Tere, olen Peeter Helme ja sügishooaja alguseks räägin, võiks öelda loomulikult kevadel ilmunud raamatust, sest vahepeal suvel oli aega lugeda igasuguseid põnevaid asju ja teadupärast suvel palju raamatuid ilmugi. Minu käes on täna Lauri pilteri raamat, vilekoor ja teisi jutte. Pealkiri viitab justkui novellikogule, aga tegelikult on Lauri pilteri järjekorras kolmas teos, midagi enamat kui novellikogu. Meeldetuletuseks varemons Lauri pilterilt ilmunud lohe ja spill 2004. aastal ja hiljem retk rahe mäkke 2010. aastal. Need olid sellised väga omapärased teosed. Lauri pilter, kes tegutseb ka tõlkijana, võib öelda, on väga keeletundlik autor. Ja eriti just retk rahe mäkke oli võib-olla kõige rohkem romaan keelest ja vähem sellest, mis narratiiv seal oli. Praeguseks selle vilekoori ja teisi jutte raamatuga on pilter justkui nagu tagasi tõmmanud tulnud rohkem narratiivi juurde nagu raamatu alguses, tema alter ego larats ütlebki. Ta kirjutas raamatu omakandi inimestest. Nii et see raamat ei ole keelest. See on raamat inimestest kes on põhimõtteliselt Noarootsi inimestest. Pilter küll armastab kohanimedega mängida, aga võib öelda, et kõik need pseudonüümi del üsna kergesti äratuntavad. Nii inimestele, kellele Noarootsi tuttav on, kuigi ma arvan üldisemalt Eesti inimestele. Ja kui alguses tõesti tundub, et tegu on novellikoguga, siis mida edasi, seda rohkem tekib tekstide vahelist sünergiat. Üks jutt räägib natukene ka eelmisest jutust ja natukene ka järgmisest jutust, inimestel on omavahel mingid seosed, nad tunnevad 11 ja omakandi inimesed on nagu nad on loomulikult nende saatused põimunud. Nii et kui see paarisajaleheküljeline raamat läbi lugeda, siis lõpus kuidagi saab nagu midagi palju rohkem selgeks, kui iga teksti eraldi vaadatuna saaks. Sest et on seosed ja kohati ikkagi. Kuigi mõtlesin, et filter on selle raamatuga nagu veidikene tagasi tõmmanud oma keelehuvi keele kesksust rohkem narratiivi kesksemaks läinud, siis midagi sellest on seal ikkagi olemas. Esiteks on Lauri pilteri keel väga ilus ja poeetiline. Ja teiseks ta ikkagi armastab mängida ka. Nii on siin raamatus kaks teksti, mis algavad täpselt identselt, et tekib selline efekt, hakates järgmist lugema, tundub, et vot vot see on ju tuttav, see on ju väga tuttav materjal. Ja siis ühel hetkel tekib erisus. Ja see on selline väga naljakas mäng, kuidas autor mängib lugejatajuga ja suudab sellise väga keelekeskse võttega tegelikult väga hästi. Äkki ta lihtsalt kahest erinevast inimsaatusest. Nii et selliseid põnevaid väikeseid leide on siin raamatus omajagu ja need aitavad elavdada seda teost, mis muidu oleks tõesti üks tegelaste galerii, igaüks muidugi erinev ja erinevalt võttes põnev. Aga see, selline keelekihistus tuleb sinna peale ja seda oskab Lauri pilter suurepäraselt teha. Nii et Lauri pilteri raamat, vilekoor ja teisi jutte võib küll pealkirja järgi siis tekitada tunde, nagu oleks tegu novellikoguga. Aga ikkagi väga keeletundliku autorina suudab ta ehitada siia midagi juurde, anda selle, selle Haagi, mis ma julgen küll väita, teeb sellest raamatust tegelikult ühe romaani romaani, kus on erinevad tegelased, pote kohad, erinevad ajalised ja ruumilised vaatepunktid. Ja kuigi raamatu autor lõpuks teatab, et tegu on saepuruga täidetud postipakiga ma arvan, et tal ei ole küll mingisugust põhjust enda loomingut häbeneda ja arvata sellest vähem, kui see raamat on. Nii et see ilus roheliste kaantega teos on kahtlemata väga väärikas täiendus Eesti tänavusele proosaloomingule. Ja usun, et tegu on raamatuga, mis pakub veel pikalt rõõmu lugejatele, sest tõesti ei ole kuskilt otsast näha, et pilter ennast selle raamatuga ammendaks või et tal ei oleks midagi lugejale öelda. Vastupidi, tegu on jätkuvalt heas mõttes areneva kirjanikuga, kelle kolmas teos on üks järjekordne teistsugune põnev avastamisväärne kirjandus, looming. Head lugemist.