Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, head kuulajad, on pühapäev, teine märts ja mul on hea meel esitleda teile jutusaates mõni tund enne lennujaama minekut lennata tagasi koju kunstniku ja silmapaistvat naist. Mare Trallat, tere hommikust. Tere hommikust. No sinu juurde käib mitu head lauset, mida paslik kohe nii-öelda esimeste hulgas ära mainida, et üks neist on see, et alates 1990.-te teisest poolest oled sa ära siit hoopiski Londonis. Ja ma vist ei eksi, kui ma ütlen, et sinu kodu ei ole kodumaal. Aga see on väga kummaline selles suhtes, et ja tõepoolest füüsiliselt elan Londonis aastast 96, alates nüüd juba 12 aastat, aga niimoodi vaimselt ütleme kultuuriliselt muidugi identifitseerime ennast eesti kunstnikuna ja noh, ma olen küll ära olnud, aga ütleme aastal 2000 kuni 2005 Ma ikkagi töötasin väga palju Eestis, nii et ma käisin edasi-tagasi maadi õppides oma tuttavalt, ütlesin, et magasin Londonis, aga töötasin Tallinnas. Aga kui sa seal Londonis ennast tutvustad siis ütled, kes sa oled Eesti kunsti, kui ei ole nagu kunstnikul rahvust tegelikult või seda nii-öelda. Tavaliselt ei pea nagu kohe nii-ütelda riiki mainima, et see sõltub nüüd sellest, kellele ma ennast tutvustele, kuidas ma tutvustan, aga ütleme, kui ma mingisugustes projektides osalen, siis ma raudselt ikkagi Eesti on seal kirjas, et vahetevahel on mõlemad, et on nii Eesti kui ka, aga noh, see on ka suhteliselt niisugune praktika tehakse, aga noh, üldiselt me ikkagi tutvustan ennast eesti kunstnikuna, jah. Millega saab praegu kunstnikuna tegeleda, sellest saab kunstihuviline aimu. Ma loodan, et kõige suuremad riigid on juba ära käinud siis Tallinna kunstihoone galeriis avatud näitusel kaitstud. Ja see on üsna intrigeeriva sisse sisu juhatusega, mida me all lugenud olen, ma ei ole veel seal ise käinud ka mulle üks kolleeg lähedalt kirjeldanud, mis on nagu olnud on, mis see tähendab, see näituse pealkiri kaitstud et, et miks sa seda teemat, et näiteks Eesti publikule näidata? No nagu kõikide minu projektidega mingil määral mingisugune selline isiklik suhestuse, mingisugune isikliku elukogemus asjade aluseks saanud ja selle näituse puhul osa sellest näitusest oli tegelikult juba üleval kraatsis möödunud aasta aprillis teatavalt määral ja ajendas mind selle kaitsuse teemaga ikkagi mingisugused isiklikud kogemused ja isiklikud kogemused just eelkõige sellises nii-ütelda kapitalistlikus ühiskonnas elades, et et noh, alates kusagil noh, juba enne seda, kui ma Inglismaale elama läksin, oli pidevalt nagu ikka, tekkis mingisugune situatsioonid, kus mulle tundus, et keegi üritab minu eest ära mõtelda minu enda parema heaolu ees nii-ütelda, et pakutakse mulle nii-ütelda mingisuguseid teenuseid või mingisuguseid asju, mis teevad mu elu paremaks. Või on mingid absurdsed situatsioonid, kus meil ekssõbranna New Yorgis põletas ära oma käe kuivõrd nahliselt kannastki ja, ja siis 10. arsti juurde läksime siis seal öeldi, et aga kaevake kannu tootnud kompaniisse kohtusse, eks ole, et noh, et, et on nagu vale disain ja no mingisuguses hästi absurdseid asju ja ja mida, nagu aeg on edasi läinud, seda rohkem mingisugust nii-ütelda kaitstes meile müüakse, ma ei tahtnud, kuigi noh, ütleme paljud tööd sellel näitusel räägivad tegelikult jälgimisest nii-ütelda. Siis me tegelikult seda jälgimist tehnoloogid müüakse meile ju selle sildi all, et te olete, et see kaitseb teid, et aga tegelikult kuidas need asjad meid kaitsevad, kas nad meid kaitsevad, et noh, mõnikord tasub nagu mõtelda, et mida me selle eest ära anname mida meile nii-ütelda müüakse, mida, mis meid nii-ütelda kaitseb, et väga loomulikult kõik tahavad, et tema lähedastega ja endiga mitte midagi ei juhtuks, eks ole. Sest noh, kes siis ikka tahab, et mingisugune õnnetus või mingi noh, keegi keegi saab viga kusagil. Aga noh, seal samas tuleb ikkagi nagu reaalselt mõtelda. Et kui kaitstud, mis tegelikult olla saama, et kas meil on võimalik ühesõnaga igavesti elada, et kas mul on igavesti võimalik olla noor, et noh, et küll ma ikka kõiki möksi omale näo peale panema, et kas ikka on võimalik, võib-olla aitab paljalt saunas käimisest näiteks kord nädalas et noh, et lihtsalt mingist sellist reaalsuse siukest kontrollini ütelda. Ja inimesed ise välja mõelnud, need süsteemid, kuidas siis ennast või, või teisi inimesi. No seda on olnud kunagi häiritud, oli selles no seda küll, aga kohati on need süsteemid ka välja mõeldud igasuguste selliste firmade poolt, kes tahavad kasumit teenida või riiklike aparaatide poolt, eks ole, et noh, et riigil on kohustus oma kodanikke kaitsta, eks ole. Et selles suhtes teinekord nende siltide all müüakse meile rohkem, kui meil tegelikult vaja on, et et need on küll inimeste poolt välja mõeldud, aga need inimesed ei pruugi olla need inimesed, kes lihtsalt täiesti tavalisest igapäevaelu elavad, kes selle süsteemi nii-ütelda katsejänestega kasutajateks või tarbijateks on, eks ole, et selles suhtes ja, ja loomulikult veega minu näitus lihtsalt pöörab nendele asjadele tähelepanu. See on sees, ei ole nagu mingis mingis mõttes niisugune see on lihtsalt see, et sa lihtsalt lähed ja et sul on noh, et äkki küsimus küsima muliste eile õhtul rääkisin oma majas ühe naabriga ja tema käisin seal näituse avamisel, kes on kunst, ei ole absoluutselt kunstiga seotud inimene ja mõtlesin alguses vaatasin, et oli natukese natukese nagu ebamugavuseks mõtlema, et näed, müüakse nii mulle kõiki selliseid asju, et võib-olla peabki seda ebamugavalt näitama. Ei, ma eile sõitsin laevas paar tundi Helsingisse ja, ja istusin laeva baaris ja mingile küll ma avastasin, et aga minu pea kohal see muna on ju tegelikult kaamerat minna, kogu aeg jälgitud või, või, või seesama ette. Et, et kui sa Tallinnas lähed kuskilt sealt Viru keskuse juurest läbi vanalinna Vabaduse väljakule, siis ilmselt on võimalik iga sinu jala sammu ja liigutust kaameratega jälgida. Selline süsteem on Tallinnas olemas. Mitte ainult Tallinnas, ka Põltsamaa linnas on kaamerad, näiteks küsisin ema käest, et kas sa tead, milline see kaamera välja näeb. Mina tead seal üldse mingit kaamerat, on. Aga aga, et kas, kas see ei anna meile natuke ikkagi ka turvatunnet, et järsku jääb kaamerapildile mingi pahategu, mis meie vastu plaanitakse? Vot kui oleks võimalik seda pahade ennetada sellisel juhul võib-olla küll ja loomulikult sõnaga, need kaamerad on kasulikud, kui on juba midagi ära toimunud, nii-ütelda tuvastamaks, et mis on toimunud pahade, nad on muidugi tööd. Ta nagu mu isiklikku elukogemust on välja tulnud, kui mul abikaasat rünnati ja ta sai viga, siis seal selle koha peal oli neli kaamerat, tuli välja, et mitte ükski neist tegelikult ei töötanud, et noh, selles suhtes on sinna mingid muud aspektid. Aga see kaamera juures on veel ka üks teine aspekt, mis, millele ma võib-olla tähelepanu siin juhtida, selle videotööga on see, et mis sellest materjalist saab, mida filmitakse. Et enamasti ta muidugi kustub, eks ole, suhteliselt kiiresti, on olemas teatud sellised seaduseelnõud, üleeuroopalised igas riigis on oma seaduseelnõud seadused, millega seda kontrollitakse, aga tegelikult võid sa siia alla oomipoodi minna ja osta, need kaamerad ei panna üles ükskõik kuhu ja kes nii-ütelda seda üksikisikut, kes selle kaamera üles paneb, et mis nagu sellest saab, et noh, et üks asi on mingisuguste institutsioonide poolt kontrollitud, aga tegelikult on võimalik meil igalühel teisi nii-ütelda vaadelda. Ja mis nad teevad nagu mul endalgi teoses seal oli neli kaamerat, seelikus, käisin mööda linna ringi ja käisin igasugustes ostukeskustes ja nii edasi, et ja mul oli küll silt kaelased, sellel kehal on kaamerad küljes vanu, eriti et selles suhtes lihtsalt, et noh, see on nagu veel üks nendest aspektidest, millest ma tahtsin nagu tähelepanu pöörata, et et noh, neid kunstnik on päris palju, kes nüüd ütleme sellist turvakaamerate fenomeni mingil ühel või teisel moel kasutavadel. Et aga noh, see on lihtsalt siuksed asjad, mida võiks võib-olla teinekord lihtsalt rahulikult mõtelda, et mis, mis siis tegelikult ikkagi saab, kui me kõik üksteise nüüd 11 jälgime ja, ja noh, Suurbritannia on selles suhtes, kus ma elan, on nagu muidugi eriti markantne näide, et noh, ta on teadaolev fakt, et seal on kõige rohkem turvakaameraid elanike kohta ja ruutkilomeetrite kohta. Et noh, Eestis annab muidugi sinna veel jõuda, aga meie ümber on palju-palju rohkem kaameraid, kui te vähegi ettegi oskate kujutada. Sa pead selles ise nimetanud seda ka, et, et Inglismaa on nagu lapsehoidja riik või kas see Minu väljend selles suhtes, sellest on seal juba palju aastaid räägitud sellest nii-ütelda nänni, steit et kuidas noh, peaaegu praktiliselt kõik eluvaldkonnad on riigi poolt reguleeritud seadustega. Et üksikisikul on nii-ütelda mõtlemise vajadus tegelikult ära võetud, et kui sa nüüd täpselt nagu noh, ja kui midagi valesti läheb, see nii õudselt hea riiki süüdistada, eks ole, et noh, et juhtused. Et läksin paksuks, aga nad ühesõnaga mulle ju riik ei ütelnud, et ei ole kasulik needa Fisson Sipsi süüa, eks ole, et noh, selles suhtes seal ongi nagu võtavad kuidagi, et noh, sellest on viimasel ajal viimasel paaril aastal muidugi väga palju kritiseeritud, et noh, eriti muidugi Blairi valitsusaeg muutus nagu selline riigi hoolitsus kodaniku eest nagu eriti nii-ütelda märgatavaks. Kas Eestis on ka samamoodi see asi? Ma arvan, et meil veel nii hulluks asi läinud, aga aga noh, ega meil võetakse igast asju üle kogu aeg igalt poolt, nii et noh, selles suhtes ei maksa nagu endale illusiooni luua, et et noh, lihtsam on ja kui keegi teine otsustab keegi teine teeb kedagi teist süüdistada. Enda süüdistamine on alati kõige keerulisem. Me oleme vabatahtlikult andnud ennast justkui mingisuguse nagu suure venna mõju välja siis ka, mida sa oled nimetanud oma oma näituse sissejuhatuses nii-öelda, et, et keegi vaatab meie peale ja, ja ilmselt ka siis suunab meie elu ja Aga meie elu on ja kogu aeg suunatud, selles suhtes ei ole see nagu uus fenomen, Nõukogude suunati ka meie elu väga vägagi nagu ometi nõukogude ei, absoluutselt ei tahtnud, me tahtsime nagu siukest vabadust ja ma arvan, et noh, minu sinu generatsioonil ja nendel, kes veel nagu nõukogude aega mäletavad, on see vabaduse soov nagu väga suurt suuresti niimoodi veres olemas, et me ikkagi mingil määral protestima selle vastu meie vabadust tahetakse äratada ainult vahetevahel, ma ei saa aru, mis on see päris vabadus ja mis on nüüd mingisuguste teiste suunamistega ning teatud vabaduste äravõtmine, et selles suhtes lihtsalt mõned asjad, mis igat nagu ennem ütlesin, et igat asja on võimalik ratsionaalselt ära seletada teisele poole selliselt hakkab uskuma, et see ongi hea asi, kui sa ei ole just ise väga kriitiliselt meelestatud. Et kõikidele fenomeni seal on võimalik niisugune teatud selline noh, ütleme vajalikkusele kasulikkuse SPIN ümber panna seda kätt sellest nagu noh, nahkadki mõtlemata ongi vajalik, et noh, tõesti mingite selliste, ma arvan, et need vabaduse aspektid, mis meil nagu praegult ära kaduma on noh, lihtsalt teistsugused, et ka igasugused partnerkaardid ja mis iganes, kus meilt kogu aeg tegelikult, mida mingeid andmeid meie kohta korjatakse, eks ole. Et seal kogu aeg tegelikult ikkagi toimub mingisugune nii-ütelda jälgimine. Et aga ta seal sulle müüdud nii-ütelda, soodustuse või mingisuguse kasumiga ütelda pähe, et noh, selles ja, ja noh, loomulikult eks ongi teatud kasu sees, aga teisest küljest võib-olla on jälle mingisugune asi natuke ohtlik nendega, et igat asja tuleb vaadata just nii mitmest vaatepunktist, kui seda vähegi võimalik on ja siis iseendas nagu otsus teha, mida sul nagu vaja on ja loomulikult sa ei saa kõigi riigi poolt tulevate asjade vastu hakata ja kõikide vool, et võib-olla polegi vaja. Mõnikord on mõned otsusega targad Mul tuli praegu meelde see, et, et kui näiteks minna sellisesse kaubandusketid nagu Selver ja sa tahad teada mõne selle kaasostja nime, siis sa pead tema järel lihtsalt sappa võtma, sest sel hetkel, kui, kui tema kartlastakse läbi, kas automaadis lihtsalt näki kuvatuna siis võhivõõra inimese nime ja, ja sa saad sellest inimesest palju rohkem teada, kui kui küdi inimene võib-olla üldse nõudel. Ja, ja Eestis ei ole see nüüd väga palju ka möödunud aastal sai paar korda Venemaal käidud ja siis, kui ma oma maksuametipaberit täitsa siis ma avastasin oma sellise tohutu ühesõnaga hirmuga, et enamus tšekk ja mis ma kaardimaksja tšekke sain Venemaalt näitasid mu täisnime mu pangakaardi mingid noh, suhteliselt suurt protsenti numbritest siis selle pangakaardi aegumise kuupäev, päeva, mingisuguseid muid asju veel, et ühesõnaga mida kõike ma ostnud olin, no põhimõtteliselt peale sellega täispangakaardinumbreid siis on kätega peaaegu et ülejäänu kõik see sealt kätte selle tšeki pealt, et noh, selles suhtes Eestis ka mõnikord on nimi tšeki peal, kui sa oled nagu maksnud. Et noh, tegelikult, et ei tohiks jääda selliseid asju, sest noh, seal on väga lihtne see check ära kaotada ja mul on olnud ka kaks korda elus see kogemus, kus mul on pangakaart, kloonitud. Et noh, et ikkagi nagu hakkad rohkem mõtlema mingisuguste selliste privaatsete aspektide isiklike nähtuste peale, kui sellised asjad juhtuvad ja paraku mul on selline kahtlus, et need krooniti mulle Eestis. Sest need mõlemad korrad ma olin Eestis sellel ajal Jutusaatekülaliseks on Mare Tralla, keda raadiokuulaja mäletab telepildist vähemalt kui mitte kuskilt mujalt punapäise, noore, revolutsioonilise naisena, sealt 90.-te aastate algusest ja ma võin teile öelda ikka roheline rõivaese ja punane pea. Kur Mare juurde praegugi ütleme, mis siis juhtus seal 95. 96. aastal Eestis jäi kitsaks sinu jaoks, see läksid Londonisse ära õppima, edasi. No ma tahtsin õppida selliseid asju, mida ma siin õppida ei saanud ega avanenud, et ma sinna Londonisse jään. Selles suhtes nihukest plaani mul üldse ei olnud, lihtsalt elu kujunes selliselt isiklikke elu. Siis ma tegelikult mitte kunagi oma elus niimoodi noorena ka igatsen kuskile välismaale elama. Kui mu kõik sõbrad ja sõbrannad rääkisid, kuidas nad tahavad ala Soome elama minna, saab paremale marjamaale, siis ma alati vaatasin neid selliste imelike silmade katmiks. Aga 90.-te keskel paraku juhtus niisugune asi, et et, et ühest küljest ma tahtsin õppida, mida ma siin õppida ei saanud ja teisest küljest oli ka see, et ma olen natuke liiga aktiivne. Et mul nagu selline isiklik elu kadus ära, et ei saanud enam rahulikult tänaval liikuda, et nad tegelikult ma aimasin, Londonisse jõudsin, siis oli päris niimoodi hea. Muidugi ausalt ütlema, et esimesel paaril kulgema eesti keelt kuulsin, siis ma jooksen teisele poole, isegi pilku ei teeks midagi sellist. Et tulid lihtsalt mõned sihuksed, kogemused. Selliseid nagu sina Londonis, palju rohkem kui tollal Eestis. Kindlasti. Seal on nii silmapaistev. Ei, seal oli kõik igasuguseid siukseid situatsioone, tuldi tänaval juurde ja küsiti, et kas saaks teenust või midagi muud. Ei noh, mingeid siukseid, noh, oleneb sellest, missuguse linnaosasse või mingid ehitajad kusagilt rääkisid, aga loomulikult keegi ei teadnud, kes ma olen. Et kahtekümmend viit krooni mulle ei pakutud, et saaks mu tagumikku katsuda. Viru tänaval. Napsiksid fiks päris sellisel tasandil ei läinud, aga noh. No ühesõnaga, siin tutvustades tuleb tsiteerida kunstikriitikuid, kes ütlevad, et sa oled 9990.-test aastatest alates Eestis feministliku kunsti ja kunstimõtte üks eestvedajaid. Mehed laupäeva õhtuse sele lauas arvavad, et feminist on see naine, kes tahab olla pigem mees. Ja mõni jälle arvab, et feminism on eriti naine, supernaine. Täna on selline kaine pühapäeva hommik, et inimesed kuulavad kodus või autoraadiost Mare Trallat ennast, et et see asi nagu algusest peale selge oleks, et palun üks vettpidav seletus, mida see feminism tähendab, ja see sulle oluline praegu. Ma arvan, et feminismi ei saa nagu sihukest ühest seletust anda, sest esiteks on sellel nagu juba väga pikka ajalugu erinevatel perioodidel on olnud tegemist väga erineva liikumise väga erineva sellise ka nii-ütelda selliste suhestumistega. Aga minu enda jaoks on pigem see feminism selline, mis võib-olla defineeriksin seda, et ma suudan nagu igas olukorras jäeta mingisuguse kriitilise mõtlemise endale enda nii-ütelda, iseenda otsuse teha, et ja teisest küljest, et et mul on sisemine, mingisugune õiglustunne, et kui kellelegi väga liiga tehakse, ükskõik kes on see naine või on see mõni mees või on see mõni vähemus või on see kass või koer ja siis mulle kuidagi tundub, et ma pean selle pärast nagu oma suu lahti tegema. Et pigem. Naiselikkust vaatevinklist või mis femi no tähendab Eestis ja mujal ka loomulikult need, kes esialgse sellest rääkima hakati, hakati rääkima naiste probleemidest. Aga seal on palju laiemaks muutunud, et selles suhtes. Ma arvan, et meil ongi nagu mingisugune selline väga kitsas, selline arusaamine sellest, et täpselt samamoodi on see Läänes, ega see, nüüd Eesti ei ole siin midagi erinevat, Eestis lihtsalt ei ole neid ütleme selliseid 60.-te 70.-te siukseid võitlevate feministide tegevus toimunud ja eks siin mõnigi kunstikriitik üritasime ikka postie ministriteks tituleerida, sest noh, ütleme ajaloolises sellises sellises situatsioonis, kui meie siin tegutsema välismaa ajalugu niisugusel kujul ei ole. Loomulikult on meil olnud naisõiguslase iga Eesti ajal ja selles ja, ja ennem seda meil oli ka Koidula väga tugev naine ja nii edasi, aga meil on lihtsalt kuidagi noh, nende teatud asjad jäävad nagu mingisuguste müütide tasandile. Et noh, tegelikult on see ikkagi see, et sellises igapäevasituatsioonis, kui on vaja rääkida probleemidest, siis tuleb nendest rääkida. Ja, ja noh, paraku 90.-te keskel tundus just see, et naisteprobleemid on sellised, millest meil nagu isegi naised ei taha ise rääkida. Et see oli veel see aeg, kui enamus eesti naisi tahtis tõepoolest olla nii-ütelda naiselikult ilusad ja ja tähelepanu saada ja, ja see, et tekivad hoopiski probleemid sellest, et sa jääd koju mitme lapsega mitmeks aastaks ja sul ei ole nagu pärast enam võimalik tööle ja minna noh, nendest nendest asjadest tollel ajal eriti üldse rääkida ei tahetud, ei tahetud ka rääkida sellest, et noh, et igasugustest noh, igapäevaelust paljudest asjadest, mis ka praegusel näitusel on need a la kosmeetikatarbed, meid ei kaitse. Ei mingit mingit muud. Sellised vähemuste diskrimineerimise ja muud sellised asjad, et et et need olid lihtsalt nii minu kui mõne mu sõbra jaoks väga olulised neist rääkima hakata, rääkima ka just see, et noh, et et naised võivad olla ka iseseisvad, et me oleme, muidugi Nõukogude ajast jäi see pärand, eks ole, et meil naised käivad kõik tööl ja naistel on täpselt samamoodi võimalus mingile kõrgemale ametikohale saad ja nii edasi, aga kui sa hakkad vaatama, mis see protsent siis on meil kasvõi vaatame Eesti poliitikuid, eks ole, noh, sellest on nüüd ei ole. Aga viimasel ajal päris palju räägitud, naispoliitikud on suhteliselt vähem ja kunstihoone Vabaduse väljaku näitusel on üks väga tore video, kus siis seal vilja Savisaar ja mõned teised nii-ütelda lahkavad seda küsimust, et miks meil nii vähe naispoliitikud on, nagu seal keegi meesterahvas, keda ma nägupidi nagu ei tundnud ja varaku nime alt kohe leidnud, räägib sellest, kuidas naine annab meespoliitikule energiat ja läbi selle seksuaalenergia saab mees poliitid, poliitikat ja nii ongi kõige parem, siis no püha müristus. Kuhu me jõudnud oleme? Näitusele läheb ja kindlasti on, aga ma lihtsalt, ühesõnaga, mul oli see moment ja mul oli niimoodi, mul tõusid juuksed peas püsti, mõtlesin, et aga Okei naispoliitik Saka mehelt seksuaalenergiat. Marega, kui lugeda 95. aasta kunstiarvustusi sinu kohta, siis artiklite pealkirjad on sellised. Mare Tralla olematu Andrew raundi tunnustatud liider. Viimne sünnitasime Eesti feminism, mis oli minu kunstiteosed, Märt Ridala tsoonid ja meesteõgijad, nad kõik räägivad naisest ennast, modernistlikud lahti, riietab naine, ilge naisterahvas, Mare Tralla tegutseb kättemaks suudlustega pruugitud armastus? Ei, see oli siis tosin aastat tagasi, kas praegu needsamad teemadel? No mõned teemad on jäänud sarnaseks jah, aga nad on lihtsalt mingisuguse arengu läbi teinud, et noh, selles suhtes meist tühi ja ei ole ma kunagi olnud, mul on kogu aeg olnud väga hea suhe igasuguste meestega. Tänase ilge naisterahvas, see on ka mingi teose pealkiri, see on päris mitmes artiklisse nii värvikas väljend. Selle selle termini taha tegelikult selle loojaks on olnud Sergei Stadnikov. Et kui me tegime kunagi neid telesaateid nimega ja ei siis meil nagu produtsent tele telest Katrin Reimann soovitas, et muidu võiks natukese mõtelda, kuidas ta välja näeb, et mina ja siis tollel ajal Mari Sobolev neid on teine nimi ja Marko Laimre me alguses läksime, olime siuksed, tavalised, sellised hallid hiirekesed nii-ütelda, pikad juuksed ja väljaveninud kampsun alaga seal teles nendega mõtlesime, et see oleks üldse telepildis hea välja näinud? Ei, ei absoluutselt, ma võin pildil tõestada. Ma olen ka kunagi 80.-te alguses käinud rahvariideseelikuga ringi ja ise need valmis endale teinud, nii et seal on ka igasuguseid, selliseid arenguid on olnud inimese. Ja, ja siis, kui me järgmine kord nagu saadet tegema läksime, siis me olime ennast nii-ütelda väga uhkelt riidesse pannud ja pärast seda esimese saate filmistkümne siis Kuku klubisse läksime siis seal oli Sergei Stadnikov, kes nägi meid selliste rõõmsade, rõõmsate värviliste kummaliste ja mina, kes ma olen alati olnud suuremapoolne naisterahvas, mitte et ma nüüd oleks nagu ülipaks olnud, aga no ikkagi niisugune tugev maanaine nii-ütelda. Noh, minu seljas ikka 70.-te abakostüüm nägi ilmselt väga naljakas välja ja selle peale ta lihtsalt ütles, et siukseid ilge naiste. No ja mina lihtsalt kogemata ühele ajakirjanikule lobisesin selle välja ja sellest saigi siis ühesõnaga selle artikli allkiri, ilge naisterahvas tegutseb ja sealt sisse võeti teda. See oli ju väga, et ilmselt selle hetkel oli sellist ilge naisterahva persooni Eesti meedia maailmas tarvidust ja noh, nii ta siis jäi. Inglise keeles on muidugi nimetan ennast palju ilusamalt diskasting. Et selles suhtes, kui ma nagu pean rääkima mingist selle perioodi tegevusest ega sellest nii-ütelda massimeedia sellisest mõjust ühe kunstniku praktikale, siis ma nagu ei suuda nagu seda ilget naisterahvad niimoodi inglise keelde tõlkida, see kõlama. Ma olen, millega sa tegeled siis aastal 2008, kui vaadata nii-öelda sina, feminist, siis kui sa selle tiitli endale veel sinna juurde paned, mis sind erutab, mis noh, seesama, et miks siis iga naine ei taha olla see nii-öelda päris naine nagu, nagu nagu sina õigeks pead, et ei, mis see feminism kõige vabame, kõige õigem? Naine on, ei, ma jalad ja minister on kõike vaba muidugi õigem naine selles suhtes ma arvan, et selliseid kategooriaid ei ole nagu üldse sky õige kasutada. Ma arvan, et, et, et igal inimesel on õigus olla selline nagu tahab olla. Iseasi, kas ta suudab seda. Et ma olen pigem ikka olnud sedamoodi, et ma olen lihtsalt üritanud mingitele asjadele tähelepanu juhtida, mitte õpetada, vot niimoodi peab nüüd käituma või niimoodi peab tegema, pigem on ikkagi see, Ta anda inimestele mingi teine vaatevinkel sedasama asja mingi muu nurga alt vaadata, et poliitikuks ma ei ole kunagi tahtnud, et selles suhtes poliitikud kimbutavad meid teinekord õpetama. Aga mis mind hetkel erutab näiteks Eestis pere? Perekonnaseadusandluse eelnõu näiteks erutab mind, et noh, et, et mulle tundub, et seal hakatakse küll nii-ütelda nõrgemale poolele liiga tegema, olgu see siis naine või mees, kes selles konkreetses suhtes nii-ütelda nõrgemaks pooleks jääb. Et selles suhtes mulle tundub, et seda seadust üritatakse niimoodi vaikselt teiste hullemate seaduseelnõude käigus läbi suruda. Nii et et see näiteks erutab mind hetkel diskussiooni ka keegi diskussiooni, küll aga lihtsalt mulle tundub, et see diskussioon jääb nagu sellele tasandile, et keegi ei võta tõsiselt, kui näiteks maanaised avaldavad seal kahtlus selles, et sellel seadusel tekivad mingisugused sellised diskrimineerivad, et selles seaduses on teatud diskrimineerivad väärtused. Muidugi seaduse tegemistega on lihtsalt see probleem, et need inimesed, kes seaduse tegemise siis on väga sageli ei näe, mis väljaspool toimub ja mul on lihtsalt meile saiakesi 10 kolmandal-neljandal aastal, kui tehti Eesti vabariigi kõrgharidusseadus, siis üliõpilasteni. Me olime vägagi aktiivselt lobimas ja lobiseme, teatud punktid tookord niimoodi või noh, vähemalt ühesõnaga toetasime teatud selliseid punkte, mis noh, minu jaoks praegu selles seaduses ma arvaksin, et vägagi halvad punktid, et selles suhtes lihtsalt, kui sa oled nagu selle tegemise sees jagusega lobid millegi poolt väga tugevalt ja väga usud millessegi, siis on väga raske nagu kuidagi kõrvale astuda ja vaadata natuke laiemalt ja, ja mis ette kujutada, mis saab 10 aasta pärast näiteks, et kuidas seesama seadus nagu mõjub, et no et tookord sai lobitud seda punkti. Et ülikoolijuht ehk rektor ei tohiks olla vanem kui 65 aastane, mis praegu tundub või professorite puhul, et, et tookord oli lihtsalt see, et tahaks nendest nõukaaegsetest professoritest ruttu lahti saada ja kõik küsimused väga toetasid seda punkti. Aga see tegelikult on ju ikkagi ealine diskrimineerimine. Et noh, ükskõik mis pidime seda, vaatame, et noh, et, et selles suhtes on noh, lihtsalt kui sa oled nagu ja ma arvan, et ka väga sageli paljudel inimestel, kes mingisse asjasse usuvad, on väga raske ennast nagu neutraalselt kõrvale asetades, noh selles suhtes on jälle mingil määral hea, kui sa oled kusagil välismaal, siis on nagu vaatad niimoodi natukese niimoodi neutraalsemalt, mis seal Eestis toimub ja vahetevahel ei valutama pead selle pärast, teinekord tundub ikkagi sama seebiooper käib edasi ja siis on teinekord on jälle huvi Ta või noh, ühesõnaga kuidas kunagi, aga aga jah, hetkel on nagu see pereseadus ja politseiseadus, mis mis nagu noh, ühesõnaga, aga politseiseadus kogu selle jutu alguses just jälgimise teemaga ja et noh, et aga seal lihtsalt see tundubki väga sarnane sellele, mida Inglismaal ja üritatakse sisse viia, seal ongi teatud punktid, et võib sind tänaval kinni pidada ja läbi otsida ilma igasuguse eelneva nii-ütelda süüdistuse esitamise, et see on täpselt sama Suurbritannias praegu läbi viiakse, et noh, et selles suhtes ei olegi nagu midagi erinevat siin Eestis. Teeme jutus väikese pausi, ma olen valinud tänase saatemuusikaks glamuurpunkbändi kasemahlake. Ma arvan, et ma arvan, see sobib sinu. Kuule veel ühe laulu. Ta eelistab Kaks näitajat. Võik tolmat naelegi? Toiduta. Röörinaalsust välgub. Toetajaid. Ja kaal. Kaks näitajat. Jutusaatekülaliseks on eesti kunstnik Londonis Are Tralla, vaatasin CV ka üle, vahepeal Tartu Kunstikool, Eesti kunstiakadeemia University of Westminster vahepeal olnud ka kunstiakadeemia e-meedia keskuse juht. Kuidas oma staatust praegu nimetatud, mida sa seal, mis ametikohal siis Londonis töötajad või mida sa seal parasjagu teed? No ütleme, täiskohaga olema doktorandi hetkel, et otsustasin, et kogu aeg on olnud nii kiire igast asjade tegemisega, tegelikult ei ole olnud aega lugeda neid raamatuid nemaksega lugeda tahtnud ja ja natuke süveneda intellekti intellektuaal sellesse tegevusse ja nii me siis nagu astusin möödunud aasta doktorantuuri sinnasamasse ikka sellessamas väsmisega neis osakonda. Nii et ma olen sellise väga interdistsiplinaarses keskkonnas, kus ma tegelikult kuulun hoopiski humanitaarteaduste ja sotsioloogia ja keelte teaduskonda ei mitelt siiski kunsti, kunsti. Sõnaga disainiteaduskonda. Aga noh, ja siis ma teen muidugi oma kunsti niimoodi rahulikult. Siin ja sealpool koos tuleb midagi ette. Nüüd vahepeal tundus küll üks aastat on natuke rahulikum, aga nüüd paistab, et nagu see rahuga üle Üldpealkiri on sellele uue meediakunst. Millal sina käid gaasis? No vot, see on selline keeruline, ma olen, aga tegelikult kuivõrd minu taust on, ütleme, selline nii-ütelda kujutav kunst, siis maitset, maali, Noomale maali eriala lõpetanud ja nüüd sellega näitusel saab üle 12 aasta jälle nagu maale lähevad, mis sest, et nad on kontseptuaalsed, aga et, et ma tegelikult ütleme vahepeal tõepoolest kasutasin luulase terminit uue meediakunstnik eelkõige, aga, aga ma ikkagi asetasin kusagil seal nii-ütelda sellisel piiri ja sellise uue meedia kaunite kunstide piiri algu. Seda võiks nii ütelda defineerida. Et, et see nii-ütelda kasvamise taust jääb tegelikult ikkagi sihukestesse kujutavatesse kunstidesse, et aga jah, mulle meeldib kasutada tehnoloogiat, mis jääb sinna uue meedia kunsti valdkonda ja ja tõepoolest, ma sinna Inglismaale vale läksingi õppima sellist asja nagu terminit. Jah. Need terminid on nagu igasuguseid olnud meil. Ja Ma olen tõepoolest igasuguseid üritusi organiseerinud ja õpetanud üliõpilastele alates lihtsa veebilehe tegemisest, kuni ma tea, milleni välja. Et, et selles suhtes ma olen niisugune hübriid, ma ütleksin võib-olla jaa, audiovisuaalkunstnik või video mõl põhimõtteliselt on selline kummaline lähenemine asjadele, et, et mulle meeldib kasutada peaaegu kõik võimalikke erinevaid meediaid selles suhtes. Et minu jaoks nagu see idee olulisem, mida ma parasjagu lahkama hakkeni, mõnikord sobib selleks video, mõnikord sobib selleks internet, mõnikord sobib selleks maal mõnikord sobiv, suvivad selleks sukavardaga kududa ja, ja mõnikord sobib seksvideo mõnikord foto või performans, et noh, selles suhtes on ikkagi ma olen rohkem selline kontseptuaalne kunstnik, kes kasutab erinevaid meediumid. Et mingi periood jah, tõepoolest ma tegin rohkem siukest tehnoloogiaga teostatud töid, aga nendega on vahetevahel see probleem, et et paljusid varasemaid asju, mis ma olen teinud aastal seitse, 98, ei ole enam võimalik üldse sky näidata, sellepärast et kas on tehnoloogia nii palju edasi arenenud, et uuemate masinatega ei ole neid vanu asju võimalik näidata või siis on mingid need vidinad katki läinud ja neid ei ole võimalik enam asendada ja noh, ühesõnaga lihtsalt teinekord tahaks natuke rahulikumalt, võtad videoga ei ole see probleem, seda nagu lihtne näidata, aga kui sul on mingisugune palli, mida tuleb Gabistada ja kus sees on, ma ei tea, mis iga võimalikud mingisugused lülitid, mis on katkile läinud ja see peab käima mingisuguse spetsiifilise arvuti taga, mida enam ei ole kusagilt võimalik kätte saada, siis noh, iga kord selle asja ümbertegemine võtab jälle teinekord sama kaua aega, kui selle asja loomine esialgselt võttis, eks ole. Et noh, selles suhtes muidugi meil puudub võimalus sellise kunsti niukseks heaks säilitamiseks Eestis. Et ja ega muuseumit ei taha Kasikest asja osta ja noh, ongi muuseumis interaktiivne teos ei ole kunagi ta interaktiivsena isegi mitte üritatud näidata, et selles suhtes seisneks vaatsest Eino ta mide tal nagu interaktiivne sel videol põhinev teos, et nad selles suhtes ta lihtsalt näidatakse lihtsalt kui videotel tema interaktiivsus on ära kadunud, aga noh, videona ta toimib ka, aga mitte selliselt, nagu ta mõeldud olid. Noh, selles suhtes aga noh ega tänapäeval nii väga seda termineid üritatakse ikka kuidagi niimoodi uuesti lahustada, siis noh, mis asi see uus meedia on, sõltub ikkagi selles kontekstis, mida me vanaks peame, eks ole, uus meedia muutub kogu aeg ja aga kui jälle paremat terminit ei ole, mida kasutada, siis siis ta teatud hetkel käib, et ma olen täitsa kindel, et et 10 aasta pärast me neid praktikaid, mida me tegime siin viis aastat tagasi või ka praegu võib-olla nimetatakse ka mingi muu terminiga. Et noh, kui me vaatame 80.-te sellist arvutite ja tehniliste vahenditega, kuidas asi sellele sageli nimetatakse väga konkreetset elektrooniline kunst, eks ole, et noh, selles suhtes on niisugune termin jälle, et et aga. Täna kirjutatakse Eesti meedias, Mare, tere last vähem, eks, kui oi jumal tänatud tagasi. Et kas, kas see teeb nagu sind kurvaks või, või kas seda võrra rohkem kirjutatakse sinust, Londoni kunstiajalehtedest? Ei üldiselt on niimoodi, et ega seal mul on õnnestunud kaadimise kaks korda pääseda, teinekord, kellele unustasid nime mainimata panid suure pildi ja nii edasi. Tervelt pool lehekülg oli minu teose pilte kanalisse Nimimustati alla panemata ja nii edasi, et selles suhtes ütleme tavalisel sellisel normaalsel kunstnikul on suhteliselt keeruline mingisugusesse siuksesse suuremasse väljaandes pääseda. Aga mõned korrad on seal õnnestunud, et selles suhtes, aga see ei ole, mul oli nagu see kogemusele meediamaailma ka selline Eestis, et ma ausalt ütelda, kui ma Inglismaa ja läksin, siis ma hakkasin väga hindama oma privaatsust ja mind nagu väga ei huvitanud nii-öelda maailmategemine seal. Et pigem ma näitan oma asju rohkem rahvusvahelises kontekstis kui Suurbritannias. Sellepärast et noh, kuidagi ma ei tea, ühesõnaga, isegi kui ma Suurbritanniast siis millegipärast Šotimaal näiteks, ühesõnaga kuidagi Manchesteris, Liverpoolis, aga neile Londoniga kaasand näidata, aga mitte ühesõnaga kuidagi üritan oma tagahoovi hoida niimoodi rahulikult nad. Et ma ei taha, et tekiks see noh praegu Londoni lähed eestlaste jõulupeole abikaasaga mingisuguse ehitajaga rääkima, tutvustama Estonia Seedirile. Ma tean kõike teist, ma olen lehest lugenud, et ma tahaks selle nagu ära unustada, et ühesõnaga et, et sellepärast ma ei lasegi endast meedias kirjutada lihtnad paremini. Aga kui kunstniku tunnustusvajadus või nii-öelda rahuldus oma tööst, kuskohast see tuleb siis? Kes, kes on see, kes patsutab õlale või kes kirjutab, kes kirjutab? Ongi vaja seda patsutus õlale selles suhteliselt et ikkagi suheldakse oma kolleegidega ja nende kolleegide ühesõnaga, niisugune positiivne või, või ütleme, konstruktiivsel positiivne tagasiside on nagu palju olulisem kui see kusagil, sest noh, sellises tavameedias ju ei kirjutadagi mingisugust siukest tõsiselt konstruktiivset kunstikriitikat ennast, nagu ei ole võimalik selles suhtes ikkagi see, kui sul on nagu kolleegid, kes sind tunnustavad ja, ja sul on mingeid võimalusi kogu aeg midagi teha. Ma arvan, et Eestis ongi see nagu fenomen, et kunstnik peab olema staar on nagu väga oluline Suurbritannias enamuse kunstnike jaoks fenomen ei kehti. Et neid kunstnikke, kes on staarid, on väga vähe. Ja, ja, ja selliste kunstnike puhul, kes teevad, ütleme, siukseid, ühiskonnakriitilisi loomingut, Nende puhul staariks saamine reeglina kõne alla selliseks staariks saamine, nagu me Eestis oleme harjunud. Seest staariks saamine tähendab juba seda, et sa oled avalikkuses ilmes, kõik teavad, umbes mis, mida sa lood ja selleks on ka teatud siin ütelda ootused ja lootused ja sa pead sedasama rida nii-ütelda jätkama ja kui sa tahad kriitiliselt millegiga suhestuda, siis mingisuguse konkreetse rea jätkamine tähendab seda, et sa saadki alati nagu seda moodi sellesse asja suhestuda. Selles suhtes palju lihtsama küsimuseks mitte ühesuguseks või noh, lihtsalt on teatud sihuksed eeldused ja noh, selline tuntusi pidevalt kusagil nii-ütelda areenil olemine hakkab pärssima sellist loomingu, vabandust ja, ja intellektuaalset tegevust. See selles mõttes sind isikuna siis rahuldab see nii-öelda ping pigem olla natuke anonüümsem ja, ja olla selles mõttes vabam, siis. Kuna see mind rahuldab jah, selles selles suhtes, et noh, loomulikult on teatud momendiga mõtled, ah, oleks ikka hea, kui oleks niimoodi ja teistmoodi. No alati on inimestel kõikvõimalikke selliseid, selliseid mõtteid, aga noh, põhimõtteliselt ma ei tunne nagu puudust võimalustest. Ma teen täpselt nii palju, kui ma tegelikult jõuan teha, füüsiliselt ma lihtsalt rohkem ei jõuaks teha. Ja ikkagi aeg-ajalt jäävad mingid asjad tegemata ja siis tunned süümekaid jälle mõnele imelile, millele oleks pidanud vastane ei ole vastanud kuu aega ja unustasid sellele kuraatorile DVD saatmata ja nii edasi, et noh, ta lihtsalt füüsiliselt lihtsalt ei ole võimalik rohkem teha. Sest Eesti isikliku elu tuleb ka elada, pereelu tuleb ka elada ja ausalt ütelda, noh ma tegelikult nagu naudin seda, et ma teen selliseid asju oma isiklikus elus, mida mitte keegi minust mitte kunagi osanud arvata. Täitsa normaalne. Seda, et mul on maatükk, millele ma kasvatan kartuleid. Möödunud aastal sa osalesid siin veel ühel meediakunstnike näitusel, selle pealkiri, läbipaistev põlvkond et ilmselt oli see selle nii-öelda praeguse infoühiskonna kirjeldamiseks ja mis on siis muuhulgas ka nii-öelda piilumise ühiskond. Ja millegipärast ei ole inimestel mingit paranoiat siis oma eraelu liigse avalikustamise pärast. Anna siis meie poliitikutele, Ansipi ja Ilvese ka alates, et rääkimata siis nii-öelda seltsielu kaunimatest õitest, et uue meediaõpetaja, nagu sa oled olnud ka, eks ju, et kui palju oma naba siis ikkagi trükimeediasse paljastada ja, ja kui palju me endast blogides ja suhtlusportaalides avaldama peaksime, et kus see häbi ots on? Ma arvan, et sellega on nagu väga keeruline küsimus, sellepärast et sa ise arvad rääkida selle isiklikust kogemusest, et sa ise arvad, et sa nagu ei paljastanudki midagi nii väga aga see, mida ütleme, mingisugune kõmuajakirjanik või, või mingisuguse blogijat kusagilt muudest kanalitest hangivad või oma fantaasial lennata laseb et see võib pahatihti olla hoopis midagi muud, mida sa arvad, et sa oled endast nii-ütelda avalikustanud, sest sõbraaadel, kes nii-ütelda teinekord läheb tülli ja, või leiavad noh, meil ei olnud 90.-te keskel, siis kui ma olen siin niimoodi aktiivsemalt tegelesin, õnneks veel ei olnud, seda maksti ala intervjuu tegemise eest, keegi müüs mingi tassi maha suure raha eest meediale, seda siis tookord veel ei toiminud, et noh, nüüd ilmselt, et ka see toimib juba, et noh, et meediakanalid käivad, maksavad, et nad tegelikult ongi pärast teinekord loed neid lugusid, mis su kohta kirjutatakse, siis mõtlesin, et huvitav, kas see välja tuli või, või noh, ühesõnaga niukseid asju ma küll ei ole öelnud ja selle otsusega on selles suhtes väga keeruline, et, et sa lihtsalt tegelikult ei kontrolli. Kui sa ikkagi noh, kui sul on juba sõbrad, see juba enam ei kontrolli paraku et, et selles suhtes noh, kui sõpradega tülli lähed, siis palju sõpru nimelt, aga noh, kunagi ei ole ju selles suhtes ei saa kindlad olla, mis võib elus juhtuda ka sõpradega. Et noh, minu jaoks tookord üheksakümnendatel esialgu mäng, mida sai nii-ütelda, noh, oli vaja lihtsalt teatud asjadest rääkida ja provotseeritult rääkides tuli nagu noh, nagu võimalik, võimendada nendest asjadest ja ma kohati nagu vaatlengi paljusid neid artikleid ja intervjuusid, mida sa nii-öelda antud ja mida sa ise kirjutatud artikleid, et ma vaatangi neid tegelikult ka oma kunstipraktika osa, kui sellist perfomance, mis toimus avalikus ruumis pisikest häppeningi. Et, et selles suhtes. Ja, ja noh, ütleme mida aeg edasi, seda rohkem olen on ka Eesti meedia ikkagi sellise läänevallist võetud sihukse kollase meedia üle võtnud, et noh, tõepoolest räägitakse kleidist ja millestki muust, mis on esikaanel väga pikalt ja põhjalikult, sest neil on tunne, et äkki seal kusagil kuskil mingisuguses lustivere külas mingi kellelegil on see nagu väga oluline uudis, aga tegelikult ei ole, eks ole, et aga, aga saabi seda mängu nii-ütelda edasi mängida. Ehk teeksin mingisuguseid, ma ei tea, kas siis meie ühiskonna eeskujud peaksid ennast ise tagasi hoidma või et noh, et riigikogu liikmed ei käiks rääkimas? Ma arvan mu ajakirjandusele, mida nad söövad, kellega nad käivad ja mis on nende harjumused või? Ma arvan, et enne seda, kui sul nagu isiklik kogemus ei tule enne seda nagu raske aru saada, sa ikkagi usud teisest inimesest paremad nii-ütelda ka, isegi kui sa selle ajakirjaniku juurde lähed ja jalgadest mõnda asja, mis sa ütled, sa ütlesid inimesed omavahel, aga tegelikult see ajakirjanikul ei ütle kunagi mitte midagi omavahel. Et, et selles suhtes on. Ma arvan, et natuke võiks tagasi hoida mõne koha pealt, loomulikult ma õnneks jälginud kõik eesti kõmuajakirjandus, neid mul tegelikult ei ole, nagu teada, kellega mõni riigikogu liige kellega, mida tal see aga, aga noh, põhimõtteliselt loomulikult see on niisugune enesetsensuur, aga see ei teki, kui sul ei ole seda kogemust, kui sa ei tea, siis seda ei saa tekkida. Selles vahel ma arvan, suuris tähtsam suhtekorraldusse siis pakutki välja mingisuguseid müüte muinasjutte. No seda ma räägingi, et ma enda puhul nagu ta oli, olid mõned sihuksed aga noh jah, et noh, põhiline ongi ongi selles, et kõmu müüb ju rohkem, kui seda kõmu ei ole, et irdiga loo, et näed, elab siukest normaalset elu, kasvatab kartulit ja tomateid ja see ei huvita seal rääkida sellest, et noh, et, aga seal tegelikult kusagil toimub hoopis mingisugune oli mingisugune pidu, kus tehti seda teist ja kolmandat ja noh, lõbusal lihtsalt välja tuli lihtsalt purjus inimesed, eks ole, aga noh, on viitama. Aga blogide ka niimoodi, et noh, et ma arvan, et lugejal võiks ka olla nagu kriitikameel, mida ta siis tegelikult usub, eks ole, mida sinna, mida sinna blogisse või kommentaaridesse või noh, mis iganes, et mida tegelikult kirjutatud on täpselt samasuguse ajakirjanduses mingeid artikleid. Minu sugulased olid väga tigedad Ki, kui nad olid lugenud igast artikleid minu kohta ja siis hiljem tehti neist lugu ja kirjutati üks pisikene fakt valesti, siis nad ütlesid, et nad on väga tigedad selle ajakirjaniku peale. Seda me saame aru, et mis sa rääkisid, et tegelikult sul oli õigus. Lõppema oma ühe küsimus ikkagi tahaksin sinu käest küsida, mis on sel nädalal õhus olnud peale selle tuumajaama vastu, siin hakatakse allkirju koguma ja riigikogu liikmete palgapoliitika vastu. Et. Vaata, kui ma vaataksin seda kavandit niimoodi tikutoosis ja ta oleks seal väike, siis oleks võib-olla okei. Aga kui ma vaatan teda selles mastaabis, mida ta tulema hakkab, siis on täiesti kohutav. Selles suhtes Jätab sellise mulje, et me peame ikka näitama, et meil on suurem ja kui meil suurem ei ole, siis on midagi valesti, aga tegelikult ei ole vaja näidata, et meil on suurem, me peaksime nagu oma sisemusest noh, ütleme mingisuguseid asju niimoodi pühaks pidama, meil ei ole vaja demonstreerida sellisel kujul. Ja ma arvan, et meil ei ole vaja tekitada mingisuguseid selliseid uusi pingeid, ühiskonda meil ei ole vaja, Eesti ühiskond peaks tegelikult oma ära leppima ja üle saama igasugustest sellistest traumadest. Et sellepärast ei ole vaja nüüd noh, ütleme mingisugust meie Kuna sa oled ka seda, et nii-öelda minevikku, kannatusi võite klaasi terasest graniit ei peaks üldse seadust. Ma arvan, et, et ma päriselt seda juttu aga samas iga asja iga kannatuse iga saavutuse jäädvustamiseks on oma aeg ja mul on lihtsalt tunne, et see aeg on juba ammu möödas, et seda konkreetselt saavutust või kannatust sellisel kujul klaasi valad. Ja noh, lihtsalt ega siin kunstnikele nendega, kes selle monumendi kavandi loonud, ega neid ei pea nagu kritiseerinud kritiseeritud olidki need, kes selle otsuse on vastu võtnud, kes selle on välja valinud ja noh, lihtsalt kahju on sellest, et EDI kuulata arvamust ei kuulata, kriitilise, seal oli üldse kuidagi surutakse läbi neid asju väga nimesid selles suhtes, mul lihtsalt on kuidagi väga-väga kurb selle samba samba suhtes, et ma ei tea, ma loodan, et täitsa paistab nii palju läbi, et ei ole ta näha. Minul oleks kunstnik Mare Tralla päriselt Eestisse tagasi. Tulla see on kogu aeg lahtine, selles suhtes, et ma ei ole sugugi kindel, kus ma nii-ütelda oma elu jätkame, lähen Indiasse natukeseks ajaks, võib-olla tulen Eestisse tagasi, et noh, selles suhtes oleme nagu absoluutselt mitte mingisugust otsust teinud, et ma Inglismaal eluks ajaks ja need, aga paljud asjad lihtsalt sõltuvad sellest, mis on isiklikus elus perekonnast. Ja noh, need lihtsalt on, tuleb oma läheb eelkõige oma lähedaste eest mõelda ja siis edasi poliitiliselt vääri mõista mõttes, et noh, selles suhtes on see ikkagi ma ütlen, see on lahtine kuni kuni viimase aasta jõuludeni mul abikaasa siis väga Eestisse tulla. Aga paraku oli eestiliselt muutunud selliseks poole aastaga, et ta enam ei taha. Kõige huvitavama koha peal me peame lõpetama. Külas oli kunstnik Mare Tralla, kutsun kõiki näitusele Tallinna kunstihoone galeriis kaitstud, see on heaoluühiskonna pahest sündroomist nimega turvas, sõltlus, see on ülestõusmispühadeni avatud. Soovin sulle turvalist koduteed. Mare Tralla, aitäh.