Tere, stuudios on maris Johannes. Täna räägime inimestega, kelle igapäevane töö on keelt õpetada või õppida. Jutud on salvestatud Tartu ülikooli keelekeskuses, mis asub täna ajaloolises majas uues anatoomikumis. Seal, kus kunagi lahati inimkeha, lahatakse täna tema keelt. 24. novembril tähistas keelekeskus oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Tänase saate intervjuud on pärit sellest päevast. Kuulete kõnelemas ühte õpetajat Jaapanis ja teist koreast ning tudengite Eestist. Aga kõigepealt pisut Tartu Ülikooli keelekeskuse argipäevast ja ideoloogiast. Keelekeskuse juhataja Ilona Tragel. Kui mitut keelt peaks või võiks osata tänapäeva ülikooli lõpetaja kolme ikka lisaks oma emakeelele, kui palju keelekeskuses keeli õppida saab, täna saab sel semestril viitteist keelt õppida. Inglise keelt õpitakse palju ja saksa keelt, aga ka hispaania keel on väga populaarne Itaalia, Rootsi, kõik need on niisugused keeled, kuhu kõik soovijad ei pääsegi. Ülikoolil on soliidsed, vanust ja emakeelsel. Ülikoolil on soliidne vanus. Miks me räägime praegu, et keelekeskus on saanud 15 aastased? Mida see tähendab? See on lihtsalt hästi ühes teatud staatuses struktuuriüksuse nimelt filosoofiateaduskonna allüksuse vanus, enne seda oli võõrkeelte kateeder. Seal õpetati vene keelt, saksa keelt, Inglise keelt, prantsuse keelt just ka siis mitte ainult filoloogidele, vaid kõigile. Tegelikult on ju õpetatud ülikooli loomisest peale võõrkeeli võõrkeeles. Aga see on jah, niisugune teatud struktuuriüksuse sünnipäev meie selle sünnipäevaga seoses avasime ka oma õppejõudude publikatsioonide näituse Ülikooli raamatukogus mis on veel kaheksanda detsembrini üleval seal ja, ja seal on ka näha, et, et kui palju tegelikult meie õpetajad esiteks annavad ise välja õpikuid, sõnastikke, muid erinevaid õppematerjale teaduste veel sinna juurde. Et palju ja see üks põhjus on muidugi see, et näiteks need erikursused, erialakeele kursused vajavad spetsiifilist mate oli, mida ei ole alati saada, milline õpetaja on parim, kas see, kes räägib võõrkeelt või see, kes räägib emakeelt ja õpetab oma emakeelt, siis võõrkeeli Nendele tudengitele, mulle on meeldinud nii, et kui algkursust annab inimene, kes oskab hästi küll seda keelt, mida ta õpib, aga ta oskab ka väga hästi minu emakeelt, õpilase emakeelt, et siis võib-olla pigem selline, kes on õppinud selle keele selgeks. Kui üliõpilane või keeleõpilane on juba edasijõudnud, siis minu meelest võiks olla talõpetaja, kes õpetab oma emakeelt. See on, on ka tegelikult ikka maailmas üsna levinud seisukoht üldse keele õppimise puhul. Aga üldse õpetaja isiksuse roll alati väga suur ja ma arvan, et siin ka kuulajaja, meiega võime meenutada oma keele õpetajaid, et missugused nad on olnud koolis juba ja ja kõrgkoolis. Et see on, on väga tähtis. Õpetaja peab olema näitleja ja tsirkuseartist ja teadlane ja siis veel kõik õpetaja suure tähega, kõik ühes isikus. Ja, ja veel tänapäeval peab lisaks õpetaja olema tehnik. Sest kõik see kaasaegne tehnika, mis meile on antud, see tegelikult ka keele õpetajale esitab väga suuri nõudmisi, ta peab valdama paljusid, paljusid erinevaid seadmeid ja rääkimata muidugi arvutioskusest väga kõrgel tasemel ja, ja nii edasi tee oma keelekeskuse 15. sünnipäeva puhul demonstreerisid kõigile huvilistele neid tehnilisi võimalusi ja ja kõikvõimalike testimisi, rääkimisi, kuulamisi, siis tekkiski see mõte. Vaata äkki õpetaja kaob selle tehnikamöllu sisse või arvuti tihti mängude sisse nagu ära ka enamasti on ju niimoodi, et kui üliõpilastele selline kõige tavalisem ühe keele kursuse tihedus on nii, et nad käivad kaks korda nädalas aga kaks akadeemilist tundi siis enamasti see on korraldatud nii et ükskord sellest on siis näiteks selles keelestuudios ja teinekord on seen tavaline tund. Aga teine küsimus on see, et noh, nagu me oma elu peale mõtleme, et et selline noh, isegi 10 aasta tagune õppimise viis ja ja kuidas me olime harjunud õppima sellises klassikalises loengu vormis või seminari vormis ikka rohkem ainult rääkima siis kõik meie elu tegelikult need masinad on ümber meie igal pool ja ja, ja ega me ei pääse neist kuhugi, et ilmselt ka meie enda taluvuse ja eriti nooremate inimene selline masinate taluvuse aste, et et see on juba teistsugune, kuigi mul on vahel siiski kurb, kui ma mõtlen seda, et ma ei saa ülikoolis suhelda näiteks õppejõuga, vaid klikin faili peale ja hakkabki õpetaja minuga rääkima ja siis klikin ta kinni ja inimlik tasand läheb kaduma. Noh, ülikoolis on kahju, kaht tüüpi kursuse osa on tõesti sellised, kui me nüüd räägime mitte ainult keelekeskusest, vaid laiemalt erikoolist ka, mis on, ongi puhtalt veebipõhised, see tähendab tõesti seda, et heal juhul seal näed õppejõupilti seal kusagil, eks ole, ta aga teised on need, mis on osaliselt veebipõhised, see tähendab seda, et selliseid asju Sa oled näiteks nagu sõnad, mida keeletunnis väga lihtsalt võib anda loendit. Tänasest need sõnad ikka on iseõppimiseks, ega õpetaja tunnis neid sõnu selgeks ikka tegelikult õpetada ei suuda, õppima peab õpilane ise, et mingisuguste sõnaloendite jagamine niimoodi veebis, sealt või failidena seda. Ma leian, et see on päris kasulik, iga inimene oskab mingit suhtluskeelt, aga teine asi on see erialakeel, kuidas te olete oma keeleõpetajatega need erialad ära jaganud. No see on selline väga demokraatlik põhimõte, et kellele, mis on lähedasem tundunud. Selline spetsialiseerumine on vajalik ja on küll vajalik. Jah, sest erialakeel ikkagi noh, ma ise vaatan, ma küll arvan, et ma inglise keelt ikka kuigi palju oskan ja oma erialakeeleteadust üsna vabalt, aga kui ma vaatan näiteks, mida meie inglise keele õpetajad õpetavad arstidele mõeldud erialakeeles, siis noh, ma ei saa sellest mitte midagi aru. Kindlasti see on vajalik. Jätkame eestikeelset vestlust ja partneriks korea noormees. Kohe kui lippetama bullakeelne Poola keelte õppisite Koreas Aga ka läti ja leedu keelt, te oskate? Ahaa, korea mütoloogias leedu keeles ja millal te kirjutate Korea mütoloogiast eesti keeles? Rahvaluuleteadlasena kui te võrdlete Baltimaid, Baltimaid omavahel ja seda korea rahvaluule, kas siis kas saab ka midagi ühist nagu välja tuua paari lausega võib-olla visandate? Nüüd räägime sellest, et õpetajate, Tartu Ülikoolis ka korea keelt enne me rääkisime sellest, et te ise kirjutate doktoritööd. Palju teil on õpilasi korea keelt õppimas, täna Tartu Ülikoolis. Taru mega suur huvi, nagu mul oli suur huvi pädi taignast, siis aga ei ole veega palju suhetes Burja ja Eesti vähe siis ei ole. Ja hästi õpivad väga kiiresti ja me uskame mõned laused rääkida korea keeles. Ma arvan, et kui nad nüüd lähevad kurjasse Kui te nüüd ise meenutate oma eesti keele õppimist, siis mis teile oli nagu eesti keele omandamisel kõige raskem või keerulisem või millega te kõige rohkem nagu piike murdsite? Aru saada välismaalasel, millal te töö valmis peab saama, minu juhendaja on see villu palk. Rahvaluuleteadlane ja minu doktoritöö peaks olema valmis juba süveni suveks kaitstud. Klassikalise ülikoolihariduse juurte kuulub ka ladina keele oskus. Kuidas tänapäeval selle surnud keelega lugu on? Ilona Tragel. Ei, ladina keelt ikka õpivad, teised ka arstid õpivadki seda väga nigelalt. Praegu tavaline keele kursus on üldiselt neli ainepunkti siis Ta arstiteaduskonnas enamus üliõpilasi õpib 1,5 ainepunktist, mis on tegelikult täielik köömes, tähendab tõenäoliselt seda, et nad suudavad pähe õppida mõned väljendid, aga filoloogid õpivad ladina keelt ja meil on väga-väga-väga head ladina keele õpetajad, kes kasutavad täiesti uut uut metoodikat ladina keele õpetamisel. Ei lähenes sellele kui surnud keelele, mida mitte keegi räägi, vaid vaid tunnis on näiteks vestluse ülesanded. Üliõpilased vestlevad omavahel ladina keeles, kes on teekeelekeskuse suurim sõber, on see filoloogiatudeng, kui vaadata numbreid, siis jah, võib öelda, et umbes veerand üliõpilasi, kes keelekeskuses keeli õpib, on filosoofiateaduskonnast teisest küljest jälle võib öelda, et need, kes tulevad lihtsalt ilmselt siirast huvist keele vastu, neid on, on kõigis teaduskondades, nii et ma arvan, et meie suurim sõber on keelehuviline üliõpilane, kes tuleb ja tahab õppida huvitavaid keeli, näit kas lisaks sellele, mis talle kohustuslik on, et meil on, me oleme rõõmsad ukraina keele ja korea keele üliõpilaste üle, kes küllap väga erinevatel põhjustel neid keeli viivad ja, ja see on tore, et me saame hoida paljusid keeli oma programmis see rikastab, ma arvan. Ja kõige ja lisaks veel eesti keelt ka, sest et iga võõrkeel, mida sa oskad, rikastab ka sinu emakeelt, selles olen ma täiesti kindel. Kas selliste markantsete Polu plaatide nagu näiteks Bent nurme, kuna aeg on ümber, et üks inimene õpetab väga mitut keelt, et kahtekümmet, keelt meil tõesti keegi õpetanud. Kahe keele õpetajaid on palju, õpetavad näiteks inglise keelt ja rootsi keelt või inglise keelt ja itaalia keelt. See ei ole väga, väga ebaharilik. Aga kahtekümmend, keelt, külmit ja see, mida tänapäeval keeleoskus ikkagi, mida me ette kujutame, mis keeleoskus on, see on ikkagi eelkõige selles keeles suhtlemise oskus. Et see lugemine, mida on tegelikult lihtsam niimoodi omandada, et sa omandad selle spetsiifilise osaoskuse lugemise kirjalikust, tekstist arusaamise, see ei ole enam üliõpilaste ka peaeesmärk, me ei saa ehitada kursust üles niimoodi et meil on õpetaja, kes seda keelt tegelikult ei räägi, ta oskab õpetada üliõpilased selles keeles lugema. Ma arvan, see ei ole enam tänapäeva vajadus. Me tegime üliõpilaste seas võitluse ka, kus nad ütlesid, kahetses suhtlemine. Selles keeles on ikka peaeesmärke nende motivatsioon, miks nad seda keelt õppima tulevad? Jaapanlanna Emiliano pakub omapärast rohelist vahuteed ja õpetab kimanos pabernukke voltima. Seda kõike saadab sundimatu eestikeelne jutuvada. Jaapanlanna eesti sõnavara annab silmad ette nii mõnelegi kidakeelsele eestikeelsele. Eesnimi on mul eri ja perekonnanimi ja no ma olen Tartu ülikooli jaapani keele õpetaja ja kui pikk on teie eesti keeles taas alustasin 1991. aastal, nii et juba 15 aastat olen päris task. Ema hakkasin Jaapanis, noh, kuidas õpitakse Jaapanis eesti keelt? Kuidas praegu upitas ja seda ma ei tea, aga tookord oli selline. Intensiivkursus korraldati minu teada on see seni esimene ja viimane ka on olnud ainus olnud inteid eesti keele intensiivkursus. Õpetaja oli teil eestlane, üks eestlane ja üks jaapanlane, eestlasele tundub jaapani keele puhul noh, esimene takistus, see ei tunne nagu tähti ei tunne nagu hieroglüüfe ära ei oska nagu kirja, mis on jaapanlase jaoks eesti keele õppimisel kõige suurem takistus. No oleneb vast ikka sellest, mis, mis etappi sai parasjagu olemas. Kui me alustasime, siis koostati ikka väike eesti jaapanisõnastik ka. Aga kui päris korraliku selle sõna sõnaraamatut ei ole, siis on ikka raske. Kui edasi oled juba harjunud eesti keeles lugema, siis on võib-olla see, et edasijõudnutele on õpikuid vähe. Kuidas selle keele õpetamisega siis alustate, hakatagi neid tähti, õppi, täpselt sildkirjaga? Kõnekeeles suhtlemisega on nii, et algata õppivate kõigepealt kirjakeele standardkelk, mis kõnekeeles päris erineb paljudel õpilasi on praegu nelja rühma, pealkirjas on neid 70 riigi kohale, käin 60 ringis. Ja elus ja ka eesti keele elus, mis on olnud see nagu teie enda jaoks kõige keerulisem, millega kohaneda? Ma arvan, et see ei ole mitte enam puhtkeeleline, sinna tuleb ikka muu muid sotsiolingvistilisi või siis kultuurist uid, kommetest, igapäevakommetest kinni. Võib-olla on alati alati ei mõista, mis seal ühe või teise öeldu taga, et mis, mis tagamõttega seda ööbimistooniga, mis alatooniga, seda, seda taheti mulle öelda või siis väljendada. Ma julgen öelda, et ma vahetevahel seal sellest valesti aru, kas siis meie rõõmu, kurbuse või huumoritunne on teistsugused rõõm ja kurbus on ikka üliinimlik, eks ole, et huumor on ikka huumor, aga kui pole just see, et võib-olla tähendab midagi natuke kriitiliselt öelda, siis võib-olla ma saan ma toonist aru, võib-olla tahetakse natuke küüniline olla, ma võtan selle tõe pähe võib-olla või ma ei oska öelda. Või vastupidi, et kui mina tahan küüniline olla, siis seda veeta nii küüniliselt nagu tahaksin. Eestlase jaoks on keel ikkagi identiteedi algusi ots, kuidas on jaapanlane ja jaapani keel? Kui intiimselt nad omavahel seotud, jaapanlased üldiselt ei oska muud keelt peale jaapani teisi keeli ei ole üldiselt vaja, kui sa olete Jaapanis ühiskonnas, igapäevaelus ei ole vaja ja loved, kas jaapani keel on jaapanlase identiteediga seotud seotud on või mitte, seda ma ei oska nii üldistada, ma ei taha ka. Rääkige, kas jaapani keeles on näiteks need mured ka, mis siin Euroopas on kõigil rahvastel, kes parajasti ei räägi inglise keelt, et et nende keelde tuleb väga palju inglise laene. Sõnade tasandil on on nii palju inglise keelseid sõnu ka tulnud, et nad aetakse ikka jaapani keeles nendele vastet välja mõelda, inglise keel ei, ei tule jaapani keele süntaksi tuleb ainult sõnade tasandil nagu eesti keeles üldiselt sõnade tasandil on jah, et väga palju selliseid võõrsõnu otsetõlge otselaenud on jaapani keeles ka ja siis tavainimesed tihti ei saa sellest aru, mis, mis selle sõna all mõeldakse ja töötakse midagi. Nonii seletada, aga see selleks läheb nii pikaks. Seesama probleem Eestis ka. Näiteks natuke ikkagi katse, grammatilised konstruktsioonid võivad saada nagu mõjutatud sellest inglise keeles. Süntaksi peale ka mingil määral ikka mõju, aga kui see on ilukirjandus, see, siis seda võibki demonstreerida pidada üldkeeles vist nii suurt mõju, mis ei ole, noh, ma ei ole selle siin mingi spetsialist, aga kui tisside ja nii nii tihti nii vähe, kui vaja on aastast aastasse mitte ühtegi korda loomulikult ei olnud, ma olen ülikooli palgal. Kaunistame oma eesti keele kõnelejate galeriid üliõpilasega, kelle emakeel on vene keel. MINA OLEN Natalja hartšenko ja ma õpin praegu taani keelt, teine kursus, skandinaavia keeled, kuis oma jaapani keele õpetajaga räägid heas keeles tavaliselt jaapani keeles, aga kui ma ei saa midagi? Jah, ei saa hakkama näiteks või ei saa midagi nagu täpselt öelda, siis kasutan eesti keelt ja sinu emakeel on vene keel ikka lõpetad, ma olen Tallinna Tõnismäe reaalkooli, see on venekeelne gümnaasium Tallinnas, milliseid keeli seal praegu oskad või mis on olnud need, mida sa oled gümnaasiumis ära õppinud vene keelt emakeelena muidugi siis eesti keel, inglise keel, praegu õpin jaapani ja taani keelt, et mingi keskmine aste on ikka olemas juba. No ja mõned ka Norra Rootsi kurja portugali ole natuke õppinud ja töötanud nendega, millisena oma tulevikku ette näed, või oled sa mõelnud selle peale ka, kuigi sa oled praegu alles teisel kursusel, arvatavasti töötan tõlkimisega ette, veel ei tea, kas konverents tõlge või kas kirjalik pilge, tahad sa edasi, mida veel siin magistrantuuris ka ma kavatsen minna välismaale, ma loodan vähemalt, et ma saaks ka jaapani keelega edasigi tegeleda ja minna Jaapanisse magistrikraadi taotleda. Seda oleks väga tore, kui oleks kõik need 50 juba piisavalt selgelt õpitud selleks ajaks ja mingi veel Farbol büroolega võluva Vene tüdrukuna, kas sa seod ennast kuidagi ka Eestiga raske öelda, aga noh venelasena ma küll ei tunne ennast, Venemaaga küll midagi teha ei ole, et rohkem jah. Eestimaaga eesti keelega juba selline, jah, võib-olla isegi iseloom on olemas. Muidugi jah, teine põlvkond juba ja alati siin olnud elanud ja sõbrad ka Eesti keskkond on olemas ja mina küll tahaks näiteks tööd leida võib-olla välismaal või siin, et lihtsalt tasakaalustada see kõik, mis mul juba on olemas, näiteks minna, kas Jaapanisse töötada seal eesti keelega näiteks seda küll tahaks, et kas sinu vanemad räägivad ka nii head eesti keelt? Ema küll, ema töötab raamatukogus ja tal on vaja ju iga päev, ta suhtleb eestlastega isaga, nii. Tore ei ole ikka proovinud. Sa tulid siia Tartu Ülikooli, see oli sinu vene tüdruku jaoks normaalne tavaline käik, sai mõelnud, et läheks kuhugi kaugemale. Ei ole niisugust võimalust, ei tahaks näiteks jaapani keelt õppida, erialana seda võtta, aga ei selles mõttes, et on, on küll Tallinnas, aga sel aastal, kui ma sisse astusin, see oli tasuline ja igaüks ei saa endale niisugust asja. Vaataja. Ma praegu väga loodan, et järgmisel aastal ma saan Jaapanis avastaks õppida välismaa üliõpilasena, siis tuleb ka muidugi mingi keeleline oskus. Kuidas sina nüüd, kui sul on juba gümnaasium selja taga ja niisugune väike Polugulat siin Tartu Ülikoolis, olete see nõue, et gümnaasium eestikeelseks, mis praegu õhus on vene gümnaasiumi eesti keele õppesse ja, ja eesti keeles aineõppes. Ausalt öeldes minu jaoks oleks küll normaalne, tavaline. Ta oleks hakkama saanud, oleks küll, jah, muidugi, sest mul uni, mingid väikesed, sellised jama keset, kui ma tulin sinna lihtsalt praktikat ei ole igapäevases elus, mis siis, et ma elan siis kui mul sõpru ei ole, siis ma ei saa suhelda. Ei, ma ei saa ju õues tulla kellegi juurde ja küsida, palun vestle minuga praegu siin nyyd ja mina tahan eesti keel juurde saada ning kui eestlastel venelasi keskel sõpru ei ole, siis ei saa vene keelega siis sama meel on jah praegu gümnaasiumites mõni aine minu meeles võiks teha küll, aga minu meelest see peaks rohkem olema valikuline. Igaüks valiks endale, kas ta tahab seda teha või taha. On selliseid inimesi, kes lähevad näiteks Inglismaa ja neil ei ole vaja lihtsalt õppida mingi mat näiteks eesti keeles, nad saavad seda põhimõtteliselt vene keeles aru ja siis õpivad seda edasi kusagil välismaal inglise keeles, nagu see on pealesurumine minu meelest sama lugu, mis praegu oli küsimus ju, kas teha see religiooniõpetus ka minu meelest? Koolid peaksid valima endale oma poliitika, mitte nii riigi oma, jah, rohkem valikut oleks, oleks väga tore. Sinu kaaskond siin Tartu Ülikoolis, mis keel need on, kõik ülejäänud mina kursusest, üliõpilased tonnist keelselt, et mina olen ainuke venelanna sel taani keele kursusel. Keelekeskuse juhataja Ilona Tragel, sina oled eesti filolooge, kuidas sulle tundub, milline on eesti keele, see ülikoolis, meie emakeelse ülikooli tulevik ja, ja üldse eesti keele tase kontekstis, et me räägime praegu keelekeskusest, mille ülesanne on õpetada neile just võõrkeel. Siin ongi need kaks poolt tõesti ja ülikoolis on nüüd viimastel aastatel astunud tud palju samme selleks, et emakeelsete eestlaste keeleoskus paraneks. Üks sellest on see, mis ei puuduta küll keelekeskustega, puudutab ühte teist filosoofiateaduskonna allüksust eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonda, kus siis on need õpetajad, kes õpetavad kõigile Tartu Ülikooli üliõpilastele kursust, mille nimi, kui ma nüüd õieti mäletan Tal on väljendusõpetus, ka sisu on siis tõesti selles, et neid õpetatakse ilusat eesti keelt põhiliselt kirjutama. See on tehtud kohustuslikuks tegelikult kõigile teaduskondadele ja see on välja kasvanud, miks see nii tehti selgest vajadusest. Nimelt sellest, et üliõpilast kirjatükid olid väga kehvas eesti keeles tihti muidugi tase on väga erinev, on üliõpilasi, kes kirjutab väga ilusti, aga on, on palju probleeme on, et see on nüüd üks pool, mis on ülikool teinud selleks, et eestlaste eesti keele oskus ja eriti siis kirjutamise oskus paraneks. Aga teine on keelekeskuse seisukohalt vaadates see töö, mis me teeme selleks, et neid eesti keeles pea rohkem saaks, et me õpetame välismaalastele eesti keelt ja, ja kuna Tartu Ülikoolis neid alasid, mida päriselt saab inglise keeles õppida, on veel päris vähe, siis tegelikult meil ongi selliseid üliõpilasi, kes tulevad, õpivad ühe aasta eesti keelt ja siis nendest parimad tegelikult võiks olla võimelised õppima eesti keeles Tartu Ülikoolis edasi, midagi on juhtunud ka, et need parimad on saanud hakkama, aga muidugi kõike ei saa, et eesti keel on raske. Kuigi see taastaga selle niimoodi selgeks õpib, et arusaama on võimeline see võimatu küll ei ole jää veel keelekeskkonnas elades sinu seisukoht siis emakeelne ülikool jääb igal juhul, sest minu seisukoht on see, et keeli mõtlemine on tihedalt seotud ja mitte ükski võõrkeelne mõte ei ole nii palju väärt kui emakeelne. Ja ei saa kunagi olla nii sisukas kui emakeelne mõte. Ja kui me peame selle emakeelse mõtte kuidagimoodi võõrkeelsesse kesta panema, siis see on alati mingi lisaprotsess. Aitäh Tartu Ülikooli keelekeskuse lahkele, pererahvale ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.