Päevast tänane stuudiokülaline on Tallinna Ülikooli professor Martin Ehala. Mina olen maris Johannes ja teema, millest Martin Ehala siia kõneleja ma olen kutsunud, on meie igapäevane keel. Kui ideoloogia. Keeleideoloogia tasand, iseloomustage siis seda, mis see on, millest me räägime täna. Kui me vaatame maailma, siis me oleme harjunud, et reaalsus on üks ja antud meile. Aga nüüd see keel on selline huvitav asi. Keel võimaldab rääkida ühest saasta asjast üsna mitmel erineval moel. Iga viis kuidas Meie maailma kirjeldame keelega teeb sellest nagu sündmusest või olukorrast, mida me kirjeldame keele kaudu mudeli. Noh, kui ma ütlen, et väljas sajab lund siis ma loodan, et kõik kuulajad nagu suudad oma peast teha sellise pildi õuest valgetest rätsakutest, mis siis alla sajavad, ehk siis ma olen teinud keele abil mudeli sellest olukorrast, mis õues praegu on. Võib ju teha ükspuha, kuidas võib teha, joonistada pildi lumesajust või või panna vedeliku sisse mingeid valgeid asjakesi, nagu on sellised väiksed lelud ja siis raputada tekib lumesadu, ühesõnaga keel võimaldab meil modelleerida kujutada maailma ja võimaldab seda väga erineval viisil teha. Ja kuna ta võimaldab seda erinevail viisidel tehaski, et inimestel alati omad huvid, siis inimesed võivad kirjeldada samu sündmusi väga erineval viisil. Oleks sobiv anda üks selline näide, et kujutame ette sellist olukorda, et üks hunt on murdnud maha hulga lambaid kuskil maal. Ja muidugi, kuna ta on seal nii palju neid lambaid murdnud, siis võeti kätte ja lasti ta maha. Seda olukord on vajalik siis mitmel moel kirjeldada, ütleme et jõuab see uudis kuhugi ajalehte ja pannakse pealkiri. Siis üks võimalus on öelda, et oht kiskja on tehtud kahjutuks, on selge pilt kesk ja midagi väga halva, see on ohtlik inimestele ohtlik, on meile öeldud ka, et on ohtlik, tehti kahjutuks, tähendab seda, et nüüd on kõik korras. Aga me võime ka öelda natuke teistmoodi võime näiteks öelda. Vihane talumees lasi maha emahundi, aga see on juba hoopis teistsugune nagu lugu vihale talunes, näide talunud, mõnes ei käitunud päris ratsionaalselt, vaid mingitest emotsioonidest lähtuvalt, ehk siis ta ei mõelnud võib-olla kõiki lahendusi välja. Lasi maha väga konkreetne ja üsnagi selline julm väljendus nagu väga otse mõeldud, kuidas ta tegi ikkagi, tappis otseselt nagu püssiga ja siis, et hundi kohta on täpsustatud, et ta oli emahunt, noh ikkagi ema on midagi väga positiivset, isegi kui ta on hunt, emahunt on ikkagi, väärib kaastunnet, palju rohkem kui mingisugune lihtsalt kiskja. Nii aga on võimalik sedasama olukorda kujutada ka niimoodi, et et pealkiri on need hundikutsikaid jäivad ilma emata ja see on hoopis teine lugu. Juba üks tasandan kahe keeles see, et kuidas oma sündmuste modelleerimine või kuidas me teda kujutada, millised detailid tõstame esile, milliseid omadussõnu või hinnangulisi sõnum me paneme sinna juurde täiendama seda, seda faktilist materjali ja millele asetama rõhu selle sündmuse kirjeldamisel me võiksime kirjutada ka lammastest, et eks ole, vaeste lammaste surm leidis kättemaksu ja see ongi kõik see, kuidas ideoloogia keeles nagu välja tuleb, et ühesõnaga me võime keelt kasutada. Kasutamegi. Eelnevalt noh, sõltub lihtsalt sellest, kelle vaatepunkti me esitame, sealt on selle nii-öelda ideoloogia alguses. Täpselt niimoodi üks uurimismeetod, kriitiline diskursus alati küsib, kelle vaatepunktist on meie igapäevane keel mingisuguses olukorras esitatud, sest need näited olid üsna selged praegu, aga, aga need vaatenurgad on meilgi, kelle kasutuses sees kogu aeg, kui me räägime. Ja need vaatenurgad ja seesama kriitilise diskursuseanalüüsimeetod küsib, et kelle vaatenurka keel annab edasi ja nende vastus on, et keel annab edasi enamasti nende vaatenurka, kes on võimul. No kes on võimul ja kellel on mõju, et nemad üritavad oma keelekasutusega luua sellist pilti maailmast, mida kõik ülejäänud teised inimesed võtavad vastu ja ja tunnustavad kui tavalist maailmapilti, aga tegelikult ka see maailmapilt, mida me tavaliseks peame, on ehitatud üles või väljamõeldud, nii-öelda on kirjeldatud kellelegi poolt ja enamasti on need siis need, kes on võimu juures. Nonii meie põlvkond on elanud kahe võimu all üks aeg, kui me koolis käisime, siis oli võõras võim ja eesti keel oli opositsioonis, no nüüd peaks olema siis eestikeelse võimukeel kahest mudelist nüüd kinni hakates, kas siis võib öelda, et eesti keeleideoloogia on sellel esimesel ja teisel juhul kardinaalselt erinev? Ei ideoloogia, mis eesti keele kaudu edasi antakse, on loomulikult erinev, aga iga keelt saab kasutada iga ideoloogia edasiandmiseks. See oli ajalooliselt nii, et kommunistliku võim tuli Venemaalt, aga põhimõtteliselt oleks see võinud juhtuda ka ilma välise mõjuta. Ühesõnaga, kas seal ei ole mingisugust nagu põhjust, miks see nii ei olnud, Marek, sa oleks võinud sündida eestlasena ja oleks võinud omakapitali kirjutada ja kõik see ideoloogia oleks saanud siis nagu eesti keelepõhine. Nii et ühesõnaga, see ei sõltu eriti keelest, millist ideoloogiat edasi anda, iga keel suudab anda iga ideoloogiat, muidugi teine asi on see, et kultuuriliselt, igas keeles on juba oma ajalooliselt välja kujunenud kultuuripagas selline kultuuriliste teadmiste kogum mida ei ole vajalik ühe hetkega nagu ära kustutada mälust ega sellest keelest ja kultuurist ja mida ei ole võimalik ka väga kiiresti muuta, nii et seetõttu võib öelda, et võib-olla ühes keeles või kultuuriruum oleks siis õige, on kalduvus teatud ideoloogiate tekkimiseks ja edasi keskmiseks suurem kui teistest, võtame kas või Eesti ja Soome. Mõlemad on, eks ole, soome-ugri keeled, aga nagu ma ütlesin, seal vahet ei ole, iga keel sobib igaks ideoloogia, eks ju, kui me vaatame, kui palju nii-öelda sotsiaalsem on Soome valitsev ideoloogia, ehk siis kui palju hoolitakse inimesest, kui palju vaadatakse, et nõrgemad jäävad järgi, kui palju vaadatakse, et kõigil oleks võrdsed võimalused hariduses, et kogu ühiskond areneb dünaamiliselt harmooniliselt ja dünaamiliselt, ehk siis see, mida me tunneme Skandinaavia heaoluühiskonna all, et see avaldub keeles otseselt, eks ole, et millised väärtused ja hoiakud seal on sama siin eesti keel kõrval oma eesti kultuuriruumiga meil selliseid ideesid, Meil ei ole sugugi populaarsed või noh, võib-olla nüüd natukene räägitakse, aga üldiselt ikkagi kõik see 15 aastat on, Eesti on ikkagi selline libe, realistlik, hästi, vabamajandus ei käi, igaüks saab ise hakkama, siis saab ja kui ei saa hakkama oma viga või ei saa. Eesti ideoloogia on hoopis teine, kui Soome ideoloogia on, ma arvan, et siin on ongi see ajalugu, mis tuleb mängu tõenäoliselt tänu sellele, et 50 aastat nõukogude ajal räägiti meile nii palju võrdsusest ja sotsialismi selles mõttes, kuidas kõigil peab võrdne Te eestlaste sai sellest väga villand, nii et esimesed 15 vabadusaastat ei tahetud sellest võrdsusest enam mitte midagi kuulda. Et Endel lendas kohe ära, teine keel markeerib neid võimusuhteid või toetub siis nendele, on meil siis selles omas tänases Eestis olemas selline opositsioon ja koalitsioon, kui keele pealt vaadata. Nojah, mine tea, aga põhimõtteliselt igal poliitilisel jõul veaks praegu oma ideoloogia, mismoodi ta maailmavaatav ja seda maailma esitab. Aga neid on selline, teine veidikene varjatum. Vool, kus ideoloogia välja tuleb, on keelevormiline külg, ehk siis et üks asi on mõtted, mida me edasi anname keelega, see, see on see keelefunktsioone, anda mõtteid edasi, vahetada informatsiooni ja teine viis on, kuidas me seda teeme, meie, see, kuidas me seda teeme. Lihtne on öelda, et ma võin rääkida siin kirjakeelselt, aga ma voin võib-olla lasteaia keelekasutusega natukene lõdvemaks ja rääkida nagu rullnoka stiilis võin vahetada keelt, ma võin üritada sedasama asja rääkida inglise, vene keeles ja võib-olla ka Soomegi selles, aga sisu jääb siinsamas, eks ole, neid, kui me läheme sellest sisu juurest ära, et see sisu võimaldab nagu erinevalt seda maailma kirjeldada. Aga nüüd küsimus on selles, et, et milliste keeleliste vahenditega ehk siis vormi pool millise vormi poolega me seda edasi anname, siin on, on teine tasand, kus keeles avaldub ideoloogia, see veel palju-palju varjatumalt, kui siis selle sisu poole peal, et seal veel saad aru, et kes mida räägib või, või tahab. Ja siis selle sisu poole pealt ongi siis nii, et erinevad aktsendid ja erinevad murdejooned, need kõik räägivad midagi inimese kohta, näiteks, et kui võrukesega rääkida, siis tõenäoliselt, kui ta just ei räägi sihilikult otse võru keeles ja mõned Võru aktivistid teevad seda hea meelega siis juba see, et millist keelt nagu kasutab, väljendab teatud nagu vaadet või hoiakut selle kohta, milliste identiteetide tahab esile tuua või mida ta tahab rõhutada. Kas võru keel on olevas oma ettekeelena, mida inimesed räägivad vabalt ja uhkelt, kui ta nii teeb ja kasutab seda, siis tähendab seda ideoloogiat sealt mitte niimoodi sõnadega, aga just selle vormiga edasi, kui ta seda ei tee, siis see jääb nagu rohkem varjatuks, aga põhimõtteliselt iga inimene, kui ta suu lahti teeb, annab märku midagi enda sotsiaalse päritolu kohta tausta kohta, ehk kas ta on haritud inimene, harimata inimene, kas ta räägib eesti keelt emakeelena või võõrkeelena või erinevaid murdejooni või kui ta üldse ei kavatse eesti keelt rääkida, valib hoopis mingi teise keele, et, et selles vestluses osaleda, siis miks ta seda teeb, noh näiteks kui me räägime kohtust, ütleme kasvõi Klenski ja teiste kohtuasi, eks ole, Klenski, teised räägivad seal ainult vene keeles, nii et, et see keelevalik on, on ka ideoloogiline selge. Kohtus on õigus Igalühel rääkida oma emagi saada tõlge ja nad kasutavad seda õigesti ja see on selline ideoloogiline eneseväljendus, niiet keele valik on alati näitab ka midagi kõneleja identiteedi kohta. Ja kuna kõikide inimeste identiteedid on samas sotsiaalses võrgustikus hinnatud, seiskas kõrgelt või mitte nii kõrgelt või lausa madalalt või lausa stigmatiseeritud alavääristatud võib nii öelda mustatud siis juba see, kui inimene suu lahti teeb ja, ja ta räägib siis teatud stiilis see näitab, kes ta on ja annab sellele, kellega ta räägib, võimaluse siis valida, mismoodi talle vastata, kas samas stiilis, kas tulla talle vastu lähendada selle kasutus tema omaga, asetades teineteist nagu võrdsemalt igale positsioonile või rääkida väga kindlalt seda oma identiteedi varianti ja kui seal on nagu võimuvahe, et mõni variant on kõrgem, näiteks haritud inimese keelt peetakse nagu kõrgemaks siis ta annab mõista ka, et nende kahe vestleja omavahelised suhted, sääraseid mina olen haritud, sina räägid siin või jumal teab mis harimata rullnoka juttu. Nii et see on teine koht, kus keeleideoloogia välja tuleb, et see on see viis, kuidas siis keelt kasutada. Ja tuleb välja ka keelealaväärsustunne. Erinevate keelevariantide alaväärsused standard tavaliselt see kirjakeel on see, mis on ühes kultuuriruumis kõige rohkem väärtustatud, nii et selle valdamine annab inimesele Endale positsiooni juurde juba ja väga paljudes ametites ei ole võimalik töötada, kui ei valda kirjakeelt, nii et siin on jälle keel muutub kohe võimuvahendiks ehk siis nii kui kirjakeelt ei valda, ega siis ikkagi nagu head poliitikud suust ei saa, lihtsalt sinna tööle üle ei saa, inimesed ei võta seda nagu eriti oma kui keelevarianti, anna mõista, et sa oled haritud, jääd sa kuulnud selle eliidi hulka ja teisest küljest muidugi ka jah, et kui ta räägib keelt aktsendiga, siis ongi nii, et millised on keelekogukonna inimeste või ühiskonna üldised hoiakud aktsendiga kõne suhtes? Ma arvan, et need Eestis on tasapisi läinud positiivsemaks aktsenti, panda pahaks, vähemalt nii palju ei panda pahaks, kui ütleme 90.-te aastate keskel, 90.-te lõpus, kui aktsendiga eesti keelt oli nii vähe kuulda üldse olnud, et inimesed põlgasid selle päris päris ära. Aga tänapäeval kuuleb seda nii palju, et ühesõnaga, ma arvan, et selline halvustav suhtumine aktsenti tasapisi järgi jäänud või vähemaks jäänud, aga sinule hulk maad minna, nii et noh, tegelikult kui inimesed kommunikeerijad, siis ei peaks nagu jälgida, et see kõik oleks laitmatult puhas, sest ongi nüüd küsimus selles, et kuivõrd Eesti ühiskond aktsepteerib erinevaid identiteete, kui kõrge staatusega neile annab, kas aktsendiga eesti keel on midagi alaväärtuslikku või midagi, millega ei sobiks nagu üldse avalikus kohas suud lahti teha? Normaalne, eks eesti keelevariantidest, mida lihtsalt räägib inimene, kelle taust on teine, sest miks ta peaks seda varjama? Meil on kogemus kahe keelega, üks on inglise keel ja teine on vene keel, mis on aktiivselt meie keeleruumis ja kultuuriruumis toimetamas. Millegipärast oskab minu laste põlvkond inglise keelt palju paremini võrreldes sellega, kuidas minu põlvkond vene keelt kunagi õppis. Üks võõrkeel kõik ja ma võrdlen ka tundide arvu tundide arv, ka saba. See on ikkagi motivatsiooni, hoiakute küsimus, et kuna vene keel oli omal ajal üsna selgelt peale surutud ja kogu see süsteeme oli peale surutud ja inimesed teadsid seda sisimas, kui nad ka seda kui välja ei öelnud teadsid kõik seda nii ja seetõttu ei olnud ka erilist motivatsiooni vene keelt õppida isegi Venemaal karjääri teha, mis oleks olnud võimalik nõukogude ajal ju täiesti selle peale ei vaadatud hea pilguga, mõtleme kasvõi siin need eesti estraadilauljad, kes käisid seda nokkimist, seda küll, kuigi ajal, eks ole, Kremli röövikud, kes need seal kõik ei olnud. Nii et sellele ei vaadata sugugi mitte hea pilguga, kui inimene tegi Vene suunal, tegi nii-öelda nõukogudevõimudega koostööd ja see pani kogu pitseri selle keele õppimisele ka praegu inglise keelega, sellist asja ei ole inglise keeles. Nii, ja selle nagu pealepressimine ei tule kuskilt otse esile, eks ole, seal on teised vahendid, sealane, võimsana raha, kui kultuurivaldkonnas anda, puudutada, siis on seal ikkagi nagu suurepärane meelelahutus, see, mis inimesi ise tõmbab ja seal ongi see vahe, kuna ei ole mingit sellist otsest tõrget, ei ole otsest põhjust inglise keelt või seda kultuuri või neid kõnelejaid vihata. Ja teisest küljest on näha olnud edukad, siis tõmbab inimesi sinnapoole ja, ja seetõttu nad õpivad seda keelt ka tunduvalt parema meelega. Ma ei tea, kuidas on nüüd, aga tänapäeval Eesti noored õpivad vene keelt ka kui vaadata statistikat koolides, eriti just esimese võõrkeeli, täna, aga teise või kolmanda võõrkeelena ikkagi umbes pooled eesti õpilased õpivad vene keelt ka, nii et. Ja siin ei surunud küll keegi peale, nii et mõnevõrra see hoiak juba kas või sellega muutunud, et meie ajal ta oli ikkagi nagu rõhumis instrumente, aga tänapäeval ta niux võimalusi, mis avardab inimese, selliseid eneseteostusvõimalusi. Ja siin tuleb ka see, et kuna inglise keel kuulub juba selle meistri või selle peavoolu alla, siis noor inimene otsib alati alternatiive ja siis ta tuleb nii-öelda selle vene keele juurde juba selle alternatiivse teekonnaga. Auto ja see võib olla nii, aga selge on, et Eesti on Venemaa ja Euroopa vahel ja selles mõttes on vene keele oskus selles geograafilises piirkonnas annab see igal juhul eelis ja seal ei ole mingit küsimust justkui töötada rahvusvahelise mastaabiga. Nii eestlaste venelaste suhe siin Eestis ja keeleideoloog. Ja selge keeleküsimused on Eestis väga olulised, sest siin on kaks keelekogukonda, eestlased ja venelased, kas me tahame seda või ei taha või mida iganes inimesed selle kohta arvavad, et sellega tuleb arvestada? Nõukogude ajal oli, eks ole, vene keel. Oli ka riigikeel nii-öelda Eesti territooriumil Eestis praegu on eesti keel riigikeel, vene keel ei ole mingisugust staatust või noh, eraldi riigikeele staatust ega ka vähemuskeele staatust. Ja nüüd sellele on selgelt, et omad kindlad põhjused minu arusaamist järgi kõige mõjuvam põhjus on see, et kehtestatud eesti keele riigikeelena Eestis nagu oluline mõjutegur, selleks, et saavutada sellist ühiskondlikku muutust, kus noh, nii-öelda vene kogukond omandaks eesti keele, sest sellel hetkel, kui eesti keele riigikeeleks kehtestati eestlaste vene keele oskus oli küll selline, et kogu eesti keelekogukond oli võimeline vene keeles vähemalt mingil määral suhtlema, samal ajal kui Eesti vene kogukonna või venekeelsete inimeste hulgas oli neid suhteliselt vähe. Nüüd on olukord tasapisi hakanud muutuma ja ma arvan, et Tallinnas on päris hästi muutunud ja teistes väiksemates Eesti linnades on muutunud veelgi rohkem Ida-Virumaa omaette keelekeskkond, seal on palju keerulisem see olukord just nimelt seetõttu, et seda igapäevast võimalust on vähem. Et vene kogukonnast, eriti noorem põlvkond oskab eesti keelt järjest paremini, nii et ühesõnaga see, mis ülesannet eesti keel ainsa riigikeelena, mis ülesannete täitev, anda see sõnum, et see on siin eestikeelne ruum, kus avalikus sfääris ametiasutused, riigiasutused, et see töö toimub eesti keeles, ehk siis saada Eesti nagu selles mõttes kakskeelseks, et inimesed oskaksid rohkem kui ühte keelt. Ja nüüd ilmselt mingisugune aeg ongi selline stabiliseerumine ja ma kujutan ette, et Eestile oleks selline suhteliselt stabiilne. Keele oleks selline, kus üldiselt kõik inimesed oskavad eesti ja vene keelt niimoodi, et nad saavad aru, mida kõrval teine inimene teises keeles räägib ja suudavad rääkida midagi ka teises keeles. Iiemm, ma näen, et eestlaste hulgas vene keelt nii palju asutakse, et et ei teki võõristus, kui keegi vene keeles räägib, et sa ei tea, mida ta räägib, et mida nad seal vahel räägivad, noh kasvõi olete kuskil spordiklubis koos jänesed räägivad kõrval, eks ole, et see, mis nagu tekitab võõristust see, kui räägitakse võõras keeles, ei saa mitte midagi aru, millest nad räägivad. Et selles suhtes on nagu Eestile kasulik, kui eestlased oskavad vähemalt nii palju vene keelt, et nad saavad aru, millest rääkida, et see nägu muudab nagu olukorra rahulikumaks. Venelased loomulikult vajavad eesti keelt siin Eestis, nii et ühesõnaga Eesti on olnud läbi aja selline, kus siin on olnud kolm kohalikku keelt, mida räägitakse ja mida siis erineval määral oskab iga inimene, ehk siis selline mudel, kus kõik need, kes Eesti ühiskonnas toimivad, et nad oskavad lisaks emakeelele veel kahte kohalikku keelt. Et see ongi selline normaalne olukord, mis võiks Eestis olla, sest eesmärk ei ole kõike nagu painutada eestikeelseks või, või jätta nii, et venelased ainult vene keeles. Eestlased eesti keeles see head nahka ei too, see on meil nagu kõigil selge tegelikkuses, mis, nagu Eestile sobib, ongi see, mis on siin paarsada aastat kindlasti olnud, tegelikult osatakse mitut keelt ja et need kogukonnad saavad omavahel räägitud eesti keeles, oleks oma kindel koht, kunagi tuleb aeg, ma arvan, ma ei tea, kas tuleb 50 või 100 aasta pärast, kui Eestis on umbes olukord nagu Soomes, et tõenäoliselt mingisugusel ajal, kui kogu see eesti keeleline olukord on nii palju rahunenud ja stabiliseerunud, et, et kumbagi poolt keegi ohtu ei tunne siis ei ole ka tegelikult vahe, kas see on Eestis üks riigikeel või kaks riig, seepärast et siis on see asi nagu stabiilne, aga praegu on sellel nagu täiesti selge põhjus, miks eesti keel on Eestis riigikeele, miks vene keel riigikeel ei ole ja see on veel niimoodi pikka aega. Aga nii nagu Soomes rootsi keel ei ole mingi oht ja rootsi keel võib olla täiesti vabalt teine riigikeel. Nii, ma loodan, et kunagi tuleb Eestis ka selline aeg, kus vene keel ei ole mingi ohti ja keegi ei näe seda imelikuna. Aga millal see tuletas, seda ma muidugi ei oska ennast. No jää Rootsi siiski Soome partnerina ei käi ise seal nii-öelda Soomet suskimas, ütleme, käis. Ütleme hulga kauem aega möödas nagu aja küsimus, eks ole, lihtsalt praegu olukorra põhjus on säärane ja see on nagu põhjendatud see, milline eesti keelepoliitika on, ta peaks seda suunda jätkama. Ma loodan, et kunagi, aga millal, ma ei tea, tuleb selline aeg, kui olukord on nii stabiilne, et tegelikult ei ole vaja nagu tunda nagu hirmu või kaitsta kuidagigi. Nojah, see kaitsepositsioon on ju see, mis isegi praegu mingil määral pärsib seda suhtlemist. Näen, et venelane on jube hädas, ma võiks temaga vene keeles rääkida, aga mulle oma jonni ajada. No ja praegu ma arvan, et võib-olla küll selles suhtes järjekindel ja rääkida eesti keelt või siis see on ka üks viis, kuidas näidata solidaarsust, vahetada aeg ajalt kooli lihtsalt kasutada mõnda fraasi väljendit lihtsalt vene keeles sinna vahele, aga ikkagi nagu põhimõtteliselt nagu hoida sellist joont, et mõlemad keeled oleks kasutuses, anda neile see võimalus, et nad saaks ka eesti keelt harjutada, eriti kui nad on hädas, nendega on võib-olla kärge tulevad, ah, ma räägin vene keeles üldse ja siis ta ei saagi nagu mingit praktikat seal selline nagu nimetatud koodi vahetamine, keelte segamine, ütleme siis niimoodi, et seda keelte segamisel on, on just selline sotsiaalne inimestevaheliste suhete tähendas, sellest ei pea tulema ja tavaliselt ei tulegi mingisugust keeltes segamini minema mingit Bidzinit. Tavaliselt sellest ei tule midagi, aga selle ainukene funktsioon ongi niimoodi, et, et näidata vastastikust suhtumist, et, et kui vahetad koodi, siis natukene noh, nagu annad nagu sammukese teisele vastu, et et ei oleks nii, et eks on väga kõrgelt hoiab nagu ühte keelt ja teine siis kui on nagu teist. Aga muidugi erinevaid võimalusi on, on sellised stabiilsed ja rahulike olukord, igavus, eestlane räägib, eestikeelsele vastab vene keeles ja nad töötavad koos ja saad nagu asjad aetud. See on ka siis nagu võrdsel positsioonil tegemine. Mõlemad saavad aru. Ja milline see mudel kuskil kast kohas või olukorras kujuneb, see on nagu sõltub nendest, kes seal parasjagu on. Üks teema, mis selle ideoloogia puhul veel kõneks võiks ju tulla, on seesama meie oma emakeele normeerimise küsimus, ka normi kehtestamine on mingil määral selline. Jõuate. See on täiesti raudselt jõuete, siin ei ole mingisugust kahtlast, ütleme, kuna Eestis murdelised erinevused on suhteliselt väikesed, normi õppimine ei ole väga kohutavalt keeruline, siis selle normi represseeriv mõju represseeri ju selles mõttes, et Ma ei oska, head töökohta ei saa. Ehk siis selles mõttes, et selle normi represseeri ei ole nii suur kui näiteks Prantsusmaal, kus on need dialektid ja erinevad sotsiaalsed murded on väga erinev seal ikkagi, kui sa oled kasvanud üles selles piirkonnas väga tugeva piirkonna aktsent ja sa tahad ka võimu juurde pääseda, pead selle normi avaldama, mis tseeritud selgelt siis sulle head need märgid külge, märgid jäävad näha ja sa ei saavuta sellist positsiooni, ehk siis need inimesed, kes juba sünnivad kirjakeelsena, ehk siis kelle vanemad on kirjakeeles eelis, nendel on eelistusi. Seetõttu loomulikult normi määratlemine on kellelegi kasulikum nendele, kes on juba kirjakeelsed, need tahavad, et see kirjakeel nii on. Kui tuleb mõni uus rühmitus, kes tahab seal muuta neid suhteid, no näiteks Johannes Aavik tegi oma keeleuuenduse, selge, et siis, kui see oleks muutunud täiesti normiks, siis nooreestlastel oleks olnud oleks olnud eelised ja teised käik oleks pidanud seda uuendatud keelt hakkame õppima, eks ole. Norman on igal juhul represseerimise vahend, seal ei ole kahtlust. Aga milline on tendents, et me tahame ikkagi praegu selles liberaalse taustaga Eestis pisut ka seda normi eirata, meile tundub, et see on nagu repliigiga meile, et, et see ei ole nagu ajastu mentaliteediga kooskõlas. Jah, selline revolutsioonilises või selline vabameelses mässumeelsus ei ole ju ka midagi nagu halba selles mõttes, et kui ühiskond või noh, nii-öelda see meelsus, inimeste meelsus vähemalt meil pole normi vaja. Ja tema võin julgelt rääkida normivälist keelt või noh, sellist ühist keelt, millel on selge, et mitte normatiivselt jooned ja mitte karta, et, et mu enda väärikuse staatus kuidagi kahjustatud saavad. Kui ühiskonda see on selline nagu mentaliteet olemas, siis tõesti ta on nagu nii palju egalitaarne Neid, nagu hierarhia vahesid, mis nagu kirjakeelses ka kaasnenud, neid siis ei, ei võeta nii tõsiselt. Samas muidugi Soomes on ka murdeid üsna aktsepteeritud kõnekeeles ja Norras räägitakse kohalikke murdeid ja kasutatakse kohalikke murdeid isegi rohkem kui kumbagi kirjakeelt siin on, natuke sõltub ka ühiskonna võib-olla sellest egalitaarsed ja ma arvan Siin ütleme eesti keeles Taas egalitaarsed, ehk siis võrdsus, see inimesed on kõik ühetaolised ja ei ole suuri staatuse ja võimuvahesid, et isegi kui inimene on noh, ütleme, professor ta räägib samamoodi, kui räägib baaridaam näiteks, eks ole. Ja selles suhtes, kui, kui need keeleliste erinevustega ei rõhuta staatuse erinevusi, siis ongi nii, et, et kõik võivad rääkida enam-vähem nagu ühesugust keelt või, või kasutada oma eri varianti või erilisi keelejooni, mis iseloomustab teda kartmata, et selle peale vaadatakse halva pilguga, kas see sõltub siis ühiskonna hoiakust. Ja kui praegu ei ole sellist hoiakut, et meil norm on väga tähtis, et tuleb normi väga järgida, siis, siis tähendab, et ongi selline rohkem individualistlik, rohkem vabam, rohkem suuremat varieeruvust lubav lubav Kliima ühiskonnas. No tegelikult vestluse alguses me juba mängisime seda pendli mängu natuke Eesti läks äärmist hukku, liberalismi praegu mõju tegelikult tajume, et, et saab endale hakkab nagu uus ja nii-öelda normi armastuse juurde tagasi nihkuma. Kuidas selles olukorras nüüd need nii-öelda need keelenormid nagu tähtsustuvad või? No üldiselt jah, kui ühiskond hakkab rääkima väärtustest rohkem ja normidest CN normide järgimisest siis ei jäägeel ka kuhugi kõrvale, see on selge ja kui nüüd võib öelda, et 21. sajandi algus esimesed aastad Ta oli, oli see individualism ja, ja igaüks isemoodi ja tegi, elas kuidas tahtis milliste väärtuste järgi tahes. Tundub jah, et selline väga liberaalne hoiak ühiskonnas on hakanud nihkuma rohkem nii-öelda ühiste väärtuste ja, ja üldaktsepteerinud tavate normide suunas ja nende normide kehtestamise suunas selles mõttes, et ühiskonda ise kehtestanud, mitte võib-olla otseselt mingite represse repressioonidega sellise ühiskondliku tähelepanuga sellele ja noh, jah, võib-olla siis kõige rangemad meetmed on kuidagi mingisugune naeruvääristamine või, või ütleme, kuidas sa niimoodi teed, nii ei tehta. Tõenäoliselt jah, midagi säärast juhtub ja küllap see puudutab keelt ka, et kõik tavaliselt sellisel ajal nagu keele puhtus ja, ja sellised teemad tõusevad rohkem üles. Lõpetuseks, te olete ametilt professor, olete te lingvist ja kuidas teie näete eesti keele tuleviku teaduskeelena üldse üldkeelena, millist väljavaadete prognoosite? Teaduskeel on tõenäoliselt kõige kõige ohustatud ala eesti keele erinevatest valdkondadest. Ei, ja siin see tasakaalu vunk. Ta on ilmselt kuskil sellise koha peal, et kõrgkooliõpikutase on eestikeelne, see ei ole isegi enam populaarteaduses on natuke rohkem kõrgkooli õppe-teadussellised asjad, mida üliõpilased, õppijad, teade teooriatest ja asjades, et sellel tasandil eesti keelt kell jääb kasutusse ja ma arvan, et seal on nagu selged märgid, on riiklik programm õpikute suunas ja ja õppejõud on hakanud järjest rohkem teadvustama seda tasandit, et kõrgkooliõpingute tasand peaks olema igas igas valdkonnas eestikeelne. Nii selge on see, et teatud valdkondade teadustöö kõige esimesed tulemused lähevad inglise keeles. Reaalteadlased. Kindlasti on seal biomeditsiinilised teadused, kõik sellised asjad, kus nagu teadvus progress toimib, see toimib inglise keeles, nii et need asjad lähevad esimesena sinna. Ja kuna seal muutub kõik asi nii kiiresti, enamik artikleid nendest kunagi eestikeelset versiooni ei tule, tuleb eestikeelseid versioone, eestikeelseid ülevaateid, näiteks kolme viimase aasta molekulaarbioloogia arengud maailmas. Ja seal kõik see terminoloogia on ja vaat seda ma pidasin silmas, et kui ma vaatasin, mida üliõpilased saavad kasutada oma õppimiseks et selliseid nagu ülevaate teoseid, teadussuuna arengust, seda tasub teha eesti keeles, aga, aga nende eksik artiklid, nad on tavaliselt nii pisikeste küsimustele nii spetsiifiliste küsimustega, et need lähevad sinna kolme kuu pärast, keegi täiendab midagi, asi muutub ja areneb edasi, nii et nende eesti keeles avaldame seal. Ei ole nagu erilist mõtet. Aga teadusharuülevaade viis viimast aastat, mis on toimunud, kuhu on läinud, mis on uued ideed välja, et need peaksid olema eesti keeles olemas neid, need samad teadlased, kes ise inglise keeles kirjutatud Nad peaksid selliseid kirjutama regulaarselt eesti keeles iga kitsama teadusvaldkonna kohta, seda ma siis kujutajate võiks olla sellistest reaalteaduste osas, et õpikud eesti keeles ja eestikeelseid ülevaateid teadussuuna arengutes. Viimasel ajal aga humanitaaria humanitaariast seal on muidugi selge, et see lõviosa asju jääb eestikeelseks ja seal ei ole mingit kahtlust. Seetõttu, et tarbija, ehk siis teised teadlased, kes tegelevad Eesti humanitaarjaga, oskad eesti keelt ja loevad eesti keeles, nii et siin seda küsimust ei ole. Suurema osa uusi teadustulemusi eesti humanitaarias ilmub edaspidigi eesti keeles. Sellised asjad, millel on teoreetiline noh, nii-öelda teoreetiline tähtsus üle Eesti piirile ent need ilmuvad siis teistes keeltes ja, ja mitte ainult inglise keeles, vaid humanitaarias on see, see on väga kultuurispetsiifiline, nii et saksa keele oluline ruum mõnes valdkonnas on vene keel mõnes valdkonnas Soomes ja nii edasi, nii et need jäävad ilmuma üsna erinevates keeltes. Ja selline ta on, nii et, et see teaduskeele tulevik, kuidas ma seda ette kujutan, nagu kõrgkoolitasand on eestikeelne läbivalt aga et reaalteadlased, tõenäoliselt uuemad tulemused lähevad ainult inglise keeles. Sellega täna lõpetame, aitäh. Martin Ehala. Leia, kuulas, küsis maris Johannes.