Nõukogude liidus on õige palju rahvuseid ja rahvaid ja üheks liidu kõige omapärasemaks vahvaks vepslased. Lipslased asuvad kõigepealt Karjala vabariigi lõunaosas Äänisjärve kallastel. Peale selle Leningradi oblasti idaosas Leningradi oblasti piiril Vologda oblastis. Tartu riikliku ülikooli soome-ugri keelte kateedri on kujunenud tavaks igal aastal käia mõne soome-ugri rahva juures. Uurimus rääkel. Uurimusretkest on võtnud osa õppejõud ja peale selle vanemate kursuste üliõpilased. Ühe niisuguse pikema uurimisreisi võttis kateedri ette vepslaste juurde. Millest tahaksingi siis mõne sõna teile rääkida? Lipslaste juurde pääseda ei ole väga hõlbus, sest nad asuvad Tartust üsna kaugel. Peab istuma Tartu Tallinna rongile tapal ümber istuma ja järgmiseks hommikuks saabuma Leningradi. Alles õhtu saab Leningradist edasi sõita. Kas Murmanski rongiga võib Pedasse votski minema rongiga? Tantsime selle rongiga, mis läheb Leningradist Murmanskisse. See on pikamaa rong ja õige luksuslik rong. Osa aega veetsime restoranvagunis, kus üliõpilased ja õppejõud võisid mugavast õhtut süüa. Ja pärast seda läksin ka üks oma kupeesse veidi puhata, sest rong jõuab hommikul võrdlemisi vara. Teinu ja poolesse ladina koolie ehk vepsa keeles. Puutse tähendab põld on ammust ajast olnud vepslaste kultuurseks keskuseks. Osa vepsa küli on otse linna külje all. Nii siig sulaga minna kaugemale Nendele lõpsast aladele, kus seni on vähe uuritud. Läksime nimelt linde, oblasti idasopi vinnid 100 jooni vepsa keeles windla kus tahtsime mõne nädala jooksul siis lähemalt vepsa keelega tutvuda ja seda kirja panna. No teine poolest läheb bussiliin rajoonikeskusse kinnitsasse Hinglasse. 120 kilomeetri sõita sirget uut maanteed, mis on ehitatud lodeine Polija võttegra vahele. Vähem on sõita kõrvalisemat teed, kuid see on väga hea lai tee. Meie inimesi huvitas see sõit juba iseenesest vägagi imelt sõitu suurelt osalt taigas põliste kuuskede ja mändide vahelt, mis tõusvad sirgelt kahelt poolt teed läheb uus maanteejoonena edasi. Meil siin vaevalt on näha niisuguseid ilusaid männi ja kuusemetsi nagu seal all õige harva, lausa tee ääres on ka mõni leht puu pihlakas, kask. Pikal teel, teine pooliast, Winitsas on tee ääres mõned suurkülad kus elavad kas venelased või vepslased. Üks vepslaste rajoonikeskusi on suur asula ojad jõe ääres kus elab umbes 3000 inimese ümber. See on täiesti uus keskus linnalise ilmega. Enamik majugi on linnalised. Kas ühe või kahekordsed. Asulas on kaks väga head sööklad, raamatukogu, raamatukauplus, keskkool, klubi, kino, spordiväljakud, harja, saun, mitmesuguseid kauplusi. Umbes paarikümne tänava ümber enne oktoobrirevolutsiooni koli kindla olnud väikeseks metsaveokeskuseks, kuhu mõned metsaeksportöörid olid ehitanud oma puude vastuvõtu, edastada sporteerimise laod. Praegu on windla väga tähtsaks vepslaste vaimseks tsentrumiks sest siin on üks neid, kes kooliga vepsa lapsed käivad. Siin on suur raamatukogu ja teised haridusse rahvakultuurielu tõstvad asutused. Nüüd enne kui asuksime katse teed, vaatame, kuidas elavad vepslased oleksid põhjust mõne sõnaga peatuda, sellel, kes tepslaseda kosutab. Arheoloogia ja keeleteadus on juba esimese aastatuhande alguses enne meie aja arvamist olnud kujunenud viis väga vana Läänemere laste võimurühmitust, nimelt iirlased, lõunaeestlased, põhjaeestlased, karjalased, järetslased. Juba kõige vanemates Vene kroonikates, Ago algkroonikas rääkimata hilisemates kroonikates mainitakse vepsas õige sagedasti. Siin neil on nimetuseks niis. Vis kuulus ankrud ja liiki oli loom, kordlaste liitlane käis ühistel sõjaretkedel kuradiga ja elas kaasa need mured ja rõõmud, mis olid Novgorodi riidil. Vanad kroonikad mainivad Valgjärve võidavad vepslaste keskuseks. Tänapäevalgi on veel osa Lepasi kaldena maid. Hiljem kaovad lipslased kroonika lehekülgedelt. 1000 500 aasta paiku on viimased andmed Võrtslastest. Nimelt mainitakse siis otsaski linnas kõneldakse kahte keelt, vepsa keelt ja vene keelt. Uurijatel võttis ja tegi niisugune arvamine hiljemini, et vana ajalooline loss on üldse kadunud. Seda polegi enam. Ja alles Peterburi akadeemik. Kirjutas Vi avastas türklased teadusele nimelt minema sajandi kahekümnendates aastates olles uurimus hetkel kallalaste juures. Kuulista seal venelastest ida ja lõuna pool elab veel kiirelt meie lähedasi inimesi. Küll puutus ta kokku. Ja sest ajast me teame, et on vana less tala päeva veps, vepslased olemas, elavad edasi. Esimene mees, kes vepsa tõi ulatuslikumalt teatsema ilma ette avalikkuse ette. See oli meile tuntud Kalevala autor ruut, kes oli ka vepslaste juures pikemat aega uurimus hetkel kirjutanud. Mitu eri uurimust selle rahve nende keele kohta. Otseselt ise nimetavad ennast Inigad saanud inimesed lihtsalt Novgorodi riigis luugordi lihtrahvast kodanike niinimetatud sagilandi juudi inimesed sõnajalga vepsastele siirdun saanud koguni oma rahvanimetuseks. Lipslased on jäänud siiski teatsema ilmale võrdlemisi vähe, tuntus kuni käesoleva sajandini. Mitmed vene õpetlased, samuti ka mõned soome õpetlased on küll juba möödunud sajandi lõpul kirjutanud üht teised kohta aga siiski peamiselt käesolev sajand. On see aeg, kus nüüd vepsa keele rahva uurimine sai tugevasti hoogu 1900. Löödi vepslaste oma kirjakeel. See on näide sellest, kuidas rakendada leninliku-stalinliku, rahvuste ja keelte poliitikad. Väikestele rahvastele on loodud oma kirjakeeled. Kirjakeeles ilmunud raamatuid. Head ajad on ladina tähed ja õige kirjutuselt on teksakeel õige lähedale meie keelele. Nagu Toomas süsteemid üldse lähedane meie keelele. Murrete uurimine, lüpsa kommet, rahvale kogumine, see kõik on läinud käesoleval sajandil voogu retke, siig kuninga, muuseas, just nii hästi vepsa keele näidiste talletamine kui ka tõmmete uurimine üldse kirjeldamine, kuidas elavad tänapäev, lätlased ja mina teavad kõnelda minevikust on Tartu riikliku. Mul ei ole selle soome-ugri keelte kateedri üle. Teiselt poolt Petrosotski uurimusasutustele tehtud ülesandeks vepslaste keele uurimine. Enne oktoobrirevolutsiooni olid lipslased üheks kõige maha jäänumaks rahvaks Euroopa Venemaal. Iga väike oli vepslaste hulgas kirjaoskajate arv peaaegu naisi sugugi olnudki, oskasid lugeda või kirjutada ja meeste hulgas või väga väike protsent kirjaoskajaid. Vepslaste ala oli nõnda maha jäänud, et ei olnud teenidki maanteid ja külavahe teid olemas. Tollel alal liiguti velgedega, sest reega saab ka mööda rohtu mööda sammalt nüüd edasi sõita. Või siis purilatega son pikkade maha ulatavate aisade külge oli kinnitatud riistpuud, millele pandi siis pakid. Noorem sõitsin ratsahobuse seljas, jobuna lohistasid pikihaisu purilaid dada koos pakkide koormaga. Lipslased olid nõnda maha jäänud enne oktoobrirevolutsiooni. Et paljude külade inimesed ei olnud näinud oma silmaga. Ühtegi linn. Tunded on linnad olemas, elada võiksime öelda puuajastule kõik kalmistuid, kodupuust, lusikat, pausi, igasugused muud abinõud. See kiik on muutunud pärast oktoobrirevolutsiooni. Tänapäeva epslane on saanud kirja oskajaks. Palju oli lausa rõõm näha, kuidas, kui on vaba aega ka vepsa noorsugu istunud vähemalt käes, tutvub kas vene kirjandusega või maailmakirjanduse teostega või uurib mingit teaduslikku teost. Väga suur arv vepslasi on lõpetanud keskkoolid ja kõrgemad koolid. On terve rida kandidaate, kes on kaitsnud väitekirju, kas vepsa keele rahvaluuleajaloo või arheoloogiaalalt. Kirjeldame tänapäeva vepsa elu ja siis vaatame, kuidas nad on paremini elanud, mis vana, jäänud alles tänapäeva täpselt toonides, mida nüüdne vepsale üle võtnud ja mis sulle hävinud endisest, mida tänapäeva ühiskonnas ei olnud vaja, ragistas tänapäeva ühiskonna arengut. Lipslased on rõõmus ja lõbus rahvas. Üks Me ei läinud seal, võtsid täitsa võõrad, mis meid nii-öelda kahel käel vastu tundsid suurt huvi selle vastu, mida meie uurime, aitasid igapidi meie tööd. Ja otse liigutav oli see, kuidas mitmed vanemad inimesed tulid meid, kutsume eneste poole, ütlesid, et vaadake, mina tean teiega jutustada, mul on palju muinasjutte, ma tean laule, ärge minu majas nüüd on mingi, tulge siis, ajame juttu. Mõned vepsa vanemad perenaised olid lahkuses isegi nõnda kaugele läinud. Mõtlesin hirmutavalt kaugele läinud, et pärast seda, kui me kaks-kolm tundi olime, nende hullus talitanud ja küsitlenud üht-teist olime veendunud, et küsitleja on väsinud ja tahab meist lahti saada. Jätsime hüvasti kõnelejatega, siis küll ma harjunud, oodake, oodake veel natukene, jooksis kuskile kõrvalkambrisse ja tõi seal kas ka muna või, või värskelt tehtud leiva või saia kaasa. Võttis omale külakostiks. Tepsas on üldse see komme, et külaliste peetakse väga lahtiste vastu, teda ei lasta kunagi ära minna ilma midagi kaasa ja, ja siis läks südames, mis kaasaldakse. Vepsa majad on puhtad. Harilikult on maja suur esik mille ühelt poolt külje son, külmad ruumid, sahtleid aidad, teispool soojad köetavad ruumid. Enamasti on kaks tuba. On vanu maju, kus on rohkem ta tavaliselt kalamajas kaks tuba. Esimene tuba, nii-öelda peretuba, üldi, elamistuba ja teine tuba, kus magatakse. Tiitel on väga suur puhtus. Kui te lähete vepsa majja ja kui te ei näegi kedagi inimeste otsaga majas, sel hetkel on vaja tühi, peate siiski tervitame, sest lüpsa ja komme nõuab ikka tühjale majale. Öeldakse tere. Sa pead austama. Otsekohe pakutakse teile istet. Ja siis läheb lõbus tutvustamine lahti. Küsitakse, kuidas elate, kus polt tuled. Kuidas teie maal olukord mida teete? Eestlaste hulgast tuntakse huvi, mis on eesti keel sest harilikult vepsa neiul eesti keelt kuulnud ütelnud mõne lausega, seda suurem on imestus, see keel on nii sarnane, meie keel võime üksteisest otse aru saada? Jaa, tegelikult vepsa keel ehk küll on aastatuhandeid vahet, kus eestlaste täpselt kokku puutunud on täitsa keel siiski õige lähedane eesti keelele. Toon teile ühe väikese näite, vepsa keelest suleks eesti keeles niimoodi. Vepsa keel on ilus keel, meie saame hästi aru, vepslasest. Ütlen teile ühe vana vepsa laulu. Lüpsan Kell ampsu oma teel. Nii eeldundame Ülynepsid Salundeile vanal vajun leppisingi enam. Ütlen selle vana laulugi siis kohe kukub, kukub kägu, ohud kuival, kuuse ladvas. Itkenud niisuke Ainja Chama pliial Tallinnas. See on kukub, kukub Diaakene kuiva kuuse ladvas, ytleb, ytleb neiukene. Ilusal poisil kaelas sulle ühe õige tuntud vana vepsa rahvalaulu algsõnad. Vepsa on vanarahva jutt tänapäevani elada. Neil oli üheks jutustajaks 13 aastane pois. Poiss, kes võis õhtapoole, kui ta vaba, oli lõpmatult jutustada vanu Epsa jutte, mida ta oli kuulnud vanadelt meestelt ja oma vanaemalt. Samuti võivad virtsa tütarlapsed, rääkimata vanematest naistest, meestest telerääkida, pikki ilusaid, vanaaegseid, muinasjutte. Vepsa muinasjutud on tihedasti seotud vene muinasjuttudega, kuid nendel on ka siiski omapäras tsiooni, mida venelastel ei ole. Mis aga on täiesti omapärane, lipsas see, on rahvalaul rahvalaulul täiesti elav. Vaegvaks juurde võib sageli näha, kuidas sõrmes võtab lõõtspilli kätte, mängib natuke lõõtspilli ja hakkan varsti improviseerima rahvalaulu tarvitades, osalt juba tuntud laulus. No ja osalt siis luues uusi sõnu juurde vastavalt olukorrale. Kui suur on lõpsastel noortelgi veel oma rahvalaulude improvisatsiooni moodustab see, et meil oli kaasas üks noormees, kes veidigi istus kurvalt nii täiest eemal, vedelik halvas tujus sel päeval. Vepsa vaatas teda ja varsti oli laul valmis. Millest veidike nöögati, seda sadulast poissi, et tal on vist halb tuju sellepärast et kallim kaugele jäänud. Nii et tal ei ole praegu võimalust oma kallimaga abielluda. Väga ilus rahvalaul oli juba saavutanudki. Valu vepsa kombeid elab kõige rohkem ehk edasi keerulistes pulmatraditsioonides. Pulmad kestavad mitu päeva. Algus on nad kahel pool. Eraldi ja lõpuks siis üheskoos pruudi poolt ja peigmehe pool kirelt pulmad kestavad mitu päeva. Neis pulmades lauldakse vanu vepsa rahvalaule, osalt ka venekeelseid laule ja tuleks esile peaaegu näidendi kujul. Suur pulmade tsükkel vepsa keeles pulmi pidama ongi pulmi mängima ja siin näeme vanu rahvanäidendi algeid, mis on nüüd mitmesuguste traditsioonidega seotud. Vepsa rahvalooming elab edasi peale selle pidustustel õhtustel koosviibimistel, kus noored omavahel teevad käsitööd, õmblevad siis tutvustavad ja laulavad. Aga ka isetegevusõhtutel. Me oleme võinud mõnikord kuulda Petrovskaja, lähed lihas, et seal kõrvu. Soome Karjala lauludega esitatakse ka vepsa koorilaule. Siiski oleks veel rohkem võimalusi Ki vepsa rahvaloomingut tänapäeva ettekande jaoks korraldada, seada. Vanarahvalooming, see elab ka uues kuus edasi. On terve rida laule, mis on kolhoosiainelised, kus kiidetakse häid töötajaid seatakse neid teistele eeskujuks ja siis üsna kurjasti piitsutatakse laiskvorste ja tööst kõrvale puitlejaid. Lüpsa vana etnograafiasõnade kadumas ja miks on kadumas sellepärast et see ei vasta tänapäeva olukorrale tänapäeva nõuetele. Karuäke luuader see on kõik minevikunähtus, kuna kolhoosipõllul on tulnud traktorid ja muud mehhaniseeritud põlluharimisvahendid. Lipslased elavad üldiselt jõukalt. Kolhoosid on jõukad. Sõda ei hävitanud tepsa kolhoose, nagu see oli Leningradi oblasti lääneosas kus tervida kolhoose oli maatasa põletatud põllud ära tallatud, hävitatud. Müüd otse rõõmustavalt pani imestama see kui palju kariloomi on lüpsa tänavatel näha. Õhtuti tulevad suured veiste karjad, kolhoosi veised, kolhoosnikud veised väga palju Hambaid, kitse ja eriti torkab silma sigade rohkus. Sigu ja põrsaid on igal kolhoosnikul õige mitu. Vepsa kolhoosnik teenib hästi ja vabal ajal tinta veel lisa juurde metsatöödel sest vepslaste ala lähedal on suuri metsatööstuse keskusi, kus osa noori töötab. Ja, ja kuu siis läheb kolhoosi noorsugu vabal ajal veel omale lisateenistust hankima. Vepsa kolhoosis kasutatakse kõigepealt kõrsvilja rukist, otra, kaelaosaga, kartulid ja eriti palju lina linakasvatus vanast ajast epslastel olnud üheks lemmikalaks. Kõrgel on oli vanasti Barnud linakasvatus ja lina ümbertöötamine ja see on nüüd nõukogude perioodil arenenud väga kõrgele tasemele. Suured väljad on täis lina mis saadetakse sügisel peamiselt teine poolesse vastavatesse vabrikutesse töötlemiseks. Vepsa naised ketravad. Lõnga et kududa ja teha mitmesuguseid käsitöid. Väga ilusad on vepslaste kits, käsitöö, tööd ja ilusad, rikkalikud välja õmblused, mitmevärvilised, väljendused, tikandid, käterätikute otsas, laudlinade äärtesse, nii edasi. Kiiresti kadusid repsi külades. Üliõpilased ja õppejõud olid kõige vilgaste. Võtan kogu aja pannud paberile sadu lehekülge vepsa rahvaloomingut kühveldanud pikalt-laialt vepsa keele iseloomu. Kõik see materjal on toodud Tartusse ja talletatud ülikooli soome-ugri keelte kateedrisse, kus ta kättesaadav kõigile uurijatele. Olen käinudki. Seda materjali kasutamas. Leningradi ja Pedro Sky muuksin keelte uurijad vepsa keele ja vepslaste elu kohta on paljudele uut kirja panna. Seetõttu siis soome-ugri keelte kateeder kavatseb suved jälle minna uue ekspeditsiooni ka vepslaste juurde, et jätkata alustatud tööd.