Juulikuu lõpunädalal toimus Komi ANSV-s Fenno Kristide kuues rahvusvaheline kongress. Samamoodi oli see juubelikongress seest. 25 aastat tagasi toimus Budapestis esimene taoline suurfoorum. 70. aastal peeti kongress Tallinnas, nii et siis nüüd kogunesid soome-ugri rahvaste keeli ja kultuure, uurivad teadlased maailma eripaigust. Juba teist korda maale, kus kõneldakse kõikides soome-ugri ja samojeedi keeltes. Huvi komi rahva vastu on vana, üle aastasaja, mil Vene Teaduste Akadeemias hakati korraldama teaduslikke ekspeditsioone Komimaale, Komi keeleteaduse alguse juures, on seisnud teiste hulgas ka meie akadeemik Wiedemanni komi kirjakeel ise on tekkinud aga juba 14. sajandil. Tänaseks on komi fenno Kristide tööd tunnustatud rahvusvaheliselt ja see on ka üheks põhjuseks, miks teadlased seitsmeteistkümnest riigist sõitsid oma suurfoorumile sektor, kari, Komimaan. Metsade ja tundvate maa, kus elab pisut üle miljoni elaniku, neist komisid umbkaudu 300000. Oma pindalalt on kommi autonoomne vabariik peaaegu niisama suur kui Soome ja Ungari kokku. Pealinn Sõgdov paar on nüüd juba 200 viieaastane. Arvatakse, et teistest soome-ugri lastest eraldusid komid esimesel aastatuhandel enne meie aja arvamist kuid säilitasid tihedad kontaktid baltlaste, maride, niinitsite ja handi Tamansidega. Ja kuna toolid olid europiidset Mongoliitsi rassi kujunemispiiriks on komiteadlaste hulgas suur huvi komide ja üldse soome-ugri rahvaste päritolu ja kujunemise vastu. Ning see oligi lõppenud kongressi üheks põhiliseks diskussiooni teemaks. Et seda küsimust saab lahendada ainult kõigi uurijate seal, siis antropoloogid ehk keeleteadlaste, folkloristide, arheoloogide ja etnograafide koostöös oli ka sektor kaari kongressil korraldatud mitu sektsioonide vahelist arutelu. See aga on järjekordne märk, et fennougristika muutub üha mitmekülgsemaks. Sõducari kongressi põhi organiseerijaks oli komi keele, kirjanduse ja ajaloo instituut, kus töötab ligikaudu 100 inimest, neist 62 komi ja nagu ütles keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi direktor Nikolai Rotšev oli neile kongressi organiseerimistöös suureks abiks nende Eesti kolleegid, meie keele ja Kirjanduse Instituudi teadussekretär Madis normik, ajakirja Savitskaja Finogravideeni toimetaja Paul Kokla ja teised. Tänasest ates ootab kuulamisjärge viis intervjuud kongressi osalistega, kes kõik üks ladusamalt teine vähem kõnelesid eesti keelt. Kuuleme arvamusi fennougristika kõlapinnast Mordva, ANSV-s, Ungaris, Soomes, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides. Esimesest kongressist Budapestis on nüüd möödas 25 aastat ja üks neist, kes sellest osa võttis, oli Budapesti Ülikooli soome-ugri kateedri juhataja professor Caborpeeretski, kes kuulub ka Fenno Kristide rahvusvahelisse komiteesse. Jah, mina olin esimese kongressi organiseerimise aja siis see sekretär ja võtsin osa kõikides kongressidest, mida te praegu peate soome-ugri uurimisjuures kõige pakilisemaks? Kõige tähtsamaks? Tegelen Volgamaa tee soome-ugri, türgi kiirete suhetega ja siis sellepärast minu jaoks nüüd see on kõige tähtsam ja kõiki huvitavam. Aga Ungaris, soome-ugri keeleteaduses, üldse on see nõndanimetatud. Keskmisel kohal, see tähendab Need keeled siis naabris Keerdega kuus, kuidas need arenesid ja kuidas, mis missugused suhet nendel oli ajaloo jooksul ja kuidas nad mõjusid tahtsid teineteist, ütleme nii nagu eesti ja läti keele vahel olid väga tihedad suhted ajaloo jooksul üks eriala on, mis on kõvasti arenenud, see on kirjanduse uurimine. Üle poolte kongressi 700-st osavõtjast esindasid Nõukogude fennougristika, et Eestist oli teadlasi 80 ümber. Meie järgmine kõneleja, Mihhail, ma ostsin, on pärit Mordvast ja kuulub Nõukogude Liidu fennougristikakomiteesse. Kui suur delegatsioon Mortlast siis Komimaale tuli praegu. Kui te nüüd mõtlete selle aja peale, kui te Tartus õppisite käisite Soomes ja Austrias, et mida see kõik on teine? Juba üle kümmekonna aasta õpitakse Mordva ülikoolis ka eesti keelt. Ja peale vene keele on Mihhail massin õpetanud Soomes mordva keelt ning teinud soomlaste jaoks ka mordva keele õpiku. Kuid huvi fennougristika vastu ei tunta mitte ainult soome-ugri maades, vaid mitmel pool maailma eri nurkades. Nii oli kongressil osavõtjaid Itaaliast, Madalmaadest, Jaapanist, Inglismaalt, Rootsist, Prantsusmaalt. Meie järgmine kõneleja, lingvistikaprofessor, Ilse Lehiste esindab Ameerika Ühendriike ja on sealse lingvistikaühingu president. Teie nimi. Rahvusvahelises fennougristika juba noh, võib öelda aastakümneid tuntud. Aga kus teie selle lingvistide algus nüüd siis on? Lingvistide algus on Tartus, ma olin ühe aasta sõja ajal Tartu Ülikoolis siis olen ma ülikoolis käinud, nii et mõnikord nalja pärast öeldakse, et oli tarvis kahte kontinenti õppinud õpetada. Käisin leipzigi ülikoolis Hamburgi ülikoolis ja siis mesilane ülikoolis, aga juhus, et ma keeleteaduseks sain. See on vist keskkooli ladina keele tundidest pärit suvele järsku järsku avastasid, et ladina keel oli väga huvitav ja põnev. Aga mu siin ettekanne Foneetiline analüüs mõnest eesti luules kasutatavast värsimõõdust ja kasutasin aineks heliplaatidelt saadud tekste, mida lugesid luuletajad ise ja need olid enamasti Troheilises värsimõõdus, need luuletused, mida ma analüüsisin kolme luuletaja tekste, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Jüri Üdi tekste mul on üks tööhüpotees praegu et keele suprasegmentaalsed struktuur on kristalliseerunud selles keeles loodud laulude luuletuste värsimõõdus. Ja ma mõtlen just nimelt kas rahvalaule või siis ta keeletraditsioonis kaua küsinud laule näiteks Eestist roheline värsimõõt on võib-olla ligemal keele omapärale, keele, omapärasele struktuurile. Inglise keeles oleks see värsimõõt, mida kasutati vanades eetilistes luuletustes nagu Beowulf, siis ma tundsin selle vastu huvi, kuidas rohelist värsimõõt eesti keeles foneetiliselt realiseeritakse. Ja ma olen seda muide ka võrrelnud soome Kalevala kandeletarist veetud laulude värsimõõduga nende ettekandega ja ühe oma endise üliõpilase, nüüdse kaugema kolleegi tsentrifondiga, analüüsisime läti tainade värsimõõtu samast seisukohast. Need luuletajad on mind siiski ka huvitanud, selles mõttes näiteks, et ma olen Kaplinski tõlkinud inglise keelde püüdnud kärumbot tõlkida, pole just eriti kaugele sellega jõudnud. Aga on veel plaanis, on jah veel plaanis. Ma olen ka Underid tõlkinud ja me oleme rääkinud siin sellest et Ameerika ühendriigid pole nüüd soome-ugri maa. Aga kas te võite öelda, kuivõrd levinud fennougristika seal on? Need on väga vähe on levinud. Ma tean tõesti ainult kahte ülikooli, kus on õppetool või osakond, mis tegeleb fennougristika Columbia ülikool New Yorgis, kus töötab sel aastal, nüüd jääb Indiana ülikool Blumingtonist ja mis tööd need üliõpilased siis leiavad? Sellel alal ei leia keegi tööd. Kui keegi näiteks spetsialiseerub lingvistika-le siis võib ta kasutada sellest keelest, võib kasutada näiteid üldkeeleteaduse loengutel, palka selle eest ei maksa keegi, mida me teeme mõned üliõpilased, kellele mina näiteks individuaalprogrammi alusel olen eesti keelt õpetanud. Mõned nendest on Eesti vanemate lapsed, kes eesti keelt ei oska ja järsku ülikooli tulles leiavad, et nad tahavad oma nõndanimetatud juurte juurde tagasi tulla. Aga mul on ka paar üliõpilast olnud, kellel ei ole Eesti tagapõhja, kes lihtsalt tunnevad selle vastu huvi. Meie ülikooli keeleteaduse programmis vahe riiklikus ülikoolis rõhutame seda. Õpilased peaksid saama kogemusi mingis, mitte indoeuroopa keeles ja selles mõttes, et kõrvutada, et oma keelt paremini tundma õppida, siis saab just nimelt muud täiesti omaette arenenud eelarvest. Just nimelt ma tahaks küsida pisut teie muljeid sellest kongressist. Peamisi muljeid on see suur südamlikus, millega neid siin on vastu võetud. Terve linn näib tõesti olevat selle kongressi tähe all ja üksikud inimesed tegelikult juhtunud näiteks tänaval kelleltki teejuhiseid küsima hakkavad otsekohe rõõmsalt oma elulugu jutustava. Nii et selline soe ja südamlik vastuvõtlikkus oli üks selle kangelasi, eritunnuseid jääb muidugi, minule on huvitav kohad. Ta selliseid kolleege, keda võib-olla üks kord viie aasta jooksul näed, kuigi vahepeal võib olla kirjavahetuses, võib vahetada teaduslikke töid. Nii et Kangresson mitmes suhtes väga huvitav kultuuriprogramm on mitmekesine. Folkloori tahetakse võib-olla vast ehk ühendada kaasaegse kultuuriga. Minule oli, ma pean ütlema, suhteliselt huvitavam kuulda näiteks kas või Ühte Komi rahvakunstniku esitavad The Figaro kavatiini. Kui kuulda seda folklooriansamblit esitavad kohaliku rahvalaulu, sest siin ringi vaadates on see etniline tagapõhi siiski niivõrd ligidal, et oleks ka hea endale rõhutada, et me ei ole mitte üksinda Komima otsapidi ka Euroopas. Teil on plaanis minna viie aasta pärast Ungarisse kongressile, kui tervist ja jõudu on, loodan minna. Ja kui midagi uut ütelda on, aga ei tea, kas tal mõni õpilane ka on kaasa võtta, siis ma loodan isegi, et kaks tuleb. Mul on praegu kaks, kellel soome-ugri keeled on. Keeled on üheks doktorieksamiaineks, üks on need päris Ameerika päritoluga, tema nimi on John Lewis ja teine on sünnilt soomlanna. Abielus ameeriklasega, mõlemad teevad townis huvitavat tööd morfoloogiale. Soome keeleb morfoloogia alal ja õpivad ka minu juures eesti keelt. Meie järgmine kõneleja on pärit Jaapanist. Ookeani plasti Afganistanis ja seal on instituut nimelt Aasia ja Aafrika keelte ja kultuuride uurimise instituut. Ja meie stuudios on Türk Türgi Uurali maakond. See osakonnas on kolm uurijat, aga mina olen spetsialist uraani keeltega. Kui kaugele soome-ugri keeltega tegelemine üldse ulatub Jaapanis? Ja ja tegelikult professor egoismi, kes on, kes on see siin kongressis, ta oli tasane pioneer. Vana pioneer, üheksale pioneer jaapani fennougristika rajajana selle ja ta on umbes 60 aastat aastane. Ja ta Ta on tegelenud soome-ugri keeltega umbes 40 aastat. Palju üldse Jaapanis praegu fennougrist, sõltub definitsioonist, eks ole. Ja meil on Jaapanis Jaapani uraaniselts. Nende nende hulgas on keeleteadlased ja etnograafid ja ajaloolised ja nii edasi. Sest terve Jaapanis umbes nii vahe näiteks sellega võrreldes, et mõni aasta tagasi klaasi Tokios organiseeriti Ameerika kirjaniku fookneri uurijate konverents, siis Tokyo linnas tuli 600 folklooriuurijat. Sellega võrreldes tähendab väga vähe, aga lihtsalt, kas siis soome-ugri keelteoskaja on raske tööd ja õpilasi leida raske, sest mõned huvitatud muudest keeltest näiteks inglise keeles ja prantsuse keeles saksa keeles ja natuke vene keelest k. Ja hiina keelest ja hispaania keelest. Ma hakkasin soome keelt õppima. Kogemata, see tähendab siis, kui ma olin pida salda inglise keeles, anda asju, et siis ülikooli viienda kuusel meie siis neli, neli aasta on kuidas öelda ülikooli normaalne ja õppimise aeg, siis ma tahaksin natuke õppida midagi eksootilist. Siis oli professori koisumi loengut. Ja ta ta rääkis soome-ugri keeltest pärast seda ma hakkasin soome keelt õppida ja ja professor goismi ütles ka eesti keeles, sest keeles on siis natuke keeruline, kastme vaheldus, eks ole. Ja tuba toa tuppa, see, see möödes väga mul sära. Ja ma lugesin natuke seda raamatud aga tookord majja otseselt mitte midagi. Ja olin esmaspäeval Soomes aastal 77, siis Helsingi raamat kaupluses oli Eduard vääri õpik virungele pikirja, Suomalaisen, Kirjallisuuden, Seura ja sellega ma õppisin natuke eesti keelt lugema. Eduard väär oli Helsingis Helsingi Ülikoolis lektoriks ja ma kirjutas Jaapanist temale. Ja Ta kirjutas tagasi mul vastas niimoodi. Ma hakkasin ennast natuke. Kuidas tahk mitte valitsema ka natuke aru saama eesti keelest ja ja aastast 78. Ma tulin Soome haridus, Soome haridusministeeriumi stipendiaadid, aga kui ma tulin Helsingisse, siis teatud värvi juba ära läinud ja tuli Tõnu Seilenthal omaleta. Ja siis esmaskord, ma kuulasin ööd elavatele. Kasutama tsumuron peale eesti ja soome keel õppinud Kamari mansi ungari keelt. Tema ettekanne kongressil käsitles eesti keele liitsõnade moodustamise seadust, pärasusi, mis talle kui võõramaalasele tundus eesti keele õppimisel väga-väga raskena. Jaapanis on tal aga kavas välja anda ka veel eesti keele õpik, mille ta tahab pühenduda Paul Aristele. Seni oleme kõnelenud kiire teadlastega, keda oli ka kongressil kõige rohkem. Oma järgmise intervjuu palusime aga Soome rahvusmuuseumi etnograafiaosakonna juhatajalt. Etnograafia doktor Maija-Liisa heegin Mägilt. Millised on praegu Soome etnograafide, kes uurivad soome-ugri rahvaid kõige nagu suuremad ja pakilisemad tööd? Noa peamiselt uurime muidugi soomlaste kultuuri ja meil on vähe neid inimesi, kes tegelevad näiteks näiteks hantide-manside Molga maade kultuuriga. Rohkem on neid, kes tunnevad ka Eesti asju paremini. Aga siis nüüd meil on Nõukogude Liiduga ühine töögrupp etnograafidel. Soome ja Nõukogude Liidu antropoloogia ja etnograafiatöörühm. Meil on näiteks koostööd sellist koostööd sümpoosion, viimati, eks oleme uurinud maa ja linnakultuuride suhteid ja seda pärast ehk maailmasõda ja seal on tõesti olnud, et ka näiteks iseeriskist uurija ja siis on teistelt siin liidu poolt ja siis Soome uurijaid ja on ka Eestist, üks kongress toimus juba Moskvas ja nüüd on teine, on Soome maa, see on juunikuus kaheksalt kuus. Kas te sellel kongressil saite ka huvitavat materjali oma tööks või uusi ideid koguni? No see kongress on minu arust selles mõttes nüüd nagu uut toonud, et meil oli, vist oli esimest korda kurda, uuem aeg nüüd etnokuuturaalset protsessid uuendada aegadel materiaalne kuu, suur vaimne kultuur, sotsiaalne ühiskondlik kultuur. Igast ühest nendest oli ettekandeid, oli näiteks ehitustest, toidudest, tekstiilidest ja nii ja perekonna tavad näitas näiteks sündimine pulmakommetest oli mitu ettekannet siis matusekombed ja kõik see selline ja isegi perekond temast oli mitu ettekannet. Aga siis ma tahaksin tõsta sellise ettekanne nagu Ellevunderi. See ettekanne huvitas meid, soomlasi, eriti oli eestlaste rahvapärasest tekstiilkunstist praegusel ajal oma ettekanne jõudis kõnekud tänasesse päeva välja. Ma töötan rahvusmuuseumis ja tahame vaadata, kuidas maal elatakse n nüüdsel ajal teeme välitööd ja siis võtame fotot kodudest tubadest ja ka kõrvalhoonetest ja, ja teeme intervjuud. Sellest läks minu omaettekanne edela, Puhja maanlõuna, puhkan põhjamaal elamu nüüdsel ajal praeguse vaja ja, ja küll ka toodangust küsimus ja ühel on selline suur murraka on käinud nüüd kuus 70 aastate Soomemaal talurahvas on toodangus niivõrd spetsialiseerunud. Üks talu tõotab broilereid, teine teravilja. Et enam pole sellist segamajandust nii palju. Ja nüüd ei ole teenijaid siis pereisand pereemand teeb ise kõik tööd. Meil on üks huvitav asi see, et meil ei ole palju pereemandaid, et on selliseid talu, kus pole, on ainult. Tere, isand, temal pole naist ja öeldakse, et on 20000 sellist maa perekonda, et on nii raske olukord. On näha, et tüdrukud tahavad või linna või nad õpivad ja siis lähevad. Maakera ja poisid jäävad nagu rohkem maal ja oma kodutalu nad tahavad, sellest on küll uurimusi ja see, see on erinev pisut maakondade järgi. Kongressiteemade ring on muidugi haaramatu ja tänases saates püüdsime rääkida sellest, kui lai kõlapind soome-ugriteadustel maailmas on. On ju fennougristika indoeuroopa keelte järel teine uurituim keelkond maailmas. Auväärsete teadlaste kõrvale oli palju ka neid, kes olid kongressil oma ettekandega esimest korda. Üheks neist oli ungarlane Urmas Persidski kelle isaga Budapesti Ülikooli soome-ugri kateedri juhataja professor kaaborpeeretskiga me saate. Alul kõnelesime. Ma julgeks ennast BFM Kristiks kutsuda, ma ei tulnud siia fennougristika kaudu, vaid ajaloo kaudu. Seni olen uurinud Soome ja Eesti rahvusliku liikumise kontakte, paralleele ja nende rahvusliku liikumiste suhteid Ungariga. Ungari, Ungaris parajasti vaieldakse selle üle, kas võib rääkida soome-ugri soomeugrilaste ajaloost või mingisugusest ühisest ajaloost, aga igatahes see on kindel, et eraldi soome-ugri rahvaste ajalooga väljaspool Nõukogude liitu ei ole tegeldud ega ei ole neid üksteise vahele võrreldud ja arvata teatavasti on vähe ka nende mõjusid uuritud omavahel. Ja siis nüüd ma mõtlen mitte varemat aega, vaid just keskaega ja sellest alates tänapäevani. See on täiesti niimoodi või ei ole meil korralikult õpikut kis soome-ugri hilisema ajaloo kohta. Nii et sellega on vaja tegeleda. Ma tahaksin veel nii palju lisada, et üldse soome-ugri uurimuste sooritamiseks on hädavajalik, et inimesel oleks ülevaade terve rahva mitte ainult keelest, vaid kultuurist ja ajaloost. Ja sellepärast oleks hädavajalik ka tegeleda rahvaste ajalooga. Ja see oleks ka sellepärast tähtis, et nii kui teiste teaduse teaduse alade vahel Need distsipliinide vahelised uurimused muutuvad üha tähtsamaks, nii ka ajalugu võib väga palju aidata näiteks keeleteadlaste etnograafide uurimusi. Kui teadusuuringute tase on nii kõrge, kuidas see teadmine, mida te olete kogunud ja võrrelnud ja uurinud kuidas see siis tagasi rahvani jõuab, me jõuame ikkagi selle rahva väljaandeni tagasi, kas ta jääb siis ainult arhiivi ja, ja teie uurimistöödesse või jõuab ta kuidagi ringiga gaasirahva käte iko? See eriti kui kongressid tulevad, siis valmistame ette populaarseid välja on, et nüüd oli võib-olla vähem, aga viis aastat. Muusikast oli üks väga ilus raamat ilmunud, neid on juba niisugused populaarsed väljaanne. Aga kas te võite öelda, on nõudmine nende järele siis ka suur rahva poolt omakorda on haavad ruttu. Üsna üsna ruttu tyh siis rahvaluule, siis see soome-ugri rahvaste kirjanduse vastugi on huvi ja eriti ajaloo kohta nüüd Ungaris viimase viie või 10 aasta jooksul ajaloo kohta on väga on tõusnud huvi, eriti siis vana ajaloo kohta, et kust me tuleme ja kus on meie meie juured selle vastu küll on üldine huvi, võib ütelda. Kuuldu oli lõpetuseks peremärkide viiele saatele, milles kõnelesime soome-ugri rahvaste kujunemisest nende rahvaluulest ja muusikast ning keele ja Kirjanduse Instituudi teadlaste ekspeditsiooni idest. Järgmine Fenno Kristide suur foorum toimub viie aasta pärast Ungaris Debretsinis.