Keelesäuts. Küsimus, kas koolis ei püüta mitte liiga palju, on ta teadmisi, mis ununevad, ega vii lõppkokkuvõttes torkuseni on keeruline. Ja mul ei olegi plaanis üritada seda siin kahe minuti jooksul ära vastata. Räägin vaid kahest emakeeleõpetusse puutuvast seigast. Paljud, kelle kooli, kas ta on möödunud paar teist või ka paarkümmend aastat, mäletavad lauset, kas kõrtsis ei käi eesti keele tundidest. Mõnele meenub ka eksam kodus sütit. Eriti hea mäluga inimesed teavad öelda veel, et tuleb tige peni ja uriseb paranes ainult, et mida nende lausetega peale tuli hakata? Need peaksid olema abiks lühikese mitmuse osastava moodustamisel. Näiteks kui tekib küsimus, kas õige on Pärne, võid Pärni või pärnu õigenberni aga oma tehniliste lausete abil tulemuseni jõuda, peavad olema veel mõned teadmised. Ja siin on mitu etappi. Selle aja jooksul jõuab õige vormi juba kolm korda õigekeelsussõnastikust järele vaadata. Ja teine jutt, rahvasuus ringleb mitu vääraru saama, mis arvatakse olevat eesti kirjakeele reeglid. Näiteks perekonnanimesid ei tohi käänata? Ei ole sellist reeglit, ei olnud ka 10 20 aastat tagasi. Kuidas ei ole, öeldakse mulle minu eesti keele õpetaja just niimoodi, õpetus on tõsi, et teadmised võivad ununeda ja mõni asi koolitunnist hoopis valesti meelde jääda. Üks põhiline teadmine, mille õpe peaks lõpuks omandama, on see, et tema teadmised ei ole kunagi ammendavad. Mälu võib alt vedada ja muidugi ka see, kuidas oma teadmisi värskendada, kust järele vaadata või küsida. Tundub lihtne küll, selle võiks ju kohe esimeses klassis selgeks teha. Konks on aga selles, et selle torkuseni, sest mis muu see on, jõutakse ikka alles siis, kui on omandatud piisav hulk teadmisi.