No on meie vabariigi lastele mõistetavad kui lühend eesti lasteorganisatsioonist ja kui Elo tekkis või sündis pool aastat tagasi siis poole aasta jooksul on võimalik olnud käiku mitmel tasandil jälgida kas grupis või klassis või koolis. Aga vastu tuntakse huvi ka Moskvas. Võib ju nii-öelda elu nõukogu esimees Urmas Laanem. Seda tuleb võtta täielikult mõistvalt täiesti loomulik asi, sest me kuulume ikkagi poliitilise süsteemi ja selle poliitilise süsteemi üheks osaks on laste organisatsioon laste organisatsioon, üleliidulise pioneeriorganisatsioon ja ütleksime siis niimoodi sele, eriorganisatsioon või lasteorganisatsiooni. Eestimaa lapsed on võtnud endale õiguse nimetada teda eluks. Tõesti hiljuti, selle aasta alguses oli just Moskvas väga niisugune tõsine arutelu ja arutelu selle nurga alt, et samasuguste mõtetega samasuguste suundadega töötavad ja peavad plaane väga paljud piirkonnad. Ja võiksime öelda niimoodi, et see, mis meie oma lasteorganisatsiooni muutmisega ära oleme teinud, ei mahu praegu paljude inimeste mõttemaailma sisse. Väga palju asju meie elus ei mahu vanas tambi järgi mõtlevate inimeste pähe. Aga see, milline on selle ümberkorralduse idee, et keskseks peab saama ikkagi laps, selle organisatsiooni liige, mulle tundub, et tasapisi hakatakse sellest aru saama. Ja kui meid kohe esimesel korral ei mõisteta, siis paanikat sellest ei maksa tekitada, sest olukord on praegu niimoodi, et ega, ega igat head uut initsiatiivi kohe korrapealt kinni enam panna ei saa. Nii et oht ega hirmu selles suhtes mitte mingisugust, nagu ei tohiks olla. Paljud võivad siiski öelda meie kuulajad, et Eestimaal on siiski väga, väga populaarne, ei ole. Nojah, eks me kõik tahaksime, et eriti need, kes on võib-olla selle väljamõtlemise ja ellukutsumise juures olnud et ka Elo sai omale eluõiguse ja nüüd meil oleks kõik lapsed kohe nii kui üks mees sellest samast päevast. Nii palju nagu neide oli ennem pioneeriüritustel osalemas, nii palju nüüd ka eluüritustel. Kuid ma arvan, et kas see oleks kõige õigem, esiteks see, et enamus üheksa kuni 14 aastastest lastest kuulusega pioneeriorganisatsioon ja kas ühte organisatsiooni kuhu kuulutakse vabatahtlikult ja sellepärast, et see on huvitav ja sellepärast, et ma sealt midagi saada. Isegi arvata, et sinna peaksid kõik kuulu. Et Elo kõrvale hakkab ka tekkima teisi laste organisatsioone ja siin muidugi ei tähenda seda, et kes kuulub elusse, ei tohi teise organisatsiooni kuuluda. Nii et see võib olla niisugune arusaamine, eks neil endil peab ka natukene muutuma. Ja teisalt tahaksin öelda niimoodi, et kui kõik oleks väga täpselt ette mõeldud, kuupäevaliselt paika pandud, mis päevaks peavad olema veel moodustatud ELO rühmad, mis päevaks peavad olema paigas, ela malevad ja siis veel kuskile vaja kirjalikult või suuliselt raporteerida, et nüüd meil on see ülesanne täidetud. Siis me oleksime pioneeriorganisatsiooni nende vigadega uuesti hakkama saanud, mida me kogusa kritiseerisime. Nii et ärme sellest võib-olla liiga suurt nihukest traagikat teegi. Aga teiselt poolt tahaks öelda ka seda, et üks asi, mis liiga kauaks vinduma jääb, ega see ka päris õige asi ei ole. Ja sellepärast see otsustamise mõtlemise arusaamise aeg ikka lähemal ajal peaks nagu mööda saama. Ja Ma usun, et, et nüüd hakkab ka juba selgust saama. See, kas eluga välja selle kriitika, mis meil vabariigis oli, ilmselt ta kannatas põhimõtteliselt kannatasid välja. Kuidas on nüüd konkreetselt organiseeritud, siin on, kindlasti saab asju palju paremini teha see, mida me kogu aeg oleme nõudnud. Lubage me teeme ise, küll me teeksime. Nüüd ikka näitab, et ega ta nii lihtne ei ole. Aga paanikasse sattuda ei tasu ja ma arvan, et tuleb ikka tuleb ikka seda teed edasi minna, mida alustas. Nii iseloomustas Eesti laste organisatsiooni hetkeseisu nõukogu esimees Urmas Laanem. Ja nüüd võiks seda teemat edasi arendada ükskõik millises Eestimaa koolis sest neid lapsi, kes midagi meie laste organisatsioonist kuulnud ei ole, jääb ilmselt iga päevaga ka vähemaks. Kelle käes siis uurida, kuhu Elo jõudnud on? Valisin seekord oma vestluskaaslasteks Tartu linna õpilased. Me oleme praegu siin. Tartu pioneerimajas ja minu ümber kogunenud õpilased erinevatest Tartu koolidest, aga kuidas teid nimetada nüüd praktiliselt oleme ELO, Tartu volikogu. Kuidas volikogu Tartus sündis, siis saadeti kooli saadet, kaks inimest peab tulema koolist kohale. Siia pioneeri Maie. Sunniviisil tulidki viisilaid välke välja, et noh, et kes tahavad minna, sina oled seitsmenda keskkooli õpilane. Kuidas teil seal koolis Kalev need lood? Ei, midagi eriti ei tehta veel? Natukene nüüd hakati, aga kuidas kümnendas koolis on, meie koolielu on nüüd praktiliselt jõudnud teelahkmel ja tuleb valida nüüd üks tee arudest, kuidas me läheme edasi enne tee lahet, ütleme niimoodi, piltlikult oli ainult paar sentimeetrit maad, see oli see maa, et, et lihtsalt öelda välja, mis asi see veel on. Ja nüüd tuleb tegutsema hakata, nüüd on võimalus, kas me tegutseme nii nagu pioneeriorganisatsioon vanasti või oleme täielikult oma põhimõtteliselt täiesti tegevusega väljas, uute suundadega me hakkame nagu Elo hartas ja viies vallas on öeldud, arendama enda andeid ja kõik on sellele suunatud. Me organiseerisime siin eelmise aasta detsembrikuus huvialaringid mis hakkavad siis arendama Eelokates neid andeid, mis tal on, mida ta on endas leidnud juba, mis sinu nimi on? Jarno Laur. Kuule, Jarno, ütle nüüd, mis nipiga sa nende kooli õpilased siis panid elu vastu huvi tundma. Meie koolis on väga ja suur poolehoid direktsioonilt, nad on kõik väga arusaajad, inimesed aitavad meile igati kaasa. Mis aga puutub laste hulgas Elo populaarsusele, siis on lugu kahjuks niimoodi, et need nooremad, kes on veel sellest stagnatsiooniajast rikkumata ja puutumata et need tulevad eluga kaasa, aga need, kes on juba maitsnud, nagu öeldakse seda pioneeriorganisatsiooni tööd, siis need juba kardavad põhimõtteliselt igasuguseid organisatsioone ja Aleksander luist oled Tartu teise keskkooli õpilane ja muidugi kuulajad ehk mäletavad sind. Sa oled ka ELO nõukogulaste koja liige ja nüüd siin volikogus ka, kuidas sa oma koolielu liikumist iseloomustada? Meil on ka umbes samamoodi oleme hakanud tegutsema just noorematega, sest ma ei taha nüüd küll vanemaid solvata, aga näib, et tõesti, et nemad on juba sellest stagna ajas tõesti nii ära rikutud, et mingisugune organisatsiooniline vorm tegevusele tõesti enam peale ei lähe. Noorematega oli meil koolis niimoodi, et nad tõepoolest hakkasid ise tegutsema, ei olnud vaja minna kuhugi lava ette ja nüüd võib-olla kuulutust üles ja öelda, et nüüd tuleb selle nädala jooksul moodustada. Mina isegi ei teadnud pikka aega, et meil koolis just nooremate seas tegevus nii aktiivselt käib ja sain selle teada siis ühel päeval, kui mulle öeldi, et kaks rühma kutsuvad mind siis tutvustama seda Elo tööd siis vabariiklikul tasandil. Me küsime, et miks ühes koolis ei ole ja teises koolis nagu ei ole aktiivset liikumist märgata, võib-olla on hoopis vale see organisatsiooni ümbermuutmine ja, ja loomine, äkki on aeg selline, et ei olekski vaja üldse lastele mingit organisatsiooni maa. Leian niimoodi, et organisatsioonid olid Eestis olemas Eesti vabariigi ajal, organisatsioonid on olemas ka lääneriikides ja loomulikult võib öelda niimoodi, et organisatsioonis ei ole tõesti mingit kasu, aga teatavasti on organisatsioonidel ja ka Elol on olemas oma eesmärgid ja need on üldiselt siiski sellised eesmärgid, mida üks inimene ei saa saavutada ja organisatsioon on, peaks olema vähemalt siis vabatahtlik ühendus, mis on siis tõesti ennast seadnud mingit eesmärgid ja mingid sihtide teenistusse ja no muidugi see, kui ma lihtsalt tahan olla hea inimene. Ma võin ise olla hea inimene, aga kui mul on soov tõesti ka oma kodumaad ja meie Eesti laste elu paremaks muuta, siis tundub, et seda on parem teha siiski organisatsiooni kaudu. Kui me nüüd hakkame jälle kedagi sundima organisatsiooni, siis tekitab see kohe automaatse või iseenese vastulöögi meile. Aga kuna Eloga on niimoodi üles ehitatud ja on ka niimoodi kirja pandud, et, et see on siiski täielikult vabatahtlik organisatsioon, siis minu arust ei peaks mingit erilist kurvastust või viha isegi tundma nende vastu, kes organisatsiooni ei astu pärast, et meie vabariigis on nüüd viimasel ajal tekkinud väga palju igasuguseid laste organisatsioone. Ja kui nad on valinud endale teise tee, kui Elo, siis keegi neid ei, tõepoolest ei keela, kuna meil on demokraatlik riik püüame õppida demokraatiat. Minu meelest on ka see natuke imelik, et kui tähendab ma olen praegu kuulnud selliseid arvamusavaldused, et elu on jama ja nii edasi ja kui nad ise ei ole, ütleme, käinud kohal mitte ühelgi üritusel ja ise asja vastu huvi ei tunne ja sellest midagi ei tea, siis on loomulikult ei saa ka sellele organisatsioonile hinnanguid anda. Nii ei saa öelda, et Elo Tartus ei ole kuna teil on eksinud volikogu pioneerimaja juures ja kuidas ta töötab, kas nii, et kõigile antakse mingid juhtnöörid ette, kuidas koolis tegutsema või miks te koos käite? Meie oleme öelnud just selle volikogu ülesannet, mitte et ta peaks nüüd andma juhtnööre ja jagama käskusid koolidele vaid, et oleks just selline ütleme, koordineeriv keskus, kus siis arutatakse, vahetatakse mõtteid ja tutvustatakse siis üksteisele, mis kuskil koolis on ära tehtud. Sest senine käsupoliitika pioneerimaja jagab koolidele käsu kätte, millised üritused on ette nähtud järgmisel aastaks. See on, ootan juba väga ammu maal käinud, muidu meil ei oleks eraldi koolides mingit ühist pilti sellest Elost üldse olemas, aga nüüd oleme me üks tervik, mitte killustunud organisatsioon siin Tartus, vähemalt sellega aitab küll volikogu paljuski kaasa. Mida te peale selle, et üksteisele räägite, mida, kus koolis tehakse? Veel olete teinud? Siin Tartu Elo kleepsu konkurss kuulutati ajalehes välja ka siis sellele küll vähe töid laekus, aga siiski mõned tulid neid, vaatasime üle ja harutasin, millise, milline neist kõige parem on ja. Aga ma tean, et vabariiklik konkurss oli ka, kas ta sellega ei olnud? Mõtlesime, et parem oleks, kui oleks päris nagu Tartu elu, et mingil määral erinev sellest vabariiklikust omanäoline või. Ja seda teame ka, et üle vabariigi ühtset kleepsu, mida väga kavandati juba novembrikuuks, pole veel lastele pihku anda. Aga kuidas teiega lood? Meil on käes. Me saime need siin korraldatud Elo Trallilse oli nääritrall, mille mõte pani pähe pioneeride maja. Üks juhendajaist. Nii sellel uue aasta nääritralli peol said kõik osalejad ka kleepsud Sõõrus koha jagati igaühele. Siis te olete tehtud poisid, juhtus selline imelik lugu. Tartu õlule tegi kleepsu just Tallinna kunstnik Guido Pant ja siis me volikogusse saavutasime neid kavandeid ja siis süvaselle pidasime kõige. Paremaks glebs oli mõeldud meil selleks, et Tartu lapsed hoiaksid rohkem kokku. Meil on plaanis veel teha enda märkia lipp, mis on praegu tegemisel. Need on sama kunstniku töö nende järgi. Me teeme Loomulikult üks asi on see, et see ühendab Tartu lapsi, aga teine asi on see, et üks põhimõtteid on omanäolisus ja just see, et ta mingil määral siis ehistab Tartu Eesti laste organisatsiooni kogu sellest üle-eestilisest laste organisatsioonist. Nüüd tuli välja, et ka nääritralli tegite, te ilmselt siis volikogu organiseeris. No juhendaja oli seal ikka põhiline, vahepeal müüesias kippus see asi soiku jääma, aga siis lõpuks tänu juhendajal ikka tuli välja see asi tähendab, kogemusi on vähe. Nojah, ega ole saanud eriti selliseid suuremaid asju organiseerida. Aga siis oli teil veel üks kokkusaamine, kus te arutasite väga tõsiseid asju. Miks see üheksandal detsembril on siin paberi peal kirjas? Toimus. Sellel koosolekul olid siis päevakorras Tartu ELO volikogu ettepanekud paranduste kohta lohaldas ja Elo hartas on kirjas elukontseptsioon, so esimene asi, mis seal kirjas on ja see algab sõnadega Eesti NSV pioneeriorganisatsioon ja Tartu ELO volikogu ettepanek kõlab, et tähendab, kuivõrd meie mõistame ja kui täiesti uut organisatsiooni, siis ei saa ta mingil juhul olla pioneeriorganisatsioon. Ja veel asjad, mis me siin paika panime, on siis, et elu on iseseisev organisatsioon ei kuulu üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni ja teeb peale komsomolikoostööd ka teiste edumeelsete organisatsioonidega. Ja siis me püüdsime siin need ettepanekud ka jõudumööda põhjendada. Oma kogemusest võin öelda, et mina ei ole Eestimaal näinud mitte ühtegi last, kes sooviks ja oleks vaimustatud pioneeriorganisatsioonist ja seda ka Vene rahvusest laste juures ja ma leian, et see on siin on tegemist siiski eesti lasteorganisatsiooniga ja see kulisti lapsed, seda pioneeriorganisatsioon ei soovi, on see küllaldane põhjus selleks, et pioneeriorganisatsiooni ei oleks siin juba. Seitsmes keskkool ütles, et ega praktiliselt need pioneerijuhid senini kahjuks midagi suurt ei lahjaks teinud ei ole. Ja see pioneerijuhtide kõik, mille läbi meile püütakse siiski lihtsalt öeldes pioneeriorganisatsiooni määrida, ei ole siiski praktiliselt põhjendatud, sellepärast et me oleme uurinud. Tähendab, raha eraldatakse mitte pioneeriorganisatsioonile vaid eesti lastele lastele üldse. Teatud summa sellest läheb pioneeriorganisatsioonile ja teatud summa peaksime saama ka meie, nii et raha ja asi ei tohiks jääda. Tasun kontseptsioonis uhkelt kirja pandud, et Elo Tepp koostajad komsomoliga aga meie leidsime siis, et ei ole millegi poolest parem kui praegu teised vabariigis tekkinud organismid. See on nüüd nii, et me meie leiame, et elu peaks koostööd tegema kõigi edumeelselt organisatsioonidega. Teie olete omavolikogu istungil sellised ettepanekud vastu võtnud ja, ja mis nüüd edasi saab? Mina minu teada kuulun vabariikliku loo volikokku ja mul on kavas nad seal järgmine kord, kui me kokku saame, see peaks olema esimesel veebruaril, siis seal ette lugeda ja siis ei ole muud, kui tuleb oodata, millise seisukoha võtab lastekodu ja millise seisuga võtab täiskasvanute koda. Aga kui ma tohin tohiks oma arvamust avaldada, siis on mul siiski väike kartus olemas, et need ettepanekud ei pruugi sugugi läbi minna. Sest me oleme seal vanemate täiskasvanute kojaga rääkinud nendel teemadel ja nemad on siiski leidnud, et praeguses olukorras on poliitiliselt tark, mitte neid asju. Maagata, võib-olla sel juhul kerkib jälle üles see küsimus, et ei olegi üks organisatsioon lastele vajalik, vaid peaks olema organisatsioonide liit. Nii selge see ja see on loomulik, et kui meil on tahame, et meil oleks demokraatlik ühiskond siis me peame alustama lastest ja see on selge see, et siis peavad olema ka väga erinevad erinevate sihtidega organisatsioonid. Mis te arvate, kuhu see Elo nüüd jõudnud on, kas ta on kriisis nagu juba paljud räägivad, et sellest jalast ei tule midagi välja või on siiski? Lootus või mingi lootus veel on, aga et koolides ei minda selle asjaga kaasa, see on nagu kõige suurem miinus asjale. Kaasa mindaks läheks asi kõik korralikult käima, aga praegust väiksemalt küll lähevad kaasa ka senikaua, kuni nad ise suureks ja teovõimeliseks kasvavad. Läheb veel natuke aega ja see aeg võib seda selle põntsu panna. Minu meelest sõna kriis on siin vale kasutada, seda võiks täheldada lihtsalt väikese mõõnaga mis on iga asja alguse juures täiesti loomulik. Late organisatsioon saab siiski püsida ja tegutseda vaid siis, kui tal on olemas lastetoetus. Aga kui edaspidi jätkub selline poliitika, et meil on siiski olemas pioneeriorganisatsioon ja Elo, nagu oleks pioneeriorganisatsioon asi on üldse väga segane siis ei ole ka mingit lootust, et sellele organisatsioonile võiks ka edaspidi kuuluda lastetoetus. Ja siis ei ole tõesti varsti kaugel aeg, kui me võime öelda, et see organisatsioon on jõudnud kriisini. Aga ma isiklikult loodan väga, et seda ei juhtu.