Ma olen praegu Tallinna muusikakeskkoolis ja siin on noored inimesed minu ümber eri vanuses. Ja öelge nüüd, kas teil on nii-öelda Elo liikumine koolis? Ei ole, me oleme täiesti moodustanud oma seltsi oma põhikirjaga ja meil on seal peale põhikirjaga kirjutatud meie mõtted, millega me praegu koos oleme. Meil alguses ei olnud seda mõtet, et me seltsi loome. Meil oli siis, kui see sügisel saalis aulas kõik koos, kus oli siis õpetaja, meie endine vanempioneerijuht, õpetaja Salandi võttis sõna ja tegi meile teatavaks, et on moodustatud ELO Eestis, siis ta pakkus meile välja seal väga mitmeid variante, kas me tahame astuda Elosse kõik moodustada oma Elo rühma, siin muusikakeskkoolis võime, moodustame midagi täiesti uut või Me ei tee mitte midagi sellepärast et meil on nagunii tegutseme igaüks kuskil igasugustes ringides, siis oli seal suure hääletamine käis saalis ja lõpuks otsustati selle kasuks, et peab ikka midagi uut tegema. Siis läks lahti suur arutamine, tulid kõik need inimesed sinna kokku uuesti, kes olid seal saalis hääletanud ja pakkusime siis välja ideid. Lõpuks siis otsustasime, et pakume välja mitu varianti, paksem, väljas kaudi, pakkusime välja noorte muusikute seltsi, mis meil praegu on. Kultuuriklubi oli ka välja pakutud ja siis tegime ühe ürituse avaürituse, kuhu me kutsusime, kuhu tulid kõik need, kes asjast huvi tundsid. Pakkusime kõik need variandid seal ilusti välja ja oli siis hääletamine ja hääletati noorte muusikute seltsi kasuks nullist erinev, nüüd teie selts siis, Meil on põhimõtetest. No meil on oma põhikiri, kõigepealt me oleme kõik, ikkagi õpime muusikat, sellest on ka see nimi. Ma arvan, et me ei käi koos, mitte ei tee kõik koos muusikat, me nagunii õpime seda ja meil on seda muusikat niikuinii küllalt, ümberringi müüakse. Kuna me kõik muusikat õpime, siis ma eeldan, et meil on teatud määral mingisugune mõtet ühtimine. Ja see meid siis nagu ühendab. Kui me alguses koos hakkasime käima, siis me olime väga optimistlikud ja leid, aga peagi sai selgeks, et tegelikult midagi välja mõelda, teostada äärmiselt raske, me eriti ei leidnud hingesugulust, Elo, me ei leidnud, et see meile meeldiks. Sobiks, seepärast me tahtsime midagi uut tegema hakata, aga loomulikult annab pidevalt tunda see, et meil ei ole ikkagi suuri kogemusi organiseerimise alal. Ja me jääme ikka iga asjaga, peame ilmselt tunduvalt rohkem koos istuma ja mõtlema kui need inimesed, kellel on selle koha pealt olemas oskused. Nii et loomulikult meil on raske ja kindlasti meil kuluks väga hästi ära, kui me saaksime kuskilt mingisuguseid teadmisi juurde või saaksime kellegiga suhelda. Aga võib-olla oleks teil palju lihtsam, kui te ütleksite, et te olete Elo üks farmidest saaksite võib-olla nii-öelda majanduslikku toetust, ei peaks alati mõtlema, kuidas ots otsaga kokku tulla. Või te eitate seda. Me peaksime omaks võtma elu need põhimõtted, siis kaoks oma organisatsioon ju ära. Me ei saa olla elukad, kui me talitame teistmoodi, kui nende põhimõtted ette näevad. Meie ei poolda mingisugust organisatsiooni, meil on väga demokraatlik juba nimi ütleb, et meil on selts selles suhtes muidugi, võib-olla meil on see asi natukene nii teistmoodi. Niisiis täna on jututeemaks Elo. Paljudes koolides on õpilased leidnud oma ühistegevuseks uusi vorme kuid Elo liikumiseks nad seda nimetada ei taha. Mis saab siis elast? See oli ka veebruarikuu alguspäevadel põhiküsimuseks Elo laste ja vanematekoja ühisistungil, mille arutelust te nüüd veidi osa saate. Head lastekoja liikmed ja austatud vanemate koda masinal siin Tartu linna. Ja tahaksin teile tutvustada Tartu laste ettepanekuid ELO volikogule. Tartu lastekoda on püüdnud end kursis hoida elutegevusega ülelinnak. Oleme palju käinud ka Tartu koolides, mõnel pool isegi tehakse midagi. Paberi peal on kirjas ka ELO rühmad. Aga enamuses koolides öeldi meile ausalt ära. Meil Elot kui niisugust ei eksisteeri. Vastuseks küsimusele, miks lapsed siis ei taha Elost astuda, olid pea kõikjal ühed ja samad. Elol ei ole meile midagi pakkuda. Elo on tegelikult seesama, mis pioneeriorganisatsioon ainult veidi silutud kujul. Elo on üleliidulise pioneeriorganisatsiooni ripats. Leiti ka, et siiski midagi peale õppetöö võiks teha küll. Aga miks see peaks olema just ELO raames? Paljud lapsed leidsid ka, kuivõrd Elo ei ole ennast õigustanud, ei oleks teda üldse vaja. Kõigi nende kohtumiste vaidluste ja mõttevahetuste resultaadina. Võtsime me tohutu Ello lastekoega vastu. Ettepanekud vabariiklikule ELO volikogule. Ja siin ma loeksingi noodet lähtudes Eesti NSV Pioneeride 16. kokku tule kodustest tee melovolikogule ettepaneku muuta hartas esitatud elukontseptsiooni. Pakume välja omapoolse variandi. Eesti laste organisatsioon ELO on iseseisev laste organisatsioon mis teeb koostööd teiste edumeelsete organisatsioonidega. Sellise ettepaneku vastuvõtmisel lähtusime järgmistest põhimõtetest. Esiteks meie mõista melot kui põhimõtteliselt uut organisatsiooni. Kõige suuremat vastuseisu õlule on tekitanud just harta esimesed sõnad. Eesti NSV pioneeriorganisatsioon. Kardetakse, et kui on tegemist pioneeriorganisatsiooniga, siis selles niikuinii mitte midagi head välja ei tule. Teiseks pooldame ELO kuulumist võrdväärsete lasteorganisatsioonide liitu mida üleliiduline pioneeriorganisatsioon ei ole. Seepärast on meie projektist välja jäetud kuulumine üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni. Kolmandaks leiame, et Elo, lähtudes oma põhimõtetest, peaks koostööd tegema peale komsomoli ka teiste edumeelsete organisatsioonidega. Ja lõpuks mina mõistan Elot kui põhimõtteliselt täiesti uut organisatsiooni. Vana pioneeriorganisatsioon oli oma olemuselt viga. Kui me seda viga hakkame reformima, jääb viga ikkagi veaks. Ja siis on kindel, et Elo jääb samasuguseks paberipealseks organisatsiooniks nagu oli seda pioneeriorganisatsioon. Ja eesti lapsed ei tunnista seda omaks. Tänan tähelepanu eest. Väga tõsine jutt. Kuidas lastekojal on soo, kas te tulete kohe oma kõikide ettepanekutega välja või eeldate, et selle ümber praegu läheks arutelu käima? Seal ma tean, on terve rida muid asju ka veel seal. Kuidas te soovite? Selle asja lõpetama ära, jah, palun. Kes soovib siin vanematekojas sõna? Me tunneme, mina olen ajakirjas pioneer jaanipäeva paiku suvel oli see eesti pioneeriorganisatsioon ELO oma sellise nimetusega oli vältimatu. Situatsioon oli selline, et kaugemale ei saanud tollal minna, praegu on situatsioon muutunud ja see idee on juba ammu olemas, et Eesti NSVs praegusel hetkel, kus on tekkinud palju neli, viis täitsa elujõulist laste liikumist. Praegusel hetkel oleks kõige õigem unustada pioneerisõna tõepoolest ära Elo juurest ära ja luua territoriaalne Eesti lasteorganisatsioonide liit, kuhu siis kuuluksid kõik lasteliikumised, organisatsioonide liidud, kes sinna tahavad kuuluda tervel Eestimaal on ikkagi Eestimaal elavad lapsed ja me ajame ühte asja, et me ei hakkaks teineteist vastandama. Vanematekoja liikme Vello neemia mõtet täiendab nüüd Tõnu Ots. Mis on minusuguste, isade ja, ja võib-olla ka, aga vanaisade eesmärk, me peame kasvatama teistsuguse noorsoo, kui oleme meie olnud. Ja minu arvates me praegu ei suuda ümber teha komsomoli. Selle me oleme ära rikkunud juba sellega, et me oleme andnud väga võimsa arengu energia neile ja neid tuleb ümber kasvatada. Teile Me peame andma hoopis teise platvormi, et teid ei tule kunagi ümber kasvatada, kasvaksid hoopis teistmoodi. Et pean vaatama mõni samm ettepoole. Selleks tuleb anda teile praegu kogemus mängida seda lasteorganisatsiooni kaudu. Ja sellepärast ma kujutan ette, et elu ei ole mitte iseseisev laste organisatsioon, vaid ta on selle katusorganisatsioon. Ja vastulauset ütleb Tartu 10. keskkooli õpilane Jarmo Laur. Elo peaks olema siiski Üks. Võrdväärne organisatsioon teiste seas, mis kuuluks organisatsioonide liitu, aga mitte ei oleks ise liit, sest et nüüd siis me hakkaksime jälle matkima seda pioneeriorganisatsiooni. Et kuna sinna alla kuulusid köik kõik teised organisatsioonid teistele lihtsalt ei antud võimalust kasvada. Nüüd me hakkame jälle teda matkima, siis ma näen, et tõepoolest see sõna pioneeriorganisatsioon hartas, on seal tõeks läinud ja, ja varsti oleme me jälle samas resultaadiks. Ja nüüd sekkub diskussiooni vanematekoja liige Urmas Laanem. Aasta tagasi, kui hakkasid need esimesed mõtted liikuma, siis olid nad meie enda jaoks ka veel liialt julgenud. Me ei teadnud ka seda situatsiooni, missugune on täna olukord poliitilises süsteemis tõesti, Gorbatšov väga palju sellest rääkinud, poliitilist süsteemi tuleb muuta, kui poliitilisus teeme, ei saa niimoodi muuta kultimatiivsel moel, teate tänasest päevast minule see süsteem enam ei meeldi, õige süsteemi, vigu palju ja selleks me etapiviisiliselt neid vigu likvideerime. Tänases päevas minul enam ei meeldi, mina selles liivakastis ei mängi või ära mängi, mine oma liivakasti, aga seal ei ole liivaga. Vaat ainukene see küsimus on ja mina tahaksin esitada siin ühe küsimus, et see oli natukene sihukses fooniks. Ma tahan esitada ühe küsimuse, öelge mulle Eestimaal üks punkt kus on tekkinud konkreetne hirm sellest, et kuuludes pioneeriorganisatsiooni, me ei saa ellu viia neid ideid mis valitsevad Elos, mis valitsevad Elo hartas. Kus on see oht, kus on see suur tont või karu, kes tuleb ja ikka selle asja kinni keerab, nagu jutt sellest käib. Kas on küsimus selles, et me praegu Ma saan siin aru, tähendab teatud vanusepiirini on tähtis teostada ennast tegevuse kaudu teatud vanusel piirist, eneseteostus on juba poliitika. Ja vot sellepärast tuleb meil päris tõsiselt mõelda, kas me raiskame oma energiat selle üle, et vaielda nendes punktides, mis antud tingimustes ei sega tegutsemast, nii nagu me ise oleme endale ette pannud. Või vaidleme sellest, millest juba ette teades positiivset tulemust praeguses situatsioonis. Et mitte mingit suuremat häda ei juhtu sellest kui me poolest võtame selle pioneeriorganisatsiooni sõna sealt eest ära. Peale selle me ei välista, tegelikult ju pioneeriorganisatsiooni pioneeriorganisatsioon jääb, kuid jääb sellisena, et ta Elole paralleelne, et elan temale paralleelne organisatsioon konkureerima. Need organisatsioonid mul oli üks ettepanek nüüd öelda, et vot mind, armastus on see, mismoodi Tartu suhtub asjasse hoopis teistmoodi, nii palju, kui mina olen nende ELO rühmade kokku oma kolis jama rajoonis näiteks meil ei põhjusta mingit probleemi see, et me kuulume nüüd pioneeriorganisatsiooni, ma sain aru, nendel oli suureks probleemiks pioneeri nimiseleis. Meil ei põhjustanud mitte mingisuguseid pretensioone. See, et me nüüd kuuleme praegu pioneeriorganisatsiooni mina ei usu nüüd, et kõiki Tartu õpilasi häirib nüüd, et see Me kuulume pioneeriorganisatsiooni. Kui nad nii ütlevad, siis järelikult häirib. Urmas Laanemäe ütlesid, et me peame sisu tegema. Siis kas sisu me teeme siin? Eesti lastepojaga? Käime siin koos, ega see ju sisu tegemine ei ole, on vaja neid liikmeid, kellega sisu teha. Aga Tartu, kuues koolis, kus me läbi käisime, seal liikmeid juurde ei tule. Sellepärast, sest pioneeriorganisatsioon sellest on suur pettumus. Mina. Näen ja mõistan Tartu poiste tõsist muret asja hea käekäigu pärast. Tartu volikogu, keda Aleksandr Luzin esindab, nende loogika on, on, on väga tugev selles mõttes, et me oleme ise ju kogu aeg ka rääkinud, et me saame käsitleda organisatsiooni kui vahendid ainult sellisel juhul, kui see on lastele vastuvõetav. Kui see vastuvõetav pole, siis pole mõtet rääkida mingitest kõrgematest eesmärkidest, siis lihtsalt ei ole neid inimesi, kellega seal tööd teha. Kõige juriidiline vastuolu seal on, täna hommikul rääkisime juristiga veel öelda, et ka praeguses situatsioonis on hoopis vastupidi vaja organisatsioon saada tugevatele jalgadele, näidata sisuga, mida ta teeb, kus on siis Me rahvuslik omapära, mille poolest erineb Blairi organisatsioonist, kus on need head vormid ja näidata ära, et näete, sõbrad, tõesti, see on parem ja siis on meil paks üks kord võimaluse nimi eest ära võtta. Aga meil on selja tagaorganisatsioon. Aga praegu, selle asemel, et organisatsiooni luua temale sisu, näidata seda rahvuslikku omapära, territoriaalset me vaidleme selle üle, kas see nimi meile on hea või ei ole hea jäämegi vaidlema. Jäämegi vaidlema, sest sisuliselt praeguses situatsioonis võrdub see pea ees vastu seina jooksmisega. Teine küsimus on see, et kas see nüüd on tõepoolest vot üle-eestiline niivõrd tõsine probleem või on see nüüd üksinda Tartu probleem? Selles ma nüüd praegu sotti ei saa, sellepärast et ma ikkagi lootsin väga, et kõigepealt omakeskis selle asja läbi arutut, eks ole. Ma olen algusest peale Hiiumaast peale olnud selle poolt, et see pealkiri ja see preambula on tõepoolest mitte üksinda juriidiliselt vigane, vaid ka kaloogiliselt vigane. Ma veel kord oleksime võtnud endale nimeks näiteks Juku siis oleks olnud kõik loogiline Eesti NSV Pioneeriorganisatsiooni uueks, aga kuivõrd me võtsime Elo, mis omakorda tähendab Eesti laste organisatsioon siis siin juba tekib muidugi väga tõsine loogikaviga Eesti NSV pioneeriorganisatsioon, Eesti laste organisatsioon selles mõttes ei kõlba juba niuksed redaktsioonilises mõttes, nii et selle tõttu mina isiklikult oma arvamusega toetaksin ma selle redaktsioonilises plaanis selle, selle Beardile preambula muutmist. Tõepoolest, ja meil on igal pool läinud ju peale ja väga jäänud, kõlab ainult üks mõista see sümbol, Elo Elo, Elo Elo, rohkem ei ole vajagi. Elu on Elo. Tõepoolest, nagu ütles vanematekoja liige ja selle istungi juhataja Veiko Raagmets, et kes on lasteorganisatsiooni põhimõtet heaks kiitnud, nendele on Elo lihtsalt Elo võiks sellele arutelule punkti panna. Tegelikult teise veebruari Elo kodade istung jätkus ning kuna kõik lastekoja liikmed Tartu ettepanekuga nõus ei olnud, otsustati nii. Kas Tartu volikogu õpilaste volikogu on nõus lükkama asja arutamise järgmise volikogu istungini seoses vajadusega koguda informatsiooni? Nõus on küll. Kuid sellega teise veebruari ELO nõukogu istung ei lõppenud. Räägiti veel rahast, sest Elon on avatud elamu-sotsiaalpangas arve numbriga 17 null null 144 kuid raha seal kuigi palju, pole ainult 12000 rubla. Ja seepärast pole suudetud ka Elo sümboolikat lõplikult valmis teha. Teatavasti konkursi tulemused ei rahuldanud lapsi ja uued tellimused nõuavad aga suuri summasid. Veel sai teatavaks, et komsomol, kes siiani on pioneeriorganisatsiooni nii-öelda tugevasti-tugevasti käest kinni hoidnud et komsomol pakub nüüd vaid sõbralikku abi ja elu võib omapäi tegutseda. Alates 10.-st veebruarist on olemas ka palgaline juhtkond, kes ELO käekäigu pärast otseselt muret tunneb. Ja ka kõik lastekoja liikmed said koju minnes mitu ülesannet. Nüüd on see suur vanemate kojaga istung möödas suur ühisistung, mis tundega või tujuga te koju lähete? Tere, te hakkate või see on juba öeldi, et tuleb vaadata igaüks oma sisse, mis ta on teinud selle elu heaks. Hakati tööle. Me oleme just ka just need õpilased, keda varem ei lastud üldse asjadeks kallale, kelle eest tehti kõik ära nüüd seekord aitas meid kindlasti palju seira piigi loeng juhtimisteooriast, nüüd hakkab kergemaks minema, aga siiski nagu siin oli palju jutuga. On tarvis tegusid, üldiselt ei saa ju ette kirjutada neid konkreetseid plaane, mis on, seda peab ikkagi juhtimisteoorias, oli ka üks põhiline asi üritust organiseerida, siis peab arvestama, kellele see on ikkagi kõikidel lastel on nagu oma eripärad, nii et see on võimatu anda Tallinnas juhtnöörid ette, et sa lähed oma rajooni ja sa tõid selle plaani järgi ürituse, sa pead paabel abistajatega koos tegema. See kõiki liidab. Teksti ja teha midagi tõelist, mis kõiki liidaks.