainult õpetaja, minu jaoks oli ta küll kindlasti justkui teine ema. Ta elas väga kaasa kõikidele minu elu probleemidele. Minu jaoks oli ta nagu hea sõbranna, keda võib alati ja kõiges usaldada. Hea ja elutark. Inimene. Jaan Audru praegu Tallinna Pedagoogilise kooli üks õppealajuhatajaid ja muusika õlasuunajaid on üks neist kahest õnnelikust senserve õpilasest, kes algusest peale kuni muusikakooli lõpetamiseni õppisid tema juures. Mina läksin sisseastumiskatsetele 52. aastal, siis ma olin kaheksaaastane. No ikka nii emaga käest kinni mäletan, laulsin ja mängisin seal kõrvari laulu tagasi tulles, mida siis Georg Ots väga ilusti laulis ja mis mulle hirmsasti meeldis. Nojaa, kuna eeldused olid olemas, siis anti valida, et kas õpi Tiiulit või klaverit, nägin ka neid mõlemaid õpetajaid. Sain nendega natuke ka juttu rääkida. Aga muidugi, kui ma vaatasin Aleksandra sarve sügavates soojades pruunides silmades, no siis olin muidugi kadunud mees siis oli kutsest selgelt tahan klaverit õppida, Aleksandra sarvetundides valitses eriline emotsionaalne kõrgepinge, nagu võiks öelda. Seda tundsid siis juba, kui klassi astusid ja see muidugi innustas õpilast ja sundis endast kõike välja panema. Kui hakkas juba tulema, siis oli omal hea meel ja õpetajal ka. Ja kui vahel ütles, et ka päris hästi välja tuli, siis olid mõlemad nagu seitsmendas taevas. Kui vahel suhteliselt paar tundi järjest polnud viitsinud harjutada siis tundsid, et nurgast, kus Aleksandra sarv istus, hakkas nagu tõusma nihuke sünge äikesepilv. Ja ega siis müristaminegi tulemata jäänud. Mare laisa ja paksonaalisega juhtus vahel isegi seda, et õpilane lendas uksest ees välja, noodid takkajärgi. Aga muidugi, me saime kõik aru sellest, et see asi, et seal on kõik asja huvides ja püüdsime seda müristamist nii võimalikult harran oleks tunnis käis kõva töötegemine ja kõik, mis tehti, see pidi olema tehtud hästi. Alexandra sarvel oli nagu teistest puistata igasuguseid toredaid ütlemisi ja võrdlusi ja niukseid elulisi mahlakaid. Näiteid. Alexandra armastas ise ka nalja ja naeris. Pane nalja puhul kogu südamest ja võiks öelda, et mürinal kohe. Mina seda küll ei näinud, aga räägiti, et ta oli ühel maskiballil teinud ennast kojameheks ja seda nii edukalt, et keegi teda ära ei tundnudki. Seal. Nüüd ma tahaksin veel rääkida ka sellest kõrgepingest just saali proovides. Saaliproov oli niisugune asi, et seda nagu kartsid aga ühtlasi ka tahtsid. Sest seal oli tõesti see pinge kõige suurem. Ja kuna meil oli niisugune saal, kus rahvast läbi käis siis oli seal tihukuulajaid ka ja kuna Aleksandra sarv oli suur näitleja siis võib-olla see publiku juuresolek teda veelgi ergutas. Aleksandra sarvetunnid olid eelkõige muidugi emotsionaalsed. Aga ega see ei tähenda seda, et kas mõistuslik moment, see raadio, see tahaplaanile jäi, seda muusikana Toomet me hakkasime uurima, juba võiks öelda esimestest tundidest peale. Aga lasena muidugi ei saanud sellest aru. Aga näiteks laste kooli lõpus pidi juba sellega hakkama saama, et uut pala täiesti iseseisvalt analüüsida. Igakülgselt Aleksandra Sarv ja mitte üksnes hea laevad, õpetaja, vaid ka tõeline kasvataja suunaja. Ta püüdis meis kasvatada töökust ja tahtejõudu. Ise ta rääkis, kuidas oli iseendas kasvatanud tahet niimoodi et käis talviti raekoja platsil hommikul kell kaheksa vaatamas, palju kraadiklaas näitab külma. Ja seda olenemata ilmast. Samuti sisendas ta meisse leppimatuste, igasuguse ülekohtu ja vägivallaga. Ilmselt Beethoven oligi üks tema lemmikheliloojaid ja neil on palju ühist temal selle Boney lõviga. Neljandal kursusel oli niisugune lugu, et oli vaja kõvasti tööd teha ja siis me tegime oma pianistidega nihukese ühingu kus üheks nõudeks oli ka, et viis tundi päevas klaverit harjutada. Aumeeste mäng. Ja millegipärast juhtus nii, et mina jäin esimesena vahele mitte harjutamisega. Ja siis pole välja niukene, koletu karistus, et ma pidin. Alexandra sarved ummis koera moodi haukuma. Noh ma siis küsisin väriseva häälega muidugi, viisakalt lubaja temas muigas. Ja lubas ka ja pärast oli üleval õpetajate toas rääkinud, et ei tea, mis seal Jaanil viga on. Täna aukus teine tunnis. Aga siis hiljem tuli see No see Tartu kooliaeg kui me nüüd lõpetajaid vahel kokku saame siin ja seal siis tundub olevat nagu kuldne aeg. Alexandra sadu sisendas meile, et mis võib inimesega juhtuda on see, kui ta kustub aimselt enne oma füüsilist surma kui enam miski ei huvita ja kui silmad enam ei sära ja ma arvan, et et kõigi meie Tartu kooli kasvandike südames elab Aleksander sarv ikka edasi särasilmsena ja humoorikalt ja niikaua, kui me neid elupäevi on antud ja parimaks tänuks temale nende rikkuste eest, mis ta meiega jagas, võiks olla see, kui me neid tema eeskujul püüame teistele edasi anda, võimalikult rohkem anda ja vähem võtta. Helilooja Eduard Oja tütar Vaike Oja Põlva laste muusikakooli klaveriõpetaja ja saatja saatis kirjalikke mälestusi. Lugege neist mõni kild. Vaike oja õppis kahel korral sama õpetaja juures oma muusikatundmise põhjal ehk vundamenti rajades lapsena ja nõnda öelda majale katust peale pannes juba õpetaja praktikuna. Vääri. Tund oli mul oodatud tund. Ikke köitsid õpetaja suur muusikaarmastus ja see, et armastas inimest ja muusikat inimeses. Et ta oskas su mängus kõik omale kohale panna, paari kujundilise sõnaga, anda sulle võti selle asja mänguks, olgu siis sisuliselt või tehniliselt. Ta oskas õpilasele öelda, õigel hetkel seda headmis õpilases oli, ta toetas sind ja sa tulid tunnist heas meeleolus isukalt edasi harjutada, ihaldades. Tema ajal oli muusikakoolis tõelise musitseerimise vaim ja õpetajad ei tõmmanud joont vahele, et sina, õpilane, aga mina, teispooljoont, õpetaja ei mingit staaritsemist, ei mingit üleolekut uste paugutamist, kõik oli puhas. Hingekosutav vaimne. Võib-olla kõige lähemal Alexandre sarvele oma karakteritüübilt, muusikasse, inimestesse, suhtumiselt, aga ka loomuse ägeduselt ja kaasa tõmbavuselt on Tallinna muusikakeskkooli pedagoog hiieläte. Demagagi ajasime juttu olnud ajast, kus me koos Tartu muusikakoolis olime ja ta meenutas seda, mismoodi nad käisid aga kontserdil ja mismoodi deviis noori kontserdi järel lava taha tookordsete kuulsuste juurde kes siis tihti tartus aulas kontserte andsid nagu rister, Rastropovid, Grünberg, Johelis ja teised. Ta oskas suhtuda nendesse ehk veidi hirmunud austust tekitanud interBrettidesse sellise loomulikkusega et see inimlikustes ka õpilaste vahekorra nendega ja ta julges neid kutsuda muusikakooli edasi mängima, mida kaugeltki pahaks ei pandud. Vastupidi tuldigi muusikakooli saali mängiti poole ööni veel nüüd juba õpilastele edasi ja hoopis uutkavad. Alexandra sarvel oli väga aktiivne suhe ka uude muusikasse, ta toetas oma laste huvi uue vastu. Tookordne uus on küll väga-väga erinev sellest, mida me praegu uueks nimetame. Kui tuli mingi arutiniani heliteos, see pani meid otsekohe kasvõi raadiost, kuulates kaasa mängima Kabalevski prelüüdi tulid hämmastama panevalt julged ja värske kõlalised. Aga oluline on ju see, mida meie nendest saime. Nii nagu tänapäeva noored ehk teist tüüpi muusikat kuulavad. Ta oskas viiemeid täna aktuaalse juurde ja me ei hoolinud sellest, et see võis olla ka mingisugune Traslatsiooni punkt, kust muusika võrdlemisi kärinal ja kahinal meieni jõudis. Aleksandra sarv oli üks kooli ja kooliperega nagu alati koolis ja ta teadis hämmastavalt palju kõigist kunagi nuhkimata kahekesi olles kellegi kolmanda kohta, ta luges sinu sõnadest sinu pilgust seda, kui sul oli raske, kui sa olid ummikus. Ta oskas õigel ajal öelda sõna, mida sa vajasid. Kusjuures ta suure pedagoogina peaaegu ei mõjunud pedagoogina. Ta oli sinuga nii nagu vanem naine noorema naisega või või noore mehega natuke rohkem elu tundev, natuke rohkem teadev kui valus on elu. Tal oli täiesti ilmselt väga piinarikas üle elada seda, kui aeg-ajalt mõnesuguseid suuremaid ja väiksemaid kergemeelsusi koolis juhtus, nagu see ikka on. Isegi tema väga sagedased temperamendipuhangud ei solvanud kedagi. Ja kui sa vihastasid kellelegi peale, siis pigem enda peale. Ta oli äärmiselt usaldav. Nii näiteks andis ta oma korteri võtit küll hiie lettele küll mitmetele teistelegi, kel oli raskusi klaveriga harjutamise jaoks. Ja kui sa läksid siis sinna harjutama, siis oli seal, see oli üks rebitud äärtega kirjake kus öeldi, et mine söö ära see tükk leiba või see pooli kurk. Ja kui sa tahad kiiresti mängida, siis tea, et sa pead sõrmi liigutama. Ja ära vahi liiga palju aknast välja, aga Eha tänav oli küllaltki mulje rohke ja kõrval oli see kena ringpood kus mõndagi juhtus ja akna all oli kask, mis kevaditi kippus lõhnama ja viis mõtted eemale. Tema suhe muusikasse oli armastav ja valuline. Need silmad, millest siin täna siiski saates on räägitud olid väga mitut tahku pidi elu pärast kurvastanud teda läbi elanud. Aga ometi, ainus asi, mis tegelikult Aleksander sarve vihastas, oli lollus. Jõhkrus inimestevaheliste suhete inetus siin mõiste vägagi otsustav olla. Kui me praegu mõtleme tagasi tema peale, siis nendel aegadel oli ta erakordselt täpselt omas ajas mõnigi asi, võib-olla võiks praegu tunduda konkreetselt aegununa aga lihtsalt ajad ongi edasi läinud. Aga tema suhtumises inimestesse tundub mulle küll, et ta on erakordselt meie praeguses ajas. Ma usun, et tal oleks lõpmata hea meel avatuse rõõmu ja usalduse kasvu pärast meie keskel. Ma mäletan, kuidas ta muretses, võib olla ühe vähese, päris. Hardunud kommunistina, keda mina tean, kuidas ta muretses, et mida küll saab siis, kui tuleb kommunistlik ühiskond ja vastuolusid enam ei ole, võimatu on siis elada ja kuidas ta mulle naerdes ja kergendustundega teatas, et nüüd on asi selge. Lollid jäävad, lollus jääb, see on nii kosutav ja võitlus lollusega jääb täpselt samuti. Ma usun, et me kõik ka vastu midagi sellest oleme püüdnud edasi anda või seda vastu kajada, mida meie oleme kunagi õppinud. Võib-olla. Igaüks meist oleks omal kombel ja ka mitmete teiste õpetajate najal jõudnud muusika juurde. Võib-olla, aga mulle tundub siiski, et seda, kuidas muusika on omaette elu on sündmustik on kõne. On noodist nooti nii lõpmata tähtis, nii palju pakkuv ja nii kaunis. Ma ei usu hästi, et me oleksime seda jõudnud ilma temata.