Mis seal tai välti Rässade seal tissassilisi play lekib. Issa Iloised solisse ripu Siim Aimla sõnul süüdates. Maailmas kõlab laul, mida Soome lasteorganisatsiooni Vesaisilt liikmed laulavad tavaliselt siin paigas, kus oleme praegu, meiegi võib öelda, et ümbrus on küllalt kodune, siin mägi sealnegi kaugemal, kolmas vahematket neljas ja nende taga, viies, kuues ning seitsmeski. Mägedel kasvavad iidsed männipuud mägede vahel sinised järvesilmad, mis praegusel hetkel küll paksu lume. Me oleme Kesk-Soomes Saari järvel lisaste laagrikeskuses hotellis nimega Menning, käin, mis eesti keeles oleks kas metsatroll või Sammel habe. Minu ümber on viis Eesti laste organisatsiooni last, kes on saanud küllakutsed Vesaste lastelt. Monika Tamme. Karinuga klassidest koorist Paide rajoonist Annely Jaagus Tallinnast oktoobrini jaanist neljandast keskkoolist, Urmas Paet oli 13.-st keskusest Aleksandr lust sattuda müüjaskul auärimaa Tartu seitsmeteistkümnes põhikool. Kuidas? Me valisime need lapsed, mu lastekoda oli kooselunõukogu, oli koos ja jagati paberid kätte. Igaüks kirjutas sinna need nimed, keda tahtsid, zoom sõidaks. Nii, ma arvan, selgus, lihtsalt selgusid võib-olla kõige populaarsemad lapsed lastetoas. Ja see oli tõeliselt seal, ütleme, demokraatlik valimine. Me oleme nädal aega siin soomemaal olnud ja nüüd ma küsingi näiteks mis teile meelde on jäänud, kui minut esimesel päeval laevalt maha tulime ja rongiga Helsingist edasi sõitsime, siis ei osanud arvata, et et meile avab uksed üks väike väike linnake. Evelin see oli selline kena väikelinn, kus ei olnud jälju tööstuses täitsa nagu puhkuselinn. Sellises linnas oli täitsa mõnus olla vaikne olija. Käisime Hämeenlinna linnuses. Millal mina roopane nimenjuriidia Pekkarinen, keeran, keeran kassani leidu, murrang, ennukeseid, kaksikelust, linnusta, saatebänd. On väga vana tamist olevaid ilusaid ültse Soomas vanuselt teine hammeline ise sai 350 aastaseks. Linnal on nii suur sünnipäev 19. jaanuaril sellel aastal. Aga linnu siis on valem ja mõnes mõttes võib-olla meenutas meie Kuressaaret, aga ta oli ehitatud punastest tellistest ja ruumid olid seest veel uhked. Siis ma tõstaks eriti esile pidurvahelisel. Me käisime maailmameistrivõistlustel ja elasime kaasa naiste 15 kilomeetri suusatamisele. Seda hetke me kuulame nüüd lindilt. Huvitav, mis kell küll on, praegu on kell 13 29, pool kaks saab minuti pärast pool kaksi, mis päev täna on 21. veebruar ja kus me oleme? Me oleme Lahtis suusastaadionil ja mõne minuti pärast on algamas siin võistlejate autasustamine ja varsti hakkab siis naiste 15 kilomeetrit, rahvast on siin palju ja natukene kuulata, siis on täiesti keelte paabel, eks ju. On küll, vastas laulavad rootslased ja lehvitavad veel. Nii palju lippe, lehvib ümberringi. Me oleme sellel staadioni poolel, kus taga põleb tuli, kas te seda olete näinud juba juba mark? Maailmameistrivõistlustel luua, eks see tuli, põleb muidugi, teleteleviisor on see wild parema, kellel on siiski see vahetu elamus on siin, ma arvan, ületab selle, seal on hoopis teine ja see rahvameri on tohutu, seda ei näe, seal üldse ei tunneta, eks. Siin on ikka peaaegu et õlg õla kõrval nii palju rahvusi. Jah, aga no näiteks siinsamas kõrval on kolm suusahüppemäge ka, neid on üldse vapustavat üldse saaks, ei oleks osanud loota, et nad nii õudsad võivad olla, mis mõttes virutasin, järsud ja kõrged ja kahutav televiisorist paistavad hoopis teist laugemad ja nüüd tuleb kohe hästi põnev hetk, kas teate, mis algab nüüd naiste 15 kilomeetrit, hoiate pöialt ka, kellele? Soomlastele? Võõrustajatele hoiame siit. Nüüd on käes soomlannade finiseerimise hetk ja mulle tundub, et kõik staadionil olijad aitasid neil kiiremini finišisse jõuda. Aga väga hea meel, kui soomlastele tuli kolmikvõit, sellepärast et mina seda kogu aeg lootsin. Minu ennustus läks natuke mööda, maa pani, mängisin kirves nimi peal, aga teiseks tuli oli staadionil, mis tunneli? Või noh, siis oli juba näha, tabloobialtetomaadi kainele, kaob madikaalsele, kaotab ja siis ei ole täna inimesed lausa kõrval, lugesin sekundeid, et kas kaotab. Kahe sekundiga rahvas elab põhja põhjamaalaste kohta väga elavalt kaasa ja eestlased ei ole harjunud nii kaasa elama, aga nüüd lõpus ikka me kõik siin juba karjusime kaasa lapsedki. Nii vahva on, eksju? Satavad ise tundub, et aita teisi ka või ei ole? No nii, nüüd on teada juba vist, kes esimesed on ja ega poistes küll läheb, edasi? Pole enam nii huvitav? Ei ole muidugi. Eks need medalikohad on, kõige huvitavam on. Aga see on ka huvitav, senikaua, kuni ei olnud veel võitjad teada, päike paistis hästi kirkalt, siin aga võitjad teada, nii hakkab kuidagi külmaks kohe minema ja päike on ära kadunud ja tuul tõusnud. Rahvas paistab ka lahkuvat. Ja kui me alustasime matka Lõuna-Soomest, siis nüüd me oleme jõudnud siia Kesk-Soome välja ikka sõitnud nii-öelda põhja poole ja põhja poole. Selle keskuse nimi on Menning, käin. Maja ise on väga ilus, Kahekorruseline toad on päris luksuslikud. Siin on veel söökla-restoran, baar, kõik on koos. Majale ehitati 1980. aastal. Ja see on nüüd suur maja ja selles majas elatakse talvel, aga siin ümbruses on veel. Ümbruses on saun, mis on muidugi soome saun ja väga tore siis on siin lähedal on ka telgid ja need ei ole mitte tavalised nagu veel presendist, vaid neil on puust. See on nagu nagu väikene selline kanajalgadel küla, eksju, praegusel hetkel, kui lumi, siis saated hom küll muinasjutuline, see matkakeskus, kus me oleme, on ehitatud või alustatud ehitamist 68. aastal ja 82.-ks on kõik nagu valmis saanud. Ja muidugi me tulime siia selleks, et suhteid looma soome lastega, nendega kogemusi vahetama ja juurde saama uusi kogemusi nendelt õpime nendelt, uurisime, kuidas nad majanduslikult välja tulevad. Sest see on lasteorganisatsiooni sellinne matkakeskus. Ja meile räägiti sedagi. Tähendab see maja siin tasub ennast ära niimoodi, et sina alkoholiga paar ja sealt tulenevad summad siis nagu viivadki selle maja tulud plusspoolele enne, kui seda paari veel ei olnud, kogu aeg. Vaevalt see maja tasus ennast ära. See on niimoodi, et talvel võivad siia majja puhkama tulla mitte ainult Vesaiste liikmed vaid kõik sööritakse välja. Ja hinnangul on see muidugi päris soolased osa sellest on ka kindlustatud, tõeliselt hea puhkus. Ilmsed tulevad tavaliselt nädalaks ajaks, aga on siin perekondi, kes tulevad ainult nädalalõppu veetma. Perekonnaga seal laagris on väga tore, siin keegi ei keela ega käse siin teeme, mis me ise tahame. Kui tahame, käime kelgutama, siis valima, suuski ka, saada seda siis, kui me kuhugi sõita tahame me ise valima. Põhimõtteliselt. Nii oleme me käinud näiteks siin väga lähedal ühes tillukeses koolis. Seal on muidugi väga tobe, sellepärast et see võrdlus ütleme Soome ja Eesti külakooli vahel tuleb kindlalt Soome lahuks siis miks seal on kõik väga palju inimlikum koolikorraldus on just inimesesõbralik, milline meelde kahjuks ei ole. Nüüd võiks öelda ka ja ära seletada, kes need naised on üks kaheksast laste organisatsioonist Soomes üks suurimaid nende hulgas ja nendel on põhieesmärgid, on ühendada neid laste kaudu neid Soome perekondi. Selleks on see suur laager, siin selleks Vesaste üritused. Et lihtsalt neid kokku viia, neid vanemaid ja lapsi rohkem. Hommikul lähevad lapsed ja vanemad tööle. Lapsed tulevad koolist koju, vanemad lapsed lähevad oma tegemiste juurde, vanemad tulevad siis koju, siis võib-olla õhtul koeraks. Hommikul on jälle kooliminek tööle minek, nii et nad on väga vähe koos ja villaste tahab seda, et saaksid rohkem koos olla ja rohkem suhelda. Vanematel lapsed omavahel, milline märk on isastel inimene ülestõstetud kätega laps hoiab siis käsi üleval, Watson, ta püüab koos hoida siis soome verd. Nii nagu meil on viis vaala Eesti lasteorganisatsioonid, nii on visastel ka nadi, nimetas maaladeks, aga sarnased punktid on need kõik sisaldavad mõtteid just nimelt laps ja vanemad koos. Siis esimene neist on lapsel on õigus armastusele. Teine lapsel on õigus olla hoitud peres. Lapsel on õigus püsivale hoidmisele vanemate poolt ja lapsel peab olema õigus. Nii füüsilisele kui vaimsele kasutusele. Arengule ja samas on huvitavad näiteks lapsel peab olema õigus olla laps, mitte keegi. Kõik siin laps teeb oma lapsepõlves, et sellel on tal ka õigus. Vaatasin ja lugesin neid punkte ja ta saaks veel hariduse ja et tal oleks ümberringi rahulik keskkond. Aga see, et pere ei tohi ainult tööd teha ja suurema palga huvides lapsi unarusse jätta, kui sul on palju tööd, siis pead siiski leidma ajaga lapse jaoks. Vesaste lasteorganisatsiooni kuulub praegu 30000 liiget ja ta kuulub keskpartei juurde. See tähendab seda, et see partei, don tema sponsori, sealt tuleb järelkasv sellele parteile enamuses. Vesa Eesti laste organisatsioon. Asutamiskuupäevaks loetakse üheksandat detsembrit 1956. Selliselt on Keskpartei, said sa ka aru, mida tähendab või milline see Keskparteiliin? Ei no see on nii, et nemad on põhimõtteliselt sellesse kesksete suunduda ja ütlema, et nad ei ole vasakpoolsed. Kommunistid ja sotsiaaldemokraadid seda paremäärmuslased valinud, sellise, võib öelda kuldse kesktee. Mul oli ka plakat. Mäletate, oli kolme värviga punase, sinise rohelisega punane sinine haid äärtes. Ja paheline oli Keskpartei, on siis keskel roheline oli ainuke õnneliku näoga. Ja nüüd üks hetk sellest, kui suure suure laua ümber istusid meie Elo lapsed ja Vesa isteorganisatsiooni peasekretär Heiki laosonil ning nende aujuht Markku kauppinen ning me rääkisime koostööst. Jutuajamise alguses meile tutvustati seda lasteorganisatsiooni. Siis meile selgitati, miks nad meid kutsusid. Nõnda on oma eesmärgiks seadnud üheks eesmärkideks seada suhted sisse oma eakaaslastega ja just nimelt sellistest maadest nagu Eesti, Ungari, ühesõnaga soome-ugri keelt rääkivate maadega. Selgus, et meie oleme päris esimene rühm. Kui suvel möödunud suvel käis veel ka Eestist üks lasterühm viieliikmeline nagu praegugi ja kaks täiskasvanut kaasas siis need olid kutsutud läbi meie üleliidulise pioneeri organisatsiooni kesknõukogu ja see oli täiesti pime juhus, et sattusid olema eestlased ja eestirühm. Ja pärast seda suvist käiku olid novembris Soome Vesast juhtkond, siis oli Tallinnas ja, ja siis lepiti kokku, et me hakkame rühmakesi vahetama. Mina sain sellest asjast niimoodi aru, et Elol ja venelastel on need eesmärgid küllalt sarnased ja just sellepärast lööd, organisatsioonid sobivad ja ma väga loodan, et Elo jõuab ka ükskord sellisele tasemele, kui on praegu ühesõnalised. No nendel on 32 aastat selja taga, meil on ainult seitse kuud Eesti laste organisatsiooni. Ei seda muidugi aga. Aga loota võib. Me läheme koju, nüüd õigemini tuleme koju selliste mõtetega, et hakata tegema sarnast laagrit. Muidugi, meil ei ole selliseid maju kuskilt kohe võtta, aga ega ei olnud ju neilgi alguses, eks. Ja, ja teil kõigil on ka veel midagi. Vesest jaguneb piiri järjestataks. Neil on meie mõistes võib-olla öelda rajoonid, neid on 19 tükki ja siin sai võetud selline suund, et sõlmida sidemeid siis Vesest, rajoonide ja Eestis rajoonide vahel. Ja mina ise olen Tartu siin, olen ise tahtlust ja sai sõlmitud sidemed. Peaaegu et Kesk-Eesti ja ja peaaegu et Kesk-Soomes siis on. Kuidas sa kujutad etenid sidemeid? No ma arvan, et need külaskäike tuleks jätkata, tähendab iga aasta vahetada delegatsioon praegusel hetkel on Tallinnaski soomlased, õigemini nad on küll Otepääl suusatamas ja siis vaatame, et neid traditsioone võiks jätkata elule. Plaanis suvel korraldada tõeline suurlaager, kus igaüks võtab kaasa oma telgi, kui sinna on plaanis 1200 kuni 1500 last kokku kutsuda ja see on jaanipäeva paiku. Me esitasime kutse soomlastele, nii et nende poolt on ka oodata neljakümmet last. Kuidas teevad tööd siinse organisatsiooni lastejuhid täiskasvanud? Seda saavad meie praegused pioneerijuhid või Elo juhid teada, täiskasvanud tahavad tulla meile külla ja sügisel ongi oodata umbes 30 inimest, siis nende organisatsiooni juhti meile küll. Kas me läheme koju, on meil palju aadrisse kaasas? Ei ole. No mõtleks, sõltuaalsus ei ole palju, aga neid seekord ei olnud ja võetud aadresse mitte sellepärast, et võt aadresse vaid just sellepärast, et tõesti suhteid luua. Tahtsin kogemusi saada ja kogemusi vaatada, suhteid luua ja muidugi näha ka seda kaunistama. See Soome on tõesti kaljude, järvede ja metsade maa. Selles menüüd veendusime praktikas. Kui me sõitsime rongiga Tamperest külasse siis väga tore oli läbisõit kaljudest, tunnelitest. Rõhk oli nii suur, et mõjus kõrvadele. Ei kuulnud enam midagi, vilistas kõik nagu metroos. Hästi omapärane on just see, et pole ju nii suur vahe Eesti ja Soome vahel juba see kilomeetrite vähe, aga loodus on väga erinev, meil on ju mäed, ainult Otepääl on. Aga siin on, igal sammul on jälle mäed, suured puud, järved ja kaljud, kaljud, kaljud, meil ei ole üldse sellised Nendes pärl, nii võiks öelda Jyvaskyla, kus me küll olime vähe aega, aga mulle tundub, et oli tõesti väga soomepärane põhjamaine ring. Ja seda hüvas küllaltki nimetatakse Põhjamaade Ateenas, kuna selle linna projekteerinud nende kuulus arhitekt Aalto. Hüva, see oli tõesti täiesti vastavalt sellele väikesele linnale. Sellises mõõdus kohe suur linn, sööstuslik rohkem palju suuremad hooned olid kui linnas. Ja mis loodusesse veel puutub, hämmastavalt vähe või pole üldse mett puude vahel prügimägesid näha? Ei suuri ega väikeseid. Et loodus siin järelikult hoid osataks. Sõit on laabunud tõesti ideaalselt, praktiliselt isegi absoluutselt ühtegi tõrget pole olnud. Väga üllatav, me ei kasutanud ju eritransporti, me tulime ühistranspordiga isegi seal mingit tõrget kuskil absoluutselt. Kõik läks. Ideaalse.