Tere, Te, kuulate muusikasaadet, eikellegimaa sellel maal ja selles muusikas täna võtavad maad valdavalt peaaegu terveks tunniks. Melodraama Jaama ja melanhoolia. Need sarnased nukrapoolsed kaaslased kahekesi ei tohiks tähendada ometigi hea kuulaja jaoks asjatut ajaviidet sest sedapuhku hoolia muusikaliseks kandjaks on väga uhke ja hääl, hääl. See hääl kuulub Sotlasele milli Mäkinsile, mina olen Tiit, kus need mina hõikan välja, sosistan tasakesi Billy McKenzie esimese nokk Turnse, vala muusika number kaheksa. Suur briti menu, muusika 1900 890.-te aastate ühe uhkema mees hääle šotlase pilli, Mäkinsi muusikaline tegevus, selle jäljed heliradadel heliplaatidel peaaegu et mahukusidki, ära kuku võetult eel kõlanud pala ja järgneva, mis aastate vahel kus tuuleplaat umbes on sealpool päikest millele ilma valgus hakkas paistma 1997. aastal sisaldas palasid, mille varalahkunud pilli Mceenzi pidi salvestada ja peaaegu jõudiski lõpetada oma uue heliplaadi tarvis siinsest Juri ilmunudki, nagu seda ise oleks soovinud. Meie järgmine pala viib aga koos šoti grupilassoughiaids, mis 1970.-te lõpus ja 80.-te alguses põhikoosseisus ränka kitarri dile, klahvpillidel pilli McKinsey seesama uhke hääl meest laulmas torkis suurt muusikaäri jällegi kusagilt vasakpoolsest küljest, avaldades initsiatiivi altpoolt ja pannes taas kord pisut segasel mitme mõttelisel võimalusi pakkuval ajal muusikali mõtlema sellele, et teisi teisiti Olejaid teistmoodi tegijaid tasub ehk kuidagi kuulda võtta. Kuigi vaevalt, et suured mootorid alati sussi heitsi kummalisele, teatraalsele kabareeliku iseäralikku olevale Bobbyle päriselt pihtagi said. Aga korraks anti neile võimalus ja see võimaluse kord kestsid 1970.-te 80.-te vahetusel mõne aastal Soughientsi üks jõekamaid palasid paati viiest. Seda muhedad ämbrilisti ameti teravast sentimendist ülekeevat häält ongi harjutud kuulma pigem nii-öelda mujalt nõnda nagu eelnevas palas grupi Yellow rügemendi vahin nõnda pinni Mcenzi. Või oli Billy McKenzie oma hilisematele aastatel pigem leitav ja kuuldav kellegi teiste teostes ja tema enesesooloettevõtmised, mida küll aeg-ajalt avalikustada õnnestus, jõuludki ehk nende külalisesinemiste külaliskohtade täitmisega võrreldes nõnda populaarsed. Oid, kes pilveke Insiliku sentimenti hinnata oskasid õnneks ajuti siiski leidus. Lisaks eellaule juba 1980.-te lõpus hiljem millimekenzi viimastel eluaastatel ka näiteks hoopis uuema põlvkonna popgrupp Apollo Four kvooti. Pilveke arvanud, et ühtpidi on kindlasti muusikat mõjutanud otseselt vanemad, vanavanemad, onud ja tädid. Seda mitte lihtsalt kujundlikus mõttes ei ole üldises plaanis vaid otseselt muusikaliselt. Pilmekkinsi. Keldi päritolu vanaema oli džässilaulja olud mängisid rock n rolli, mängisid kitarrid ning tundus loomulik, et vanim kuuest lapsest selles peres selles kummalises katoliiklikus, ent ise äralikult religioosses peres võttis nõuks end täienisti muusikat poole pöörata. Pidime kliendile kuuluvat kunagisest tema karjääri vahepealsest perioodist sõnad võimale meeldis showl, talle meeldis väga näiteks laulja Dusty Springfield ja ma mäletan selgelt poisikesest peast, kuidas mu ema seisis peegli ees enesele kunstripsmeid külge kleepis ning südantlõhestava väljendusrikkusega laulis mina kaasa arvatud riiet kudumise ripsmete poolest jäljendasin oma ema. Pole mingi ime, et mul oli teataval perioodil teatavaid identiteedi probleeme. Küll on, aga see oli tsitaadi lõppennist märkinud pillimekentsi sedagi et tema ilmselt tuksub nii hästi keltide verd. Kuigi mustlaste oma ja lisaks katoliiklusele on emaliini pidi olnud tema suguvõsas neidki vanemaid eelkäijaid, keda ta ka läinud noores põlves, kes kanged kalministid olid niisiis seesugune segu, tulemuseks muusika nagu järgmise pala mille nimeks auto National ehk siis auternatsionaalne ja tõepoolest auternatsime Algne muusik, milli Mäkinsi enamasti eluajal oligi. See kelm ja kena pala teadagi tõi kunagi kuulsust, loorbereid ja palju pappi üldse mitte Billy McKenzie kunagisele ansamblile sõnghieits või sootuks Ameerika maisele grupile nimega plandi. Shoughieidsi pidime Ginziialan Rankaini noorpõlves alustatud ansambli nime all, aga seegi Haatsum klas, kaver ilmus loomulikult hiljem koorile. Ta blondi oma märtsis 1989 võttises sussi eits seda pala kaverdada, kes teab, kas omal soovil või nende plaadikompanii meeleheitlikult pääle sunnil. Ent edu selle asjal ei olnud, ehkki Billy McKenzie. Ta tundus laulvat suure sisemise põlemisega. Sochiyaitzis õieti tolleks ajaks vala shoti mõist sõpra enam ränka Tarja klahvpillid mängimas polnudki. Pidime Kinsi katsus mitme muu muusikute koosseisuga sussi nime üleval hoida ent korduvad elu sisse ja hinge taha puhumised ei andnud erilisi muusikalisi tulemusi. Sealtmaalt edasi 80.-te lõpust üheksakümnendad algusest jätkus üsna heitlik pilveke insi soolokarjäär ja nii nagu selleski ei kellelegi ma saates, kus pilveke incitena meenutatakse murem, kõneldud mitmed üksikud, aga väga kenad hetked külalislauljana teiste artistide salvestustel ja vahel ka kontserditel. Käes panin nimeks Malu mis tahes keeles. Polofor, koordi ja Billy McKenzie aastal 1997. Kaasmaalased te kuulate ennist viisi muusika saadeti, ei kellelegi ma, mille äravalitud uhke hääl, kuulukad, šotlased läbi Nimäkinsile dialauldud laulud näidavad, ei kellelegi. Tema lauldud laulud on täitnud nii mõnegi heliplaadi, ehkki tema eluajal oleks neid võinud rohkemgi olla. 1990.-te alguses, kui tundus, et mees hakkab taas pisut üles näitama suuremat isu muusika tegemise vastu ka avalikult moel. Jälle suutis ta mitme erineva muusikalise partneriga aasta jooksul salvestada ligemale neli 50 laulu. Mõned neist jõudsin neile lõpuks. Tollele eelpool mainitud postuumselt plaadile. Kindlasti on sealpool päikest. Mõnedki on avaldamata tänini. Küll aga eriti televiimati kuuldud pikka-pikka aegamisi kaebleva länguid laulu paistel tasub siinkohal märkida, mida veel öeldud pole. Et seesuguse aegluup melanhoolia valguses oli Billy McCaini puhul tihtipeale tegemist hüperaktiivse täiesti lusikas püsimatu natuuriga. Eriti lõi see välja ansambli Essoughieits varasematele aastatel seitsme ja 80.-te vahetusel. Kui esimene pisike kopikaski kobedamal kujul taskusse korjus, siis võis pilli mäkke isegi lubada enesele äkklennusööst Monte Carlos peatamiseni kaablis hotellides ja tundus, et põhiliselt selleks põiga ust teisendada reaalsust, sest ka algul edu tõotanud popgrupis elu- ja töö ei olnud vist ikkagi mehe sisemat veendumust mööda kõige meeldivam leib. Või sai, me kuulame edasi üht hüperaktiivsele Mcenzile ehk natuuri lähedasemat pala teises mõttes seal elektrooniliselt poega, lugu sellest, mida teevad mustlased restoranis. Öelge mulle, et reede on suur sõlmi eestlasel Fraidi ohkas nooruke millimekendi oma esimese ansambli kassoughieits esimese tuntud grupiga, millega lood tegid ka siis, kui tollesse gruppi kuulus Billy McKenzie noorepõlvesõber. Selleski eikellegimaa saates mitmel puhul mainitud Alan Franklin ühe 80.-te aastate alguse kummalisema võib-olla võluv oma senini popalbumi nimega solk. Lisaks sellele on küll pilveke esist jäänud maha. Mõtlesid aga nagu ka selleski saates kurdetud, ehk oleks olnud elu pikem, oleks neid ka paremaid ja rohkem olnud. Aga mõned unistused jäävadki võimatuks. Täitmatuix. Pilveke viimane ohevaheti 23. jaanuaril 1997 vaevalt keegi seda kuulis. Meie tänane ei kellelegi, lõpetad koos pilli Mcentsiga maailma serval jälle jällenägemiseni.