Muusikat mängivad tänases saates Bruno Luki õpilased praegu Toivo lahkur, esitab Johannes Brahmsi andante moderato tsüklist kolm intermetsa. On suur õnn meie väikesele Vabariigile, et meil on professor Luc muusika korresswee, kes on andnud hea maine kogu meie pianismile loonud kõrge tasemega klaverikooli ja jätkab veel praegugi oma suurt tööd. On ju tõsi, et see, kes tahab õppida head läbi mängu ei pea Tallinnast kaugele sõitma. Toivo Nahkur. Kuigi need vead on võetud viie aasta vanusest juubeliartiklist TEMA õpetajale tuleb seda tunnustust jäägitult uskuda. Ja saate pealkirjaga meistriklass tahame pühendada põhiliselt õpetaja õpilaste ühistööle mille tulemused on sageli olnud lausa lummavad. Bruno Luki pedagoogiline meisterlikkus on ühelt poolt seotud hea inimestetundmisega ja kõigile suunatud taktitundega teiselt poolt aga niisuguse erudeeritusega, et raske on leida küsimust, millele ma esto oma erialal võlgu jääks, kinnitab Heljo Sepp, kes on samuti Bruno Luki õpilaste seast. Ja maestro õpilaste päris täpset arvu on isegi raske välja tuua, sest Ta on lahkesti ühendanud ka noori pianiste. Teistest vabariikidest. Maksab siiski meenutada paljusid meie muusikaelus üldtuntud nimesid läbi mitmete aastakümnete juba lahkunud hilja holmi, jõugen, keldrit, samuti aktiivselt tegutsevaid Erna Saart, Heljo Sepa, Agur sakut, Mall Sarve, Vaike vahid, Leelo kõlarid, Arbo Valdma Kalle Randalu, Mart Lilled, Eevi Rossi, Aarne Vahurit, Vardo Rumessen, nyt, Lauri Väinmaad, Matti Reimanni, Ivo Sillamaad, Toivo Nahkurit, Lembit Orgset, Ines Maidet. Viimatinimetatu läks küll üle orelimängule, kuid interpretatsiooni aluspõhi on ikkagi pärit Luki klassist. Vahest praegu sellestki loetelust piisab ja nagu öeldud, tänase saate muusikalise osa täidavad mitmed eespool loetletud lest. Ivo Sillamaa mängib kurandi Johann Sebastian Bachi inglise süüdist miimi noor. Küsisin Lauri väinmaalt, kas ta suudaks leida ühe või mitu äärmiselt olulist märksõna, mis iseloomustaksid Bruno Luki fenomeni. Tavastas. Ma olen ka ise mõtelnud selle tema fenomeni üle. Ja kui vaadata laiemas kontekstis, siis ma tõmbaks paralleeli meie heliloojatega ja Heino Elleri rolliga meie heliloojate kasvatamisel ja ma olen ka mõtelnud, et mis joon võiks olla see võib-olla neid ühendav joon pedagoogilises tegevuses. Ja ma arvan, et küllalt hästi iseloomustaks sõna teadlikkus, teadlikkus kõiges, teadlikkus, mida soovitakse saavutada. Ja selles, milliseid vahendeid tuleb tarvitada selleks, et eesmärk saavutada. Ja kuidas neid vahendeid tarvitada. Selles mõttes võib kindlalt rääkida nii ju Heino Elleri koolist, kuigi heliloojad, kes tema juures õppisid, meist saavutasid, no oma helikeele. Ja nad on iseseisvad, tõesti suured heliloojad eesti muusikas ja sama võib võib-olla ütelda ka paljude meie pianistide kohta. Bruno Luki juures on õppinud. Ja koolkonna mõiste sisaldab ju mitte ainult seda, kui palju tõesti, näiteks tippklassi interpreet tuleb välja sellest klassist teise komponendina ta sisaldab ka seda, kui palju häid klaveriõpetajaid tuleb sealt. Ja ma arvan, et kooli juures on seesama oluline kui tippinterpreetide olemasolu, sest need õpilased, kes lähevad edasi muusikakoolidesse konservatooriumi, kannavad ju edasi seda Bruno Luki õpetust. Mida laiem on see püramiidi alus, mida nad ehitavad, seda tõenäolisem on, et tuleb rohkem tippe ja tipud jõuavad ka kõrgemale. Lauri väinmaalt kuulete nüüd kahte Arvo Pärdi pala Aliinale ja variatsioonid Alinus ka terveks saamise puhul. Kaheldamatult on üks seal tipus olijaid professor Arbo Valdma, kes on Bruno Luki tõekspidamisi interpretatsiooni kooli Jugoslaavias kandnud. Ei ole õigeid sõnu, mida välja öelda Bruno Luki aadressil, Bruno lukk ka on iga aastaga minu silmis järjest kasvanud ja kasvanud. Ja mitte kui üks niisugune legend või müüt vaid kui üks väga praktiline tuum minu igasuguseks edasiseks tegevuseks. Ja ma mõtlen, et ükskõik kui kaugele see minut teooria või praksis on klaveri õpetamises nüüd läinud, sellest tuumast ta lahti kunagi ei ole saanud. Ei peagi saama. See on tuum, milles oli pall, jõujooni, mida tänasel päeval ma ei ole isegi võimeline lõpuni defineerima, aga üks nendest joontest võib-olla üks peamisi jooni on kohutav pühendatus kohut, jutumärkides kohutav pühendatus muusikale ja klaverile. Selles lendatuses on jooni, mis meenutavad reliigijat, mängu, reliigijat, klaverimängu, psühholoogiat ja kõike, mis on kõige sügavam igas isiksuses, kes klaverimänguga tegeleb. Mis puudutab selle tuum ja edasiarendamist, Bruno Luki tuumaedasiarendamist. Nüüd natukene Eesti Vabariigist väljas, see on isegi kõigi meie kohus, kes me tema juures õppisime. Mul on õnneks läinud kokku saada tõelist talentidega kelle taga, töötades Jugoslaavias nüüd juba väga mitmelt maalt. Saanud kasutada ja edasi arendada oma kaasa saadud teadmisi ja oskusi. Bruno Luki on erakordne intuitiivne psühholoogiline lähenemine siis ega ta teadis Panna käima kõige salajasemaid mootoreid igas isiksuses. Et kõrv ja heli kokku saaksid. Cheulaanis prelüüd oopus 16, number kolm mängib Vardo Rumessen. Bruno Luki kohutav repertuaari teadmine. Erakordselt sügav kõikides tekstis puutuvat üksikasjade tõlgendamine ja nende tõlgendusviiside pide. On nagu on Bruno Luki juures täiesti uskumatu. Bruno lukk on pidevas liikumises, erakordses dünaamikas. Bruno lukk ei lähtu ilmselt oma õpetamismetoodikas sellest, et klaverimäng. On tehnika, tehnika loomulikult kuulub sinna juurde, aga küllap tema kõige tugevamaid külgi on vist üldmuusikaline juhendamine arendamine. Vaadake, see ongi nüüd niisugune imelik ringtehnikast rääkida, on üldiselt tänapäeval võrdlemisi rumal tegu. Rumal selles mõttes, et tegelikult see on nii sügavalt, nüüd vahendiks igas mõttes tehnika all tuleb mõelda mitte ainult mööda klaviatuuri liikumise tehnikat, vaid ennekõike kuulamistehnikad ja mõtlemistehnikat. Mõtlemistehnikat selles mõttes, et moodustada niisuguseid muusikalisi ühikuid, millel mõtet oleks niisuguseid struktuure kokku panna. Muusikas kõlas, millede milledel oleks mõte sees, mis mõtet kannaksid ja mis oleks arusaadav kõikidele, kes kõla kuulevad. Ma mõtlen, et runolukk ei arendanud mitte ainult muusikalist mõtet, vaid igale noorele aitas kaasa, et saaks elust rohkem osa. Nimelt ma olen arvamusel, et sellest Bruno Luki tuumast tuleneb ka minu üks niisuguseid juhtmõtteid viimaste kuude aastate tegevuses. Aga see juhtmõte on, et kui noor muusik on võimeline kas või ainult ühe teosega kõikide mõtestatud nüanssidega teostama, kõlas siis ta sedasama. Tundlikkust nüansside vastu on võimeline üle kandma kõikidele elu nähtustele. Ta saab elust rohkem ja selles on tõeline muusikaga tegelemise mat. Mängib Arbo Valdma, Rodion Tinn topelt fugapolifoonilisest vihust. Kuulakem nüüd aga mõned mõtteavaldused ka teiselt poolelt mõistu enda suu läbi, mis ta on öelnud Lembit Laurile, saates kirjutamata memuaare. Küsimusele, et kuidas õpetaja tunneb ennast õpilaste mängu kuulates, vastas Bruno lukk. Allati paagist kui see toimuks, sellepärast ei tea kunagi, kuidas, mis, mis sealt tuleb, ma mõtlen, et me teeme muidugi alati proovida ja arvestama seda ka seda, et mängimist. Aga siis ei tea ju kunagi, kuidas inimene reageerib, kuidas inimene siis ennast tunneb, kuid tema mängib teistele inimestele ette. Ja seal on muidugi, seal on saladusi, interpreedi tüüp, see, see on tõeline interpreet, kes pakub oma maksimumi siis, kuid tema on kuulajaskond. Kuid teda kuulab, ütleme natuke suurem kuulajaskond ja mitte ainult üksinda, vähemalt kaks inimest tema siis ennast maksma paneb ja mängib paremini kui Ühele inimesele, nagu näiteks minul, siis ta on tõeline hind, Abel. Nii et selles mõttes on see muidugi üks väga vaevaline protsess, aga ta muidugi, kuid temal nüüd esineb ütleme hästi või esineb oma võimete kohaselt hästi ja teeb seda maksimaalselt, mida ta on suuteline tegema antud arenguetapil. Siis mina tunnen väga suurt rõõmu, pean ütlema, et see on isegi rohkem seal minule võib-olla kõige suurem nauding. Niiet seal ei ole sellel rõõmul võib-olla isegi üldse piiri. Kui ma nüüd näiteks mõtlen sellele, et et kuidas Kalle Randalu arenes, minu võiks küll öelda, et kõik kedagi kõige parem õpilane, kes mul on olnud ja kui ma nägin, kuidas ta kassas ja kuidas ta kasvab ja kuidas tal siis üks esinemine mingisugune ja need esinemised on tal alati tõesti kõrgel tasemel ühesõnaga kõrgemal tasemel kui sellisel momendil, kui ta ütleme, mängib minule üksinda ja kui ta siis rasva esineb niisuguse maksimaalse pingega ja loomingulise vabadusega, siis on minule ma pean ütlema, tõesti? Mulle lihtsalt naudid. Seda mina ei ole nähtavasti oma elu sees kunagi niisuguseid tunned on sellepärast, et see, mis mina, pakun, et see mind kunagi abso suhteliselt ei ole kunagi nii täielikult rahuldanud. Ka niisugustel momentidel, kus võib-olla olin loominguliselt aktiivsem või Naudingut saanud sellest esinemisest, aga vot kui nüüd niisugune Andekas inimene tuleb ja mängib siis ma sellest tunnen tõelist naudingut. Ja selles mõttes on mul see elukutse ka, tähendab see kitsas eriala, tähendab pedagoogiline tegevus on minule ka sellepärast nii väga tähtis ja raamas. Nüüd kõlab esimene osa allegro Johann Sebastian Bachi kontserdist, klavessiini-le ja kammerorkestrile. Esinevad klaasiinil Lembit Orgse ja Eesti Raadio kammerorkester Paul Mägi juhatusel. Kuna professor puudutas oma jutus Kalle Randalu arenguteed, siis lubage kasutada veel ühte arhiivilõiku kolleeg Virve Normeti saatest. Loodame, pianist leiab aeg-ajalt Mahdikaga kodumaale oma muusikat tuua. Tema juurest ei, ei tohi kunagi puududa, ei tohi kunagisi line. Ta tuletab seda meelde aastaid. Kui keegi hilineb või kui keegi puudub. Nii et selles mõttes distsipliin kõigepealt õpilaste suhtes siis tunnid toimuvad enam-vähem niimoodi, et kõigepealt tema kuulab. Selles mõttes, et et reeglina ta ei sega vahele, see tuleb alles teist korda. Siis, kui hakatakse arutama, mis siis on parajasti praegu puudu või mis siis toimub või mis, mis võiks teha ja mis oleks vaja. Kuidas, muide, need teeb ta teose juures teile selgeks, tähendab mida te tunnete ta teile annab juurde. Kõigepealt nagu mina aru saan, siis ta püüab teha kõigepealt selgeks selle vahe mida esiteks asjad tarvis teha tingimata tähendab, mis lähtuvad nooditekstist ja mille vastu ei tohi eksida. Ja teiseks, asjad, mis jäävad enda otsustada mis on juba subjektiivselt, mis on nii-öelda poolse suhtumise ja enda loomingu, tule mus ja vähe, mille kohta ja mille kohta võib öelda maitse asjad. Nii et need need kaks asja nagu kõigepealt lahutada. Ja siis muud kahtlemata. Soovitusi on sellest tulenevalt, siis on, on soovitused ja nõudmised. Leelo kõlar mängib Scarlatti sonaadi c-moll. Iga pedagoog on ikkagi üks lüli ainult kogu maailmapedagoogikat. Ka arengusse ja Bruno Luki puhul võib vist tõesti otsida ka tema Enda õppeaegadest nii mõningaid seisukohti, mida ta on püüdnud praegu oma õpilastele edasi anda. Onu Luki juures hämmastab see, et ta tegelikult ei ole ju kunagi nii-öelda õppimist ja enese täiendamist lõpetanud. Nooruses õppis ta Berliinis tuntud pedagoogi Crociere juures Paul hindamite juures muusikateooriat. Sealt sai ta kindlasti, nagu ta ka ise alati ütleb, väga olulise aluse oma teadmistele ja põhjendatele, eriti hindamit. Hiljem, nagu ta on palju olnud, on ta saanud Leningradi professorilt kolu Bovskajalt ja võib-olla väga oluline tema juures on see et runolukk täiendab ennast ja õpib ka kulates plaate, mida tal on väga palju tippinterpreetide lugedes raamatuid. Ja ma arvan, põhimõtted, mida ta praegu õpilastele edasi annab, ongi tal võib olla kristalliseerunud kujul välja kujunenud, võib-olla viimastel aastakümnetel siis temalt pedagoogiline tegevus. Seda võib vist juba ligi viie 10 aastaga arvestada. Selles mõttes ma arvan, et meie olen õppinud tema juures umbes viimasel 20-l 15-l aastal olema tõesti eriti õnnelikus olukorras, kuna tema põhimõtted on tõesti praegu on olnud niivõrd kindlateks, moodustavad sellise süsteemi, et tema juures õppimist lõpetades on võimalik selle süsteemi alusel edasi ise töötada ja seda ka võib-olla mingil määral ise edasi arendada. Tore on see, et professor luk leiab aega ka praegu õpetada kõige nooremaid neid, kes käivad alles muusikakeskkoolis. Peaaegu kõik muusikakeskkooli vanemate klasside perspektiivikamaid andekamad õpilased käivad pidevalt iganädalast oma juures konsultatsioonil koos oma õpetajatega. No ma arvan, et see on neile täiesti hindamatu võimalus. Võib-olla saavad nad sellest aru kunagi edaspidi ise. Ja see töö on nii-öelda ühiskondlikel alustel täiesti täitsa ainult puhtast armastusest muusika vastu ja oma pedagoogitegevuse vastu. Esineb Eevi Ross seekord mitte klaveril, vaid Varioolal. Kuulete Foogasid endeli tsüklist viis fuga torelile või Harksikordile. Kolleeg Lembit Lauri küsis oma kirjutamata memuaaride saates Bruno Lukilt. Kas pianisti elu on olnud kurnav, on ta raske? Ja siin on vastus? Ei, seda, seda ma ei saa nüüd küll öelda see sess seal mille, mille pärast ma üldse elan ja see ei saa üldse kurnav isegi olla, see on ka siis, kui ma no nooruses või tähendab noorematel eluaastatel ma olen ikka harjutanud vahel ka viis, kuus tundi Berliinis olles harjutasin regulaarselt. Mul oli siis üks probleeritud tuba, jalutasin klaverit sinna üürile. Haridus on oma viis-kuus tundi, sellepärast ma võisin ta suht repertuaari omandada ja kuna ma suhteliselt kiiresti õppisin, siis ma viisin ta oma professorile iga tundides, tund on üks kord nädalas. Või sina oled ju muuseas kusjuures mitte mingisugust väikesed. Niisugused palakeset Watega, suured teosed, sonaadide kontserdid ja nii edasi. Nii et seda tõesti ei saa nimetada kurnavaks, see on üks väga võib-olla vaevarikas, aga ta, ta on ikka siiski väga meeldiv ja väga ülendav, võiks ütelda isegi ülendav töö. Ega Bruno Luki elusist muusika kõrvale ei mahugi, palju? Muusika on kindlasti kesksel kohal. Aga Bruno lukk on väga palju lugenud inimene erinevates keeltes, pidevalt ilukirjandust ja muud lugev. Ja praegu meie ühiskonnas toimuvate muutustega. Pidevalt nii-öelda mõttes kaasas käiv ja neid loomulikult toetav inimene on muidugi väga kurb see, et Bruno Luki kõige aktiivsem tegevusaeg, ütleme siin viimased 50 aastat on sellisesse ajajärku langenud, kus meil väliskontaktid olid peaaegu võimatud sest ma arvan, kui oleks olnud võimalus vabalt liikuda väljas. Siis oleks rahvusvaheliselt väga tuntud pedagoog ammu juba traditsiooniks saanud, et te tähistate oma pedagoogi juubeleid alati kontsertidega, nii ka seekord. Jõhka, seekord 30. juunil. Pojas esinevad munad, Bruno Luki õpilased. Oma õpetajale. Juubeli puhul on koostatud just heliloojate muusikast, kes Bruno Lucyle kõige lähedasemad. Nimelt Bach, Mozart ja eesti helilooja, keda austab Arvo Pärt. Saate lõpetab Kalle Randalu koos Leningradi varajase ja nüüdismuusika ansambliga Eduard Salovi juhatusel. Kuulete teist osa andandet, Wolfgang Amadeus Mozarti kontserdist klaverile ja orkestrile number 25, C-duur. Soovime mõistule professor Downe Lucyle muusikarikast tulevikku ja lillerikast sünnipäeva.