Tere tulemast taas kuulama saadet Klassika-see on imelihtne. Ja täna räägime klassika ja kaasaeg sellisel teemal. Ja mul on hea meel öelda, tere tulemast saatesse, Mihkel Peäske. Tere, Mihkel, sina oled. Kui sind tutvustada temale kuulajaskonnale, kõigepealt ilmselt üks täpne määratlus, on see, et sa oled juba kolmandat põlve flöödimängija ja pedagoog sest sinu õpetaja on olnud sinu isa Raivo. Ja, ja isa Raivo eel on kõndinud tegutsenud vanaisa Elmar ja niimoodi oled sinagi flöödi juurde jõudnud, vist juba väiksest lapsest saati. No täpselt nii see on, kui sa räägid õpetajatest, aga esialgu sai ikka klaveriga pihta hakatud koolis. Et flööti arvati vist nii lihtsaks instrumendiks, et küll seda ikka jõuab. No igal juhul praegu sa oled siis peale õpinguid nii Tallinnas kui ka Saksamaal, Karlsruhe koos abikaasaga ERSO flöödirühma kontsertmeister ja Eesti kindlasti ühe kõige tuntuma uue muusika ansambli, nüüd ansambli üks asutajaliikmeid ja raudvarasid ning peale selle veel muusikateatriakadeemia dotsent, õpetad noori inimesi ka, kas oma pojale juba flööti õpetad. Ei hõbeda pojale jubeda on niisugune väike salaplaan panna ta hoopis fagoti mängima sest. Palju neid peas käisid siin flööti ikka mängima, mahu, väikesesse Eestisse. Noh, põhimõtteliselt ju mahuks, aga, aga muidu kõik vaatavad, et, et ma muid pille ei teagi. Me räägime täna klassikast kaasajast ja katsume teile natukene arusaadavamaks teha seda muusikat, mida heliloojad parasjagu just nüüd kirjutavad. Noh, me teame kõik, et kui kontserdisaali minna ja on seal mõni kaasaegse süvamuusika kontsert, siis palju on neid juhtusid, kus nii-öelda asjasse pühendamata kuulaja ei saa aru, milleks üldse helilooja sellise pala kirjutanud, kui ta ei kõla hästi niimoodi, et teda kõrvale oleks mõnus kuulata. Ja õnneks on küllalt palju ka selliseid heliloojaid, kes on oma nooruse vallatused nii-öelda ära teinud ja siis on leidnud, et kõige mõnusama nii-öelda loominguvabaduse annab ikkagi selline heakõlaline muusika ja ühe sellise palaga me võiksimegi pihta hakata. Nimelt itaalia helilooja Lutsjanoveeria, kes 2003. aastal meie hulgast lahkus, tema on kirjutanud aastakümneid tagasi oma esimesele abikaasale käti berberi mõeldes. Too nimelt on Armeenia päritolu tsükli rahvalaulud ja seal on tsüklit lõpetav. Lugu on aserbaidžaani armastuslaul. Praegu esitab meile metsosopran Yardwarnesse ja kontsert Glebova. Orkestrit juhatab Ricardo Shay. No see oli nüüd selline hea kõrvale kuulata lugu, aga seesama lutsianobeeria on küllalt palju kirjutanud ka muusikat, mida ja vist saab aru ainult selline sügavalt muusikat õppinud inimene. Küllalt palju on ju heliloojad kirjutanud selliseid lugusid, millest vist lõpuni saavad aru ainult nemad ise. Miks nad selliseid lugusid kirjutavad, sina oled sellist kaasaegset muusikat instrumentalistina väga palju mänginud. Ja olen küll väga palju, kaasa arvatud sedasama peerium hilisemast loomingust. Aga kui sa niimoodi küsid, et miks nad seda kirjutavad? Ma arvan, et iga inimene tahab ju kogu aeg murda välja mingisugustest piiridest, eks ole, kus ta juba on selles mõttes muidu, muidu ta ju ei oleks enam selline innovatiivne oma asjades ega ei saa ju jääda kuskile nurka, ikkagi täpselt ühte sama kogu aeg kirjutada. Aga see on tegelikult ju blabla plaamide ajalehed kirjutavad, et tuleb kogu aeg piire ületada, ehk see tähendab seda, et nii-öelda tippintellektuaalid paratamatult lähevad sellise mentaalsusega kaasa ja püüavad ka sedasama asja oma loomingust saavutada. No vaieldamatult, ja kui sa võtad näiteks ütleme mingisuguse suure partituuri ja keerad selle lahti ja valdad igasuguseid erinevaid analüüsitüüpe ja oled ütleme, muusikaliselt ülikõrgelt haritud ja ka muusikaanalüüsi valdkonnas, eks ole, niukene helgem pea siis, et seal tõepoolest igasuguseid seoseid, igasuguseid huvitavaid märkusi, võib-olla mingeid vihjeid kuskile kellelegi loomingule, kas iseendale, varasemale loomingule siis või hoopis mõne teise helilooja loomingule või või ükstapuha mida, eks ole. Et see, see on nagu vilunud silmale eelkõige silmale, kui tal partituuri ees on, on hästi noh, võib-olla hästi võib-olla ka keskmiselt võib-olla ka halvastimõistetav, et see, see vihje, mis sa ütlesid ütlesid, et lõpuni on üks lugu mõistetav ainult heliloojale endale, et, et see, kui osavalt ära peidab kõik oma loomingusse, et siis võib-olla tõesti, aga ma usun, et heliloojad isegi armastavad seda, et nende nii-öelda koode lahti murtakse ja leitakse nende loomingus võib-olla midagi nihukest siis noh, peidetud või või nagu siin juba korduvalt on nimetatud sõna vihje, et siis selliseid asju ma usun, et, et see, see peaks olema vast üks võib-olla üks väike küll tahuke selles nii-öelda sinu kirjeldatud loomemeetodis, et, et inimesed jooksevad saalist välja, kui kuulevad No tegelikult ju isegi Veljo Tormis, kelle muusika on ju väga laiadele rahvahulkadele, ma usun, mõistetav, temagi on öelnud, et mina kirjutasin loo valmis. Las nüüd muusikateadlased uurivad, mis selle loo sees on. Jah, see on jällegi väga hea nii-öelda teema et täitsa kindlasti jagunevad heliloojad suures plaanis kaheks, ühed on need, kes panevad oma emotsioone ja oma mingisuguseid mingisuguseid mitte kindlaks määratud motiivistiku või, või, või mingisuguseid mingisuguseid ühikuid või üksuseid sinna nooti. Vähemalt seda alateadlikult. Ja vot sellistel heliloojatel ongi võib-olla siis hiljem väga huvitav kuulata muusikateadlaste arutlusi nende loomingu kohta, aga vaieldamatult on teine teine külg, räägime ju praegu tegelikult ju väga laiadest piiridest ja praktilised hoomamatutest piiridest on ikkagi need heliloojad, kes teavad nagu viimse pulgani iga iga üksikut asja, mis noodis on ja mida see noot tähendab. Mängime praegu ühe muusika, mille on kirjutanud eesti helilooja Eino Tamberg. See on aaria, mille esitab üks tõeliselt hea oboesolist Kalev kuljus ja teda saadab Merrit Gerretz-Traksmann klaveril. See on minu meelest hea näide sellisest loost, mis algselt nagu põhineb sellisel traditsioonilisel ja kahtlemata nagu Tambergile on omane väga romantilisel muusika tunnetusel. Ütleme lõikaksin vahele nooreldambergil just. Aga kuskilt maalt hakkab nagu selline noh, kuidas öelda meie koolis sinuga ütlesime, et hakkab uss nagu sisse roomama, ehk kaob see tonaalsuse tunnetus ära, et mõtled, et oioi seda kohta nüüd jõule Miiga küll enam laulda ei saa. Eino Tambergi aaria ja esitab Kalev kuljus. Kui teile selline muusika meeldis, siis selle perioodi Eino Tambergi muusikast hea näide on tema ooper Syranoode perserakk, mis on ka rahvusooper Estonia mängukavas ja aeg-ajalt on seda võimalik siis kuulata, vaadata. Aga see oli selline hästi romantiline muusika, 20. sajand on kuidagimoodi siin suurte sõdadega ja mille kõigega veel möödunud. Romantikat on siin nagu vähe järgi jäänud ja sellepärast vist on selles nimetagem teda kunstmuusikaks. Selles kunstmuusikas on ka sedavõrd palju kibestumist ja grotesk ja kõike seda negatiivse väljapaiskamist. Üleelamist on vist nii. Nojah, et kui arvestada seda, et iga Tysoneeriv ehk siis halvakõlaline intervall on juba mingi negatiivse väljendus, siis võib-olla kindlasti isegi ja et kui igal juhul tasuta ütleme selline, selline pingestatud harmoonia ei saavuta ilusat lahendust kuskile, puhtasse kolm kõlasse. Et seda siis kohe negatiivsena võiks võtta. No mina ei tea, ma ei oska öelda, see on ju niivõrd raske on ju, ütleme anda kindel termin negatiivne muusika või negatiivset mõju muusika või positiivselt mõjuv muusika. Et see, see on selline teema, millel ilmselt võib üht ühtpidi nagu lõpmatuseni rääkida, aga teistpidi ei anna ta absoluutselt mitte mingit tulemust, sellepärast et inimene, kes kes kuulab, tõlgitseb seda ikka täpselt nii, nagu ta soovib. Et võib kirjutada väga positiivse külalise muusika, mis samas oma sisult ja olemuselt on ikkagi on selline. No tahaksin tuua ühe näite Šostakovitši, Leningradi sümfoonia, näiteks seal on need niuksed, heroilised teemad ja aga, aga see tegelikult on väänatud sellesse niukene grotesk ja kibestumine selle toonase korr ja valitsejate vastu. Šostakovitši mainin ka teemadele mõtlema, et et ta on kirjutanud sellist muusikat, millest mingis mõttes ma arvan, et me ei taha enam kunagi nii palju aru saada, kui said aru tema kaasaegsed, kes tema ümber elasid ja kes olid selle muusikaga samas ruumis sest see grotesk, see oli, ju väljendus kogu sellele meeletule, hängile ja ajude drillile, mis tookord oli. Me ei taha ju kunagi sellist aega enam tagasi, mis tähendab ühtlasi seda, et me tegelikult ei taha ka tagasi. Kuidas öelda võimalust Šostakovitši muusikat nii palju mõista kui seda tema kaasaegsed No vaieldamatult, me tahame seda mõista, vaieldamatult me tahame, sest me ei taha neid seda ajalugu korrata, eks ole, me ei taha loomulikult seda ajalugu, aga selles mõttes vot see ongi ajaloo unustamine, kui sa unustad selle muusika mõistmise. Ja õnneks on veel praegu riiklik sümfooniaorkestris peadirigendiks Nikolai Aleksejev meier kes seda lihtsalt suurepäraselt seda nii-öelda helikangast lahti rullib ja selle sisu sisu valgustab, küll küll mitte mitte nii, nagu näiteks annaks lahti, lahti mõtestada, või nii nagu ta on näiteks ütleme, Prokofjevi, Pedja ja hunt, eks ole. Aga, aga tegelikult kogu selle, selle Šostakovitši loomingut väga palju oleme mänginud ja varsti-varsti mängime jälle kohe üksikute selliste väikeste märkuste ja väikeste viietena. See on, see on tegelikult see, see maailm on niivõrd pööraselt palju tähenduslik. Et seda me tahame mõista. Vaidlen sulle vastu, kui sa ütled, et me ei taha seda mõista, aga me tahame seda mõista. Me tahame seda mäletada ja me tahame sellest võimalikult hästi aru saada. Eks ma püüan sind jõudumööda irriteerida ka. Ja mu enda kindel arvamus on see, et kui keegi iganes tahab minna sügavuti sellesse mentaliteeti, sellesse surutisse, mis nõukogude ajal valitses siis Šostakovitši märkmed selle kohta, olgugi, et nende autorlus on nagu vaieldav kassa, Šostakovitši ise või on Solomon Volkov või kes iganes ikkagi nad on väga terava pilguga kirja pandud ja, ja nad kõige paremini võtavad kokku selle ütleme, selle jama, mille seemned Pidime elamaks vaieldamatult need on väga head raamatud ja neid tasub ilmtingimata lugeda. Ei jah, päris puhta kullana kindlasti ei saa kõike võtta, aga see on tegelikult ütleme ütleme, sellise ajaloo ajaloost, teadlikule ja ka muusika alusteadlikule inimesele on üsna selge, mis nendes raamatutes on nagu, mis on nagu päris tõeline tõsi ja mis on siis natukene siin niisugust nagu ülesklopitud vahtu sinna kõrvale või? No ei, no vaht on muidugi väga halb sõna tegelikult selle kohta, aga lihtsalt mis, mis nüüd ütleme seal tähendab natuke teises valguses. Me ei hakka teie kaunist pühapäevast päeva sisustama sellise Šostakovitši ülimalt suurest maailmavalust vaevatud muusikaga, aga ikkagi ka siis, kui ta kirjutas näiliselt Luslikumat muusikat, oli selles väga tugev annus groteski. Meie näiteks kuulaks hoopis nõukogude miilitsamarssi ja eksivad Need, kes arvavad, et nõukogude helilooja Šostakovitši kirjutas selle truu alamlikult kummardades Nõukogude miilitsa poolt poole ja puhta südamega. Oh ei, kaugeltki mitte, et tal oli kahtlemata omarjugas varuks mõnikord sellistest Šostakovitši rõngastest, tema lähemad sõbrad teadsid, mõnikord teadis ta ainult ise nendest aga selle loo puhul on küll täiesti kindel, et oli oma nii-öelda topeltmoraal, et üks asi oli, kuidas Šostakovitši selle valitsevale režiimile välja pakkus ja kuidas reziim seda võttis. Aga teine asi, kuidas Šostakovitši mõnikord kibedamad mõnikord vähem natuke omamoodi naeru pidas ja mis sellise tegelik sõnum, mis ta selle loo sisse pani, niisiis tervitas Nõukogude miilitsale sellepärast, et nendegi viu koos mardipäev aga on tulemas. See oli siis Šostakovitši, kellest 20. sajandi muusika tutvustamisel ei pääse üle ega ümber. Aga mis me siin ümber sellise pudru ikka keerutame, läheme kohe nii-öelda härjal lõvist haarama ja mängime sellist muusikat, mida mulle ausalt öelda meeldib aeg-ajalt kuulata. Aga, ja ma täiesti usun ja olen näinud, et päris paljud inimesed tembeldavad momentaalselt kole muusikaks. Ja aastakümneid tagasi siis, kui Šostakovitši veel valitseva ideoloogiaga pahuksis oli tembeldati seda kodanliku formalismiks. Magnus limperi on kaheldamatult Soome üks kõige tuntumaid heliloojaid. Rahvusvaheliselt väga tunnustatud ja nüüd ansambel, kus sinagi kaasa teed, on ühe tema loo ette kandnud. Selle pealkiri on rületi Trox. Noh, eesti keeles võiks olla kuidagi suhestatud kaljud või midagi sellist. Räägi, mis mõttega seda lugu peaks kuulama, kuidas selle loo sisse minna? No tõenäoliselt me ei oska täpselt aimata, mida helilooja, sest kui te seda lugu kirjutas, aga kui sina selle loo ettekandmise juures olid, siis kuidas seda lugu nagu vastu võtma peaks? Inimene, kes, kellel ei ole seda partituuri käepäraste, kellel ei ole muusikalist kõrgemat haridust, seda teoreetiliselt analüüsida. Inimene, kellel ei ole muusikalist kõrgemat haridust ja kui ta läheb kuulama nüüd ütleme üsna varsti kõlama hakkavad Magnus Lindberi või siis näiteks ka Mozarti või Beethoveni muusikat, ta võtab seda ikkagi täpselt samamoodi, just nimelt tänu sellele, et, et temal ei ole seda muusikalist kõrgemat haridust ja ja ta ei peagi seda lugu kuulama, nii nagu ütleme, kuulad seda sina või kuulan mina või kuulab keegi, keegi teadlane või teoreetik või, või tema kuulab täpselt nii nagu ma kujutan ette, et helilooja nagu lugu kirja pannes tahab, et see meeldiks. Aga siis võiks ju öelda ka sedamoodi, et ütleme sel ajal, kui proletaarlased olid nii-öelda ühiskonna valitsev klass, siis ju öeldigi, et vot see helilooja ja tema, see konkreetne muusika on nii ülbe, et teda ei huvitagi masside arvamust. See ajastu muidugi dikteeris, mida tuleb öelda, aga vaieldamatult praegu ma arvan, et seesama nii-öelda proletaarne klass, eks ole, kes kes tookord oli nagu või toona oli selline ülistatud on praegu ikkagi täpselt samasugune proletaarlased, ainult Ma ei ole sedamoodi ülistatud. Aga tule nüüd ruttu selle poliitika juurest tagasi tulema ikkagi sinna kontsert saadi poole peale ja mina arvan, et see, see kõrv, mis võtab vastu ükskõik millist muusikat on ikkagi seotud selle inimese eelkõige inimeses südamega ja võib-olla alles siis hiljem natukene ajudega. Et kui see, kui süda avali, siis ei tohiks olla probleeme või ei hakka nagu sügelema selle tooli peale, tahaks saali ukse enda selja tagant kinni panna. Aga mis puutub nüüd tollesse Clintoni teosesse, siis no lihtsalt väikese remargi korras, kas ma ütleks, et tihtipeale vaata uut muusikat interpreteerides? Kuna ma seda olen ikkagi üksjagu mänginud, siis ma võin sulle nüüd ka välja öelda niimoodi, et kui see muusika on, on nagu suhteliselt lihtsalt kirja pandud. Ehkki selle selle esitamise visele mängimisega ka nagu sihukest sportlikku huvi, et kas ma nüüd saan selle kolossaalselt raske partiiga maha või ei saa. Ja kui partii on nagu lihtne ja muusikaga tehakse väga palju proovi vaat siis on niisugune. Selle protsessi sees olles on niisugune tunne, et nagu mu hea kolleeg ütleb, et töömoraal hakkab nagu alla minema, et kui sul endal nagu ei ole suurt midagi teha ja siis hakkab pea igasuguseid mõtteid vaaritama ja siis nii-öelda ajud lähevad linna peale. Ja selle, selle ettevalmistusprotsessi käik iseenesest otsustab siis nagu selle muusika kvaliteedi, mis muidugi sugugi õige pole. Sest kui või näiteks, kas niimoodi, et ideaalilähedaselt võiks ju see nii isegi olla, et muusikud valmistavad oma partii kodus ette, Sist tullakse, proovi, tehakse proov, siis see on tõepoolest huvitav, eks ole, kuulad esma esmakordselt neid kooskõlasid asju kõike ja siis kohe kontsert ära, vot siis oleks hästi mõnus. Aga noh, tihtipeale see oma partii õppimine sõltuvalt muusika keerukusest ka muidugi ei aita, peab ikka koos ka proovi tegema. Nii et mis ma selle pika jutuga tahan öelda. Et selle nii-öelda siis sinu kriteeriumite järgi kolemuusika esitamise juures tegelikult mängib Pärkimis Ma lihtsalt rolli ettevalmistusprotsess, kui selline, see tähendab siis prooviperiood, ütleme aga nüüd selle jälle kolmandat korda lintori teose juurde tagasi tulles oli mul hea võimalus, kuna mina pidin selles loos istuma ainult seda esitati niimoodi, et kaks pianisti kaks löökpillimängijat oma Ärge nüüd solvuge köögis, võib öelda, ma tahtsin oma kulude juures ja siiski klaveri mõlemal paberi peale oli sämpler. Ja mina keerasin ainult Semperi nuppu pildid, siis mängisid aeg-ajalt klaveri peale, aeg-ajalt siis selle sämpleri peal. Ja kuna šampleri nupu keeramine poolest üks väga lihtne asi, mul oli noot ees, ma vaatasin noodist ja siis muudkui vahetasin neid shamperi programme, siis mina ei pidanud proovis olema, vaid tulingi praktiliselt kontserdile, tulin peale. Ja see lugu on muidugi vat, ütleme nende klaverilöökpillipartiid on nüüd tõeliselt vat siuksed, nagu, nagu sihuke sport. Et kas saan hakkama või ei saa, kas hüppan üle oma teibaga üle vaid ja palju hüpatakse kuus või seitse meetrit või mis nad hüppavad, et kas ma nüüd saan sellest üle või ma ei saa. Ja see muidugi vajutab oma pitseri, mida rohkem seal tööd on, seda tavaliselt rohkem sulle see lugu siis nagu meeldima hakkab ka. Ja kui sa tunnetad oma panust selle juurde ja mina nagu öeldud, kuulasin, eks ole nii-öelda kõrvalseisja pilguga vahetades aeg-ajalt ainult programme selles sämpleris. Miks ma selle loo nagu täna siin kaasa võitsin, kindlasti tahtsin, et seda ehitatakse, on see, et kuivõrd orgaaniliselt uskumatu uskumatu kergusega kõlavad koos elektroonilised helid mis on sõna otseses mõttes see samane süntesaator või sample või, või see, see nii-öelda see digitaalne pool ja siis naturaalne pool kaal, helid ütleme, mis tulevad klaverist ja siis kõikvõimalikest nendest erinevatest löökpillidest kui ilusti ja kui, kui jah, nagu öeldud, naturaalselt nad teineteisega kokku kõlavad kuulama. No Mihkel, me kuulasime selle ära, aga sa, ma usun, kujutad ette, et võib-olla ikka täiesti inimesi, kes ütlevad, et küll oli ikka jube kuulata küll. Ja siis siis tahaks, tahaks sellele sellele inimesele kaugeltki mitte kallale minna, eks ole. Aga ma tahaks teda siis nagu. Sa oled tolerantne muusika, eks ole, sa tahate hoiused inimest harida, eks ole, et ta saaks rohkem aru. Ja ma tahtsin just kirjeldada seda protsessi, ma siis oleks, võtaks hea meelega näiteks ütleme noh, Beethoveni viienda sümfoonia ja paneks ta seda Beethoveni viiendat sümfooniat kuulama ja siis tahaks ta käest küsida, et mis, mis selles Beethoveni siis esiteks, kas meeldib ja kui meeldib, et siis ta kirjeldaks nagu seda vahet. Et mind huvitaks kuulata inimese arvamust, kes kriteerib siis ütleme, Beethoveni muusika heaks, Lindberghi muusika halvaks või siis nagu ütleme, täpsem olla siis, et ilusaks ja koledad Aga vaata, me saame maailmast aru ikkagi selle piires, kuidas meil haridus nagu on, eks ole. Et kui me oleme näiteks kooliprogrammi raames omandanute jõule nii käemärkidega ka, eks ole, siis laulamegi Beethoven järgi jorra ja rohkem ei olegi, võib lõppeda. Või on, see, on see, see jama, eks ole, see jama, sellepärast koolipink pärsib seda loovust. Sest vaata, kui me võtame sellesama Lindberghi teose ja lähme näiteks Aafrikasse ja kogume Aafrikast seltskonna inimesi kokku ja paneme, paneme selle, vaata see, see tegelikult oli seal väga nüüd sees, eks ole. Ja paneme sellisele inimesele selle nii-öelda öeldakse vist noh, võib nina ette panna, et kõrvade kõrvadesse sellesama lõigu ütleme Linbergi teosest siis mina ei ole sugugi nii väga kindel, et nende inimeste jalge jaka seal niimoodi vaikselt sambad kaasa tatsuma ja kuskilt ei tooda välja trummid ja ei panda panda väike oma rütmi sinna kõrvale põrisema. Et ma arvan, et see, see oli ka suuresti nii, nagu te ütlesite, eks ole, oma selle jora suuresti nii-öelda raamidesse surutud on see õhtumaade muusika selline pingeline õpetus. Mitte et ma jumala pärast ütleks, et see on mittevajalik loomulikult meie keskkonnas äärmiselt hädavajalik tunda. Aga just nimelt neid telgitaguseid ja kõiki-kõiki sääraseid asju. Ja ei mina ei. Ma olen täitsa kindel, et on, inimesed jagunevad kindlasti kahte leeri, ühed ütlevad, et noh, tõepoolest tõepoolest imelik. Aga on kindlasti selliseid inimesi, kelle nagu sa ütlesid, et lokaatorid võtavad säärasest muusikast välja ilmselt selle noh, mis puudutab, puudutab minu südant, näiteks, kui ma kuulan seda või siis ka kellegi teise või siis ka nagu sinu, nagu sa ütlesid. Et, et see aeg-ajalt harrastavad sellise muusika kuulamist. Ja täiesti järjekindlalt, aga kuulame ühte sellist lugu, mis on eesti muusikas vaieldamatult kaasaegse muusika klassika. Jaan Räätsa. Ma arvan küll, et üks kõige tuntum lugu Kontsert kammerorkestrile, sealt esimene osa allegro ja 1962. aastal on see salvestus tehtud, kus Eesti raadiokaamera orkestrit juhatab, noor Neeme Järvi. See oli siis esimene osa Jaan Räätsa kontserdist kammerorkestrile Neeme Järvi dirigeerimisel ja Eesti Raadio kammerorkestri esitatuna oma stiili. Minu meelest oli see puhas neoklassitsism, üks nendest paljudest hismidest mis suuresti on 20. sajandil pihta hakanud Igor Stravinski eest. Aga istme oli ka päris palju. Seal oli Ale atoorik. K A Le on täring. Kuidas muusika kirjutamine käib või selle esitamine? Ja see Ale atoorika tegelikult sellel on täitsa naljakas tagapõhitäring. Üks ladina ladinavorme, millesse atoorika tuleb, ongi mängurlus. Ma ei ole ladina keeles nii koduselt. Ma tahaksin öelda selle tüve aga ilmselt mingi Alejatooris või mingi selline ta on ja see tähendab mängurlust sõna otseses mõttes. Teised teisest otsast on ta erinevates erinevates keeltes tähendab ta ikkagi seda nagu suva, juhuslikkuse printsiipi. Ja see tähendab seda, et kui nagu pillimeestele partiid ees siis nad noh, nii-öelda saavad täringut visata ja otsustada ükskord ühtemoodi, teinekord teistmoodi, millal nad oma lõigu ette kannavad? Ja mis järjekorras ja aga eelkõige on ikkagi see nagu nooti kirjutatud see improvisatoorne element või see graafiline noodipilt ja tihtipeale tihtipeale jah, see no teine üleüldse välja, nii nagu me oleme harjunud. Et on viiulivõtja viis joont Ale toores muusikas, tihtipeale me näemegi nihukest nihukest valget lehte, kus on mingisugused plekid ja kriipsukest konksukesed ja mingid asjad, mille siis see nii-öelda väike kribu, mis sinna kirjutatud on, eks ole, kannab mingisugust siis erinevat erinevat tähendust, et mida siis peaks nagu tegema selle sellel printsiibil siis juhtubki, ütleme, nii see lugu mitte mitte lugu ei saa valmis, vaid lugu juhtuks. Ja see tähendab siis ka seda, et ütleme, poole ruutsentimeetri suurune tindiplekk seal partituuris tähendab ühel heliloojal ühte asja, teisel hoopis teist. Vaieldamatult vaieldamatult tänapäevaseks on välja kujunenud mingisuguseid teatavad, kindlad tegid ja mida, mida loomulikult noh, meie ajal polnudki võimalik koolis õppida, sellepärast et need ei olnud veel tekkinud. Aga on üks, õigemini mitte üks, vaid siukest mittu muusikalist kirjakeelt, mis siis tähistavad igasuguseid erinevaid kaasaegseid mänguvõtteid. Ja enamasti heliloojad muidugi kirjutavad ka oma partituuri esimesele leheküljele pealkirja ja teisele leheküljele siis lahtiseletused, et mismoodi ta näeb ühte või teist mänguvõtet või kuuleb seda. Nagu öeldud, neid Isme stiilivõimalusi on väga palju 20. sajandil saanud ja eks iga helilooja katsub mingit sellist oma kompositsiooni tehnikat järgida ja nagu siin on Arvo Pärdi või ka Erkki-Sven Tüüri kogemus näidanud neid ka üsna tihti vahetatakse, arendatakse mingis hoopis uues suunas. Aga üks kõige tuntumaid istme, mis kahtlemata eesti muusikas on üliväga olulisel kohal, on minimalism. Ja, ja noh, siin võib palju autorid tuua, aga ütleme üks kaheldamatult andekamaid heliloojaid 20.-st sajandist on Lepo Sumera ja tema eks tuntumaid lugusid on pala aastast 1981 seeaa. Alguses näiliselt selline lugu, mis on kahtlemata heakõlaline, eks ole, see allub teatud helistikulisusele, aga, ja seda arendatakse selliseks mikropolüfoonia, eks. Nii et seda materjali, mis ta seal välja pakub, seda saadavad igasugused tämbrilised ja muud klastrid, mis tähendavad siis sellist suurt hulka noote hunnikus. Ja lähed just ja, ja siis see motiiv, mis ta välja pakub, see varieerub järjekindlalt ja aeglaselt, et, et seal kogu aeg tuleb sellesse motiivi, üks noot jälle juurde, järgmisel korral mängimisel veel üks kord nooti juurde. Et selline muutumine kogu aeg nagu toimub ja noh, ütleme minimalismi selline põhiline nii-öelda tunnusjoon ongi see, et väikesest muusikalisest motiivist katsutakse võimalikult palju välja arendada. Niisiis pala aastast 1981 heliloojaks. Sumera ja siin tasub kindlasti veel tähelepanelikult kuulata neid rütmi, faktuuride lõikumisi. Pala aastast 1981 on Lepo Sumera kahtlemata üks kõige tuntumaid lugusid ja tema tütar Kadri-Ann Sumera on kindlasti selline inimene kes rohkem kui keegi teine interbrittidest suudab tabada seda, kuidas ta isa mõtles, kui ta ühte või teist lugu kirjutas. Aga ilmselt tundub, kui nagu resümeerida, et ikkagi esiteks, ilu on loomulikult vaataja silmades ja teiseks et iga inimene saab endale jätta selle võimaluse oma maailmapilti avardada ja hakata aru saama mõnest sellisest tahust, ütleme siis näiteks muusikas, millest ta võib-olla parem aru ei saanud ja selleks tuleb lihtsalt asjasse pühendada. Ja kui sa siis nagu sellele muusikale lähemale lähed, siis selgub, et see ei olegi nii väga kolemuusika, seal on oma mingisugused printsiibid, oma teatud ilukriteeriumid. Ja see on nagu vist küünal, et ta paistab kaugele, aga ta soojendab ainult neid, kes tema lähedal tõesti on availusti öeldud. Väga ilusti öeldud. Aga nüüd, kui siin minimalismi muusikaga jätkata ja, ja jäta kõlama saate viimane lugu siis no kahtlematult tänapäevaseks kõige tuntumaid heliloojaid on Philip klaas ja eks temalt on ju väga palju tuntumaid lugusid ka, aga mulle meeldib millegipärast see laul number neli tema Heido poksi nimeliselt albumilt. Mis on sellise taustaga, et tuntud piitnikute generatsiooni kirjaniku häälen Kinsburgi eluga kaaslasel Pieter Orlovskil, kes on siis vene vürstisoost. Aga eks nad kõik elasid seal orgis. Piiteril oli 29. sünnipäev ja siis sõbrad talle siis kinkisidki sellise laulu, mille häälen Kitzberg ise on ka natuke sisse lugenud, soovib selle lõpus häpibeffteid diabeedi. Siit tuleb siis laulbitrallowskile ja meie lõpetame koos Mihkel peaski ka selle saate, kus me rääkisime klassikast kaasajast ja loodetavast. Suutsime natukene kergitada saladuskatet sellelt muusikalt, mis võib olla esimesel hetkel, ei ole nii arusaadav, mihkel ütle sina ka oma lõbusena. Sa nimetad siin kogu aeg ikka sellest või räägid sellest arusaamisest ja nimetatud kogu aeg, seda? Muidugi jõululik aktiivsus on tohutult oluline muusika juures muusika, kommunikatiivsus, see hakkab juba sarnanema ka mingitele sellistele väljenditele paradigma ja nii. Aga ma tahaks ikka ütelda jah, saate lõpetuseks, mis mitte. Meie eelpool mainitud peadirigendi Aleksejevi sõnad, ära kuula muusikat mõistusega, kuula muusikat südamega. Siis ei ole sul vajagi aru saada sellest. Kuulake muusikat südamega. Kohtumiseni. Eni. Leskveed. Maitsee püssi.