Tere, mina olen Peeter Helme ning algab kolmas saade esimese maailmasõja algusele pühendatud sarjast. Nii nad tapsidki meie Ferdinandi. Kahes esimeses saates sai käsitletud elu enne sõda. Rääkisin Mart Nutiga maailmasõja eel ning Ago Pajuriga Eestist. Sõja eel. Oleme tõesti jõudnud aega, mil saatuslikud lasud Sarajevos on kõlanud 28. juunil 1914 järgnes kuu aega üha eskaleeruvad pinget ning üha lootusetumas diplomaatiat mis viis pühad päeval 27. juunil Venemaal osalise mobilisatsiooni väljakuulutamisel. Päev hiljem, uue nädala esimesel päeval järgnes Saksamaa ja Austria-Ungari sõja, kuulutas Serbiale. Järgnevatel päevadel kuulutasid riigid üksteisele robinal sõja ja enne kui keegi seda oodata oli osanud, oligi alanud relvakonflikt, mida hakati kõigepealt nimetama Euroopa sõjaks. Nii tituleerib ajaleht Sakala 30.-st juulist alates kuni 11. augustini kõikuma esikaaned kui Euroopas sõda. Juba sügisel 1914 kõlab eri maade ajakirjanduses ka nimetust suur sõda või maailmasõda mis hiljem ongi kinnistunud. Ning kuigi juba esimese maailmasõja ajal ütles keegi välja ka tõdemuse, et see on nüüd esimene maailmasõda, kinnistus arusaam alanud sõjast kui esimesest maailmasõjast alles seoses hiljem järgnenud teise maailmasõjaga. Sõda algas aga suure patriotismipuhanguga. Nagu Mart nutt esimeses saates ütles enne augustit 1914 sõda üldiselt ei osatud karta. Euroopas väga ei usutud, et säärane suur ja kõikehõlmav sõda puhkeda võiks. Ning asjaosalistel endal polnud kummalisel kombel eriti head ettekujutus sellest, kui laastavaks muutunud armeede tulejõud. Ning kui efektiivseks teeb selle kasutamise võimalus tarvitada tõelisi massiarmeesid, mida polnud ajaloos varem ühegi väejuhi käsutuses olnud. Nõnda valitsus veel vaatamata esimeste lahingut ohvriterohkusele 1914. aasta suvel ja sügisel kõva hurraapatriotism. Seda kogu maailmas, sealhulgas ka Eestis, kus augustist 1914 tormati vabatahtlikud tsaaririigiga. Ja seda patriotismi on ka väga hästi kirjeldanud ning näidanud, kuidas hurraa-meeleolu sumbus või vajus lõpuks kaeviku mutta. Selline saksa kirjanik nagu Ernst jünger, kes tegi terve esimese maailmasõja kaasa ning kirjutas sellest kohe pärast sõda kiiresti bestselleriks saanud raamatu, kummalgi vitan või siis eesti keeles teras äikestes. Tõlkisin saate jaoks katkendi just raamatu päris algusest päris esimesed lõigud. Et näidata seda meeleolu muutumist. Tsiteerin raamatut eras väikestes esimest peatükki šampanni sõjahaudades. Rong peatus pasankuuris Sotšampanni linnakeses. Me väljusime tohutu aukartusega, kuulasime rinde Valtsimis masina aeglaseid takte meloodiat, mis pidi meile pikkadeks saastateks harjumuspäraseks saama. Hästi kaugel plahvatas ühed šrapnelli valge pall hallist detsembritaevas. Võitluse hingus lehvis kõikjale, tekitas meis kummalisi külmavärinaid. Kas aimasime, et pea kõik meist neelatakse päevadel, mil see kauge tume urin lahvatab lõpmatult veerivaks mürinaks? Üks varem, teine hiljem olime jätnud auditooriumid, koolilauad ja tööpingid ning sulanud pärast lühikesi väljaõppenädalaid suureks vaimustunud, kehaks. Kasvanud üles turvalisuse ajastul. Tundsime kõiki igatsust tundmatuse suure ohu järele. Ja siis haaras südameid nagu purjusolek. Teele olid asunud lillesajus, Youbled roosidest ja verest. Sõda pidi meile ju, kui ma suurust, jõudu pühalikkust. Seitsmele meheliku teona, lõbus kaevikuvõitlus, õitsvaid verega kastetud aasadel. Pole kaunimat surmailmas Ah-peaasi on mitte heade koju ainult kaasa teha. Rihma kolonni Marss, kuumenenud fantaasia jahtus maha rännakul üle šampani raske savipinna seljakotid, padruni tippis rõhusid, kuid tina vabalt, seis seal taga. Lõpuks jõudsime oran millikülla 73. füüsilieri rügemendi puhkepaika ühte selle kandi armetutest Kolgastest, mille moodustasid 50 tellis või kriidikivist maja pargist ümbritsetud mõisahoone ümber. Kohe pärast seda ilmusid inimtühjale külatänavale tumedad kogud vedades telgiriietel ristis kätel musti pump. Tähelepanuväärse rõhuva ebareaalsustundega jõllitasin ühte verre kastetud kuju lahtiselt keha küljes tilpnema, veidralt ära murtud jalaga, kes katkematult kirglikult Pihl karjus, justkui oleks külm surm juba klammerdunud ta kaela ümber. Viidi majja, mille sissepääsu kohal rippus punase ristini. Mis see nüüd siis oli? Sõda oli näidanud ma küüniseid, heitnud endalt hubase maski, senini mõistatuslik, nii ebaisiklik, vaid vaevu läks mõte vaenlasele sellele saladuslikult kurjale olendile kuskil kaugel. See täiesti kogemusest välja jääv sündmus avaldas nii tugevat mõju, et seoste mõistmiseks tuli vaeva näha. See oli nagu kummituse nägemine selges päevavalguses. Nagu erilist jünger, siis näitab lahtusse hurraapatriotism kohe, kui tõesti sõda näitas oma tõelist palet, milleks oli siis ebaisik, kuline, tööstuslik, hävitav sõda kus vaenlast veel esialgu ei nähtudki, küllaga selle vaenlase ohvreid. Samal ajal püsis ikkagi vaimustus, vähemalt nendes maailma osades, kus tõesti oldi sõjast kaugemal ja Eesti kuulus kahtlemata sääraste hulka. 12. novembril 1914, mil sõda oli kestnud pool suve terve sügise teatab Saaremaa ajaleht, hääl, triumf keerivalt, sakslased meie vägede poolt sisse piiratud ning ennustab sõja kiiret võidukat lõppu. Samal ajal manitsetakse rahvast pidama Isamaa kaitsjaid meeles ajalehe esikülje vastava pealkirjaga artiklis öeldakse, et meie oleme oma sõjaväes igavesed võlglased. Ainult need miljonid mehed hallides sinelites päästsid meid oma verega Belgia ja Poolamaa saatusest. Meie külad jäid maha, põletamata varandus puutumata, et naised ei tütreid vägistama. Selle eest peame oma sõjaväele tänulik olema. Vaatamata nendele optimistlikele nootidele ei tähenda see siiski seda, nagu ei oleks ka Eestis tajutud, milline šokk see sõda oli ning millise ulatuses siis oli ju alles poole aasta eest elatud üsna ilusat elu. Raha oli kogu maailmas olnud stabiilne, majandus, arenes, riikide kaubandussuhted olid tihedad. Üha rohkem said majanduslikust edust osa ka varem tõrjutud töölised ja maarahvas ning kiire tehnilise progressi tingimustes näis tulevik helge. Mis siis ometi juhtunud ja millises sõjas leiti end 1914. aasta lõpus asuvat selleks ajaks nimelt sai ikkagi selgeks vaatamata tsiteeritud optimistlikule noodile. Sellest Eesti provintsilehest sõda siiski kohe ei lõpe. Tähelepanelik lugeja võis ka nende rõõmusõnumite vahelt välja lugeda et suurriikide sõjamasinaid alles lükati käima ning sõja tõelised mastaabid polnud veel selgunud. Neist asjust tasun kõnelema kooliõpetaja Vootele Hanseniga, kuid enne kuulame nii nagu kahes varasemaski, nii nad tapsidki meie Ferdinandi saates ära ühe muusikapala. Selleks muusikapalaks valisin ühe sõjaeelset ilusat elu iseloomustava loo mis leian, mõjub üsna grotesksed vastuoluna valitsenud tegelikkusele. Lugu on ööbing pöörlini play-simple Melody, mida on eesti keelde tõlgitud kui mängi seda lihtsat meloodiat. Selle tuntud laulukesed grotesksus seisneb tegelikult selles, et tegu on hitiga 1914. aasta detsembris New Yorgis esietendunud muusikalist others step ehk vaata, kuhu astud. Nii et sel ajal, kui Euroopas möllas juba sõda, üritati Ameerikas teha veel nägu, et elu on ilus. Kleias simple, Melody kõlab pinge käävicrospia esituses. Tahan seal, kus asub siis maailm 1914. aasta teiseks pooleks, nagu enne rääkisin, oli seda optimismi veel õhus, aga see hakkas tasapisi juba kaduma ja ilmselt hakkasid ka sellised skeptilisemad inimesed mõistma, et selle sõja lõpuni võib veel väga pikalt aega minna. Jah, ega see sõda puhkes ootamatult, kui oli satendavad Sarajevos toimunud. Esialgu arvati, et on üks kriis teiste kriiside hulgas oli eelnevatel aastatel olnud, tulete Balkani sõjad, mis jäid Balkani poolsaare piirides seda tõsta 12 või 13 oli olnud kaks Maroko kriisi ja tundus, et ka see jääb ju sinnapaika. Noh, ütleme, et ollakse 14. aasta alguse vana kalendri järgi küll Päevalehe alguses öeldakse, et maailma iseloomustab tendents, et demokraatia kasvab, aga imperialistlikud vastuolud turgude kolooniate pärast on ka kasvanud. Ja seal öeldi, tuuakse välja Inglismaad, kes oma Aasia ja Vaikse ookeani ruumijaotuses oli leidnud uusi konkurente aga Venemaaga kokku leppinud, aga noh, siis me teeme Saksamaa nõudmist Portugali kolooniat ümberjagamises. Aga tundus, et see ei puuduta Euroopat. Nüüd oli kriis alanud ja kummasime inimestele tundus, et on loodud mehhanismid, vältimaks sõda oli vähema saagi toodud vahekohus just hiljuti vähe kohtusse pöörduda. Me saame aru, et ultimaatum On Serbia suveräänsust riivav, mis nõuab ju Austria-Ungari politseiametnike uurimistegevust Serbia territooriumil mida ükski riik ei saa endale lubada. Venemaa selge toetus Serbiale, et ta ei pea seda ultimaatumit vastu võtma. Aga teisest küljest on sotsialistlik internatsionaal on öelnud, et nemad alustavad üldstreiki kui Euroopa riigid Haatsata minna. Prantsusmaa sotsialistide juht, kes on rahu eest võitleja, tapetakse ja kõik sotsialistlikud erakonnad Euroopas hääletavad parlamentides sõjalaenude poolt. Teine argument oligi see, et seda ei saa pidada, riigil pole raha nii palju mõelda, missugune on üks päev juba laskemoona kulu, keegi peab selle kinni maksma, aga parlamendid annavad nüüd esimestel kuudel August-september oma võimu ära. Nad annavad erakorralised volitused valitsustele, mis minu hinnangul on valitsustele siiani jäänud eelarvete tegemisel. Ja see oli ju ka see periood, kus tõesti riigid muutusid väga võimsaks. Mul ei ole küll võrdlevaid andmeid, aga ma tean, et 19. sajandi teise poole riikide eelarved olid väga väikesed. Riigid said ju väga vähe mõjutada justkui elu. Nii et väga paljud asjad, mis meil praegu on tavalised, ongi tänu esimesele maailmasõjale, kuna parlament kui rahvaesindus andiski riigile loa ja voli korraldada igasuguseid asju ka inimeste eraelust tegelikult ja need on eelarve vastu võtta. Praegu näiteks meil selle pealegi, et Parlamendi ametkond võib olla võrreldav suuruselt valitsus ametkonnaga praegu Me peame venelased parlamendile vähe abilisi. Valitsusel palju, tuleks korraks veel tagasi selle Serbia juurde, et nagu sa ütlesid, saadi aru, et tõesti Austria tahab sekkuda teise, suveräänse riigi siseasjadesse ja see ei ole hea. Aga teisest küljest näiteid oli vahetult enne seda mujalt maailmast olemas ja mingisuguseid meeletuid kriis ja polnud need vallandanud. Ma pean silmas ameeriklaste tegevust siis väiksemate naaberriikide suhtes Ladina-Ameerikas ja näiteks jaapani käitumist-Koreaga, mis ju ka oli kõiki tol ajal aktsepteeritud rahvusvahelisi reegleid rikkuv. Kui Jaapan annekteeris ja okupeeris Korea, aga ometi kuidagi saadi sellega hakkama, nii et võib-olla selle Serbia osas, siis mõeldi ka, et see on küll sigadus, mida Austria nõuab, aga aga midagi hullu ehk õhtu ja musu ka läks, Päevalehe juhtkirjutaja on tollal olnud üsna asjalikke ettenägelik tema ei, ta möönab, et rahva hulgas on suur patriotismipuhang. Suured miitingut küll Habsburgide vastu ohu vastu, aga tema on ise väga hindav. Tema ütleb, et kui see tulekahju puhketeie Balkanile, seda laieneb üle Euroopa. Ja kõik oleneb sellest Venemaast. Tema hinnang, kas Venemaa jääb Serbiale truuks või Venemaa võtab oma toe Serbiat, eraSerbia võtab ultimaatumi täies mahus vastu siis õnnestub seda ära hoida. Järgmine päev ta isegi loodab vahekohtule. Kolmandal päeval, kui juba sõjakuulutus kõlanud, ütlete väga lihtsalt veel ei ole Vana-Euroopa pin nii palju verd joonud, nagu ta nüüd saab. No mida võib veel öelda, kui me haagi vaja kohtust räägime, haagis oli kokku lepitud ka sõjapidamisviisides mida deklareeriti keelatuks ja nentima, et ei möödu aastatki ja kõiki neid sõjapidamisviise on tarvitatud juba esimestel päevadel. Ajalehed annavad teada, et Serbia armee Belgradis tagasi tõmbunud Austria rikka pommitab. Sama rahukonverents oli kokku leppinud, et kui ühes linnas ei ole vaenlase sõjaväge, siis ei tohi pommitada. Oli kokku lepitud, et lennuaparaatidel ei visata pomme, Zeppelini alustavad oma pommitus, lendasid kohe ja õige varsti lennukeid võimelise pommitama. Lepiti kokku, et mürkgaase lämmatav gaas ei tarvitata. 1915 tarvitati mõlemal rindel mürkgaase ja kokku leppida dumdum kuule ei kasutata. 1914 septembris süüdistab Venemaa Poola partisson dumdum kuulide kasutamises. Kas see ka tõele vastab, aga noh, see etteheide oli nii, et kõik sõjapidamisviisi, mis seal keelatud olid juba enne kui aasta möödus kasutusele võetud. Ja noh, loomulikult allveelaevade sõda, mis esialgu on veel kaubalaevade vastu viisakas, tavaline, seda allveelaev tõusis pinnale, tegi ettepaneku kuival oleval Allanda ta kaaperdati, uputati siis Kingston, avades meestele, lastes päästepaati minna. Kui kaubalaevadele pandi suurtükid peale, siis ei jäänud allveelaevadel muudele kulised torpedeerima neid kõiki. Aga et allveelaeval News viis näitab see, et 22. septembril sõja algusest vaevalt nüüd pole veel kahte kuudki möödas õnnestub Puuüheksal Otto Vedingi juhtimisel kolm inglise ristlejat põhja lasta. Kui ristlejad arvasid teised ristlejad ja ta satub miiniväljale jäid seisma, muutudes väga heaks sihtmärgiks. Nii et kõik see justkui kinnitab seda palju kordi öeldud ütlust, et tsivilisatsiooni on ikka väga õhuke ja tarvitsema natuke kraapida, kui see juba maha tuleb ja Stefan Zweigi eilne maailm, eurooplase mälestused alustab Kaiu peatüki turvatundemaailm. Ta kirjeldab esimese maailmas eelset elu. Kirjeldab mismoodi, noh, mõne nädalaga oli kõik see kadunud, see pole, et inimene on võimeline tegema head ja kurja oli täielikult paljastunud. No kas mitte ei olnud see, kes šokis kuuldes, et sõda tõesti puhkes, sest ta ei uskunud elu sees, et töölist, parteid toetavad oma riikide parlamentides nii-öelda teiste maade tööliste vastu sõtta minekut ja kliinilisi ühes oma artiklis nimetan Mussolini viimaseks spetsialistiks. Kuigi Mussolini oli juba mõne nädala pärast ka sõjapoolel noh, needsamad erinevad arengud ja muutused, mida sa mainisid, näitavadki ju seda, kuidas sellest, et nii-öelda tsiviliseeritud sõjapidamisest loobuti ilmselt nähes, et see ei too endaga kaasa saavutatud edu, et sõda on ju alati miski, mille käigus kiiresti õpitakse, asutakse muutma seda, mis tsiviilelus on, võib elus tundunud, aga lõpuks lahinguväljal ei toimi. Ja kõigepealt võtame sõjaväe üldiselt ju konservatiivne asutus, ta üritab hoida oma traditsioone ja tavasid, aga ei ole ka midagi õppimisvõimelisemad kui sõjavägi, sa, õppimisvõime toimuvad ju vere inimelude hinnaga. Kui tuletan meelde, 1914 oli ju pikalt juttu olnud, et tegelikult peaks sõjaväe vormiriietus olema maskeerib ja maastiku ühtesulav. Aga ei, prantslased, kõike seda teades lähevad ikka veel punaste pükste ja sinise kuuega lahingusse olles maastikul väga hea sihtmärk. Teisest küljest vene armeega, see oli asja Vene-Jaapani sõjas näinud, millised toimetama aias kuulipilduja on ikka määrustikusseesed, roodu komandör jookseb oma kuldelakutega mõõgaga rünnaku suunda näidates paarkümmend meetrit trood vaheliku ees. Mis tähendas seda, et esimestel pealetunge rünnakuminutitel irood oma ülemusest ilma. See laseb kohe esitada sellise väga suure spekulatsiooni, et võib-olla Venemaal revolutsioone ja sellepärast õnnestuski, et väljaõppinud ohvitserid said see alguses kõik juba surma ja seda raskem oli noortel ja vähe väljaõpet saanud ohvitseridel hiljem distsipliini hoida. Aga see on nüüd selline väga suur spekulatsioon, mul ei ole mingeid tõendeid. Aga ma arvan, et suur osa seda nii oligi. Kuna Need, noored poisid, kes tulid kaadriohvitseri tasemele võeti poisike, kellel on gümnaasium lõpetamata, aga sa oled gümnaasiumis käinud siis vabatahtlikult, öeldakse nii Saugusi sõjaväkke, filorkošmite mälestades suure seitsmeses kirjeldab seda, et kõik nad tahtsid mängida nüüd tsaariaegseid, aadlike ohvitsere. Tegelikult olid nad noh, poisid kas jõukama töölise perekonnast või keskklassi perekonnas, kusjuures gümnaasiumi minna nädal kuue kuuga tehtud ohvitserideks, nagu meil on kuue kuuga trammijuhiks, eks ole. Kuidas kõige huvitavam on see, et kuue kuu jooksul ta kirjeldab, mida neile õpetati, kui ta ütlebki, et esimestes lahingutes kaotas Vene armee nii palju nooremaid kaadriohvitser, et kiiresti asendada Nendel õpetajad ise taktikat, topograafiat loomulikult õpetati nendele kauballistikat õpetajatega, tantsimist ja lauakombeid, kuna sellegipoolest tsaaririik teadis, et nendest saavad teenistus, aadlikud peavad oskama seltskonnas viisakalt käituda. Saksamaal nendesse esimestes piiri lahingutes Prantsusmaaga tormati ju ikkagi lahingusse. Justkui teades, kui tugeva tulejõuga on juba ühe keskmise jalaväelase püstol ajal, aga ikkagi peeti lahinguid veel püsti seistes, mitte lamades ja mitte kaevikutes. Ja see oli saksa ühiskonnas tohutu šokk, kui kõik need noored mehed surma sai, sellepärast et lahingusse läksid ju kõige esimesena vabatahtlike üksused, aga vabatahtlikud olid tol ajal erinevat, võib-olla tänapäevase sõjaväkke lähevad pigem inimesed, kes tsiviilelus hästi hakkama ei saa. Vabatahtlikud olid tol ajal just nimelt eliidi võsu keset, kes pidid oma vanematele tõestama, et nad on tublid patrioodid ja põhimõtteliselt võib öelda saksa ülemkihi järeltulijad löödi augustis-septembris 1914 maha. Praktiliselt kõigi Euroopa rahvaste kohta, seda veel 20. sajand on suures osas hakkama saadud ilma Üheksateistkümnes ainult ülemkihi järglased. Aga veel, kui tuua näiteid, ega seda ju laienes ka kohe, me teeme Aafrika kolooniad. Saksamaal. Türgis jätkub sügisel Saksa mahutuse sõtta, aga Vaikse ookeani peale hakkavad kohe lahingutegevust konna. Vaikse ookeani saksa kloonide vaiksel ookeanil on Saksa laevastik mis peab siis Tšiili ranniku lähedal esimese eduka lahingu inglastega hiljem Falklandi juures printida. Detsembris purustavad admiral Spee, kus poegadega läheb selts ka merepõhja. Need folkanud oli 1009 14. Nagu me teame, siis kaheksakümnendatel aastatel lahingutanner. Sõda laienes väga mitmes mõttes. Seesama saate alguses tsiteeritud 1914. aasta 12. novembri ajaleht hääl kutsub üles saare naisi pesu õmblema. Ehk siis siit kajab kohe vastu. Ta oli tekkinud juba väga kiiresti nappus tarbeks, igatahes ja igapäevaelu tuli asuda ümber korraldama. Tegelikult kui nii võtta, siis mitte ühegi riigi tööstus. Me teame tööstusrevolutsiooni toimunud maailma väga tööstuslik. See oli veel periood, kus Ameerika Ühendriigid on võlgu Euroopa pankadele. Me teame, et mõni aasta hiljem on vastupidi, kõik Ameerika ühendriigid toodavad ja viivad välja pigem toorained ja pooltooteid. Euroopa on see, kes lahendada Senilistegi valimiskaupasid maailma jaoks. Kõik see muutub mõne aastaga, aga mitte ükski ühegi riigi tööstus polnud valmis selleks, et tõepoolest ei miljonitesse meestesse ulatuvat armeed varustada ja igapäevast laskemoona kulu valu siis suurtükkide, püsside peale, mis toimus lahinguoperatsioonides, katta nii, et see puudus hakkab kohe pihta ja kohe tekib plaanimajandus, kus riik sekkub, andes käite hinnad Desensete tootmismahud eraettevõtetele. Kusjuures 1916. aasta lõpuks oli Saksa valitsuses kõrgemates sõjaväeringkondades üsna palju neid, kes ütlesid, et see lõpp. Me oleme läbi. Me peame kapituleeruma sellepärast et Saksa majandust ei olnud jätkuvalt veel niimodi tsentraliseeritud sakslased, et jäid nii-öelda kõiges alla teistele neil ei olnud piisavalt suurtükipiisavalt püsse mitte midagi piisavalt ja alles siis, kui kogu see majandusriigist ja ja väga tsentraliseeritud seda juhtima hakati, suudeti 1009 seitsmeteistkümnenda aasta jooksul saavutada ligilähedane tasakaal läänerindel siis kummagi poole armee vahel. Bolševike Iiemm võtta plaanikomitee luua oli tegelikult võtta Tsaari-Venemaasõjaaegne tööstuse juhtimise. Et see oligi plaanikomitee juba tollal lihtsalt selle vahega, et ilmselt Tsaari-Venemaa ei kasutanud nii palju siseriiklikku terrorit, teda nii efektiivseks teha. Noh, paljud teised sellised muudatused ju, mis pidid elu efektiivsemaks tegema saavad ju ka alguse just esimese maailmasõja ajal, kõige tuntum neist on vast ju suveaja kasutamine suve- ja talveaja kasuks. Ja see algab gaasimisemaalsega ja tehnilisest leiutisest rääkides mõtleme suus relva liik, mida oli küll ta 912 kasutanud Itaalia sõjas Türgiga Tripolotaania, Prienai pärast seal lennuk ja luulevad, aga võtame 1009 14 on veel hea, kui lennuk õhku tõuseb. Jaagud annab mingeid fotosid, vaatleb ja juhib suurtükituld. Aga 1918 on juba olemas, lennukiemalaevad lennuka võimeline laevatekile maandume sealt õhku tõusma. Nojah, ja sama puudutab ka igasuguseid muid sõidukeid, olgu nendeks siis autod, mis ju enne esimest maailmasõda. Põhimõtteliselt kui sa ostsid auto, siis sa pidid endale kohe ka inseneri palkama. Nii ebakindlad aparaadid ja sõja lõpus siis on ju olemas tankid ja soomusautod ja ja ka tavalised veoautod on muutunud täiesti tavaliseks. Ja uus energiaallikas. Nafta. Tuletan meelde, et maailma suurimad nafta tootjad on Ameerika Ühendriigid ja Venemaapakku leiukoha tõttu. Tollal nafta tõestab oma edukust kivis vees. On kiiremini laevadele pandav laeval on kiiremini auru alla pandavad ja just nimelt samad autod. Nii et prantsuse vägede ülemjuhataja ütleb tiibadesse kaheksate istet, sõda võidetakse naftalainel ja me teame, et keskriikidel oli ju see naftast puudus ei paku, ei olnud nende käsutuses, rääkimata nüüd Pennsylvanias, Texase naftaleiukohtadest minu meelest kui väga mitme eri nurga alt. Seda asja vaadates jõuame me ikkagi välja selleni, et esiteks, teine maailmasõda, aga laiemalt üldse moodne maailm, nagu me seda tunneme on saanud alguse esimesest maailmasõjast, olgu selleks siis seesama alguses mainitud valitsused versus parlament, tasakaalu nihkumine või olgu selleks siis näiteks ka nafta kui miski, ilma milleta ei oleks moodsat elu üldse võimalik. Tulete nädala meelde ühte asja nagu moodi eetikat. 1914 Suvi Mandri-Euroopas kolm suurt õukonda, miinison, keiserlik õukond, teine keiserlik õukond on Berliinis, kolmas Peterburis, nemad määravad, moevad, määravad selle, millised keeled ja ütlused, viisakad noh, elulaadi. Mõni aasta hiljem pole ühtegi nendest õukondadest alles Mandri-Euroopas. Inimesed ongi veidikene segaduses, kust võtta nüüd eeskuju? Kuidas käituda, kuidas olla ja kus siis õieti ees või? Siis läks seal ma lihtsalt tollal elanud, ma ei tea. Kui mõelda teiste sellele, mis hakkas Venemaal toimuma, siis mis puudutab moodi riietumist, käitumist, siis siin ei olegi millestki rääkida, eks seal sai valitsevaks üldine barbaarsuse. Ja, ja ma ei tea, kas siis ilmselt moe ja käitumise selline üldine demokratiseerimine, noh need asjad on ju ka kõik seotud sõjaga. Esiteks sellega, mis me enne tõdesime, et et tolleaegse ülemkihi võsukesed said sõjas surma ja teine asi on ka see, et lihtsalt ühiskonna demokratiseerusidki mingis mõttes sõja kaudu. Kuigi sa vist tahtsid sellele enne mingi teise nurga alt seal vastu vaielda, et ühest küljest mõelda rahvaesindusele rahvaesinduse tähtsus kaob, valimisõigus laieneb, jah, see vastab tõele, valimisõigus laienes juba ennem. Järjest rohkem anti ju valimisõigust. Noh, kui ennem oli valimisõigust sellega seotud, kas osaled riigi ülalpidamises maksude kaudu või mitte, siis nüüd laieneda sa endale ühiskonnagruppidega, kes ei maksa makse ja sa juba enne sõda, kas me teame ka Soome vürstiriik? Ei, katse anda naistele valimisõiguse Euroopas. Aga noh, autonoomne veneri osa, aga pärast esimest maailmasõda Ida-Euroopas tavaline, kõik üldine hääl, õigus meestel naistel Lääne-Euroopa, hiljem naiste valimisõiguse järgi. Jah, umbes kümneaastase nihkega seitsme tema arvestatakse 70 aga demokraatia laieneb, aga samas rahvaesindus kasutab oma rolli riigi elus. Ja samal ajal, et 1914. aastal nende sõtta minnes siis kui lugeda tolleaegseid allikaid, siis me näeme ikkagi veel sellist väga vana retoorikat. Ühest küljest küll, jah, teame, et oli selline natsionalismi puhang ja nii, aga teisest küljest ikkagi kõlavat Eestis üleskutset minna tsaari teenima ja, ja Saksamaal ka minnakse jumala ja keisri ja, ja eks see oli nii nagu mujalgi, et selline tundub nagu see ühiskond oleks olnud kuidagi väga lõhestunud. Ühest küljest tõesti toimus moderniseerimine tehnika vallas, aga teisest küljest ideed näisid ikka veel väga vana. Stefanus vaiguma selles oma eilses maailmas kirjeldab sama Austria näitel. Viimane austria sõdamis Austrial oli pidanud, oli 166 Preisimaaga see Saksamaa ühendamise sajad, järelikult on juba 50 aastat elatud rahus ja kaks põlvkonda pole ise on küll relvajõududes teeninud ajateenistuse raames pole ise näinud tegelikku lahingut. Jaa, veendumus on see, et seda saab kiiresti otsa, seda nii kallis, seda ei saagi kaua pidada. Me võidame, tuhk ja ilus ongi surra romantiliselt võib-olla ilusas rünnakust täägirünnakus või ratsarünnakus. Keegi ei tule selle peale, et surm võib olla näiteks lämbumine mingi mürkgaasipilves kaevikus või olla lihtsalt mudases kaevikus haavatuna. Mingid lõputud marsid nagu Varssavi ümber toimub, vaatsel talveldataks kriisist talvel põlvini mudas, tal teedel seal ära tallatud. Ei, seda ei ole ikka ilusates kuubedes. Ilus romantiline surm, koju minek. Augustikuu tütarlapsed kingivad lilli. Lahingusse minejatele asi vahemärkusena järgmises sõjas 1009 44 või sa ise läks Tartust läbi rindele, nii et astreid loobiti nendele autveoautokastidesse ja kõik teeautodelt lilledest üle külvatud ja Tartu tüdrukud loopisid neid. Aga kõik see tundub väga ilus. Samas, kui siiski korraks veel võrrelda kahte maailmasõda, siis kui esimese maailmasõjaminejatel on fotode peal tõesti naerunäod, siis teises maailmasõjas enamasti ikka selliseid Murnja skeptilisi mehi. Nemad juba teadsid, mis neid ees ootab. See vastab tõele. Muidugi jaga esimese maandus esimestel aastatel kummalisi romantilisi hetki huvitavana see jõulupühadel 1914. Ma ei tea kus idarindel, ent me siin nentida, et Venemaa ja Saksamaa eri kalendrites aga Läänerindel läks, on teada, et vastuohvitseride vastu väejuhatuse tahet tehti tegelikult vaherahu, need, kes isegi üksteisel külas üle eikellegimaa ja tundus, et mingi asi nagu traditsioon, jõulupühad ja usk, inimlikkus, tugevamise käsk. Aga me teame, millega see lõppes ja mehed osa mehi anti sõjakohtu alla enam fondi suurtükituli eikellegimaale peale, et nad tagasi oma kaevikutes läheksid ja seda mõlema poole pealt ka kummagi poole väejuhatus ei tahtnud midagi taolist näha, etes sõdur võiks näha teises üle kaevikuolevas mehes inimest, mitte ainult vaenlast. Kuigi samas tolles sõjas oli see ikkagi jätkuvalt olemas. Hea küll, kui siin samad needsamad Eesti ajalehed kiruvad sakslasi tohutataks metslasteks ja loetlevad ette nende hirmutegusid, mis ilmselt vastas ka tõele, ainult loomulikult jäetakse nimetamata oma poole hirmud. Siis siis siiski kohtame selles sõjas ikkagi veel sellist härrasmehelikkust, olgu selleks siis näiteks vastase sõjavangide kohtlemine või noh, näiteks üks hea näide on ka ju Richthani matused, mille inglased korraldasid, sest teatavasti inglise poolel nii-öelda alla ja inglased matsites kõigi sõjaliste auavalduste saatel, et austada väärikat vastast ja sead lahingulendurid lendurite hulgas tundub sihukeste rüütlikus ning rohkemaga lendurid ongi seal taeva all enamasti üks-ühele võitlus. Kes on parem, see jääb peale midagi vana vana rüütlikultuuri sarnast, kuna maismaa lahingutes sageli enamus inimesi hukkub suurtükitules suurtükiväelane näega tapab kese jalaväelane, kes saab mürsukillust või saak neli pihta ei lähe jälle seal suurtükiväelast kas selle mürsu lennutanud, mis on muutunud väga masinate sõjaks. Ja lennuk masinaga tullakse, lennukid olid sageli nii, et isegi nägid vastase lenduri nägu ju. Ja tolleaegsed lennuväed ju olite olemuslikud ratsaväeüksused moodustati ratsaväeüksustest, kus juba oli niikuinii see neil teatav elitaarsed olemas. Võidukad teated jäävad Eestisse ju kohe algul vene armee edukas Preisimaal. Edukas on ta seal Galiitsia rindel aga õige pea kohutav katastroof, kus ühe vene armee sisse piiramine, kus hästi palju eesti mehi just tartust värvatud. Ja me teame, et noh, Johan Pitka vend, tulla käega lastekirjanik, vene armee, polkovnik Pitka kirjanikuna kasvamordi oma talu järgi saab kohe sealsamas augustis oma, jääb kadunuks, tema laipa ei leita, vangide ei lange. Mõned arvavad, et äkise mürsuga pihta, nii et ei olnudki surnud olemas. Tema ja teiseks juba kohe samas augustis 26 augustis saksa kergeristleja Magdebur kosmost sealjuures karile läinud. Nii et kuigi Eesti on nagu rindest isenesest kaugel on tegelikult see uudise kohe käepärast ja 1915 juba pommitatakse ka eesti ilmnesid. Muidugimõista, pommitamise intensiivsus ei ole võrreldav järgnevate aastate sõjapuudega järgnevate sõnadega. Sa mainisid Hansu Martid siis sellega tuleb ka meelde, et ka varem kõneldud teema jätkuks, et mitte siis ainult tolleaegsed aadlike pojad ei langenud massiliselt, vaid sõjavaimustusega läksid ju 1009 14. aasta suvel Itaalia puhul siis 1009 15. aastal kaasa ka intellektuaalid. Ja põhimõtteliselt võib ju ka kui me näeme siin sõjas ka seda, kuidas kunsti koolkonnad muutuvadki saksa eks pressimistidest saab niivõrd pall sõjas surma, et need, kes pärast sõda tegevust jätkuda Nad teevad juba uut asja või sama puudutab Itaalia turiste, kes olid ju kõik kõvad rahvuslased ja sellest ka väga paljud langesid sõjas julgus, juugend kaob täielikult ära. Mida veel ikkagi 1009 10 harrastati arhitektuuris ja mujal. Nii et esimesed sõja puutuvad tõeliselt suure muutuse küll. 11. aasta lõpp on ju sarnane, mis toimub Läänerindel lääne rinnal jäänud kaevikusse pidama, toimub veel suur võidujooks, kes jõuab esimesena inglise kanali äärde, et äkki sealt on võimalik rinne ümber haarata. Vene rinne, Unga liidses pealetungiv ja sakslased ründavad Varssavit Varssavi ümber toimub, eks lõputu manööverdamine vene kui saksa armee poolt, mis lõpeb patiseisuga. Ja kuigi me näeme siin need 12, november vana kalendri järgi, see jääb siis novembri lõppu uue kalendri järgi arvab Saaremaaleht ahel et sõda on õige varsti otsas, siis tegelikult seal inimeste teadvusse jõudnud sõda läheb nüüd pikalt edasi ja keegi ei tea, kui kaua mina olen Peeter Helme, see oli siis kolmas saade sarjast, nii nad tapsidki meie Ferdinandi, kus rääkisime siis 1914. aasta esimestest sõjakuudest sellest, kuidas hurraa Patriot Dism lõpes kaevikumudas või või siis lõputute Poola maanteede mudas. Järgmises saates peatumegi juba kitsamalt eestlaste rollile esimeses maailmasõjas, sest eestlasi läks ju vabatahtlikuna kohe sõja alguses pärast massiliselt mobilisatsiooni käigus ning eestlasi oli juba enne tsaariarmees teenimas katsumegi, siis vaadata seda, milline oli eestlaste roll esimeses maailmasõjas ja kõik, kes me käime ju vabadussõja mälestussambaid kihelkondades vaatamas on tavaliselt kaks külge vabadussõjas hukkunud ilmasõjas hukkunud ja sealt me näeme haavatusega lühene asemel näeme, et ilmasõjas hukkunute nimekiri on tavaliselt kolm korda pikem. Aitäh kuulmiseni.