Keelekõrv. Tere, mina olen maris, Johannes. Saatekülaline on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint. Räägime Wiedemanni-ist kui keeleteadlasest ja temanimelisest fondist. Teatavasti tunnustatakse teenekaid eesti keele uurijaid just Wiedemanni-nimelise auhinnaga. See on loodud rahvaalgatuse korras ja arenenud riiklikuks autasuks. Aasta tagasi said kõik 17 Wiedemanni keeleauhinna laureaati kokku ja asutasid Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Wiedemanni Al-fondid eesti keele õppe ja rahvusliku kasvatuse toetuseks. Tänaseks on sinna kogunenud üle 100000 krooni. Oma panuse emakeeleõpetuse heaks on teinud mitmete eesti koolide õpilased. See võimalus on aga ka igal keele kõrva kuulajal. Wiedemanni fondi sekretäri Jüri Valge palvel ütlen siinkohal ka arveldusarve numbri, see on 22 10 null üks 10 13 47. See on Eesti Rahvuskultuuri fondi konto ja selgituseks tuleks kirjutada annetus Wiedemanni fondi, lisades annetaja nime, isikukoodi ja aadressi. Saate lõpus kordame veel kord konto numbrit. Aga nüüd räägime Wiedemanni keeleauhinna laureaadi Mati hindiga ja räägime Wiedemanni kohast eesti keele arenguloos ja keskendume TEMA grammatikale. Kui ma sain paar päeva tagasi teada, et pean niisuguses saates Wiedemanni kohta arvamust avaldama, siis tuli mulle pähe kaks mõtet. Üks oli see, et üsna hiljuti üks eesti kultuuritegelane pahandas minuga hirmsasti, et Eesti humanitaarinimesed võtavad sõnaasjades, kus nad ei ole professionaalide, ühesõnaga jää oma liistude juurde ja mulle tuli meelde, mis Rein Taagepera on ütelnud. Oma liistude juurde jääb ainult kingsepp ja kõige suuremad eesti keeleteadlased, kellel on olnud kaasasündinud ja siis selle järel kas välja arendatud vaja arenenud keeleteaduslik tajumisviis. Need kaks, kes minu silmis on väga suured eesti keeleteadlased, on Eduard kaares ja Ferdinand Johann Wiedemanni. Nad kumbki ei ole õppinud keeleteadlaseks, vaid nad on võtnud ette võõrad, liistud ja saavutanud selles valdkonnas rohkem, kui võiks ütelda, et peaaegu keegi teine ja üks teine mõte, mis mul tuli on see, et Eesti professionaalsetest, keeleteadlastest või ka välismaistest eesti keeleuurijatest on just nimelt need, kes on põhjendatult väga tunnustatud ja keda ka põhjendatult on peetud. Uuendusmeelseks. On pöördunud Wiedemanni pärandi poole või tegelenud koguni Wiedemanni uurimisega. Näiteks Paul Ariste, Huno Rätsep ja välismaistest mitte-eestlastest eesti keeleuurijatest ikkagi keeleteadusajalugu teinud Ameerika mees Roberta haarams. Oli üks esimesi, kes pärastsõjaaegses keeleteadlaste põlvkonnas pöördus Wiedemanni poole. Et see ei ole juhus, et just need, kes kes on iseseisva mõtlemisega, kes ei, kes ei ole loodud epi koonideks ja käibetõdede korraldajateks, et need on avastanud Wiedemanni enda jaoks ja Wiedemanni paelunud sedavõrd, et nad on tegelenud Wiedemanni uurimisega. Nihkeid ennast Mati Hint Wiedemanni juures on paelunud. Vaat see, et Wiedemanni aksudest üldteostest noh, ütleme eesti keele puhul on need eesti keele grammatika ja eesti-saksa sõnaraamat ja liivi keele puhul samuti seal on peaaegu kõik olemas. Kui sa ainult tunnet nende raamatute kasutamise metoodika, õpid ära loogika, mis, mille järgi materjal on paigutatud, siis sa leiad, et peaaegu kõik on olemas kõik see, mis keeles ei ole see ühepäeva liblikas, see kestev vundament, Friedemann elas muidugi ka sellel õnnelikul ajal, kus tal nii hirmus palju eesti keele osas ja ka teiste keelte osas, mille grammatikat ja sõnaraamatute kirjutamisega ta tegeles. Neid surmkindlaid käibetõdesid polnud ees nii palju. Ja kui me praegu enne seda lindistust rääkisime sellest pealiskaudsuse survest, mis meie aega vaevab, väga karm näide on siin. Vaevalt meetri kaugusel raamaturiiulis seisavad möödunud aastal faksiimiletrükis välja antud Wiedemanni eesti keele grammatika saksakeelsed köited. Midagi kirjastaja jagab juba tasuta, sest lao seis ei võimalda neid hoida. Et tasuta 130 aastat oodatud grammatika kordustrükk ehk on nüüd ühe aasta vanune ja enne, kui ta sai ühe aastaseks, sky see kordustrükk on juba kirjastajal on valu saada sellest laoseisust priiks ei kujutata. Et on niisugust kirjavara, mis kestab 130 aastat ja kui vaja, siis 260 aastat ei kaotada oma väärtust ja võib-olla veel rohkemgi ja nagu me teame, on ka selliseid raamatuid, mis ei kaota oma väärtuste kirja sõnamisega. Võta oma väärtust ka tuhandete aastate jooksul. Et nüüd peab läbimüük toimuma ka sellise fundamentaalse grammatika puhul. Vaata ühe aastaga, kui pole aastaga läbi müüdud, on see meile juba koormaks. Ja teine asi muidugi, mis on ka, on, on Wiedemanni puhul ja üldse kogu eesti keeleteaduse puhul on ikka kurb on see, et keeleteadlaste kõige noorem pealekasvav põlvkond ikkagi valdavalt ei suuda vabalt lugeda saksa keelt. Ega ma ei taha kirjastajate kohta halba sõna ütelda, kirjastajad tegid ikkagi kangelaste Hoojad, Wiedemanni grammatika, nüüd jälgitav ka eesti keeles. Siis see on ka väga suur asi, aga samas on, iga tõlge on. On ka tõlgendus ja tõlgendused võivad olla mõnelgi juhul kahemõttelised, pigem et see sõnastus suunab sind sellise arusaamise poole, mis anud tõlk ja tõlgendus olnud. Mina olen kogenud seal niisugust nähtust, et kui sa paralleelselt loed üht ja sama asja kahes keeles, selles mõttes on Matti Zirk saksa luuleväljaanded väga head ja prantsuse luuleta niimoodi viimasel ajal välja antud. Ja mujal maailmas on see traditsioon ju ju väga levinud. Tuisa kah ühte asja loed kahes keeles kokku saad sa justkui rohkem, kui sa oled Üht ühes keeles kaks korda loeksid, mis siis oleks juhtunud, kui seda Wiedemanni grammatikat ei oleks olnud? Ega midagi hullu poleks juhtunud. Ma arvan, et meil oleks lihtsalt olnud üks ülivõimas ajalooline prioriteet, kellele toetuda. Oleks olnud vähemisest. Wiedemanni grammatikaga juhtus ikkagi see, mis mõne asjaga võib-olla juhtub ka praegu, meie päevil ta nimelt materdati üsnagi maha. Esiteks ei olnud ta ta tsunftis, teiseks oli ta ja suur paks ja saksakeelne. Ja kolmandaks. Kuigi Wiedemanni toetas ühtse Eesti kirjakeele arendamist kõigest jõust nii sõna kui teoga, ikkagi digikümme aastat pärast Wiedemanni grammatika ilmumist hakkas ju peale tulema eestikeelse terminoloogiaga eestikeelseid grammatika Aitmis. Wiedemanni grammatikaga võrreldes on muidugi pinnapealsed, aga nad olid väga rahvuslikud, eeskätt Karl August Tõman eesti keele grammatika, mis on meie tänapäevase terminoloogia loonud Wiedemanni grammatika ja Hermani vahel tuli Mihkel Veske eesti keele healt õpetus ja vot sealt lõi lahti niisugune asi, mida ma nimetaksin eesti keeleteaduse rahvuslikuks mütoloogia jaoks, kõik see eesti keele äärmise erilisuse jutt, kõik need kolm häälikuväldet, 14 käänet ja mis kõik leidsid hirmsat rõhutamist, nagu oleks tegemist mingisuguse noh, nagu tänapäeval võiks ütelda Guinessi rekordite raamatusse kuuluva veidra nähtusega, kuigi tegemist on täiesti normaalselt intrarreteeritavad normaalse grammatika ja häälikusüsteemiga keelega. Kuulge, me pidime ju omaeneseteadvust ikkagi nagu upitama. See ongi, et me peame pidime oma eneseteadvust upitama ja Wiedemanni ei sobinud sellesse konteksti. Ja kui venestamissurvest eesti kool pääses venestamissurvest, pääses Eesti kool lõplikult pärast veebruarirevolutsiooni ja siis hakati kohe tegema ju massiliselt eesti keele kooliõpikuid ja see kõik läks kõik selle rahvusliku mütoloogia vaimus. Nii et Wiedemanni grammatika oli suhteliselt tagasihoidlikult kasutusel olev raamat ja erinevalt sõna- raamatust eesti-saksa sõnaraamat oli murdeuurijatel ikka ülimalt tähtis niisugune tuletorn, mille järgi orienteerida ennast. Aga grammatika vajus niisuguseks akadeemiliseks minevikku hõnguliseks nähtuseks ja kogu see eesti keele kui niisuguse ideoloogia ehitati üles rahvusliku eufooria vaimus. Wiedemanni tõsise karmi loodusteadusliku keeleteadlasena polnud mingit põhjust ennast hakata väljendama niisuguses eufoorilises laadis ja Wiedemanni avastati ikkagi uuesti ja korraga mitmel pool nii Eestis kui välismaal. Ma räägin grammatikast, sõnaraamat on kogu aeg olnud tunnustatud, aga et Wiedemanni grammatika on ülisisukas ja seal on rahvusliku mütoloogia kulla ja karraga kaetud probleemid seletatud põhjendatumalt, ratsionaalsemalt ja usutavamalt, selle juurde pöörduti alles 1900 kuuekümnendatel aastatel ja korraga mitmel pool ja Michelle põhjustab ja selle põhjustas mingisugune äratundmine, et nii ei saa olla nagu kogu aeg on seletatud, et see lihtsalt ei ole võimalik. Kui selle peale tulid enam-vähem ühel ajal tulid eesti keeleteadlastest pagulusse läinud Valter Tauli Rootsis Tiit-Rein Viitso Tartus Roberta Armst Ameerikas võib-olla tema natukene varem teistest, aga kõik, ma arvan, üksteisest sõltumatult ja kaevasid välja selle, millega Wiedemanni grammatika õieti seletab. Ära need lahendamatud vastuolud, mis rahvuslikule meteoroloogia, Ok ei ole üles ehitatud keelekäsitlusest tulenesid, aga ega ma ei ütle, et see, see võitlus on võidetud, sest et just selle uue iseseisvumisega või täieliku tegutsemisvabadusega on on vabanenud ka pseudoteadused, et Ene Ergmale või kellelgi teisel on täielik õigus, kui nad ütlevad, et astronoomia ja astroloogia Loogia on praegu Eesti rahvale võrdselt tähtsad ja astroloogid loogia muidugi tähtsam. Nii nagu oma aja tõusikud ajasid astronoomia gastronoomia segamini. Nii on see see praegu ka Wiedemanni grammatika, millest me täna justkui räägime. Minu arvates on see ka tänapäeval väga tähtis, kas oleks võimalik? Kui mõne näite kaudu ja populaarses vormis seletada seda, et millised on siis need vastuolud, mida see grammatika nagu avab ja mida siis see niinimetatud müdologiseeritud ja rahvuslik keeleteadlaste põlvkond nagu on mööda vaadanud ja vaatab praeguseni kõige poleemika See on ikkagi see eesti keele kolme välte assi, milles Mihkel Veske seisukoht oli, et eesti keeles erinevalt kõigist teistest maailma keeltest saavad kõik häälikud esineda kolmes erinevas pikkuse järgus. Wiedemanni seisukoht oli, et pikisilmi Ta saab hääldada kaht moodi, see on see teine ja kolmanda välte erinevus. Silpe tervikuna saab hääldada kaht erinevat viisi. See, et kõiki häälikuid saab hääldada kolmes erinevas pikkus järgus, selle näiteks tuuakse alati needsamad näited kooli, kooli, kooli ja kabi kapi kappi, aga vaat kui tuleks juba hakata rääkima ütleme näiteks kapsast, kapsas, kapsa, või siis siis võtma sellised sõnad nagu, ütleme auku või, või kööki või, või Lucia pauku. Vaat enam ei tule see välja ja sellepärast otsa. Tänapäeval antakse välja niisuguseid kooliõpikuid, kus manitsetakse õpetajaid, et nad vat selle kolme hääliku pikkuse teooria esitamisele ei kasutaks sobimatuid näit ei tähendab et et 90 protsenti eesti sõnavarast tuleb selle seletamisel välja arvata. Wiedemanni puhul midagi sellist ei tule, et kui Mihkel Veske, kes muide ka minu hinnangus oli fantastiliselt andekas, aga ega andlikus ei takista vale teooria loomist just nimelt tuuakse väga andekas vale teooria ja seda on ikkagi juhtunud eesti keeleteadusega, oskas suhteliselt hiljuti, et Mihkel Veske oli, oli väga andekas ja väga isamaaline, see ei takistanud vale teooria loomist. Ja kui ta ütleb seal, et erinevalt teistest keeltest eesti keeles on asi teisiti, see oleks pidanud, paneme mõtlema, et kuidas siis eesti keel on teist moosi. Wiedemanni ütleb peaaegu vastupidi, nii nagu mitmes teiseski keeles on eesti keeles võimalikud sellised ja sellised silbiehitused. Aga vot see unustati väga pikaks ajaks, vaata 80-ks aastaks, umbes jäi see varju seas 80 aastat on kolm inimpõlve kolme inimpõlvega sisendati seda vaadet, et eesti keel on midagi väga erilist. Esiteks on ta väga erilise häälikuehitusega, siis on seal 14 käänet ja siis on ta veel kohutavalt raske, mis teeb tema äraõppimise peaaegu võimatuks ja on peaaegu kuritegu nõuda selle äraõppimist. No mina näe siin ülikoolis küll kogu aeg võõramaalasi, kes imekiiresti õpivad ära eesti keele ja täielikult maika, tuletan meelde, minu selline absoluutne superpriimus oli sakslane Dirk Müller, kes ühelegi eesti filoloogina tehtud eesti keele eksamile ei eksinud mitte kordagi mitte üheski asjas. No muidugi oli ta erakordne talent, kõiges ei saa võtta mõõdupuuks niisugust asja, aga et eesti keel oleks midagi nii hirmus, võimatult raske, seal tuleks kaasa tunda nendele, kellele seda õpetatakse ja pidada selle keele õpetamist millekski. Noh, nagu mitte mõistlikuks teoks või ma ei pea seda mitte sugugi mõistlikuks jutuks. Kas koolilastel oleks siis kergem olnud, kui see Wiedemanni grammatikast oleks nagu rohkem jõudnud meie tänasesse ametlikku grammatika? Ma ise arvan küll, et koolilastele ei peaks õpetama teooriat käsitlusi, millel ei ole teaduslikku põhjendust, olgu nad näiliselt kuitahes veenvad, nii nagu tänapäeval ei õpetata, et silmaga nähtavalt päike käib ümber maa seda ei õpetata. Laps saab sellest paremini aru, et see on niimoodi. Aga on võimalik vältida niisuguseid näiliselt keerulisi asju, kas nad tegelikult on keerulised, seda ma ei tea, ma mõtlen seda, et Eesti rahvas muutus lugemisoskusel alates 90 protsenti Lõuna-Eestis vähemalt Põhja-Eestis või see protsent natuke madal, aga mõtles lugemisoskuse deskirja oskajaks rahvaks 1850.-te 60.-te vahel mis oli Euroopas väga silmapaistev nähtus, kui seda oleks tol korral võrreldud Prantsusmaa ka või Hispaaniast rääkimata, seal ei ole praeguse või Portugalist see protsent võib-olla nii kõrge see lugemis oskus, Üldine lugemisoskus saavutati vanas kirjaviisis, mis praegu tundub meile nii mõistusevastane, et ka Eesti raadios elukutselisena töötavad reporterid, toimetajad või kuidas neid ka nimeta. Loevad vana kirja diisi teksti just nagu ei oskaks nad lugeda, ei saaks aru, missugune see tekst on, selle ortograafiapõhimõtted olid lihtsalt teistsugused. Vana kirjaviisi õigekirjapõhimõtted olid silbilised, mitte hääliku pikkust edasiandmine, vaid silbipikkuste edasiandmine. Ometi oli võimalik seda suhteliselt kohmakalt ja mitte keele pärast kirjaviisi õpetada ja sellega ära harjuda, nii et minu vanaemal veel oli ikkagi surmani kasutas tema 1876. aastal välja antud tartukeelset lauluraamatut, mis oli küll juba uues kirjaviisis, aga oli, oli täpselt samasugusel kujul olemas varem olnud ka vanas kirjaviis. Wiedemanni kirjutas grammatika eesti keele kohta ja see on saksa keeles. Nüüd ma kohtun noorte keeleteadlastega. Me tahame saadet ette valmistada ja siis mulle saadetakse materjal, mis on inglise keeles eesti keelest kirjutatud tekst inglise keeles. Kas see on paratamatus? No ma arvan, et see selline ülepingutamine, harju lepajõel, on üks niisugune kuldne, mõtle kunagi mõni aasta tagasi Keeles ja Kirjanduses öeldud, et eestlane elab kogu aeg nagu Haadeeaa. Ta ei kujutagi teistmoodi elamist enam, Etti elab teiste jaoks, me ei ela oma Eesti elu enam nagu eestlased, vaid elame nagu vaateakna mannekeenid ja ootame, et kogu aeg keegi väljastpoolt märkaks meid. Niimoodi me võime lõpuks kaotada selle, mis oleks see motiiv, miks meid peaks märgatama Eestis üha enam, Asju toimub inglise keeles ja inglise keel on juba eespool kui eesti keel ja see ei ole normaalne, Eesti elu, see on, ei leiagi õiget sõna, aga nagu kultuurikatkestuse nähtus, kui Veidemann kirjutas oma grammatika saksa keeles, siis tol ajal oli olukord, kus eesti keelt ei olnud teaduskeelena veel olemas, need olid ju 1800 kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad, eesti keel, teaduskeelena, hakkas kujunema 30 40 aastat hiljem ja sai päris valmis 60 70 80 aastat aastat hiljem, nüüd on meil seal kõik olemas. Ja me jätame ta lihtsalt külmalt kõrvale sest meile tundub, et meist saadakse paremini aru, kui me kirjutame, ütleme inglise keeles, aga ma ei usu seda hästi. Pigem on mul tunne, et me ei saa enam ise ka enam hästi aru, kui me kirjutame oma asju inglise keeles inglise keeles oma asju maailmas levitada, see on muidugi päris normaalne, aga sugugi mitte üksnes inglise keeles. Ma mõtlen praegu Raimo pulati viimasele suurele kangelasteole, sealse protse protse kogumiku väljaandmine, mille ma olen muide kahes keeles täht-tähelt läbi lugenud ja saanud ka sealt selle elamuse, et ma mitte üksnes märkal teksti vigu, vaid saan ka kahest erinevast keelest saan lisainformatsiooni. No mis oleks, kui see oleks nüüd äkki inglise keelde pandud, kui protse või tema kaasaegsete klassikaline ka ortograafilises mõttes klassikaline saksa keel oleks tänapäevasesse pealiskaudsesse inglise keelde püütud püütud tõlkida? Esiteks kujutan ma ette, et seal oleks kohutav hulk vigu, tekk tulnud. Ja teiseks, no kas ikkagi on õige ennast sellisest ajaloolisest järjepidevusest lahti rebida? Me muudkui räägitakse järjepidevusest ja järjepidevusest ja järjepidevusest, aga üha rohkem tundub mulle, et järjepidevus olema Eesti tänapäevases ideoloogias ainult üks suund või üks vektor, see on omand kõik, mis, mis omamissuhetest ja Rahmamise suhetest väljapoole jääb, seal ei ole järjepidevusega kuigi palju enam tegemist ja see iga hinna eest inglise keelele üleminek ka seal, kus selleks ei ole mõistlikku põhjendust, et seal on jälle selline järjepidevuse katkestamise nähtus. Võiksime nüüd jõuda selleni, et eesti keeleteadlased Wiedemanni auhinna laureaadid on korraldanud ühe Wiedemanni allfondi. Te tahate toetada eesti keele õpet, kas saab selle kohta ka midagi täpsemalt nüüd teie suust kuulda? Mina selle fondi praktilise rakendamise lähematest kavadest eriti palju ei tea, aga ei mõttesse ideoloogia oli ikkagi see, et et eesti keel vajab tähelepanu pärast seda, kui praegu Rakveres hooldekodus oma vanaduspäevi veetud Meinart laks oli oma suure emakeelepäeva aktsiooniga ühele poole saanud, üle kivide ja kändude on avaliku tähelepanu eesti keelele mitte just ülearu palju ega harva ka, et kogu aeg peaks rääkima eesti keelest ja sellest, kuidas kuidas eesti keele on kogu aeg surmasuus, võib-olla ta on ka juba, aga ega see meeleheitlik tegutsemine asja ei päästa. Mul on niisugune näide silme ees kogu aeg, kuna ma olen seda oma üliõpilaspõlves, see tähendab varsti pool sajandit olen seda jälginud ja nüüd on see protsess sama hästi kui lõppenud. Ma räägin siin praegu liin lastest kelle viimaste põlvkondade hulgas võib ka ütelda, et et kui mitte iga kolmas, siis iga neljas inimene ikkagi oli luuletaja ja Eestiski suka praegu vägisi sinnapoole, et varsti ja kirjutajaid rohkem kui lugejaid ja kuna raamatute hulk kasvab, siis ühist lugemus, see, mis mis meid koos hoiab, see ühislugemus muutub järjest väiksemaks. Ühine kogemus ja kui kooliprogrammide koostajad ka ei saa aru, et niisugused baastekstid on olulised ja tuleb leida moodused nende suupäraseks serveerimiseks õpilastele, lastele. Et siis tants, niisugune plahvatused, kõik lendab kildudena laiali, sa selliste tsentrumite keskust keset, mille ümber kõik koos püsiks, see võib ära kaduda. Ja, ja mõte oli ikkagi see, et oleks oleks ka võimalik nii suure nimega seostada üks äramärkimine stipendiumi või auhinna näol mis antakse noorele inimesele kes pühendub eesti keelele kas siis sel ajal või, või pikema pikema aja jooksul, et selleks on paratamatult vaja ka raha ja, ja meil oli see see mõte, et kui me ühineme eriklassi eesti rahvuskultuurifondiga, mis alguses kandis ju Eesti Rahvuskultuuri päästmise fondi nime et siis oleks see õige pesa leitud, see õige kodupaik ja kattevari leitud, kuidas seda fondi hooldamist korraldada ja kuidas seda auhinda välja anda? Lootsime, et kui me saame kokku miljon krooni, et noh, siis juba raha dividendidest, me saame selle stipendiumi ära märkida noore inimese, kes ei ole veel oma elutööd lõpetamas, sest Wiedemanni auhinna osaliseks võivad saada ikkagi need inimesed, kes on vähemalt suurema osa oma elutööst on eesti keele alal juba ära teinud, meie mõte oli sinna vastukaaluks vaja leida noor inimene, keda ära märkida. Kõneles Mati Hint. Kui keegi nüüd tunneb südame kutset, siis iga kroon eesti keele õppe toetuseks Wiedemanni fondi on teretulnud. Ja ütlen siinkohal ka arve numbri 22 10. Null üks, 10 13 47. Kordan, 22 10, null üks 10 13 47. See on Eesti Rahvuskultuuri fondi konto ja selgituseks tuleks kirjutada annetus Wiedemanni fondi, lisades annete nime, isikukoodi ja aadressi. Ja loomulikult informatsiooni leiab ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi kodulehelt. Tänaseks aga kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.