Sa esimene osa klaverikontserdist number kaks ERSO dirigeerib Jüri altartel, solistan Matti Reimann. Eri Alpeten hiljaaegu saabusite tagasi üsna kaugelt reisilt käisite kahes Siberi linnas Tomskis ja Novosibirskis. Jutustage natukene, mis seal siis tegelikult toimus? Seal toimumas järjekordne, sedapuhku kuues üleliiduline dirigentide konkurss. Milles siis esimene pool oli Omskis. Ja viimased kaks vooru olid Novosibirski. Me ei olnud, mul on juba selja tagaosavõtt eelmisest ele Liidulisest konkursist samuti veel kahest rahvusvahelise konkursi eelvoorust. Aga laureaadi tiitliga? Tõrjaid muidugi esimest korda tagasi ja need konkursid ei anna ainult laureaaditiitleid, vaid ka väga palju kogemusi. Seda kindlasti. Teie olete Eesti raadiomikrofonide ees võrdlemisi harv külaline olnud? Ist, ütleksin, et isegi esmakordne. Niisiis debüüt? Sellepärast oleks päris kena, kui te natukene joonistasite oma portree meie kuulajatele. Tallinna muusikakeskkoolis klaverit professor Bruno Luki juures. Seejärel jätkasin sedasama konservatooriumis ka muidugi professor Luki juures. Ja konservatooriumis samal ajal hakkasin tasapisi käima. Mis teis huvi tekitas just dirigeerimise vastavateni. Paralleelselt hakkasite Servjuu fakultatiivne õppimine. Jah, no see huvi tekkis kol tegelikult juba väga kauges lapsepõlves. Kuna mul isa mängib sümfooniaorkestris, siis ma olen väga palju käinud sümfoonia kontsertitel tihti kaasas olnud igasugustel Pärnu Tartu reisidel. Lihtsalt varem palju ei jälginud seda asja ja kogu see aeg, mis ma olen õppinud, on see muidugi mul kogu aeg kuskil horisondil olnud see elukutse, teine asi on muidugi see, et see elukutse eeldab ikkagi seda, et enne seda all omandatud mingi teine elukutse mingi kindla pillil Praegu ei ole enam selles nii kindel. Ma kaldun siiski arvama, et võib-olla viiul oleks isegi parem. Aga no põhimõtteliselt mingi pill peab muidugi selja taga olema. Enne saadakse ikkagi muusikuks, siis olles dirigendi Võib-olla see küsimus natuke haarab kaugele ette, aga kas te näiteks töötute pargid tuuriga klaveri juures või laua taga nii üht kui teist et ikkagi hea klaverimängu oskus aitab ka loovad selles asjas ta tõesti aitab. Ja lõpetasite professor Bruno Luki klaveriklassi ära ja. No juba natuke enne seda, et nagu kuskil teisest kursusest alates ma tasapisi hakkasin astuma oma esimesi samme konservatooriumi sümfooniaorkestriga oli natuke käinud Leningradis vaatamas, kuidas seda tehakse ja siin natukene ikkagi õppinud, vaadanud dirigente, mäletan isegi, see oli 77. aasta. Üldse. Said nad teist aru kohe. 79.-st aastast ma võin öelda, hakkasin siis tasapisi juba töötama professionaalsete orkestrite ega ma tegin oma esimesed proovid Estonia teatris. Ja umbes samal ajal ka esimesed proovid. Te õppisite tegelikult dirigeerimist Leningradis ja kas need õpingud jätkusid vahetult pärast Tallinna konservatooriumisse? Vahetult pärast Tallinna konservatooriumi ma astusin sinna, aga ma jõudsin appide natuke üle kahe kuu, siis ma läksin sõjaväkke. Et tegelikult mu õpingud algasid, siis 81. aastal. Mida te sõjaväes tegite, kas anti pihku? Ei, saite seal vete vilets. Sõjaväes ma sain küll nii mitut pilli mängida, esiteks klarnetit mängida, mida ma olin natukene õppinud ka muusikakeskkoolis, tähendab tegelikult ma muusikakeskkooli lõpetasin kahel erialal viimane aasta ja ütleme veel mõned kuud, ma õppisin ka klarnetit. No enam-vähem muidugi ka pidades silmas Nii et seal ma sain mängida nii klarnetit, trummi kui ka vahel isegi klaverit, mul õnnestus seal isegi mängida puhkpilliorkestriga šopheni klaverikontserdi esimest osa, ma arvan, et see on küll pretsedenditu juhtu ja siis sain isegi natuke puhuda trompetit täiesti, oskamata seda teha. Ja nii, et kogu sõjaväe aja veetsite orkestrisse ise ja Ainuke asi, et ma ikkagi sain sealt vahetevahel käia konservatooriumis eriala tundides põhiliselt vaatamas, vahel ka midagi näitama. Tõmbas, kas te teenisite kuskil Leningradis? Leningradi linna siis keskel kohale. Võib-olla natukene ma sain pisut praktikat, mina. Dirigent vahel laskis klient ka orkestri ette midagi juhatama. Sõjavägi sai läbi ja siis te saite kohe Leningradi konservatooriumis jätkata. Nii et temalt on tulnud tugev põlvkond Nad on kõik peaaegu mingi konkursi laureaadid ja natuke ette joostes. Ma võin öelda, et praeguse konkursi neljast laureaadid on kolm tema õpilased ja üks on tema õpilase, tähendab professor Arnold Katsi õpilane. Praktiliselt tema kool. Praegu kõlab Mihkel Lüdigi sümfooniline pilt jaaniöö. Konservatooriumi lõpetasite ära ja siis saigi töörahaks Estonia. Noh, Estonia teatris vaja olen juhatanud alates juba 82. aasta kevadest see on siis praktiliselt teisest kursusest peale, kuna ma alustasin seal õppimist ka teisest kursusest kohe, siis oli pendeldamist palju. Ja eriti viimased kaks aastat oli küll nii et rahu küll ei seal. Kui nüüd võtta teatritöö siis seal on ju kindlad lavastused, mis tihtipeale peavad vastu mitmeid aastaid. Kas dirigendile natukene nüriks ei kujune kogu aeg ühte sedasama ja ütleme, uut peale õppida saab suhteliselt vähem kui näiteks mõne riikliku sümfooniaorkestri dirigent. Seda kindlasti, et mis puudutab seda asja, siis ma võin öelda, et kui on tegemist väga hea ooperiga või üldse väga hea muusikaga siis kummalisel kombel ei teki mitte mingisugust niuksed ühetaolisusega tunned mingist eristamisest rääkima, et ma olen näiteks juhatanud kuskil 33 Carmeni etendust ja ma võin seda juhatada veel sama palju. Aga on etendusi, kus aitab näiteks paarist peaproovist ja juba letteedi muusik just, ja kuna meil viimasel ajal olen hakanud ikka niisuguseid teoseid tekkima, mis puudutab balleti sistleme, klassikaline ballett, ei ole just see kõige esimese sordi muusika. See muidugi tekitab küll natukese aja pärast juba niiskust. Nii et ka sellest lähtudes repertuaari laiendamiseks ja vahel suuremaks vahelduseks oli see konkurss nähtavasti küllaltki värskendav. Ja tingimata ma viimasel ajal üldse pean ütlema, et ma olen niivõrd ainult selle teatri sees olnud, et minu jaoks on isegi näoga kuidagi. Harjumatu hakkate tegelema sümfoonilise muusikaga, selles mõttes oli mul väga raske kogemus, oli kaks kuud tagasi, mul oli kaks kontserti Leningradi filharmoonia suures saalis. Ja kuna see kõik toimus pärast siis elli lavastuse väljatoomist teatris oli see natuke suur katsumus, kellegi tegelikult tuli meelde tegeleda tõelise muusikaga. Üks kontsert oli mul. Ja Valentin seegil. Ja esimeses pooles mängis igaüks ühe kontserdi. Lašenko mängis Bachi kontserdi. Šviili mängis Mozarti kontserti, seegi mängisquacerini kontserti. Ja järgmine päev oli siis kavas Tormise avamäng number kaks. Muusika siia jutu vahele aga tuleb teatrist, kuigi Verzoga Leili Tammel laulab vooli aaria Verdi ooperis Don Carlos Läheme veel kord siis sinna Siberisse tagasi. Ja meenutame, kui palju teil seal konkurente oli, hea, kes nad olid, oli palju ohtlikke konkurente. Konkurente oli kokku 45, geograafiliselt muidugi igalt poolt Tallinnast kuni Vladivostokini välja kaasa arvatud Kesk-Aasia, isegi Armeenia sõnaga, kogu see ring oli ikkagi haaratud. Milline oli konkursi kava? Esimeses voorus oli? Kaks Mozarti sümfooniat, kaks Beethoveni sümfooniat, millest žürii pidi valima Nende tingimuste algse variandi järgi igast ühest mingi jupi konkurse, teises poole tunni jooksul. Kõike neljajuppi natuke näitama. See siis päriselt välja ei tulnud, kõne seal hakkas mingeid orkestriajaga ja ühesõnaga millegagi tekkis väike arusaamatus. Lõppkokkuvõttes siis anti igale ühele 20 minutit ja kaks lugu, ainult üks lugu oli kohustuslik kõigile säili, Mozarti sümfoonia number 39 esimene osa. Ja teine anti siis niimoodi, et jaotati kogu see asi kolmekaupa, konkursandid ja iga kolmik võitis loosiga endale siis teisel, teen, esimene teine voor oli Dovskise, seal tekkisid ka kavaga jälle muutused, sest oli kui palju läks teise vooru teise vooru läks 12 asemel, mis olid planeeritud, läks 14, seetõttu jälle tekkisid mõningad muutused selles ajabilansis ja igale ühele anti mitte 45 minutit, nagu oli ette nähtud, vaid 35 miljonit. Ja tehased olid siis seal kokku pandud, nii et igalühel oleks üks osa Šostakovitši sümfooniast, seal oli antud esimene üheksas sümfoonia, kaks osa nendest mõlemast. Või Boradine esimesest sümfooniast mingi osa või oli veel sekkovski esimese sümfoonia, teine. Osa ja see on siis ka ikka niimoodi, et selle 35 minuti raamides tuleb läbi viia proov ja, ja siis see lugu tervikuna. Ei, see ei ole kohustuslik, tähendab sa pead lihtsalt näitama, mis oskad ja kui seal on ka mingit aega millegi läbimängimiseks, siis see on muidugi kalja. Nüüd oli 14, nüüd oli juba konkurents ühtepidi tugevam ja teistpidi ka võib-olla väiksem, sest arvuliselt oli vähem ja sealt edasi kolmas etapp. Kolmas etapp koosnes siis üldse ainult ühest teosest. Sinna sai kaheksa inimest, viie asemel, nagu oli tingimustes planeeritud kõigile oli kohustuslik Rimski korsakovi avamäng, helge püha. Ennuke, 15 minutiline avamäng. Tingimuste järgi oleks pidanud selleks saama tund aega, ühesõnaga teha ta valmis ja siis esid esitada. Aga seal otsustati siis, et tund aega on siiski liiga suur luksus. Et aitab ka 35-st minutist mis on ka loogiline muidugi näiteks Novosibirski orkestriga on nende lihtsam teha proovi 35 minutit, kui tund aega. Ja seal lihtsalt no ei ole mõtet hakata midagi välja otsima mingit väga väikseid peensusi, et need tingimata saaks tund aega. Kas mõlemad orkestrid tulid väga paindlikult järele? Võib öelda, et jaa Novosibirski orkestris ma üldiselt ei kahelnud Kiiaga, Omski orkester oli mulle selles mõttes. Üllatused reageerisid igale väiksele liigutusele või pilgule või kõigele reageerisid väljakest. Ja ma ei räägi muidugi sellest heatahtlikkusest, sest ma kujutan ette, et mängida 45 korda näiteks Mozarti sümfoonia ühte osa. Ja mängida seda iga kord nagu esimest korda isegi mitte nägu mitte teha, et oled seda juba, ma ei tea, kui palju mänginud, see nõuab ikka mingil määral mehisust. Teie olete muidugi orkestrite ka palju kokku puutunud ja selle tõttudega teate, kui oluline ilmselt on orkestri suhtumine dirigenti loidu. Orkester võib ju dirigendi täitsa läbi kukutada, aga sellise orkestriga ei saaks üldse konkursi teha. On muidugi niisuguseid orkestreid, kes on võimelised meelde dirigendi kohe ära sööma. Aga konkursil muidugi nad ikka väga muudavad ennast selles mõttes, et seal nad ikka saavad aru. Et ma olen kujunditega, Novosibirski orkester ei ole ka nüüd nii igapäevases elus. Ja tahtlikkuse tipp. Ja kui palju pääses edasi seal? Sealt pääses edasi jälle üks inimene rohkem, kui oleks pidanud minema, seega neli tükki pääsesid. Edasi lõppvooru ja no need olid juba kõik laureaadid, need on juba automaalses laure. Kas kolmas voor andis. Vaat selles suhtes oli muidugi väga pingeliseks tegi olukorra just see kolmandasse vooru hästi kolm inimest rohkem, kui oli nii-öelda planeeritud. Ja kui sinna oleks saanud viis inimest, nagu on ka kirjas, siis oleks juba see automaatselt andnud diplomi. Aga kuna päästeti veel kolm tükki, siis Nendest kaheksast kolm pidid sealt tühjalt ära minema. Mis on minu jaoks veel hullem tegelikult kui minna ära pärast teist vooru või isegi pärast esimest. Ja selles mõttes muidugi oli väga pingeline see kolmas voor, et seal oli vaja veel see diplom kätte võidelda. Ja siis lõppur, see oli juba puhas kontsert. See on jah, no niipalju kui publikut on, seal ei saaks öelda, et seda ikkagi oli välja kuulutatud kontsernina linna peal oli mingi afis küll see konkursi plakat oli kirjas laureaatide kontserdid. Aga endiselt see kuidagi köitnud eriti tähelepanu, sest no kõige viimasel kontserdil oli küll oma 50 inimest. Nii et publiku osavõtt oli väga minimaal väga minimaalne. Paistab siis, et siin vist annab natukene korraldajaid süüdistada. No ma usun küll, kuigi ma pean ütlema, et ma näiteks vaatasin korraga ooperiteatrisse, kuna see on kõik Majas. Ja ma ei viitsinud lihtsalt pilgu, seal mängiti tsaari mõrsja seal ooperiteater, mis vahutab vähemalt 3000 inimest. See grandioosne ooperiteater sellise lavaga, kus lennuk saab teha täispöörde, nii et kedagi ei riiva ise. Ja selles mammutsaalis istus umbes 60 inimest. Tähendab, mul oli täiesti niisugune tunne, et ma vaatan mingit proovi Kummaline sellepärast, et Novosibirski on ju ikkagi teaduse linn. Mis te arvate, millest see on tulnud, et meil on üha rohkem hakanud noori andekaid dirigenti? Selle küsimusele on küll raske vastata. Ma olen ise ka kuidagi imestunud, seda, seda on igal pool imestades. Ma mäletan, kui me käisime 85. aastal suures teatris, siis seal küll kirjutati kuskil Is veest ees vist, et et ühe teatri Viimase vooru repertuaarist me praegu veel ei rääkinud. Viimase vooru repertuaaris oli üks lugu, kohustuslik see oli siis kontsert. Seal oli valikas Brahmsi esimene klaverikontsert algselt Prokofjevi teine viiulikontsert, mis pärast muutus esimeseks, sest juhtused solisti ei olnud teise jaoks ja siis olis triini teine klaverikontsert. Nendest kolmest tuli siis valida üks saade. Ülejäänud lood olid siis omal vabal valikul, valisite no ma valisin lõppkokkuvõttes siis avamängu. Mis oli selle konkursi käigus kõige raskem teie jaoks? Ootamised pärast teist eriti just pärast kolmandat vooru. Mis puudutab no esinemises, siis võib-olla oli natuke raske tegelda nende lugudega, mida ei ole kunagi eriti kuulidega mänginud nagu Borodini esimene sümfoonia, mida ma ei kujuta ette, kes üldse tunneb seda muusikat. Alati mängitakse teiste ja meil siin isegi seda mitte eriti. Näiteks Rimski korsakovi helge pühannid aga peaaegu kuskil ei esitata ja kuna see on niisuguse väga kirikliku kalduvusega eelmised selle peale põhimõtteliselt on raske just see, et sa pead väga lühikese ajaga. See jutt võib-olla nii tark kui tahes, aga just see, et seda peab olema kuuldav. Vot see on raske valida just see asi ja teha just see, mis näiteks nagu rohkem Edamise võid, vot see on natuke raske. Nüüd jätkub töö Estonias ja kas on midagi silmapiiril ka väljaspool Estonia tööd? On väljaspool Estonia tööd on nüüd plaanis ERSO-ga 19. jaanuaril sümfooniakontsert, kus ma võtan teda juba kaks aastat, eelmisel aastal jäid ära, kuna orkester sõitis äkki Murmanskisse. Mul jääb üle soovida teile väga head 80 üheksandat aastat ja võib vist tõesti nüüd ka niimoodi ütelda, et uusi töövõite Nõnda siis lõpuks ühel väike kokkuvõte kuuendast üleliidulises dirigentide konkursist. Esimese koha saavutas Aleksander polionitsko Minskist teist kohta üldse välja ei antud. Kolmanda koha laureaat on kolm Aleksander polist Jukk Leningradist, rassiitskuraatov Novosibirskis ja meie tänane vestluskaaslane Estoniaga dirigent Jüri algate. Praegu kõlab aga katkenud Richard Straussi sümfoonilised poeemist. Til olekski seal kõik. Heliülesvõtted olid täna saates ERSO.