Minu käes on sinimustvalgetes värvides Põhja-Ameerika eesti lauljate liidu brošüür 120. juubelilaulupeo kava Torontos 20. mail 1989. aastal. Sealt saab lugeda Uno kuuk. Meie tuntuim laulu ja mängumees lisas juba varases nooruses klaveriõpinguile ka metsasarve, millel mängis pärast sõda Saksamaal, Reinimaal ja keis lingenis Eesti teatri orkestris. Tema sulest on valminud arvukaid orkestripalu ja seadeid ühendkooridele, kaasa arvatud uudislooming selle aastasaja 20. juubelilaulupeole avakõla ja meie Emarsime. Samuti on tema seatud enamus laulupidude orkestri saateid kooridele. Alates 1960.-st aastast on Kuuno kook olnud tegev kõigil Põhja-Ameerika eesti rahvuslikke suurüritusi. Tema aktiivset tegevust kultuuripõllul on hinnatud briti, Kanada kuninganna juubelimedali ja Eesti kesknõukogu teenetemärgiga. Ja kui siia juurde lugeda veel tekst heliplaadilt siis saamegi sissejuhatuse tänasele saatele. Estonia orkester arenes välja Toronto Eesti meeskoori juures 1956. aastal moodustatud väikesest ansamblist mille liikmed olid endised orkestrantide mitmetes kodumaa orkestrites. Aasta jooksul liitus ansambliga rida häid mängijaid ja mängijate arv kasvas 1958.-ks aastaks üle 30, ulatudes vahepeal isegi 50 ligi. Praeguses koosseisus on ka terve rida noori kelledest. Mitmedki on tõotust andvad muusikamehed mõneaastase tegevuse järgi. Orkester võttis nimeks Estonia. Orkester muutus iseseisvaks organisatsiooniks. Sellisena on tal selja taga arvukaid esinemisi aktustel, pidudel, kirikuid, iseseisvatel, kontsertidel, jaga koos solistidega ning kooridega. Eelkõige rahvuslikel suurüritustel, laulupäevadel ja Eesti päevadel, kus Estonia pillimehed on moodustanud tuumaühendorkestrit. Eks ette loetuga on ehk ka ära öeldud, et meie järgmine jutt on Toronto Estonia puhkpilliorkestrist ja tema dirigendist Uno koogist. Õigem oleks küll vist öelda, et jutt on una koogiga. Lindistatud on see 22. juunil Torontos õunakoogi kodus. Aga enne kui käivitan jutulindi, laseks ehk kõlada kahel uno koogi muusika. Palal. Valisin heliplaadilt tema kirjutatud karjase ja linnud ning Viru tantsu. Ja nüüd siis jätkame intervjuuga, mille lindistasin 22. juunil Uno kuhugi kodus Torontos. On väga kena, et siin kaugel kodust eemal olles võõrsil viibides on võimalik kohata Eesti puhkpillimuusikaharrastajatega ja kui ma olin eesti majas jaanipäeva ja võidupüha tähistamisel, siis oli minu jaoks meeldiv kuulata Estonia puhkpilliorkestri mängu teie õunakook, olete selle orkestriga väga tihedalt seotud, olete selle orkestri dirigent? Tavaline kodueestlastel ei ole sugugi mitte paha teada natukene ka sellest orkestrist, mis orkester see on, kes seal mängivad, kuidas ta loodi. Ja kui tihti ja kus see orkester siis käisineb? Orkester sai alguse 1956. aastal Talle kui moodustati Toronto Eesti meeskoori ridadest. Nendest lauljatest, kes olid Kodumaal tegelenud puhkpillimuusikaga. Mõned olid nendest kaitseliidu orkestris mänginud jää kooli polte ja, ja muudes. Ja see esimene grupp, kes kokku tulid, oli väike, umbes kümnemeheline. Ja need mängisid rohkem niisugust vana tantsu ja meeleolu, muusikat. Ott ja ka ei olla alguses osteti saksa sumpa muusikat, mida siin oli saada. Ja siis hakkasime vähegi kirjutama. Punkt ja selle meelde jäänud muusikat. Ja kui orkester aasta jooksul hakkas kasvama siis esimese tegevusaasta lõpul kutsuti mind orkestri juhiks kuna arvestati, et ma, ma olin juba juhatamisega tegelenud mees kooris Saksamaal Rootsis ja siin ja ise vana mängija olles. Ja siis paluti minul see töö oma kaela võtta. Ja see orkester kasvas ühe aastaga suuremaks kui 30 hiljem oli juba ligi 50. Ja see orkester sai siis tugevasti lisajõudusid kellede hulgas oli osa kõrgema muusikalise haridusega mängijaid, kes olid mänginud sõjaväeorkestrites ja mitmetesse Eesti orkestrites, kaitseliidu orkestrites ja nelja nendel mängivat meest Tase tagas selle, et me saime juba Teisel tegevusaastal juba minna välja kontsert koosseisus. Ja sellest on nüüd mööda 33 lihtsalt. Sellest saadik. Sellest olen mina 32 aastat olnud selle orkestri juht. Palju selles orkestris samasuguse staažiga mängijaid on. Umbes kümmekond võib-olla ei olegi enam nii palju, sest osa olid vanemad mehed, kes on osa juba eemale jäänud ja, ja osa on ka juba aur on läinud. Nii et Meil on, ütleme, üks. Praeguses koosseisus on siiski veel üks seitse-kaheksa meest, kes on, kes on professionaalse võimega mängijad, kes on mänginud ka mujal orkestrist. Meil kodu Eestis on aeg-ajalt kuulda sellist probleemi, et puhkpilliorkestrit oma koosseisult vananevad. Ei jätku noori mängijaid. Kuidas teil siin on? See on sama asi, see siin on küllaltki andekaid mängijaid olnud meil noorte hulgas. Aga. Elukutse valikul sageli need, kes on väga andekaid muusikamehed, leiavad, et, Akadeemilised kuldse alad toovad palju rohkem sisse ja nad suurema osa neist hoogu ja lähevate muusikaalalt ära. Või jääb see siis hädavaevalt neljale kõrvalharuks. Akadeemilise kutse sisseelamine ja töötamine võtab tublisti aega. Ja lihtsalt ei jää aega enam musitseerimisega selle tõttu noorte protsent on kahanenud. Aga mis siis sellest orkestrist tulevikus edasi saab? Raske öelda peame vist nii kaua läbi ajama. Kui me veel mängida saame liiga vanaks jääme, siis, siis on teada. Dub-Aga mängite te vist üksjagu palju ja kuskohast põhiliselt esinete, kas ainult siin Eesti majas või? Teie peamiselt on Eestimaa, aga me oleme muidugi osa võtnud kõikidest Eesti suurüritustest. On need olnud laulupäevad või Põhja-Ameerika eesti päevad, mis millisest hiljem kujunesid. Ülemaailmsed eesti päevad Ühendriikides ja Torontos oli kõige esimene ja nendest me oleme kõik osa võtnud ja Estonia orkester on moodustanud alati nagu põhituumiku. Kuna mängijaid on tulnud ka mujalt juure Ühendriikides sol oli kaks väiksema koosseisuga orkestrit, üks oli Connecticutis. Ja üks oli Balti Moores. Balti Morris enam ei ole, aga kollektikatis on üks veel üles, mis peamiselt koosneb Skaotlikudest, noortest. Aga kõikides nendes üritustes suur üritustes on, on Estonia orkester olnud see põhiorkester, mille ümber on koondunud täiendusena. Peale selle me olemegi käinud mängimas ka leedu laulupäeval, me oleme mänginud ja, ja peamist üritused muidugi, väiksemad kokkutulekul Eesti majas väga mitmesugused. Eriti talveperioodi jooksul, kui siin seltskondlikke elu käib. Nüüd muidugi on lõppenud juba suveks kõik. Vahele peaks vist ütlema, et õunakook pole mitte professionaalne muusik nagu kõik tema orkestri mängijadki. Ta on kompanii Kanada kauaaegne tööline, kellele kompanii maksab nüüd toekad, vanaduspensionimuusika kirjutamine, orkestri juhatamine on tal rohkem seesmine vajadus tahtest säilitada eesti muusikat. On ta muusikat ise loonud ja teistele õpetanud, muusikaga leiba teenida on suutnud ja suudavad Põhja-Ameerikas vaid vähesed eestlased. Ei ole nende asjaarmastajate muusikatki nii väga palju salvestatud. Lindistamine on kallis ja veel kallimad on ruumide üürid. Sellist saaliaga, mida Estonia orkester oma saaliks võiks pidada ja seal lindistada pole, on küll üks suure vaeva ja raskete rahadega tehtud heliplaat sele kinki suuna kooka mulle palvega, et seda ka Eestis mängitaks. Kuulake ongi siis sellelt Jüri kuru kirjutatud põhjalaagrimarssi ja sama helilooja teist marssi, mille pealkirjaks on eesti hu saar ning mis Uno koogi kaasaegsetele oma nooruspõlvest peaks hästi tuntud olema. Kuivõrd paljude kodueesti heliloomingut kätte olete saanud? Ei mänginud. Olete saanud? Seal me saime kodumaalt peamiselt käsipostiga, kes, kes käisid ja tõid meile meil on näiteks need kuru marsid, need on isegi veel Eesti lauljate liidu väljaanded, mida me otseselt trükis trükitud nootidega oleme saanud, aga on ka alguses saateid kaduma läinud, mida millegipärast Eestist välja ei lastud. Ja hiljem olnud inimesed, kes on kodumaal käinud, on toonud meile ka teatud materjali. Muidugi meil kõike ei ole. Aga meil on teatud valimik olemas. Ja omaaegne, ütleme see, mis meil enne teist maailmasõda oli need need lood. Meil on peamiselt olemas nagu tamme selli tööd, Kalev, Linda ja tule koju ja niisugused, mis, mis omal ajal väga tuntud palad olid. Need on meil olemas. Aga palju orkestri repertuaaris teie enda heliloomingut on või ongi orkester põhiline teie loomingu esite? Ei ole, me oleme mänginud. Meil on praegu võib-olla repertuaaris on 400 pala ümber. Mitte eesti oma, sest me oleme mänginud siin väga mitmesugust muusikat. Kahka soome oma ja, ja Ameerika Euroopa loomingut kontsertpalasid. Ümbertöötlusi, mis on tuntud meistrite Sümfoonilise töödest ümber kirjutatud puhkpillimuusikale. Ja mina olen. Ma ei tea täpselt öelda, mul on ka üks, üks nimekiri olemas. Ma olen paljuga orkestreerinud ja laulupidudel kooridega koos üldse orgestreeringuid on mul midagi üle 120, aga peale selle on, mis puhtuma oma heliloomingut on, mida võiks nimetada. Mõned nendest on muidugi nii teatud juhuseks ainult kirjutatud aga on mõned ka, ütleme, kontsertpalad, neid võib olla üksi. Tosina ümber. Kas need on näinud ka kõik trükivalgust, nii et need ka näiteks meie orkestritele oleks kättesaadavad? Trükivalgust neid ei ole ühtegi, vaid on kõik käsitsi kirjutanud. Sest seda rahalist võimalust meil ei ole, et me saaks neid trükkida, kuna kui oleks, siis kes neid mängiks, eks ole, see oli siiamaani niimoodi helt, et see meil läks ikka meie oma orkester, mängis neid ja ma oleme saatnud Ameerikasse ka nendele orkestritele, kes seal tegelesid. Aga muidugi ei tulnud kõne alla, siis neid oleks saanud siis trükkida, et need laiemalt levitada, kuna meil siiani ei olnud võimalus neid ju ka isegi ka kodumaale saata. Mis võib-olla nüüd avaneks, aga, aga need peavad igal juhul minema käsikirjades. Ma usun, et kõik kodumaa puhkpilliorkestrid on teile selle eest väga tänulikud, kui nad ühegi teie loo saaksid, olgu või käsikirjas oma repertuaari võtta ja ma väga palun, et te võtaksite selle asja tõsiselt kätte ja ja et need ikkagi meie Eestini jõuaksid. Mina olen üldiselt jäänud teemade valikul peamiselt rahvusmuusika juured, kas enam-vähem nendes helitöödes ikka mõni viis, mida me tunneme, käib läbi lihtsalt, et neid kasutada ja arendada? Kuigi mul on ka mõned mõned palad, kus seda ei ole, vaid on puht enda enda looming näiteks marssides, mul on peaaegu kõikides käib läbi mõni mõni Turtub meloodia, kuid üks muusikapala on alati mitmeosaline, siis tuleb seda täiendada oma loodud materjaliga. Nii et see on selles suunas on kogu aeg see asi käinud. Te olete ise Tartu mees ja mäletan, ütlesite te, et te olete Treffneri kooli lõpetanu, teadalbert, Pirkausi õpilane kuivõrd paljude oma õpetaja muusikat olete siin esitanud ja kas teie käsutuses on Aadarbersbyrchausi noote? Minu käes on adverbil flircalsi loomingust mida vist kodumaal on väga vähe järele jäänud. On mõned palad, mida ühed hõimule Taavo Ameerikas oli üks Irkausi Schüüt, mis on kirjutanud sümfooniaorkestrile ja mida ma koolipoisina mängisin seal ise kaasa ja ma töötasin siin ühe osa, kaks osa nendest ümber puhkpilliorkestritele. Mida me siin ühel laulupäeval kasutasime. Peale selle on Virkolsi loomingust veel tema üks väga mõjuv ja hea vaimulik pala, ma tõstan silmad üles. See oli tal ka algupäraselt kirjutatud sümfoonia, jälle selle, ma olen ümber töötanud, seda me oleme kasutanud laulupäevadel ja aktustel siin mitmeid korda. Peale selle ma olen kuulnud, et Adarblasid Virkausi lesel on ka veel mõned mõned palad ja Taavo Virkas mulle ütles, et, et kui sul huvi on, et võta mu emaga kontakti aga me ei ole siiamaani enam palju kuulnud. Proua Virkaalsest. Teil on siin suured laulupeod. Sellest on, tead teateid jõudnud ka meile kodumaale, aga kuivõrd palju nendest laulupidudest võtab osa siis puhkpilliorkestreid? Palju teil puhkpilli mängijaid siin välisEestis on? No kõige suurem koosseis, mis me oleme kokku saanud, oli oli juba tükk aastaid tagasi, oli, oli umbes 100 mehe ümber, oli puhkpilliorkester. Lauljaid võis olla kõige suurem koosseis umbes 1000. Sel ajal oli, oli, Tol korral, kui nii palju oli, oli, oli veel Ameerikas kaks Eesti puhkpilliorkestrit. Ja nüüd on seal vaevalt üks veel mis koosneb kaotlikudes noortest. Ja ei ole nii palju enam kokku saanud, kuid viimasel Estol, mis toimus 84 Torontos oli ühendatud kristall 68 liigelt. Kuid tasemelt oli ta väga hea selles mõttes, et noorte hulgas oli seal Riga muusikaõpetajaid, kes tulid ja ühe ainsa prooviga kohe maha mängisid meie kava. Ja seal oligi Adarbekvircalsi ja parafraas, mis on keevitatud. Kas tunned laad viisil? Selle tõi Taavo Ameerikas Richard Ritsingu käest kodumaad külastades kaasa. Ja ma töötasin selle ümber, kohandasin meie orkestritele ja see oli, oli väga-väga mõjuv asi. Härra Kukk. Ma olen teile piiritult tänulik selle eest, et mind vastu võtsite te mulle siin kaasa andsite selle Estonia orkestri heliplaadi ja ma tahaks teile soovida kõike kõige paremat. Loodame, et meie kodu- ja väliseesti puhkpillimeeste sidemed saavad ka ükskord omavahel õige ühenduse, nii nagu meil paistab, et meie koorilauljad hakkavad seda saama. Uno kuhugi ise ütles, et ta väga armastab vana tantsumuusikat ja on seda Estonia orkestriga ka kõikidel üle eestilistel pidudel mänginud. Ka heliplaadile on salvestatud tema enda seatud padespaan Rein lender, maali valsia postipoiss mängib Toronto Eesti orkester, Estonia juhatab Uno Kook.