Tere olen Peeter Helme ja räägin täna ahest suvel ilmunud luuleraamatust. Suvel üldse raamatuid palju ei ilmu, luuleraamatuid seda vähem, aga kuidagi väga sobilikult andis Jürgen Rooste oma tõesti ei tea mitmenda luulekogu välja juulis, sest see ongi selline suvine raamat, selle nimi on suur, sume, suur tume selline sume suvise tumerohelise ja pruuniga kaanega ja sisaldab see armastusluulet. Kui Jürgen Rooste kunagi möödunud sajandi viimastel aastatel eesti kirjandusse sisenes, siis tema puhul toodi ikka välja seda et tegu on sellise noore ja vihase poeediga, kes räägib Eesti ühiskonnast ja kelle luule on rõhutatult sotsiaalne. Käsitleb ka selliseid poliitilisi teemasid ja ebamugavaid teemasid, räägib ühiskonna kihistumist, lõhenemisest, majanduslikust ebavõrdsusest ja, ja Eesti minevikust, olevikust ja tulevikust siis on viimastes kogudes, millest varasematest on ka siinsamas saates juttu tehtud. Jürgen järjest enam kaugenenud sellest sotsiaalsusest ja julgen väita, et oma värske väikese luulekoguga suur sume, suur tume on ta jõudnud tõesti nagu teise äärmusesse. Lühidalt öeldes võib öelda, et see luulekogu on kõik pühendatud ühele naisterahvale, ühele luuletajale. Jürgen isegi häbene seda, luuletajad siin pidevalt nimetamast temast pidevalt rääkimast, tegu on Sveta Grigorjeva, ka üks luuletus algabki järgmiselt. Sveta Grigorjeva ütlen ma omaette hommikutunnil ütlen ta nime kolm korda proovinud seda oma huultel, veenan, hämar, olen saanud Sweetalt sõnumi ja nii edasi. Nii et tegu on tõesti väga isikliku armastusluulega, võiks öelda, et kohati on seda isegi veidi nagu imelik lugeda, nagu vaataks mõne inimese päevikut või heidaks pilgu tema elu sellisesse tahku, mis ei ole mõeldud teistele vaatamiseks. Aga ometi tundub, Jürgen on tahtnud seda kõike meiega lugeda ja ja selleks on ka mingi põhjus. No esiteks on see põhjus muidugi selles, et Jürgen Rooste ongi luuletaja ja see, mida ta kirjutab, on mõeldud jagamiseks. Ta tahab seda teistega jagada, nii palju ühiskondlik loom anda ka oma armastus luuletustes. Ja teine põhjus, vahest on selline kirjanduskesksem, tegu on tõesti kirjandusega, tegu ei ole päevikuridadega, vaid me näeme siin vihjeid erinevatele poeetidele, siin on nii selliseid väikeseid haigutusi, siin on mõningaid kummardusi Andrese Ehinile, võib-olla leiab siit soovija isegi veidi Viidingut, natukene ka Ameerika poeet. Ühesõnaga, siin on olemas väga palju, mis teeb seal ikkagi kirjanduseks ja loengi siis mõned väikesed haigutusedsite ette. Üks tsükkel, mis kannab nime verised haikud ja loen neist kolm tükki ette. Sääset vastikud leiavad luuletaja ka ööpimedas padjale, veri jääb öisest sääsest, uni ei tunne, Budat. Vampiirid võtsid ülema öise toa ja sõid ära une. Aga muidugi on siin ka Jürgenile omaseid selliseid pikemaid tekste ja selliseid, mille puhul kindlasti konservatiivsem. Lugeja küsib endalt, et kas see on luule või on see lihtsalt murtud ridadega proosa. Sellesse diskussiooni me hea meelega sisse ei läheks, sest et üldiselt võib luule definitsioonide üle lõputult vaielda. Ise arvame ainult seda, et luules on kõige olulisem see, et siin ei oleks midagi üleliigset. Ja sellega tuleb Jürgen Rooste minu meelest järjest paremini toime. Kuid üldiselt öeldes tema loomingut vaadates, et tema tekstid on läinud lühemaks ja see teeb meile ainult head üle liigsust on vähemaks jäänud. Teemad on nagu öeldud, järjest isiklikumad. Eks isiklikust tingib ka sellise teatud tiheduse. Kui sa ikkagi räägid rohkem iseendaga, siis sa ei pea hakkama asju pikalt-laialt lahti seletama. Ja ma arvan, et see on tore. Võib muidugi öelda, et siin luulekogus on väga erineva tasemega tekste, on tõesti väga erinevaid tekste ja eks siis ilmselt eri lugeja leiabki, et midagi, mis talle meeldib ja mõni teine leiab, siis midagi, mis talle väga ei meeldi. Aga tervikuna võttes on see suur, sume suur, tume, selline tõesti ilus meenutus nüüdseks juba kaduma kippuvast 2014. aasta suvest. Vahelduseks siis selline vaade suvele, mis ei sisalda poliitikat ja sõdu ja, ja igasuguseid jubedusi. Nii et ma usun küll, et igaüks, kes tahab meenutada seda suve ja ja natuke ka heita pilgu sellisesse poeedi elu köögipoolde leiab Jürgen Rooste värskest luulekogust päris palju sümpaatset. Nii et head lugemist.