Olen Peeter Helme ning algab saatesarja nii nad tapsidki meie Ferdinandi üheksas ja viimane saade. Varasema kaheksa saate jooksul oleme läbi võtnud nii elu ja olu enne sõda sõja ajal ja pärast seda. Ning nüüd on tegelikult aeg rääkida sellest, mis on juba saate pealkirjas kogu aeg olemas olnud, nimelt kirjandusest, raamatutest. Ülemöödunud saates ütles Eesti diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made, et esimene maailmasõda on 20. sajandi Euroopat ajaloo kõige olulisem sündmus, mis pakub peamurdmist veel paljude sajandite ajaloolastele. Et tegu on tõesti sedavõrd suure maailma ja vist ka inimest või vähemasti kindlasti lääne inimest muutvad sündmusega, kinnitab ka tõsiasi, kuivõrd palju on seda käsitletud kirjanduses nii ilukirjanduses kui ka ajalookirjanduses. Esimesest maailmasõjast on kirjutanud nii erinevad tulid nagunii nad tapsidki Ferdinandi kolmandas saates tsiteeritud Ernst jünger või selline maailmakirjanduse suurkuju nagu õõnest Hemingway. Muidugi ei saa mööda minna Erich Maria Remarkist. Ja loomulikult ka Jaroslav Hašeki, kes on kinkinud sellele saatele pealkirja. Olgu kohe ära öeldud, et Hašek ei ole sugugi ainuke kirjanik, kes on esimesest maailmasõjast kirjutanud humoorikalt. Seda on teinud näiteks k prantsuse kirjanik Andrei Moroa. Aga loomulikult on neid kirjanikke, kes sellest sõjast on kirjutanud veel palju rohkem, kui siin iialgi kõiki üles lugeda jõuaks. Kui mõelda kasvõi esimese maailmasõja teemalise mälestuskirjanduse peale, jättes nii-öelda puhtalt ilukirjanduslikud teosed kõrvale siis täidaks ja mitte ühe, vaid mitu suurt raamatukogu. Igal autoril on olnud oma vaade sellele šokeerivale mõõtmatult suurele ja mitmeski mõttes nii sõjas osalenute kui ka hilisemate sugupõlvede jaoks inimkogemusest suuremale ja vaatet arusaamatule sündmusele. Roomlastele oli ütles, et sõda on kõigi asjade ema. Nii nad tapsidki, meie Ferdinandi on peatunud esimese maailmasõjatehnilistel ühiskondlikel ja vaimsetele uuendustele, mis meie elu ja maailma jätkuvalt kujundavad. Kuid mida andis sõda, kirjandusele, sõda, hävitav jõud, millel on kalduvus teised eluvaldkonnad enda tahte alla painutada, Ta või nad vastupanu korral üldse murda saab üleüldse anda midagi vaimukultuurile. Sellest olen kutsunud endaga rääkima ajaloo teemasid käsitleva kirjaniku Tiit Aleksejevi, kes pole küll vähemasti seni veel kirjutanud esimesest maailmasõjast, küll aga teistest olulistest sõdadest esimesest ristisõjast ja teisest maailmasõjast. Enne kui hakkan temaga rääkima esimese maailmasõjateemalisest kirjandusest ning vaatlema, milline näisse sõda asjaosalistele endile tagantjärele kuulama ära veel ühe muusikapala. Sedapuhku on tegemist filmimuusikaga. Mõni film, kirjanduse noorem vend, sellega lähedane kunstižanr ning nii mõnigi teos, millest täna räägime, on leidnud tee ka kinolinale. Tänane muusikapala on pärit Wolfgang Petersen nii kirjutatud ja lavastatud filmist, mida võib nimetada nii klassikaliseks kui ka tus teoseks. Tegu on loomulikult 1981. aasta filmiga. Voot räägib saksa allveelaevnik, kes teise maailmasõja ajal. Kuid laul, mida need sakslased kohe siin esitavad, on pärit esimesest maailmasõjast. See on it's salong võitu, typervjueeri, mille laulsid kuulsaks briti armee koosseisus võidelnud iiri väeosad. Äsja kõlava esituse teeb aga huvitavaks tõsiasi, et kuskil Atlandi ookeanilt seilava saksa allveelaevamehed laulavad seda ning on seda tehes terassilindrisse suletult juskui vabamad kui nendega kaasaegset kodust said olla. Nii, et selliseid veidrusi kipuvad siis sõjad sünnitama. Aleksejev, mis teeb esimese maailmasõja kohta kirjutatu eriliseks, kas see on kuidagi teistsugused sellest, mida on kirjutatud muude sõdade kohta või kas seal mingisuguseid ühisjooni nendes iseenesest väga arvukates raamatutes, mis meil siin laua peal ka on siin vist vähemalt paarkümmend erinevat teost. Raamatuid on terve virn. Me hakkame nendega tublisti klõbistama saatele vajaliku fooni. Et kui nüüd sellest sõjakirjandusest rääkida, siis Ernst jõnger keda sina Peeter armastavad tsiteerida, on öelnud, et sõda ongi kirjeldamatu. Ja on tal õigus selle koha pealt ilmselt aga võimalik, et huvitavam on see, mida see sõda kultuuriellu ja kirjandusse kaasa tõi. Aga räägime siis ka teostest, mille autorid on osalenud sõjategevusest, kes nii-öelda teavad, millest nad kirjutavad. Ja kui tohib, siis kõigepealt loeksite ühe luuletus. Luuletus autoriks on Edward Thomas ja see on kuidagi jäänud kummitama, õigemini on see üks troof pikemast Laitlidaans väga primitiivseks tõlkes kõlaks siis eesti keeles, nii et Prantsusmaale viivad nüüd kõik teed ja raske on elavate minek. Aga surnud, naasvad teevad seda kergelt tantsides. Et kuidagi on see jäänud jäänud mind kummitama. Aga vastates sinu küsimusele, siis kogu seda muutus, mida esimene maailmasõda kaasa toob või peavad kaheksa kõigepealt on siis puht selline statistiline muutused. Kirjandus muutub tublisti realistlikumaks, tekibki selline uus realism, nii nagu praegu räägitakse eesti kirjanduses palju uus siirusest siis sõjakogemus toob kaasa selle, et et epiteedid langevad, kirjutatakse selgemalt ja lihtsamalt. Ja siin on nagu huvitav selline seaduspärasus, et kui me vaatame autoreid, kes on olnud lühemat aega rindel nagu näiteks Louis Ferdinand, see linn või siis kas või Henri barbess siis nende teostes on valdav selline kaose element. Et kõik muutub kiiresti, nad ei saa aru, mis toimub, sündmused segunevad ja ümberringi on suur kaos. Autorid, kes on olnud pikemat aega rindel nagu näiteks Ludwig renn või, või Roland torseless siis nende jaoks muutub kõik kuidagi selgemaks. Ja sõda on nende meeste jaoks töö millel on omad nõksud ja omad tööriistad. Ja nad valdavad seda tööd. Päris hästi. Sa ütlesid, et toimustilistiline muutes tuli selline uus realism või uus asjalik, kus seda on erinevalt nimetatud. Mõtlen, et huvitav kas võib olla, et selle põhjused olid ka erinevad. Kuna see sõda oli niivõrd kõikehõlmav kogemus, siis ka inimesed, kes võib-olla sellistes rahu viljastavates tingimustes, kus nad läksid oma tavalist, väikeste elu elanud, ei oleks iialgi sulge haaranud. Aga need olid need justkui sunnitud seda tegema, et see kogemus endast välja saada. Ja samas neil erilist kirjanduslikku eelsoodumus selleks äkki ei olnud. Tõsi, et on autoreid, kes on kirjutanudki ainult ühe teose ja vastates sinu küsimusele, siis bet paaker on kirjutanud esimesest maailmasõjast väga tugeva romaani, mille nimi on vaimude tee road ja selle minategelane siis küsib ühe relvavenna käest, et miks sa kirjutad milleks see, nagu siis vajalik on. Ja see tegelane ütleb, et ma kirjutan minavormis ja minajutustaja ei saa surm. Et see on teatav selline enesekaitsevahend. Näiteks Ludwig renn on kindlasti see mees, kelle puhul on väga selgelt näha, et kuidas sõda tegi temast just kirjaniku. Vastasel juhul oleks ta karjääriohvitser olnud ilmselt. Ja tema teos ongi sellise hea, selge piirilise sõjaruum Taani näide, et see on teenimatult unustusse vajunud või teised autorid on teda varjutanud siinkohal Öelda, et see teos on eesti keeles olemas. Nimelt aastal 1937 alustas Eesti kirjastuse kooperatiiv sõjaromaanide sarja. Selle pealkiri ongi sõjaromaan ja seal ilmus neli teost ja siis mingil põhjusel jäise sari katki. Ja üks teos, mis seal ilmus, oligi Ludwig rennisõda. Nii et kellel on õnne, võib seda antikvariaadist leida. Ja seda teost ongi kõrvutatud. Marki läänerindel muutusteta. Sellise romaaniga ja toodud on just esile, et kui remark püüab avada tegelaste sisemaailma ja anda poeetilisi kirju kirjeldusi siis renn võtab asja märksa lakoonilisemalt ja selgemalt ja võimalik, et see mulje on siis selle võrra kuidagi ehedam. See tema raamat oli 1928. aastal ilmudes Saksamaa on suur hitt ja seda asuti kohe kõrvutama, jah, sest teised olla kahe kuulsa sõjaromaaniga minnakse esimene oli siis 1920 ilmunud järjest jõngerit eras tormides ja teine remarki läänerindel muutuseta. Ja reni puhul toodi jah just nimelt välja see, et kui remark püüab küll ka seda sõja absurdi esile tuua aga ta teeb seda selliste psühholoogiliste võtetega siis Ren leiab, et see on kaugeleminev, et sõda ongi just nimelt selline suur kogemus, millest on võimatu ühele inimesele aru saada ja ja võib-olla see ongi tema raamatu puhul lugeda seks selliseid huvitavaid momente, et kuidas vastavalt sellele, kuidas peategelane karjääriredelil tasapisi edeneb, avaneb ka lugejale järjest laiem panoraam. Alguses me näeme lihtsalt ühte meest kaevikus, siis juba mingit kaevikulõiku lõpus juba hakkame aru saama, mis üldse toimub. Tõsi, aga tegelikult tuleks alustada On rei bar püssist seda teekonda, sest et romaan tuli ilmus juba aastal 1916 ja see ilmus ajakirjas joonealusena ajakirja nimi oli lör töö. Et Andrei barbess oli ise ma arvan, et tema puhul võiks kasutada sellist sõna nagu Stalinist, kuna ta kirjutas kahte Stalini biograafiat. Teine jäi tal pooleli. Aga sellest hoolimata oli tuli väga suure mõjujõuga teos Jaanrii bar, püstoli 41 aastane, kui ta läks vabatahtlikuna rindele. Ta oli rindel 17 kuud ja kui neid lugeda tuld, siis seal on sellised huvitavad detailid, näiteks ei ole sõduritel veel gaasimaske, et nad kasutavad gaasi, et mis on siis täisgraanuleid ja mida annab näo ette tõsta. Sõdurid avastavad, et sellist kotti saab väga edukalt kasutada tubakakotina, kuna tubakas ei saa märjaks poolest, kui praegu mõelda, milleks esimeses maailmasõjas gaasimaskid täiesti liigne, eks ole. Et noh, seda muidugi naljaga pooleks, kui nendel teemadel üldse tohib naljatada. Aga see kõik tõestab seda, et et esimene maailmasõda oli täis väga tugevaid šokke ja üllatusi ja keegi ei kujutanud ette, mis sõtta sisenetakse aastal 1914 ja võimalik, et see toob kaasa nüüd ka sellise kontrasti testi ootuste eelduste ja tulemuse vahel. Et ka näiteks linn, kellest oli siin põgusalt juttu, tema läheb sõtta, ulja Marina, kes ratsutab ja suletutt lehvib. Ja kõik see ratsaväge niidetakse maha kuulipildujatest. Et lõppkokkuvõttes kogemus on ju küllaltki absurdne, ollakse kuude kaupa kaevikutes vastast ei nähta, ülevalt sajab pähe metalli ja kõik see on inimestele niivõrd rusuv. Et tekib selline diagnoos, mis on inglise keeles shell shop ja seda on tõlgitud sõja neuroosina. Ja nii palju, kui ma nüüd meditsiinist olen aru saanud, siis see tulenebki sellest, et inimene on tule all, tan seal tundide kaupa ja ühel hetkel organism otsustab ennast kaitsta sellega, et ta katkestab mingi ühenduse ja inimese sümptomid, siis selle tulemusena on väga tõsised, kaotatakse kõnevõime, mõni jäse kaotab liikumisvõime ja zombie lahingus 40 protsenti haavatutest ongi sellesama sõja neuroosiga. Haiglad ja, ja välihospitalid on selliseid mehi täis ja tulemusena 1900 seitsmeteistkümnendal aastal keelatakse Briti armees selle termini kasutamine mis näitab veelkord Öelda, et kogu see tohutu mass esimese maailmasõjateemalist kirjandust, mis sellele järgneva kümnendi jooksul ilmus, on justkui ka selle sõja neuroosi selline nii-öelda ravi või et inimesed on püüdnud ise ennast ravida. Selliseid kirjutamisega niuke teatud teraapia. Tundubki ja, ja see nüüd ei ole esimesele maailmasõjale omane, et ka minu sõprusringkonnas on, on veterane, kes on kirjutanud ühe teose ja, ja nad ei kavatsegi rohkem kirjutada, et nad on lihtsalt oma selle kogemuse või, või läbi elatud, too välja kirjutanud ja, ja tundub, et see on ikka aidanud. Aga sellest hoolimata On mõned teosed, mis on jäänud maailmakirjandusse püsima läänerindel Lootust, et ta kindlasti on üks neist, aga aga on veel teisigi huvitavaid ja oli juttu siin Louis Ferdinand sellinnist ja olen võtnud kaasa kaks tema teksti. Kõigepealt kõige esimene asi, mis on üldse temalt säilinud, on külas Siiri päevik. 1914. aastal tegi ta märkmeid ja neid märkmeid on paar lehekülge. Ja ta andis päeviku kaasa ühele oma relvavennale. Ja see unustas selle ära. Hiljem ta ei saanudki pikka aega aru, et Louis Ferdinand, see linn ja tema relvavend nimega Testushon, samad mehed ja see tuli välja kuuekümnendatel ja seal siis linn kirjeldab oma esimest kogemust tule all. Ja ta näitab üles märkimisväärset vaprust. Huvitav on see, et ta sooritab samasuguse kangelasteo või julgustüki nagu Adolf Hitler, et mõlemad olid virgatsid. Ja kui Adolf jooksis turmtule all jalgsi, siis linn kihutas hobusega, nii et selle võrra võiks öelda, et see linn oli kangem mees ja ta sai ka ja selle teo eest kaks aumärki kõigepealt sõjamedali medaimiliteeri ja sellega kaasnes siis ka sõjarist ja see linn oli elu lõpuni selle üle väga uhke. Ta sai haavata selle teo käigus. Teda tabas lask käsivarde ja ta lendas sadulast peaga vastu puud ja mõned kirjanduskriitikud on öelnud, et see Lynni stiil ongi sellest lennuste maandumisest mõjutatud. Mina ise nii ei arva. Aga kui tohib, siis ma loeksin ette ühe lõigu selini romaanist reis öö lõppu mille on eesti keelde tõlkinud Heli Allik. Ja seal nüüd see linn kirjeldab ootamatut mõistmist või valgustuse hetke. Ja see kõlab järgnevalt. Ma tsiteerin. Tema, härra kolonel, võib-olla teadis, miks need kaks lasevad, võib-olla sakslased ise teadsid ka, aga mina tõepoolest ei teadnud, kui palju ma ka ei mõelnud, ma polnud sakslastele kunagi midagi halba teinud. Ma olin alati olnud sõbralik ja viisakas, ma teadsin neid natuke, olin isegi Hannoveri kandis nende juures koolis käinud, lapsena olin rääkinud nende keelt, kari väikesi lärmakaid, kretiin, silmad kahvatud ja põiklevad natuke nagu huntidel. Peale tunde käisime lähedal metsas koos tüdrukuid näppimas. Lasime seal veel Harboleti ja mängupüssi neli marka tükk. Jõime magusat õlut, hakkas sealt nüüd lihtsalt kukkuda, meilt kopse sodiks laskma, ilma meiega isegi rääkimata otse keset teed. Siin oli nagu veidike vahet sinuni, terve kuristik, kõik liiga teisiti. Ühesõnaga sõda oli midagi, millest polnud võimalik aru saada, see ei saanud jätkuda. Tsitaadi lõpp. Teine katkend Ferdinand Lynni romaanist reis lõpunatuke teistsuguses tonaalsuses. Ja ma tsiteerin kahe sõnnikuhunniku vahel lõpuks pikali maas ja siis larakas sõimu jalaga perse, jälle ongi paela mehed sind uuesti üles peksnud, et minna uusi vankreid maha laadima. Sell. Küla uputas toidust ja meestest öö oli pungil rasva, õunu, kaeras suhkrut, kõik selle pidi selga vinnama ja ära tassima. Vahet pole, kuhu igal pool on eskadroni meestega. Moonavoor tõi absoluutselt kõike, ta ei toonud ainult pääsemist omadega läbi, kukub toimkond lõpuks vankri kõrvale kummuli ja siis ilmub varustusülem ja virutab oma latern neile bakladele näkku. See lõualotiga ahv pidi leidma ükskõik millises kaoses hobustele jootmisnõu. Hobused peavad jooma loomulikult, aga mina nägin, kuidas neli meest lõõskas unest minestuses kaelast saati persed ja kompanii otse vees. Võib-olla oleks siis kohane lugeda siia kõrvale hoopis teistsugust vaadet sõjale. Nimelt kui sa juba mainisid, et ta käis seal Hannoveri kandis koolis, siis mis sealtsamast kandist oli pärit, Ernst jünger, nii isegi käisid samas koolis. Siin võib isegi öelda, et nad sõdisid samas lõigus, et see Lynni sõjatees on ära märgitud selline küla nagu renni vill mis pommitati sõna otseses mõttes maa pealt minema, nii et hiljem sama nimi pandi siis lähedal asuvale külale. Ja Ernst jünger on samas külas 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui ma õigesti mäletan, sõjapatrullis, nii et need nimed korduvad eri autoritelt. Kui ma loen siis ette ühe väikese lõigu Ernst tüngeri terastormidest, mida selle saate jaoks tõlkisin mis räägib temaga esimest lahingut. Ja kui see Lynni esimene lahing mõjustele absurdse arusaamatu kogemusena siis vabatahtlikuna rindele läinud järjest tüngrile mõjus see kauaoodatud sündmusena. Ta kirjeldab siin ühte väikest episoodi ühes 1915. aasta kevade suurimast lahingust, mis on, kui läinud, siis Leeseparsi lahinguna toimus siis läänerindel. See peaks ka olema üks küla, mida sellisena enam olemas ei ole. Ja siin väike tsitaat selle lahingu algusfaasist. Hommikune mets sätendas roheliselt, liikusime mööda varjatud radu eesliini taha kitsasse maalehesse. Oli teada antud, et 76. rügement pidi vaid 20 minuti pärast peale ettevalmistavat tuld rünnakule minema ja meie pidime reservina valmis olema. Punkt kell 12 alustas meie suurtükivägi võimsat kanu naadi, mis metsas lõhest mitmekordselt vastu kajas. Olime esimest korda raske sõna turmtuli tunnistajateks. Istusime oma ranitsa Ell tegevusetult ja erutanult. Üks virgats Eestis kompaniiülema juurde. Kiirustavad sõnad. Kolme esimest kaevikute on meie käes kuus kahurit ära võetud, vallandus hurra, ärkas hulljulge meeleolu. Viimaks tuli oodatud käsk. Liikusime pikas reas ettepoole, kust kõlas püssitule summutatud ragin. Asi läks tõsiseks metsale, kõrval nulu, tehnikus meerikasid madalat Matsatused maha, langes oksi ja mulda. Üks kartlikumatest viskus pikali, saateks kamraadid, pingutatud naer. Siis liikus pikiridu surma, manitseb, hüüatas sanitar ette. Peagi möödusime tabamuse asukohast pihta saanud olid juba ära viidud. Verised riidelihatükid rippusid põõsastel ringi sümbol mürsu jälje. Kummaline ängistav vaatepilt, mis pani mind mõtlema puna selgsetele, värvudele, kes oma saagi okaspõõsastele teibasse ajavad. Mehed töötasid möödunud kraantranžeed edasi. Vett anuvad, haavatud koogutasid tee servas, kanderaame tassivad vangid jooksis hingeldades tahapoole. Eelikuid vedavad hobused sõitsid tule all galoppi. Paremal vasakul mütsusid mürsud pehmesse mulda. Rasked oksad kukkusid maha. Keset teed, lammas, ränkade haavadega surnud hobune, tema kõrval aurav sisikond. Suurte veriste piltide vahel valitses metsik aimamatu lõbusus. Ühe puu najale nõjatus, vana maakaitseväelane poisid nüüd kibedasti peale Prantsusmaal punuma pistnud. Võin veel ainult öelda, et edasi läheb see asi palju tõsisemaks ja see metsik aimamatu lõbusus kaob üsna kiiresti. Et siin võib olla tonaalsuse mõttes, võiks seda kõrvutada prantsuse autoriga, kellest oli ka põgusalt juttu enne mets on Roland toorseless. Ja kui nüüd jõngeri teos terastormides on siiski kantud teatud bravuurist või, või, või uljusest siis torselessi romaan, puuristid Lequade Voa, mis ilmus aastal 1919 on märksa melanhoolsema. Ja autori jaoks on see kogemus küllaltki värske veel. Ja ta üritab just oma rolli nendes sündmustes lahti mõtestada ja ta saab aru, et tal ei olegi mingit rolli, et lihtsalt on jäänud kurbus nende langenud kraadide pärast. Aga, ja miks ma sellest raamatust räägin, ka see teos on eesti keelde tõlgitud, selle on tõlkinud Marta sillaots aastal 1932 ja ta on ilmunud looduse kroonises romaanis ja selle romaani, sellist kirjanduslikku taset võib-olla näitab ka see, et kui oli 1919. aasta konkuri preemia hääletamine siis kahe jalaga alla marssel prustile. Ja ma ei hakkaks siit praegu lõiku ette lugema, aga Me lihtsalt märgiks selle raamatu ära, et raadiokuulajad teevad seda ise. Ehk ka sellesama enne mainitud Ludvig renni sõja Sissejuhatuses juhitakse tähelepanu sellele, et renni raamat jääb remarki romaani ja prantsuse kirjaniku torsellessi puuristide kõrval üheks silmapaistvamaks teoseks, milles on antud vägev haarav pilt inimmiljonite heitlusest maailmasõjas. Nii et vähemalt omal ajal peeti seal küll siis üheks suureks esimese maailmasõja teemaliseks romaaniks. Ma just mõtlen selle üle, et kui palju see sõda mõjutas kõikvõimalike kirjanduslike žüriile ja ja ka lugejate hinnanguid. Et see sõja teema iseenesest juba tähendas või viitas millelegi väga-väga erilisele, teistel autoritel oli, oli raske, raske konkureerida ja turselessi raamat, olgem ausad, ei ole nii hästi teada, kui kui renni oma ja võrreldes nende remarki kanda võiks öelda, et on täiesti unustatud ainult väljaspool Prantsusmaad. Üks teine huvitav teos, millest võiks rääkida, on kapten Conan. Ja siis seda tuleks mitte segi ajada barbar Taaniga kes oli ka kõva sõjamees, aga aga kapten, kuna on siiski kirjutatud varem aastal 1934. Raamatu autoriks on varieeruv, peaks sell. Ja ka see teos sai nüüd konkuri preemia. Ja raamat on selles mõttes huvitav, et et autor oli rindeohvitser siis sõja lõpuni välja ja tegevus toimub idarindel. Et enamus sõja romaane käsitleb läänerinnet. Ja ilmselt üks põhjus oli siis selles, et läänerindekogemus oli märksa võib-olla intensiivsem koguse kaevikusõda ja turmtuli Idarinne oli rohkem välja venitatud ja mõned selle lõigud võisid olla küllaltki rahumeelsed. Roserverselli raamatu tegevus toimub Rumeenia rindel ja see kestab aastani 1919. Et kirjanik demobiliseeriti ka alles aasta pärast relvarahu sest et vahepeal puhkes revolutsioon ja võidelda tuli ka pealetungivate bolševike ka, aga sellest raamatust on tehtud väga õnnestunud film. Ja selle filmi režissööriks on Ran taverni ja filmi pealkiri on samuti kapten, kuna on see film valmis 1996. aastal ja ja mulle endale tundub, et see on üks parimaid linateoseid, mida esimesest maailmasõjast on tehtud ja siis võimaldab näha esimest maailmasõda ka natuke teise nurga alt kui renni remarki ja võimalik, et ka see Lynni teostes ja nende ainetel tehtud filmides. Peter jätkas. Renniraamatu järgi on film tehtud. Minu teada ei ole, aga läänerindel muutuseta järgi on tekstide vähemalt kaks filmi, neist esimene juba 1900 kahekümnendatel või kolmekümnendatel. Mis ma tean, osutus Saksamaal väga skandaalseks filmiks, kuna seda nähti sellise saksavastase filmina ja keelata paljudes linnades ära. Nii et oli aeg, kus filmidele kirjandusele oli veel poliitiline mõju. Renni enda teos oli ka selles mõttes huvitava saatusega, et et autorist sai kõige ehtsam punane, ta oli ju saksi aristokraat ja ta lõpetas oma elupäevad ida Ida-Berliinis. Seda aga, kui ma õigesti mäletan, sedapidi natsidest põgenema lausa. Ja temal on selles mõttes tõesti huvitav, et ta sündis nime all Arnold Friedrich hiit, fon Kolcenov ja läks esimesse maailmasõtta esimesest saksi kaardiväe diviisis, teenides seal koos oma hea sõbra, toonase saksi kuningliku printsiga vist isegi kroonprintsiga. Ja alles hiljem tõesti, olles siis esimese maailmasõja selle järelmõjude tulemusena nii-öelda polsieviseerunud et nimelt ta ei tahtnud kaasa teha, siis Saksamaal aset leidnud Parempoolsete putsis keeldus streikivate tööliste pihta tulistamastada. Pärast sõda jätkas ohvitserina aru, et talle kogu see asi niimoodi üldse ei meeldi ja tema sümpaatiad olid siis revolutsiooniliste sõdurit tööliste poolel. Ja siis ta hakkas samastama ennast oma romaani peategelasega, täpselt et alguses oli Ludwig renn mõeldud ikkagi raamatu peategelasena. Ta võttiski selle nime. Hiljem osales ta jõuga. Hispaania kodusõjas, organiseeris interbrigaade, puudutas seal muide kokku Hemingway ka. Ja hiljem asus siis pärast teist maailmasõda ja Ida-Saksamaale, kus ta 1979.-le aastal suri kõrgelt lugupeetud autorina. Nii et selline huvitav saatus, et kusjuures üldse mitte nii ebatavaline, selliseid sakslasi ka aadlikke, kes hiljem punaseks läksid, oli tegelikult päris paljugi, siin tuleb kohe veel meelde üks lande sfääris võidelnud mees. Eks krahv Stenbocki fermoor, kes on kirjutanud oma Landeswehri päevadest veel sellise üsna nii-öelda suur saksa vaimust kantud mälestusteraamatu kus ta muu hulgas nutab vaestele eestlastele kaasa, kes siis aru, et nad on briti impeeriumi poliitika ripatsid ja võitlevad vale vaenlase vastu. Hiljem sai temast kommunist ja ta oli pärast teist maailmasõda kuskil Ida-Saksamaal linnapea. Nii et selliseid näiteid oli jah, päris palju. Ja kusjuures sama puudutab ka ju Venemaad, mis on võib-olla need idarinde võimalikud raamatut ka meie jaoks sellepärast ebahuvitavaks teinud, et Venemaal läks sujuvalt üle kodusõjaks? Seal oli palju selliseid autoreid, kes võib-olla kui ei oleks kogu seda kommunistlikku revolutsiooni olnud, kirjutanud sellest kõigest teistmoodi, aga kardan, et väga palju sellest potentsiaalsest vene vaates sellele kas siis jäi ilmumata, sest need mehed löödi maha või on hiljem kirjutatud väga suure sellise punase paatosega. Ja kui nüüd rääkida muutustest, mida sõda kirjandusellu toob, siis kindlasti üks muutustest ongi selline pööre vasakpoolsuse suunas. Paljudel autoritel tekivad kommunistlikud sümpaatiad või soov mõista lihtsalt sõdurit lihtsat töölist, samastumine, nagu sa enne mainisid. Et see on nagu väga tugev tendents. Võib-olla ei maksa ära unustada mille mõjusid kujutavas kunstis on ikka küll kunstiteadlased välja toonud nimelt seda, kui paljud inimesed lihtsalt füüsilist. Ma said, ehk siis paljud traditsioonid, mõttesuunad lõigati lihtsalt läbi ja nii et mingis mõttes tõesti sõda on kõigi asju teema. Et võttes nii palju ära tohutu hulk Itaalia futuristlikeks, läksin vaimustusega rindel, sai surma või ei, saksa austria, eks pressimistlikud maalikunstnikud. Kui see asi Ta võeti siis, mis sinna asemele saigi tulla, oligi selline asjalik, kaine, võib-olla kibestunud vaade, mis samas püüdis mõista kogu seda absurdi, mis toimunud oli ja mis sellele järgnes. Seesama Baker, kelle teosest pärineb luuletus, tema kirjeldab puhkusele minevat sõdurit, kes suhtleb oma pruudiga. Pruut ütled talle, et minu jaoks puhkes 1914. aastal rahu, et ma ei ole ennast ennem pärast tundnud nii vabana rahulikuna, et selline emantsipatsiooni, mis nagu aset leidis inglise tüdrukut, kes siis käisid tööl nagu mehed pärast tööd võtsid kõrtsis väikese napsi ja selline meesteta. Maailm mõjutas väga palju, ilmselt. Üheteistmoodi, mida ju oma sellistes väga humoorikat ja esimese maailmasõjalugudes, mis seal ka 1900 kolmekümnendatel eesti keeles ilmunud nendes kolonel prämbli vaikimise, tead doktor veidi kõned välja toob, on see, et sõda andis nendele meestele, kes rindele läksid vabanemise tsiviilelukoormast. Nad ei pidanud käima kellast kellani tööl. Lõppude lõpuks seal kaevikus ei veedetud ju mitte aastaid järjepanu, vaid oldi mõnenädalaste tsüklitena, millele järgnesid teinekord mitu kuud rinde taga olemist ja Moroa kirjeldatut. Niimoodi, et ongi raske aru saada, kas ta irvitab oma kaasmaalaste inglastele natuke vist mõlemale. Ta kirjeldab seda sellise natukene. Hašekit meenuta tavaSüreaalse tundega, aga samal ajal ka on seal väga palju sellist sümpaatiat sellele justkui pidevale puhkepäevale, milles ei puudu oma ohud, aga mida siiski ei iseloomusta mitte niivõrd mitte niivõrd turmtuli, kuivõrd pigem rinde taga toimuvat. Poksivõistlused ja selline igapäevane natukene tobe kemplemine prantslastest, majaperemeeste ja perenaistega. On see, et mida rohkem on autor olnud sellises reaalses sõjategevuses, mida rohkem ta on olnud rindel eesliinil siis enam tulevad tema teosesse sellised argised, detailid, lahinguosatähtsus järjest langeb kirjeldataksegi, kuidas seal praetakse hane või siis takse napsu ja, ja kuidas mehed omavahel läbi saavad. Kõik need argiselt detailid muutuvad järsku väga oluliseks. Aga kui nüüd taas naasta sõjakirjanduse tõusude-languste juurde, siis üks väga oluline oluline teos, mis mõnes mõttes andis täiesti uue puhangu või hinguse kõigile nendele sõjaromaanidel hoopis üks näidend. Ja selle näidendi autoriks oli arsee sherif. Ja selle näidendi pealkiri on teekond Lõppsilmust 1928. aastal ja algselt olid teatrid väga tõrksad seda teksti lavastama, lõpuks läks õnneks. Ja peaosa mängis Loorents oli tee mis oli ka kindlasti väga oluline selle näidendi edus ja kõike vaadanud bläkkederi seeriaid või, või siis lekkederist seriaali, eriti siis selle viimast osa, mille tegevus toimub esimese maailmasõja kaevikutes. Siis ka see seriaal seal on väga tugevasti mõjutatud teekonna lõpust ja mõned stseenid lausa on sinna paralleeltekstina sisse kirjutatud. Sellest näidendist kirjutati ka romaan, arvan et sellel romaanil on kaasautor kelle nimi on vaatlejat. See romaan oli samamoodi edukas ja nüüd pärast seda tuleb sõda käsitlevaid kirjandusteoseid ridamisi ja tundub, et oli vaja teatud pausi, et see šokk saaks kuidagi settida või, või inimesed saaksid üldse mõista, et mis see siis nüüd täpselt oli, mida see kõik see tähendas või ei tähendanud. Ja loomulikult see tõus kestab siis aastani 1939, kui peale tulevad juba teistsugused teosed. Teisest sõjast. Iseenesest oleks nüüd ilus koht, millega lõpetada, aga meil on siiski üks võib-olla mitte väga mahukas, aga oluline teema käsitlemata. Nimelt võtsid ka eestlased arvukalt osa esimesest maailmasõjast, kuidas see on kirjandusse jäänud? Ma otsisin sellist esimese maailmasõja teemalist sõjaromaani eesti kirjanduses ja, ja seda ei ole. On küll sõjamälestusi päris palju ja on autoreid, kes on sõda läbi elanud, seal kaasa teinud kasvõi Richard Roht. Või siis Krošmit tuleb mul vähe. Aga sõja plaani kui sellist ei ole, aga ma leidsin raamaturiiulist Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915 kuni 1919, need on küllaltki lakoonilised märkmed. Ja päevikud on siis välja antud Eesti Kirjandusmuuseumi sarjas Literaaria ja seal on üks huvitav sissekanne. 15.-st jaanuarist 1918, kus siis väli apteekrina teeniv Oskar Luts ütleb järgmist. Kõik maailma rahvad on otsekui seakarjaks muutunud, punkt. Aitäh, Tiit Aleksejev, see oli siis viimane osa sarjast. Nii nad tapsidki, meie, Dinandi, rääkisime esimese maailmasõjateemalisest kirjandusest. Raske öelda, kas nende üheksa saatega oli nüüd võimalik anda mingisugune vähegi ammendav ülevaade sellest sõjast mille kohta on ju öeldud, et siin jätkub pead murdmist ajaloolastele veel sajanditeks ja tegelikult ma usun, et ka kirjanikele leidub veel materjali sajanditeks kuid loodetavasti mingisuguse sissevaate saime sellega anda. Aga loomulikult on raadio kuulajatel võimalik ise edasi mõelda, juurde lugeda, sealhulgas ka neid raamatuid, mida täna käsitlesime. Mina olen Peeter Helme, aitäh kuulamast.