Kui Loomingu esimene number 1000 923. aasta aprillis ilmus siis oli tema apelsinivärvi taha kaanele kirjutatud. Ajakirja loomingu eesmärgiks on eesti kirjandusliku eluigakülgselt peegeldada avaldades nii ilukirjanduslikke töid kui artikleid, ülevaateid ja arvustusi. Selle kõrval on looming ülesandeks eesti publikumi välismaa kirjandusliku eluga järjekindlalt tutvustada tuues nii oma kui ka välismaa kaastööliste poolt vastavaid artikleid ja informatsiooni. Ühtlasi kuulub loomingu ees kavatse ka kõigi teiste kunsti ja kultuurialade valgustamine. Sellekohaste. Kaastööliste poolt. Ajakirja andis välja vastasutatud Kirjanike Liit, selle toimkond, kuhu kuulusid Kitzberg, Metsanurk, suits, Tuglas ja Under. Vastutavaks ja tegevtoimetajaks oli Friedebert Tuglas. Järgnevad numbrid ja aastakäigud täiendasid, et ajakiri ja tema toimkond Ja tema toimetaja on sõnakad. Ta peegeldab Eesti kirjanduselu tõepoolest igakülgselt. Tolleaegset loomingut, on nimetatud parlamentaarses ajakirjaks ja seda ta tõepoolest oli. Siit tema voorused ja puudused, vooruseks mitmekesisus ja muud hea peegli väärtused. Puuduseks ilmus teinekord sedagi, mida pole tagantjärgi võimalik enam hea sõnaga meenutada. Kuid olgu öeldud otsekohe ka see, et loomingus võis ilmuda mõttelt ja suunalt veda vastakaid töid teinekord päris konservatiivseid asjakesi revolutsioonilist võitlust, mittemõistvaid ja halvustavaid igati kodanlikke, puht idealistlik. Kuid tervikuna pole eesti kirjanikke ajakiri kunagi laskunud sihtik musta reaktsiooni teenistusse. Pätsu pro fašistliku diktatuuri võimu. Ja selle kultuuripoliitikat pole ajakiri kunagi ülistanud. Kui 30.-te aastate keskel tõusis maailma rahvaste kohale fasismi poolt ettevalmistatav sõjaoht siis avaldas Looming järjest tihedamini töid, luuletusi, artikleid, proosat, milledes oli selgelt sõja- ja fašismivastane diktatuuri vastane iseloom. Mitte ainult seepärast, et juubelite puhul kõneldakse kombe kohaselt ikka ainult häid ja tunnustavaid sõnu vaid tee pärast tuleb öelda, et kodanlikul perioodil kuulus ajakiri Looming kaheldamatult eesti ajakirjandusse progressiivsesse demokraatlikku diiva. Pole vist üleliigne siinkohal näha ka Loomingu toimetajate teenet. Kaks tolleaegset loomingu, kõige auväärsemate teenikamat toimetajad võtavad täna õhtul meie õhtust osa ja olgu neile siinkohal öeldud sügav tänu selle hea eest, mis nad neil aastail meie ajakirja toimetades tegid. Suur tänu, seltsimehed Tuglas. Nõukogude aastail muutub looming ideeliselt sihikindlamaks võitlevamaks Temastab üks sotsialistliku realismi kunsti arendamise staape kui nii-öelda Nõukogude parteilise rahvaliku kirjanduse arendamisel on looming teinud tänuväärset pioneeritööd. Tänapäeva looming kõneleb eesti kirjanike loomingu erksatest otsingutest, kirjanike viljakuse kasvust, elu ja kirjanduse sidemete tugevdamisest. Muidugi ka sellest, mis veel vajaka jääb. Nelja aastakümne jooksul on Loomingus ilmunud nii minevikku kui kaasaja kõige silmapaistvate autorite tööd. Tänasel kirjandusõhtu aitab pisut meenutada sellest, millest kõneles looming. Varasematel aastakümnetel, millest räägita praegu. Neljakümneaastane inimene on, on inimene oma paremates eluaastates. Küllap võib sedasama öelda ka neljakümneaastase ajakirja kohta. Veelgi rohkem. Ajakirjal on võimalus igavesti teovõimsaks jääda nii-öelda igavesti nooreks jääda üha uute ja uute kaastööliste tõttu mis talle juure tuleb. Ja sedasama seda igavest noorust, otsimise vaimu- ja teotahet soovimegi täna ajakirjale. Kasutan siinkohal juhust, et Kirjanike Liidu juhatuse nimel õnnitleda Loomingu toimetuse töötajaid ajakirja toimetajat seltsimees Anton Vaarandi ja tema kaaslasi ja tervitada kõiki neid, kes on varem nelja aastakümne jooksul töötanud Loomingu toimetuses, nii tema tüüri hoidvate kaptenite Ena kui kamatustena. Ja kirjanike liidu nimel lubage tervitada kõiki Loomingu kaastöölisi kõiki loomingu lugejaid, tema sõpru, eesti kirjanduse, häid ja paljusid sõpru ning soovida, et loomingu, lugejate arv ja sõprade arv loomingut aktiivselt armastavate inimeste arv aasta-aastalt kasvaks. Sellega lubage mul lõpeta. Loomingu suulise juubelinumbri esimene lehekülg on avatud kombekohaselt esimesel leheküljel käib juhtkiri ja selle luges ette loomingu omaaegseid toimetajaid Paul Kuusberg. Juhtkirjaline peaks. Väljakujunenud traditsiooni kohaselt luuletus kuigi luule on teinud tohutu arengutee ja jõudnud välja tänapäeva moodsa luule tippudeni, ma mõtlen, et on asjakohane kuulata siiski ära üks vana luuletus mis ilmus 40 aastat tagasi loomingus. Seda enam, et selle autor Erni krusten, kes on käinud koos loominguga kogu loomingu elu ja, ja kelle loomingu on käinud kaasas ajakiri Looming on siin ja loeb ette oma luuletuse, mis ilmus 1923. aastal Loomingus ja millega krusten tuli kirjandusse. Luuletuse nimetus on peegelt tänaval. Kui selles saalis on köetud ja kirjanduslikest kolmapäevadest on kõneldud siis on öeldud ikka, et siin võib kulda. Kirjanik uudisloomingut muidugi minu luuletus, nagu Remmelgas juba ütles, ei ole, uudislooming on 40 aastat vana. Mõnevõrra on ta ju muidugi muutunud nagu nende autorgi, kuid põhiliselt on ta ikkagi seesama. Niisiis peegel tänaval. Ma olen külm, mus pole armu. Ma seisan nagu alasti, kes tarmukas tarmu, kes kurb, see kurbust alati. Must, märkamatult möödutakse, vaid harvam oli põgus pilk mu poole eksi heidetakse just nagu kauge täherilk. Must puhtus, süütumate selve ja patu sünged ägevus. Ah muutlik lootlik on mu Elme ja hajub nagu nägemus. Sügavuses rikkus särab ja hulgub kautsudes seal köik, mis marul mööda kärab ja köik, mis möödub. Vaikuses Mobennalt vilgub naer ja Belge, kuid põhjast etteheide kard. Sind vaatab pahelisus helge. Maailm, kus unustatud arv. Ent siis, kui viimne ratas peatub Linn vastu koitu, vaikseks jääb, mu selgus rahus, sulle teatub sa olematuses mind näed. Järgmiselt leheküljelt leiame Ellen Niidu luuletuse daat kogust maa on täis leidmist. Kunagi ilmus ka loomingust. Kaks lõbusat silma olid mu taadil pleekinud kulmude all mööda kortsude kiiri, sealt juuste ja parrani pragunes naeru. Mida pilguga puutus. See ehmatas rõõmsaks. Kuid ta agana Peebrezes habeme kahlus, muinasjutud, Enteiksid sealt need lipsasid välja, kui väikesed sõrmed habet silumas käisid. Haldjad sageli peitsid end sinna. Polnud kuskil nei pari taat neid vallatuid hoidis aga seest nad muigama kõditasitaadi punase suu. Valged hambati habeme varjus salamahti said naerda. Polnud kerge just haldjaid. Igal hommikul daat päikse parkunud peoga kaevul raudkülma, vett neile pahistas kaela ja silma. Kuid nad kik sisid siiskida, kannul. Kui ta kündis või külvas laiast kämblast kollaseid seemneid, mulda, imeväiksed need paistsid ta peos. Ja pisut veel väiksemad maas suured suunised, käed, olitaadil. Neist tuksusid südame juured. Sedamööda läks rõõm talk külvist ja künnist ja sellest Kui laastu lõi puust või kui murdis Grabelist leiba valgeks küüritud. Laua ääres seda mööda läks rõõm otse südamesse. Ja sealt see tõusis ta silma. Kaks lõbusat Silva oli mudaadid. Loomingu juubelinumbri järgmisel leheküljel avaldame uuesti Juhan Sütiste luuletuse riigi lipu all, mis ilmus Loomingus 1931 esitab Valdeko Ratasepp. Olil lämmatavalt kuum ei olnud pilvi ega tuuli. Äikest ähvardas onule ruum. Riigi liputki milledega maju ehtida kesti longuspäi pööningul bussid. Ja mäletan hästi, oli esmaspäev, kaks. 10. seitsmes juuli. Kuna äsja värvitud maja ees seisis nõretav kõrtsimees haigutas, kergitas rippuvat vatsa jääkis näos higitses tursunud ninalipp. Öö läbi kallanud viina ja jaganud vähki. Nüüd rasvunud kaelal polnud enam õhku. Aga pää kohal seisis valvel Mer riigilipp. Samas tuli loivates ligi kroobotanud maale väike ning kõht mütsilotiga, tervitas kõrtsmiku maani. Pühkis käis higi, äikest, ähvardas õhk. Kuulsin lipualt kaebavaid sõnu. Tulin palga järgi söömata, lapsed kodus, haige on naine. Ise kukkusin redelilt, parem külg on põrud. Käega tõrjuva märgi haigutav kõrtsimees kuidagi vedelalt. Põgus redelil võõbatud paine silmi rõhukestabatsa vastuseks vaevu krõgises ning Puhkides paigalt, ent lahti Kaksas. Korraga kihutas häält autodel, rida sõitis silinder, Petra riigipäev sõitis diplomaate läänest ja idast sõitis pappe ja kindraleid. Istus kõrvuti rist ja mõõk. Sõitis lillete daame, käed kaelani kinnasteta, silmis peo väilide hõõgnäod õrnad ning kaamed sõitsid ajuga kiirelt. Äsja kirikus õnnistati jumalast tolmu vaid sumatas ning kumme alt liiva rabises. Jumal, õhuväe eskadrill tiirles Lippkõrtsi vardas nagu Gabises. Mõtled kiskusid risti järvesti. Nägin trepil paljapäi, maaklerite morni. Ei olnud pilvi ega tuuli. Ja mäletan hästi, oli esmaspäev, kaks. 10. seitsmes juuli. Õhtul lõi pikne Oleviste torni. Loomingu asutaja ja kauaaegne esimene toimetaja toimetaja 1940. 41. aastal. Friedebert Tuglas esineb ta lehitatavas ilukirjanduslikus rubriigis ja Voldemar Panso esitab tema 1000 aastat. 1000 aastat tagasi. Oh riisisõja leeris, meres sõidul tõstis laulik häält. Jutt turlugu pajatas mõõnas mõtte, tormas tunne looja ise, vaimustus, vaimustusid kuulajadki. Ilmnes suurem elu uhkem. Inimelise paljurit. Millest laulis laulik, see, millest juttur pajatas? Ei me tea, ei metaaju, ei me pääse tagasi. Pühkinud aegade vahelt silla, andnud meile teised tunded, mõtted hoopis teisedki. Üht vait, teame selle lauliku Me lapsed kasvud nende kuulajate. Meie siin ja tänapäev. Palju ajas pillatud mõnda siiski päritud. 500 aastat tagasi kiigel neitsi laulu lõi, laulis ema hälli kohal, kurtis orjatari kibedalt. Istusid mehed õitsi tulel, suitsutare sünges nurgas peitsid ennast sõjapaos. Pajatasid lugusid millest laulsid neitsikud, millest Vessid habe, suud see jutti hatud. See ju tuntud, see ju pandud paberisse raiutud raamatusse. Leelutasid Ilo laulu vaese lapse valusid, orjapiiga uhkamisi. Laulsid venna sõjasõidust, ilmad tütrest ilusast, merest tõusnud mehikest Vessib mehed muinastarkust, hiidudest, haldjaid, hallitõve õududest, libahundi, Ulungist. Ilm, naisele, ilm, naiskond, elu, oinas süvenes. Rõõmsaim mureks. Mure rõõmuks. Ori puhkas. Tähitumalt talveööl metsas mustas tuikab tuli tule ääres, noorukene silmis tuli punaplekid balletel. Tihedalt kauge Tartust Riiga. Palju käidud, palju käia, kuni kodu künnisel. Nimi noorukese Christian ja. Ümberringi öine vaikus, tuli, ainuld, tuhiseb. Millest mõtled, noorukene, mida näed liikides. Kas siis selle rahva keel tuleleegi või tõusta valgustada, soojendada, kosta ilma piirideni saavutada? Mõte see, kui tuleleek teda ennast põletab. Tee on kauge, palju käidud, palju rohkem käia veel. Tõuseb noormees astub öösse tähitusse tuisu lumma lääne poole, lõuna poole. Eeessiiemmene põues tuli. Aunas värsid. Puusal, mõõk. Inimiga tagasi. Jälle tuled seekord palju, seekord kevad, seekord soovi. A Haniaali tuleb, need peab pidu jälle, rahvas laulab, öösel laulab, päeval näib, kui alles tänapäeval oleks leidnud häälega. Uuest rahva keskel laulik vestab jälle jutumees. Millest lauls, millest jutt, kõneleb. Olla olnud eesti rahvas. Maks. Saaguuess. Uuest meile saabuda. Ärgu olgu enamoria, olgu enam isandat. Pime, tulid läinud päevad, seda selgem tulevik. Kes need lauljad, kes need uued jutumehed mainida siin, keda keda jätta? Robertit? Veidrik Reinu isa polder, mari, tütar Liidia. Jakaarlit mihklit Jakopit. Ning unustada nooremaid nii augustit ja Eduardi. Juhan-meelne poolist. Ei ole lugu nimest, tööst, vaid kõne on kannud töö, sest siiamaale kannapile edasi. Meie närvesöövat katki karistatud päevad, mõtted, tunded, loetud neisse aia, rutt ja viha koetud. Meie ise aja lapsed sama närvilised soove, vägevad teos tihti jõuetud. Mida laulda? Mida vesta võime meie. Siiski. Aegs meie Meie hajast sellest laulu sellest juttu jõud, oleme vaid silmapilk pikas aasta reas olema vaid üksikud rongiga, muuseas kui puuduks lüli, see oleks mõtte katkenud. Keskel tee jälle laulik, rahva hulgas. Jälle jutturbajad mida laulab, millest vestab tänapäeval jutumees. Laulab endast. Kõiges, sest mis tundes mõttes See on see mis ühendanud laululoojat jutumeest. 1000 aastat tagasi. Tänapäeva õhtuli. Debora Vaarandi luuletuse maanteel loeb Meeli Sööt. Paemüüride rangidest raudtee aetud tänavast hüpata tahmalakane suitsu, sabane läbi triibulise Walta välja maanteeks tuulte kätte. Ja kevadpilvede varjud hakkavad libisema üleda selja. Maanpy kevades eluke paate, tiivad wind läbi armastatud maa. Lennumasinate tõusud ja laskumised vulisevad kaasa. Kahvatu järv, lepi, pisar virvendab kaasa. Hoog ja komistuskukkumine talvejälgedesse. Põlved marraskil jookseb mu kärsitu kevades. Kahel pool maa, igavesed ema, silmad. Maa igavesti uuenevad lapse silmad. Leetvalged, lambad, kivid ja pilved, ümmargused ühenäolised, liikumatud mäeveeru kulu, habemes. Hobune ja vana mets lookas adra üle nagu Ignaagitsebit ja vöödiline põld ringutadel nurru, lüües otse lävend. Taamal kaugeneb linn Neeme põhjal nagu salapärane laev. Teras matic püüdmas maailmatuuli antellideda, klastik püüdmas maailma hääli. Paabeli kära, ilmaennustust, ärrit, yhiburjedes, linn, terendavate sajandite randa, purjetaksin koos sinuga. Ja ma ei taha mõelda jõulusaareni. Hilisemad, kollased ja valged ülesed valu, härdeid, ringmängu, viis. Sääratliku kannelmänniokaste pilin laulavad mulle mu nooruse valgest kõvast ja kitsast valge tolmusest mere niiskes maanteest kus taga sahisevad jalgrattakummid juurestavad külma, uhkeb südame alla. Kahjutundeta varisevad õied üle kiviaed. Lõputult sujuta otsatu valge tolmune meri niiske, läbi unede ja igatsusteni. Seltsimees, see minu käsi rända minuga koos läbi armastatud maak. Ent kahel pool on maa soojad ema silmad ja kraavipervel luitunud lumeväravate ääris magad muretu tütarlaps. Pehmed põlved kummimantlis, viiludes armunud naeratus harvade vihmapiiskade all. Bee tööliste heitlevad siluetti, asfaldi Tupruvad, suitsud, auru pahvakud, rulli elevandi jalg ja pingutusest viltu, hambavälgatused tahmastes tuuldunud nägudes. Tumeda maantee Ratkatav kare laulu üri. Ikka on need lohed kuidagi ülekülluses Valu paisutatud. Ikka püha punased paistavad kände Liivat nagu pidurõõmude helk, nagu vere ja hävingukuma sajandist sajandisse. Ma ei taha mõelda jõul saare ta teada inimeste taevast pea kohal. Ent silmapiiril Viirestuvad mulle leekidest linna tornid nagu elupuu põlevad oksad. Ent nähtamatuse loodus müürgavad mulle sõjamasinad Tartu teed, mürsuplahvatused, Emajõe rinnatühjad, kiivrikoored, künni vagudel nagu korisevad suund. Ja veel kaugemal kallid kadunud näod. Tuhmunud surmas või aja julmas pigistuses. Kui elupuud raiuti lendasid elavat laastud. Jeiga kild kisendas kirde. Seda peab unustama iga päev müstik sest taamal kerkib linn Emajõe rindadel raadi ja Lemmotsi püha punastel liivadel. Kerkib kevadpäeval noori, tädistab nagu linnupuutalongi noore luuletaja pale. Kurbuseni armas liigutavaltki, ilus kulmud kiirguvad nagu tundlad, õied, olulised kaused. Tumedaid silmakoobastes ööd millegi kose kohinenud kuulama nõib pikkade jalgade all päevad, kui heledat trepi. Seda on hea mõelda maanteel läbi armastatud maa. Inimeste taevani. Viimasel ajal on ankeedid ju väga moodi läinud ikka sirbis ja vasaras loomingus ja igal pool küsitakse ja peaks meie tänasesse juubeli numbrisse kah lülitama, ankeedi aga juubelikohaselt ühe minevikku ankeedi. Nimelt 1930. aastal Loomingu toimetus küsis tervelt realt kirjanikelt mida nad võtaksid kaasa, missugused kirjandusteosed, kui nad peaksid aastaks minema üksildasele saarele. Ja Barbaruse Underi, Sütiste, Tammsaare, Janssoni ankeedivastused, loed Voldemar Panso. Küsimus on niisugune, kui teil mingi saatusliku juhuse läbi tuleks üheks aastaks eraldada muust maailmast. Ja kui teile lubatakse oma üksindusse kaasa võtta neli raamatut millest vähemalt üks oleks eesti kirjanduse toode. Millised oleksid teie poolt valitavad raamatud ja miks? Raske on oletada, et sarnane juhus ja võimalus eraldada üheks aastaks muust maailmast minule kunagi naerataks. Ehk siis, kui mõne kirjandusliku nuuskuri näpunäitel teostuks Kihnu saarele asumisele saatmine vaata Päevaleht number 247929. Ent ankeet oletab eraldumist maailmast. Siis vastaksin puht südamiselt, ei ühtki raamatut, muu üksindusse. Avaksin ainult looduse laia raamatu, kui see võimalik, lööksin lahtise enda kaaned ja kirjutaksin ise raamat milline seni kroonilise ajapuuduse tõttu kirjutamata. Kui aga ankeet siiski soovib, et tingimata peaksin neli raamatut ligi võtma, siis oleksid nad kõik eestikeelsed. Ja nimelt meie viimase aja kõhukamat teosed, tuhkur, hobune, rahu, leiba ja maad. Tõde ja õigus, teine ja puhastustuli. Küsite, miks sellel lihtsalt põhjusel autorid andestagu, et mainid, teoseid kõige lugupidamisemann, kas sisulise laiali valguse, kroonilise monotoonsus ja venimise tõttu normaalsetes oludes end lõpuni lugema sundida ei saa? Aastaks eraldades võiks see katse siiski õnnestuda, on loll vihma ja rõskusküllaseid päevil. Marie Under. Kui ainult aastaks, siis ei võtaks ma kaasa ainustki raamatut, loeksin loodust jutumärkideta. Sest loodetavasti saadab härra Loomingu toimetaja mind ometi ühele ilusale saarele. Aga võtaksin kaasa siiski ühe ja nimelt tühja kaustiku. Johannes Süts. Sellisele romantikaga Ilus detankeedi küsimusele vastaksin esmahetkel ei ühtki raamatut. Saarele jõudes tänaksin issandat uputavast literatuurist kirjanduselukeerisest aastakski välja juhtis. Kui tuleb siis meelde õnnetu Robinson Crusoe, usun, et saatus ei ole ajaliselt üsna täpne, võib-olla anda nii lahke ja pikendab aastakümneks. Ja romantika lahtudest silmad riiulil ning otsustan, esiteks Puškin täielik teoste kogu. Teiseks piibel ühes apokalüptiliste novellidega. Kolmandaks Veeber baldamus leerunud hant puhtervelt, kes sihte. Kõik neli köidet laseksin nobedasti ühte köita. Neljandaks Wiedemanni sõnaraamat. Muidugi oleks suur õnnetus, unustaksin puhta paberi ja pliiatsi ühes taskunoaga. Küsimusele, miks oleks raamatute üldise tutvuse tõttu liigne vastata, ent olgu, Puškini lugedes ei tunne kunagi igavust. Piibli võtaksin kaasa vana idamaa muinaslugude pärast Veeber baldamuse, et ajaloosündmust ei olnud inimeste tegevusega kuidagi ühenduses olla Wiedemanni, et püsivust ja tahet proovida. Anton Hansen Tammsaare. Praegusel silmapilgul Ma ei võtaks anski raamatut üksindusse sest raamatute lugemise asemel kirjutaks ise meeleldi uue raamatu, mis oleks mulle Usum paremaks rahulduseks lohutuseks, kui ükskõik. Keet küsimus on haruldaselt ajakohane. Nüüdisaegse demokraatia võimusuuruste veetlevamaks elutööks on olnud ju meiegi MI sekkamate teisitimõtlejate eraldamine eetilisemasse, kasvatus õhkkonda. Niisiis, kui mind eraldatakse muust maailmast missugune võimalus võrdlemisi tõe nahulik, sest kuigi seni pole võtnud osa aktiivsest poliitilisest elust oleme ometi juba paaril juhul kõige rängemalt eksinud Eesti omariikluse ja iseseisvuse aate vastu julgedes meie mehisest armsast kääbusriigist, organiseerida sportlike huvireise SSSR, röövlite ja bandiitide vabariik mille järeldusel aatilistes isamaalasest mitmed hakanud pidama mind täiesti põhjendatult ja õigesti suurimaks omariikluse vaenlaseks. Sellest arvamisest muide peaks juba küllaldaselt piisama mu eraldamiseks ja millised raamatud võtaks siis küll kaasa? Andrei bar püssituli, Jack Londoni Martin niiden, tärganud shoinimene ja üliinimene ja Gustav suits, kõik on kokku unenägu ja miks neis raamatuis on erilise ulatavusi ja sügavuse omand eilse ja tänase meisterlik kujutamine ja igatsus inimlikuma, elu elukorralduse ning uue elu järele. Kuid kes tagab, et meie vabariigi eeskujulikud vanglate ülemkirjatundja ühte vaest naabli mängijat lubab võtta kaasa neid hirmsaid riigivastaseid raamatuid, enda kristlikku kasvatusasutusse? Mis kirjandusse suhtumisse puutub, siis olid vastajad haruldaselt üksmeelsed, ühtegi raamatut ei tahtnud kaasa võtta. Kui Johannes Mullex Antarktikasse tervelt 10 luges luges üles. Ma arvan, et siiski peaks lööma mõned lehed tagasi ja lugema mõne luuletuse vahepalaks. Helvi Jürisson loeb luuletuse mis ei ole küll Loomingus ilmunud, aga millest ta loodab, et see ilmub loomingusse. Mida ütleksid sina, poeet, kui ühel tunnil nakataks maha ja taevaski hinge peaks kinni. Kui linnad küünitaksid antennide metall-seid kuulmeid eetrisse ja ootaksid kui seisaksid rongide karavanid. Laeva töötuksid ookeanidel ja veoautotki, peatuksid maanteel ning ootaksid. Kui müürsepad paneksid killud käest, lükkaksid mütsid kuklasse ja ootaksid. Kui karjusid, steppides, toetuksid pikkadele keppidele ja ootaksid. Kui kõrbe lämmatavas vaikuses sisataks kaamelivoor ja ajajad, koheldaksid Burnuseid, et paremini kuulda ning ootaksid. Kui neegrikülades peatuksid tamm, tammi lööja käed, mehed istuksid ringi ja naised võtaksid lapsed käekõrvale ning ootaksid. Sest sina, poeet pidid kõnelema. Rutta, see hetk ei kordu, see hetk ei viibi. Sõnad, sõnad mühisevad läbi su pea lõpuni aus olla. Viimse kui mõtte juureni. Sa pole poeet, sa pole keegi, kui nüüd ei kõnele. Ja sa karjata nagu seedis hüüab appi või nagu see, kes käsib rünnakut alustada. Rahvad, vaikige nägude pole veel kunagi vaikinud. Kuulake, kuulake, kuulake. Ei, mitte minna, sest ka mina vaikin kohe. Kuulake häält omaenese sisemusest. Sealt, kust sünnivad teie naeratused ja pisarad. Armsate teelesaatmise ja hilinenud ootamise, et südametunnistus ei unusta. Südametunnistus ei aja segi. Kuulake miljardihäälset koori vaike. Kuulake. Teie laulul on ühised sõnad. Nüüd saab sõna mälestuste heietamiseks omaaegne ja kauaaegne Loomingu toimetaja Johannes Semper. Mälestusi heietama ma ei hakka sellepärast, et et meie programm on väga pikaleveninud, sellepärast ma tahan ühe pisikese päikese pildi on ainult anda sellest murest, mis teinekord toimetajat toimetajal on olnud. Nagu teada, oli kodanlikul ajal kirjanikud üsna kehvas olukorras, elasid enamasti peost suhu ja sellepärast oli kaunis tihti tegemist veksli tega asjadega, mida praegu. Me oleme tuntav. Kui aru tihti tuli siis toimetajal vastu tulla kirjaniku talle, et nende veksli võlgu lühendada või pikendada või nende protsente maksta. Toon ühe ainsa näitaja sellega piirdubki. Tegemist on tuntud luuletaja ja ka Loomingu toimetajaga hilisemast ajast August allega. Ta vajas kord hädapärast raha oma veksli veendumiseks ja lubas käsikirja ära tuua. Järgmiseks päevaks. Muidugi avansse tuli anda mitte toodud käsikirjade eest vaid lubaduste eest ja sedakorda tulin ma talle ka kuidagi vastu. On kaunis kapriisne ega puista värsse. Iga kord küllusesarvest all oli ka 1000 vabandust ette tuua. Et lubatut, luuletused ikka veel päris trükivalmis ei olla. Jäin siis seltsimehe siirast lubadust honorari avansse tasa teha, uskuma aga päevad läksid ja nädalad ja kuud venisid, mis teab. Kutsusin ta maale, kus ma soovitasin. Lubas endale soodsat võimalusi. Nädalaks või paariks minu poole maale kirjutagu nii palju, kui süda lustib. Lõpetagu oma värsside viimistlus, keegi töö teisega. Ühel sügisel vihmasel päeval oligi ta. Maal sai kõrvalmajas omaette toa töötamiseks. Jõge järve ta läheduses ei olnud, mis temas kalameheinstinktid oleks ellu äratanud. Ei näinud teda. Kogu õhtupooliku arvasin, et nüüd on tal sulg tuline kirjutamisest vihmasadu väljas kai meelitanud ümbrust vaatama. Mis siis, õhtu eel ilmus ta äkki nähtavale üleni märg ja õnnest säramas. Olin kindel, et nüüd on ta tõesti toreda toredate värssidega maha saanud. 65 kivi haavapuraviku nisust. Saaki pole mul eluilmas. Ta läks ta tagasi välja ja tõi tuppa suure kartulikorvitäie seeni. Tõesti, saapoli, kadedust, äratavalt suur värsid jäid seekord kirjutamata. Nädal hiljem nägin teda ühel varahommikul Tartus kohvikunurgas üksinda. Ta ütles hommikuti, kui siin veel kedagi pole seal kohvitassi juures midagi ka kirjutada. Ta ulatas mulle mõned luuletused rõõmsa näoga, aga mina olin õnnelik. Kauaaegne sõjajärgne Loomingu ilukirjanduse osakonna juhataja Rudolf Sirge räägib mälestusi Esimene kaastöö katseloomingule. Vist oli see 1920. aasta sügis ilus kuiv värvirikas nagu tihti mehe sügised, oli suvi läbi tööd otsides jaga, tehes ringi, Nipernaadit aru, talveks kooliraha koguda, aga ajad olid kitsad, töö, palgad kehvad, tuli jääda ise õppijaks. Aitasin maal kartuleid võtta ja püüdsin süveneda inglise keele õppimisse. Loodus oli aga nii priiskavalt uhke nii meeleolurikas, et kuidagi ei suutnud toas püsida. Pealegi põdesin ma tol ajal, kui õieti üles tunnistada parajasti vabavärsi tõde. Kõik, mis vähegi liigutas, haaras otsekui sundis muljeid sõnadesse sättima. Niisiis katsusin kuskil põõsa all paberile panna ka midagi, noist lehist pastverelist rohkem ei mäleta. Kuna olin loomingust ainult avaldatavat sellesarnaseid värsijalgu, pistsin oma read ka ümbriku ja saatsin Tartusse Tuglase nimel. Loota ega oodata ei osanud ka midagi. Kuid katsetaja üllatuseks toimetaja täpsuse auks oli vastus kiire ja sõbralik. Vaevalt tulla, seda ise mäletab, tal tuli vastata paljudele. Kuid lühikeses kirjas. Ilusas kirjas tegi ta mulle selgeks, et pakutud ridades on küll meeleolu on värvi, aga puudub keskenduda. Kingitus ei ole veel luulet. Tema kiri seda mäletan tänapäevani lõppes sõnadega, muidu ähvardab vormitus ja laialivalguv, kus see oli öeldud mõtte kohta öeldud nii selgelt ja veenvalt et minu silmad just kavandasid sisu ja vormi vahe. Korrade nägemiseks ei tülitatud tükk aega enam loomingut oma kaaslasel pakkumise katsetega. Alles hulk aega hiljem Semperi toimetajaks olles julgesin uuesti esile ilmuda Nõukogude loomingu käibe kollek. Kohe pärast Tallinna vabastamist. Sügisel hakkasime arendama mõtet loomingu uuesti käima panekust. Kuna olin parajasti Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu teaduslik, tegelikult küll tehniline sekretär, siis kõige muuhulgas tuli minulgi nende kavadega tegeleda. Liiter tollal Pärnu maantee kirjastuse maja kolmandal korrusel. Mäletan ühel novembrikuu laupäeva õhtul pidasime poolpimedas toas, elektrit parajasti ei antud, nagu tihti noil aegadel juhtus. Pidasime juhatuse koosolekut, kus otsustatigi looming uuesti käima panna. Osa võtsid koosolekust liidu esimees August Jakobson, vastutav sekretär, Oskar Burghardt, juhatuse liige ja kunstide valitsuse juhataja Ilvale Semper. Jaan Kärner ja mina. Kõhklemis oli mitmeid, kõigepealt muidugi kaastöö osas raskusi tegime ette paberi- ja trükikodadega, arutati mitmeid võimalusi koos kunstnikega heliloojate loomingut välja anda. Kuid keegi tõstnud üles küsimuse ajakirja nime muutmisest. Olime selles, et looming jääb loominguks, kõik nagu enesestmõistetav, on ühel arvamusel sõjasügisel 1944 kinnitati Loomingu toimetajaks Jaan Kärner asetäitjaks mind. Detsembrikuu läbi oli meil kibedat tegemist, kuni esimese numbri saime välja 45. aasta jaanuaris, niisiis mitu kuud enne suure isamaasõja lõplikku võitu. Tol ajal ei olnud Loomingu toimetusel mingeid oma ruume ega koosseis peale toimetaja ja tema asetäitja. Terve meie asjaajamine käis taskust taskusse ja portfellist portfelli, kusjuures arvepidamine oli kirjastuse. Oleks 51. aastal värbas aga tookord toimetaja August Alle mind uuesti loomingusse. Siis arvati juba Toompeal Kohtu tänaval. Toimetusele oli oma kahe-kolmetoaline tööruum ja ka koosseisud. Looming hakkas minema ülesmäge, tria trükiti nüüd kolm, neli korda enam, kui kodaldaja lõpul Loomingu ühiskondlik kaal ja kasvas tema tähtsus, tõusis. Nõukogude Liidu häälekandjana oli looming saanud täisealiseks igati välja kujunenud kindla imeliseks ajakirjaks mis julgelt võib võistelda teiste rahvaste samataoliste väljaannete nagu, nagu meie auks, jõukusest.