Minu nimi on Andri Luup ja minu kõrval istub režissöör Veiko Õunpuu. Tere. Et mul on hea meel, et sa veiko tulid välja ja siia saatesse inimese sisu. Ja mõtlesin, kuidas sinu käest küsida neid erinevaid küsimusi ja lugesin ka ajakirjandusest. Ja hästi palju on sinu käest juba ära küsitud. Aga ma mõtlesin ikkagi, et et minu jaoks ei ole. Ja mõtlesin, mis küsimusi sulle esitada, siin panin ka kirbukirjas midagi paberile. Aga kõige lihtsam alustada täiesti x kohast ja võib-olla selline totralt uudishimulik on küsimus siia algusse küsida. Näiteks mulle meenub selline lugu, et kui me olime poistega keskkoolis, et siis väelise keskkooli lõpp igal juhul nõu koguda, Jaak oli nagu lõppenud, siis oli Salme kultuuripalees oli selline suur kogunemine nagu TM transententaalne meditatsioon. Ja siis me läksime poistega sinna ja tegime seda ka ikka mõnda, aga ma võin pärast öelda, miks me lõpetasime, juhtus mul üks koomiline seik, miks ma selle katki jätsin, aga igal juhul mingi igatsus oli sellise, sellise noh, mingi asja ja järele, mida nõukogude ajal nagu ei olnud või kuskilt ei saanud kätte. Ilmselt ma arvan, et see oli see, et kas sina ja tegelikult ka meditatsiooniga tegelen ja kas sa tegeled transententaalsed meditatsiooniga. Paraku külla, kui kaua sa oled seda teinud? Praeguseks hetkeks vist neli kuud või? Et ilmselt see ongi siis põhjus, miks te kutsusite Taavi Eelmaaga, David Linzi siia. Tegelikult see ei ole põhjus, miks kutsusime Lintsi siia. Et see TM oli võimalik, et see oli ettekääne. Et Lintsil kuidagi ligi pääseda ta siia kutsuda. Aga Slintsialisin, kallis või oli, ta oli veel täiesti teisel planeedil. Ta oli ringreisil parasjagu ta käis vist 120. riigis või noh, ma võin valetada, tähendab, ma ei tea, kas riik on üldse nii palju. Ta käis igal juhul oma sellel propagandistlikel ringreisile, siis ta noh, tänu meie kutsele siis lülitas Eesti ka sellesse programmi. Aga. Aga ei ole põhjus, kuidas sina teemi. On ühtepidi on, tähendab, siin oli nii palju tegureid. Üks esimene kõige tähtsam tegur võib-olla oli see, et ma olin täiesti ebainimlikult kurnatud sügisballist ja mul oli tunne, et ma pean noh et ma pean nagu midagi tegema, midagi muutma või, või et noh, et niimoodi ei saa päris enam edasi minna. Ja teine tegur oli võib-olla see, et ma olin pikalt otsinud endale sobivat mingit meditatsiooni vormi või et, et ennast kuidagi metoodiliselt Rahustada või hoida nagu mingisugusel joonel ja siis noh, et suuresti tänu Lindschile ja mingitele muudele põhjustele veel kuidagi sattus niimoodi, et mingil hetkel hakkas seda nagu TMi jõudma tulema igalt poolt korraga. Ja siis ma nagu otsustasin, et ja siis on aeg, et ma pean minema seda katsetama ja siis ma võtsin ühendust doktor Jaan Suurküla, aga et uurida, mis, mis asi see on. Ma järeldan, et sul on siis samamoodi, et et kui mingi üks teema aktiviseerub, siis hakkab seda teemat nagu justkui mingil imekombel tulema igast torust, kuhu iganes. Jah, ma ei tea, kas see on, noh, see on see võib-olla selline isiklik paranoia, eks ka, et selliselt seostad need juhuslikud sündmused oma teadvuses ära mingisuguseks asjaks, aga noh, siis võib järeldada, et su teadvus tegeleb vähemalt selle teemaga ja siis võib nagu sellele keskenduda, küll korraks midagi analoogset on jah või noh, üldiselt ma olen ka nagu väga nagu monomaaniline, et et kui mulle midagi meeldib väga, siis ma võtan väga põhjalikult selle läbi see on siis mõne kirjaniku või režissööriga või, või mingisuguse muu nagu teemaga. Kuidas selle teemiga on, et kas ta on selle nelja kuu jooksul, mil sa mediteerida, on ta nagu muutnud midagi ka? No seda on raske öelda, mul on, ma tunnen ennast paremini kindlasti ja rahulikumana. Aga noh, et kui sa võtad endale aega päevas hommikul ja õhtul 20 minutit, istud silmad kinni, et siis tõenäoliselt tunned sa end nii ehk naa paremini. Ja, ja noh, mina julgen seda soovitada küll inimestele, kes on ka nagu kahevahel. Et minul on sellest kindlasti tulu tõusnud. Meie oleme sinuga elus nii mõnigi kord kokku puutunud ja esimene kord, kui me kohtusime, oli vist keeltekool kusagil keskkooli kandis. Seal oli väga tore õpetaja, olime, mäletan ja ja ma olen kaudselt kuidagi ja samas huviga jälginud sinu otsinguid ja need on olnud väga põnevad nagu kõrvaltvaatajale. Et kas sinu jaoks Polnud mingit teema, mida sa oled nagu otsinud, ilma et sa ise võib-olla oleks seda teadvustanud? No ilmselgelt olen ma nagu olen ma otsinud mingisugust eneseväljenduse võimalust või midagi säärast. Aga saate pealkirjast johtuvalt oleks mõistlik küsida, et mis on siis sinu jaoks inimese sisu? Stasy suurelt. Ma ei julge seda niimoodi siin raadios võib-olla öelda. Et ma ei julge isegi spekuleerida sel teemal, see on liiga suur teema, võib-olla ei, ma tavaliselt ei mõtle nagu selliste asjade peale. Ja siis ma peaksin selle peale pikalt mõtlema, enne kui ma julgeksin seda välja öelda. Ta eriti veel raadios Aga kas enda jaoks on ta nagu kuidagi koorumas või koorub või erinevatel eluetappidel avaneb ta miskitpidi. Ma võin Kauris mäe sõnadega vastata, mis on inimese elu eesmärk. See on siis tema sõnadega, millele ma võin alla kirjutada, mulle tundub et elu eesmärk on leida teisi inimesi ja loodust, respekteeriv moraal. Ja järgida kui, kui selle, kui seda, selle moraali otsimist ja eneses avastamist pidada, mingisuguseks sisuks võisukestantsiks, et siis võib see ehk olla midagi sellist, aga, aga tundub mulle natukene liiga nagu mastaapne teema või et mina saaksin selle siin nagu midagi avalikkuses paika panna. Aga miks sa nagu selle filmi üldse hakkasid tegelema, et sa kuskil mainisid, et sa keskkoolis juba tajusid ära, et film on see, mida mida tahad teha? Ma mäletan sellist episoodi, kui ma vaatasin Soome televisioonist Steven Spielbergi seda Indiana Johnsi mingit filme ja ja ma mäletan seda mõtet, et kui rattad ma suudan parema teha Ja ma ei saanud nagu aru täpselt, et miks ma, miks ma praegu ma ei saa aru, et millised, mis alust mul oli niimoodi arvata, aga siis mulle tundus, et et see on nagu võimalik. Ja, ja siis ma mäletan seda, et siis mulle hakkas selline huviga nagu tekkinud, vaatasin filme nagu selle pilguga, et huvitav, kuidas need tehtud on. Et mis seal nagu taga toimub täpselt, või noh, et, et kui filmid mängisid, siis ma jälgisin seda, et kuidas seal nagu liigub kõik ja et mis millest võib olla tingitud. Mul tekkis tahtmine minna õppima, aga ma olin tõesti noh. Ma olin liiga arg, et Moskvasse minna. Siin tollal ei olnud filmikooli vist veel. Ja sinna see nagu kuidagi jäi, noh siis ma, ma fantaseerin palju, ütleme kogu see nagu aeg, kuni sellest esimesest mõttest kuni selle esimese filmini, mis oli võib-olla nüüd peaaegu 15 aastat või rohkemgi Ma nagu palju fantaseerin noh, et jällegi nagu visualiseerida, mõtlesin, nagu, kuidas mingisugused asjad võiksid nagu olla. Kui midagi lugesin, siis mu nagu vahel mõtlesin selle peale ühesõnaga kuidagi nagu tegelesin sellega poolenisti nagu teadvustamatult ja ja, aga ma ei ma küll ei mõelnud nagu kordagi, et ma hakkan nüüd seda rakendama kõike, vaid see oli lihtsalt selline päevauni või noh, mingit sorti nagu unistamine kogu aeg ja siis juhtus see, et ma sattusin tegema ühe reklaamklipi pesupulbrile Mayer. Kui ma õppisin, see oli ühe tuttava tuttava firma ja siis ma tegin selle reklaamklipi ja see kukkus hästi välja. Ja siis ma mõtlesin, et vau, et siin on nagu hea nagu sissetuleku allikas praegu. Et ma võin neid asju nagu teha noh, ikka nagu väga nagu kvaliteetselt ja ma saan mõnusalt nagu selle eest tasutud ja mul on nagu murepäevad läbi. Ja siis ma rääkisin sellest Rain tõlgile, kes oli kuukulgur, filmi üks omanikke ja siis noh, et et võtaks mind sinna kogulgurisse režissööriks, et ma võin neid nagu teha, ütlesin selle töö ette ja siis ma tasapisi sealt saingi mingisuguseid väikeseid otse esimesed reklaamid Marikusi muidugi kõik ära, sest mul ei mahtunud miski sinna nende sekundite siis mis on antud. See oli kohutav piin ja ma olin ikka väga ärev nagu kogu aeg, ma nägin vaimusilmas, kuidas ma jälle nagu olen paisatud kohutavasse vaesusesse ja meeleheitesse. Aga õnnestus neid teha, need mingisugune aasta aega ja siis see lõpuks viskas nii kohutavalt ülese tegevus. Ja siis ma suutsin, ma ei mäleta täpselt, kes seal keda veenis, aga aga keegi kedagi veenis. Hakkasime seda tühiranda tegemises. Mulle on jäänud mulje, et Sa oma filmides justkui avaldad sageli kaastunnet justkui mingitele gruppidele, mis muidu ühiskonna silmis erilist halastust või kaastunnet ei leia. Kuidas nüüd öelda, ma ei pea ennast küll mingiks Robin uudiks või nagu, nagu vaeste õnnetute õiguste eest seisaks vältimatult, aga aga no vähemalt oma panuse ma üritan kuidagi nagu anda, et sest mulle tundub, et see noh, antud juhul meie ühiskond ja võib-olla noh, paljud ühiskonnad, mitte ainult meie oma on nagu kõvasti kreenis selles mõttes. Kus see küsimus üldse lähtub, on see, et ma lugesin selle kohta, et sinu uus uus lugu on tulemas sellel teemal, et mis asi on hea, eks ole. Et miks hakkasid tegelema selle teemaga tegelenud selle teemaga selle hea olemise teemaga, mis seal sind huvitab, siis? Mitte et sa peaksid kuidagi rajutustama seda, et mis, mis sa plaanid ja, ja kõik see aga lihtsalt, et miks see teema nagu ühtegi oluliseks muutus. No see on vist ka kogu aeg olnud kusagil kolbast kinni, noh see mõte, et kas sa tahad olla hea inimene? Ei taha. Mina selles mõttes nagu ei taotle seda, et ma, et ma pean olema vältimatult nagu jube hea inimene võib jätma sellise mulje, aga, aga mingi nagu headuse küsimus on mind huvitanud leht. Pigem nagu ühiskondliku kooselu silmas pidades, et kuidas seda nagu teha. Näiteks praegu ma, kuna ma tahan teha mustvalget filmi ja noh, mingis ütleme mingis enam-vähem kindlas nagu laadis kujutan seda ette, siis siis vaatan 50.-te 60.-te aastate filme palju ja ja noh, mingil mingis mõttes on ka minu filmi võib-olla selline nagu teema mitte nii tänapäevane teema selles mõttes siis tegeleti palju rohkem, võib-olla noh, näiteks on punu eelil film Nazariin viiekümnendatel tehtud. Karl Treier-l on ohverdus, mis on tehtud vist veel varem. No mis tegelevad mingil määral sama teemaga ütleme tegelikult siis lunastus teemaga võib olla. Miks selle teemaga üldse tegeleda, kui see ei ole tänapäevane? Nad on tegelikult igavene, aga ta, ta ei ole võib-olla nii populaarne, et noh, et ta, ütleme nagu popkultuurilised referentsi puuduvad täiesti. Miks sinu jaoks on see teema nagu oluline praegu, et kas sinu meelest on ühiskond ümber nagu suhteliselt malevaga vä? Ei, no ma ei, ma ei tea, kas ühiskond on üldse paga, et mulle tundub, et siin ei ole vabadusest juttugi. Ja Mulle tundub, et vähe sellest, et ei ole, vagadust juttugi ei ole puudub tegelikult ühiskondlik debatt nagu erinevate ühiskonnakordade teemal, et kuivõrd me oleme tulnud ühiskonnast, mis on noh, justkui ametlikult nagu pettunud vasakpoolsuses ja mis on nagu selline sotsiaalne eksperiment, suurejooneline, mis on läbikukkunud või luhtunud, siis on automaatselt nagu meie noh vaikimisi noh, kiidame lisaks selle, et ainus võimalus tõesti näib olevat inimestel üheskoos elada kapitalism. Ja Ma ei ole sellega päris hästi nõus, on ju mul ei ole küll nüüd alternatiivset teooriat kohe pakkuda, aga noh, et ma usun, et võib-olla selle eelmise eksperimendi luhtumise põhjustas võib-olla see, et et ta oli võib-olla lihtsalt materialistlik oma nagu lähenemises. Ja võib-olla see, et ta oli vägivaldne. Aga nad kindlasti peab olema mingisugune võimalus veel mingi tee, aga ma mõtlen, et kuna ma ei ole ühiskonnateadlane ja ma ei ole ka poliitik ja väga pädev nendes küsimustes ei ole, siis ma noh, mul ei ole alternatiivi pakkuda, aga ma leian küll, et praegune ühiskonnakord on leebelt öeldes mäda. Mis siis, nagu sulle närvidele käib? Mulle käivad. Närvidele, inimesed, kes tänaval külma kätte ära surevad. Mis veel noh, mingid väga suured vahed sissetulekutes mulle käib närvidele see statistiliselt tegelikult noh, ma ei ole küll nüüd päris täpselt nendes andmetes kindel, aga et me elame planeedil, kus kaks protsenti elanikkonnast kontrollib suuremat osa ressursse kus miljoneid inimesi sureb nälga iga aasta. Et noh, need on asjad, mis mulle käivad närvidele, aga ma otseselt ei leia küll mingit võimalust, et kohe nagu muutma hakata või et mil moel mina nagu saaksin selle nagu teistsuguseks, mis teha, vaevalt, et ma saan, eks. Ma noh, mulle käivad paljud asjad närvidele, ütleme ma just lugesin hiljuti Nikoskasantsakese raamatut askees ja seal noh, tema räägib mingist sellisest ütleme arengust, et kõigepealt hakab süda mässama. Et siis tuleb see nagu ületada, minul on ilmselt see faas, kus süda mässab. Ma ei ole veel nagu osanud seda kuidagi toiliselt nagu hakata võtma. Aga kas seda peaks stoiliselt hakkama võtma? Ei, ma ei oska öelda, see sõltub. Eks saab näha, kuidas ta läheb, et seda kõike seda, kuidas peaks, seda ma ei oskagi öelda, et mina saan ainult öelda, kuidas on tegelikult. Aga mis see Eesti sellises korras või ühiskonnakorras muudaksid? No kui oleks võimalik, siis noh ma tahaks, et et ütleme, rohelised ja, ja vasakpoolsed saaksid suurema või, või tugevama positsiooni ühiskonnas, aga vasakpoolsete all ma ei pea silmas keskerakonda ja nii et noh, mulle tundub, et see see hetkel justkui ei olegi võimalik. Ma ei ole vaimustunud nendest Oliberalistlikest ideedest, mida Reformierakond jutlustab, noh, ma saan aru, et majanduse seisukohalt on neil õigus mis kõik, mis puudutab majandust, aga, aga noh, et see, et see on nagu selline majandus, ei ole otseselt ka mingi püha lehm, et majandus ei ole nagu kõige tähtsam. Kui sa küsid, mis mina muudaksin, siis, siis mina võtaksin, vahetaksin valitseva partei ära. Et sa paneksid rohelised siin tõenäoliselt tõenäoliselt roheliselt, noh mul on sümpaatsed sotsiaaldemokraadid ka, aga noh, ma ei saa päris kõigega nõus olla. Sotsiaaldemokraatide puhul. Sest ma saan ka aru, et, et noh, et et mulle tundub, et ühiskonnad, mis on väga sotsiaaldemokraatlikud või sotsialistlikud juba isegi, et nad võtavad nagu inimese individuaalse vastutuse kuidagi kaotavad ära. Kui sa ütled vasakpoolsus, et kuidas sina isiklikult siis seda tajud või ilmselt on iga sõnaga igal inimesel oma reaktsioon või nagu resonants, et kuidas sinu resonants on sellisena. Vasakpoolsed kui me räägime mingisugusest teljest, parem- või vasakpoolsus, ütleme siis, mis ma pigem nagu käsitlen, sellist telge pole olemaski tegelikult, aga noh, tänapäeval on see võib-olla keerulisem. Et mina käsitlen seda pigem siis võib-olla sellise teljana, et kui ma peaksin tegema valiku nagu kas sotsiaalne võrdsus või ebavõrdsus et siis ma teeksin valiku, sotsiaalne võrdsus kasuks. Et selles mõttes on mulle sümpatiseerivad mõningad nagu sellised idealistlikult jooned nagu vasakpoolsuses või pigem Mulle sümpatiseerib kommunism oma sellises nagu kategoorilisuses kui, kui sotsiaaldemokraatia oma sellises kompromissialdis suhtumisest, sellepärast et mulle tundub, et siin ei ole nagu võimalik kompromissidele minna, et et kui tahta tõesti maailma paremaks muuta, et siis peab ütlema, et katsetada, tegema kategooriliselt, et mingeid kokkuleppeid kapitaliga ei ole võimalik teha. Aga see on jällegi siin on aga, et, et ma näen, et kahetseda seda päris kindlasti ei saa teha vägivaldselt, et seda ei saa, nagu ideaalis peaks toimuma selline asi minu arvates inimkonnaga. Et need, kellel on, annavad ise ära. Et nad otsustavad, et see peab nüüd olema jagatud nagu see asi. Aga noh, ma tõesti nagu loodan, et ma näen seda ajal, kahtlen, kas päriselt aset leiab, ma ei ole ise kunagi nagu päris selles positsioonis olnud, kus mul oleks võimalik hakata nagu lausa mingeid ühiskondlikke huvid nagu probleeme lahendama selle läbi, et oma raha panna sinna. Ma olen mõelnud selle peale, et seal võib olla ka natukene nagu naiivne uskuda, et on olemas midagi nagu ideaalselt, mis puudutab ühiskonna kordajad, on võimalik nagu selline asi sajaprotsendiliselt absoluutselt kogu inimkond tantsib, lilled peas, ilma kurjade kavatsustata. Et võib-olla ongi nii, et väga marginaalne osa inimkonnast muretseb ja murrab ja üritab parandada ja ülejäänud on mingit sorti konformine, mass, kes lihtsalt nagu jahib kõige elementaarsemaid naudinguid või siis on selline mass, kes on lihtsalt sunnitud nagu olelusvõitlus ja ei saagi nagu muud moodi kui kui päevas tavaliselt sõdida, rabeleda küünte-hammastega. Kas seesama asi selline idee, kas see sobiks kuidagi kinoringkondades või kunstiringkondades ka, et sa oled seal ka selle kogu süsteemi vastu mis on ka ühtepidi arusaadav, aga et kas see kuidagi saaks rakendada seda vasakpoolsuse ideed ka nendesse ringidesse? No esiteks ei ole vasakpoolsuse idee, nimetaks seda inimlikkus, ei teeks, et on mingisugune ambitsioonikas idee, et inimene on tähtis ja oluline olemas siin maailmas. Ja siis on nagu valitsev ideoloogia, mis inimeste tutvustavaid taandab selle pidevalt oma nagu mingisuguseks nagu tillukeseks alluvaks mis väärtustab majandust, majandussuhteid, majanduse edukust. Ja noh, see ei ole mingi saladuseks, aga kuivõrd noh, ka meedia enamasti kuulub sellele olen kapitalile, siis ei ole see nagu teema, mis mis huvitab ajakirjanike väga ja sellepärast ei ole ka nagu selles selleteemalist avalikku debatti. Ja nüüd seesama noh, minu arvates raamat seesama nagu selline suhteliselt nagu inimesevaenulik ideoloogia, mis valitseb, valitseb ka filmi tegev isi või filmimaailma. Kuivõrd see film ei ole muidugi midagi muud kui selle maailma osa aegs, kus me oleme ja nüüd needsamad nagu väärtushinnangud näiteks sunnivad seda vähestki nagu filmiraha, mis meil Eestis on jagama siis vastavalt sellele valitsevale ideoloogiale mingisugust nagu tarbetud projektide peale minu silmis tarvetata projektide peale ja väga vähe jääb raha nagu selliste oluliste ütleme, inimeseks olemise ja sellest tekkivate probleemidega tegelemise peale noh, millest on kahju. Kuidas Euroopa ja Ameerika kinosuhe, sul on? Ma ei tea, kas joon jookseb, kas see piir jookseb nagu siit vahelt. Ajaks on ainult nagu head filmid ja, ja täiesti suvaline pask. Ja põhiliselt nagu ma tõmban selle joone nagu sinna, et et kas see nagu taotlejat, midagi, see film või ta ei taotle midagi või kas tal on nagu mingisugune nagu kas ta on, kas ta mingi kavatsusega tehtud on tal nagu tõesti midagi öelda või ei ole? Mulle tundub, et kui mingit Teha filmi, siis nad võiksidki, teha seda nagu lähtuvalt turu seadustest ja erakapitaliga ja proovida siis sellel turul nagu toimida niimoodi, et ma ei näe vajadust, et meie ühine raha, mis on riigi raha, siis peaks teenima sedasama ideoloogiat ja et selle rahaga peaks tehtama mingisugustest kõige suvalisemat meelelahutust või mingisugust riiklikku propagandat, nagu antud juhul on selle no on üks projekt käigus. Aga kui see saaks missa sellises struktuuris korralduslikult seal ümber, teeksid veel lisaks sellele, et turumajandus liiguks. No vaevalt, et mina saaksin midagi, see nõuab inimestelt isiklikku vastutust, kes selle raha ja nende projektide eest vastutavad, see nõuab mingisugust julgust ja see nõuab nagu mingisuguseid veendumusi. Aga noh, veendumusi on väga raske omada sellises ühiskonnas. Ja need on väga kahjulikud. Et need võivad sulle töökoha maksma minna ja su kodukoha ja sa võid osutuda siis lõpuks üheks nendest, kes talvel külma kätte ära surevad tänaval. Vähemalt see hirm on nagu selle hirmu, nagu seeme on paljudes, ma kujutan ette. Sellepärast et kuivõrd nagu puuduvad ka kõikvõimalikud nagu sotsiaalsed Noh, sellised süsteemid, mis sind võiksid aidata mulle tundub praegu isegi nagu viimaste sündmuste valguses või see, mida Reformierakond teeb seoses töölepinguseaduse muutmise kavatsusega nagu mingisugustest, kurjadest vaimudest oleks vaevatud need inimesed, et nad tahavad seda ühiskonda ajada veel rohkem nagu tigedaks, veel rohkem hirmule veel rohkem nagu pingesse. Ja, ja see tundub mulle äärmiselt valesid mulle isegi ohtlik, sellepärast et noh, et võib-olla see tõesti teeb nagu majandusseisukohalt nagu midagi head, kui on meil nii-öelda nagu paindlik tööjõuturg. Aga see teeb noh, ühiskondliku mingisuguse nagu solidaarsuse tunda ka samal ajal nagu midagi väga halba turvalisuse tunde, naase turvalisuse tunnet näiteks minul ei ole kunagi olnud siin ühiskonnas ja ma usun, et paljudel on sama tunne aga see muudab olukorra veel halvemaks või noh, kindlasti ei ole asi nagu ainult mingisuguses töölepinguseaduses. Et asi on võib-olla milleski muus, aga milles ma pole päris täpselt aru saanud. Et noh, ainult seadustest see ei olene ka, onju et kas sul on tööd või ei ole, millised su töösuhted on oma tööandjaga. Aga kuivõrd ma tõesti noh, et ma ei ole sotsiaaldemokraat ja ega ka võib-olla noh, kommunist, et mul ei ole ka nagu selliseid poliitilisi väga selgeid nagu vaateid ja ma ei oska nagu öelda, kuidas paremini saaks teha, et selles, selle koha pealt ma ütlen, et noh, mul on nagu mingid ebamäärased hirmud, ainult nagu, kui ma vaatan neid tendentse See on ilmselt moodsa sõnaga öeldes, on see võõrandumine nagu mingi lõhe tajumine enda ja enda maailma ja, ja ümbritseva maailma vahel või. No aga kui sa oled individuaalne teadvus, siis sul on paratamatult lõhe nagu sinu ja maailma vahel. Võib-olla ei ole see aga noh, mingit sorti võõrandumist on küll tunda ja küllap tuleb juurde veel. Sügisballi siin samamoodi tunda seda protesti ja seda kriitikat ega kunstiringkondade aadressil. Esimeses filmis tühi rand oli viiuldaja kergelt öeldes noh, imelik. Ja siis sügispallis olid need kunstiringkonnad sellised oma edevuse küüsis, glamuuri orjad. Et kas ma sain õigesti aru, et oli see, sul oli see sul nii mõeldud? Ei ole absoluutselt, ma, ma pean lugu kunstnikest üldiselt tõest, et mulle tundub, et, et et kui inimene otsustab millegi nii nagu tarbetuga tegelema hakata nagu kunst, et siis on, see näitab juba midagi kas väga suurt lollust või väga suurt nagu meelekindlust ja et mulle mulle sümpatiseerivad kunstnikud väga. Aga mis parata, et nii nagu enamus inimesi on ka kunstnikud vahel naljakad Ma ei oska öelda, ma ei tunne ennast väga kodus ringkondades, sest ma alustasin ka oma Mali õpingutega suhteliselt hilja. Kuna ma olin, põdesin tõesti nagu ränka alaväärsus kompleksi selles mõttes, et ma ei, ma ei julgenud seda ette võtta, parem. See tuli lihtsalt siis, kui kõik teised teed olid nagu põhimõtteliselt ummikus või näis olevat nagu ainus võimalus. Ma just mõtlesin sinu käest küsida seda, et et ma ei ole sinu maale kahjuks näinud ja ei saanud neid ka kuidagi, ei saanud neile ligi, nagu näiteks interneti vahendusel. Kuidas ise omaale kirjeldaksid sellises meedias nagu raadio. Ma võin seda lihtsalt kirjeldada, mulle tundub, et nad on keskpärased. Mille poolest? Kui ma võrdlen näit ütleme sellega, mida ma võib-olla tahaksin seal saavutadega maalidest rääkida ja üldse olnud võimalik maalida pärast seda, kui ma hakkasin filme tegema et ma väga tahan seda uuesti nagu üles võtta ja ma loodan, et siis võib-olla paari aastaga jõuan ka mingisugusesse kohta sellega, kus ma ei pea enam piinlikkust tundma. Aga antud juhul ei ole see nagu noh, mul õnnestunud. Aga on nad ütleme niimoodi, et annad siis kujutava kujutavad nad või on nõnda abstraktse Riguratiivsed ja ja nad on sellised mulle millegipärast noh, ma, ma küll koolis käies tundsin, Kaido olelase laad ei meeldinud absoluutselt ja ma üldiselt väga palju tunnustust koolis ei saanud oma tegevuse eest. Aga sellest hoolimata ma tunnen mingisugust nagu tõmmet sellise figuuri nagu lahustumise juurde ja väga sümpaatne see periat kunstist, kus see 20. sajandi alguse avangard, kus kus hakkas, noh, ütleme, motiivid figuurid hakkasid nagu lahustuma ära mingisuguseks abstraktsionismiks. Ja samuti on mulle sümpaatne näiteks üks selline väikene vastuvool San Francisco peieria kunstnikud, kuuekümnendatel nadolid abstraktsed ekstras pianistid, kes hakkasid figuuri maalima ja siis tänu sellele nende sellisele laadilonat figuurid sellised noh, ütleme nagu lahtised ja, ja, ja mulle noh mingil põhjusel see mulle väga meeldib ja ma olen seda üritanud teha. Aga, aga mitte kuigi edukalt. Nii et sul on kodus kuskil salajane arhiiv, kus on need maalid kuhjas? Ma olen müünud, mul õnnestus müüa kooli ajal maale ja niimoodi, et mõnedel inimestel on need kodus. Need, noh, mis mul tundus, et enam-vähem õnnestusid neist üritasin lahti saada, et süüa osta. Aga tagasi tulles sinu filmide teemade juurde, et kui sinu filmid silme eest läbi lasta, siis minu jaoks jäävad kõlama sellised teemad nagu üksindus koosolemise vaev, mehe ja naise vahel. Ja siis kunstiringkondade kriitika. Ma minu enda arvates ma nagu kunstiringkondadega üldse nii palju ei tegele. Ka need 12 teemat ütleme suhtlemisraskus mehe ja naise vahel, näiteks. Noh, see, kui sa mõtled üksindus ja suhtlemisraskust, siis noh, mulle tundub, et et kui sa oled nagu juhtumisi Munud mingisugusest pikaajalises suhtes, et siis on need teemad nagu tuttavad ja nad tekitavad palju pingeid, noh et sul oma isiklik vabadus ja suveräänsus kaob nagu samal ajal. Teisalt Ta on need pinged, et üksindus aga on väga raske toime tulla ja selle suveräänsusega, mis asi see endale nagu saaksid, kui sa läksid, need on need põhilised pinged, mida mina olen ära tajunud nagu kuidagi noh, et inimese nagu elusat, kindlasti on neid pingeid veel teistsuguseid. Võib-olla järgmised filmid kunagi räägivad nendest. Et igatepidi on raske, et koosn raske. Jah, on tõesti, ma ei oska öelda, mulle, mulle näiteks väga meeldib Bergman, kes minu meelest räägibki ainult sellest kogu aeg ja ja mulle tundub, et ma saan tast aru väga hästi. Aga see üksinduse teema, et kas see on nagu sinu selline noh, pärisosa. Et kas see üksindus on selline tunne, mida sa sageli Tajude tajun võib-olla nii, et mulle tundub väga raske, on nagu öelda, kas tõsi või ei ole mis on võib-olla mingi valemälestus mõõduvad. Ma tajusin seda juba väga varases nooruses ära. Et inimene fundamentaalset on üksi nagu maailmas üksi ja et noh, et selline on see situatsioon lihtsalt noh, meil on mingid sõpruskonnad, meil on mingisugused sotsiaalsed võrgustikud, meil on perekond ja meil on need abielu suhted või mingeid paarisuhted. Noh, need kõik on väga ebakindlad tegelikult nad on haprad ja nad võivad katkeda ja sageli katkevadki. Ja noh, et kõige selle keskel siis oleme üksi. Me põhimõtteliselt väga nagu palju selleks, et mitte üksi olla, et mitte nagu seda üksindust taluda, aga see üksindus on samal ajal nagu midagi mis on nagunii ilmselt meie nagu seisund, ütleme, eksistentsiaalne seisund, et tegelikult see tundub mulle vajalik olevat, isegi nagu olla üksi või sageli üksi või leida nagu võimalust üksi olla. Ma viimasel ajal olen kuulnud, et sa oled palju Käsmus, et kas seal nagu sa oled üksi, loodusega sõjaväe päris üksi Et ma seal väga üldse majast väljas ei käigi? Ma, ma olen seal käinud ainult nagu väga konkreetse eesmärgiga kirjutada. Sest mul kirjutamine on minu jaoks väga keeruline. No kuivõrd ma olen nagu. Mulle tundub väga tugeva nagu parema ajupoolkera dominantsusega inimene, et ma nagu olen visuaalne. Ma mõtlen visuaalselt oma selliseid nagu verbaalseid narratsioone Win suure raskusega läbi. Kirjutamise puhul, noh siis ma pean ootama, kuni mul on, ütleme, mingisugune noh, kui me räägime stsenaariumist. Et siis siis ma pean ootama, kuni mul on mingi visuaalne pilt nagu sellest, et ma, mul on see terve stseen, ütleme, nagu olemas, siis ma saan ta üles kirjutada. Et ma ei saa niimoodi, et ma hakkan nagu, et mees tuleb uksest sisse ja siis ja mis siis on ja mis siis on? Ma pean nagu saama selle stseeni nagu kätte algusest lõpuni. Ja siis mul läheb aega selle peale, et nii palju üksi olema mingi päeva näiteks ma pean sellesse, kusjuures veider on see, et ma pean sellesse ärkama nagu sellesse seisundisse, et ma ei saa niimoodi, märkan nagu perekonna keskele, vaid märkan kuhugi nagu märkama üksinda sellesse nagu meeleollu. Ma tean juba, et nüüd ma hakkan kirjutama, hakkan mõtlema ja siis ma istun üksinda ja see on ka kohutav, nagu piin tegelikult seda helistada, kas sõpradele tekivad mingid mõtted hoopis kuhugi mujale minna või et noh, kui sa oled linnas, saad välja minna, siis on nagu kogu aeg asendustegevusi leida, lähed internetti, lähed vaatama telekat või loed hoopis mingit raamatut nagu tuhanded asjad tulevad vahele. Sest et see nagu see künnis on nii raske ületada. Aga kusagil Käsmus, siis seal on, seal ei ole mitte midagi muud teha, siis tuleb hambad tangis lihtsalt nagu oodata. Ja siis millalgi juhtubki see, et päev läbi oled üksinda, siis hakkab vaikselt nagu tulemusi silmne natsism, mõtted lähevad, hakkavad ise keerlema selle nagu süzee ümber ja, ja siis tasapisi hakkavad nagu tekkima need pildid ja siis on võimalik neid üles kirjutada. Aga üks huvitav asi, mis, mis ma panin kuskilt intervjuust tähele, et sügisballi puhul oli seal stsenaarium ja siis ühel hetkel sa viskasid selle stsenaariumi minema. No mitte päris minema, aga mul oli nii, et mul hakkas nagu natuke piinlik, sest ma olin teinud ühe karakteri sihilikult nagu lolliks või. Siis ma hakkasin noh, et ma hakkan mullaks häbi nagu sellepärast, et mis mõte on nagu välja mõelda mingi inimene ja siis hakata teda peetima. Et see näitab lihtsalt mingit erakordset nagu nõmeduste. Ja siis ma noh, ja siis ma otsustasin, et ma pean selle mehe nagu ümber kirjutama, et ma pean talle andma nagu mingisugused inimlikud nagu aspektid veeta pean ta kaastundega suhtuma temasse ka. Aga sa kirjutasid seda ümber sissivõtete ajal. Ja siis noh, muutusid paljud, siis muutusid need suhted siis ma ei olnud päris kindel, kuhu see asi kõik läheb, kogu see kupatus ja siis ma pidin nagu jooksvalt kogu aeg nagu seda kirjutama eelmisel õhtul nagu kirjutasid järgmi vahel ka nagu võtta hommikul või noh, siis kui pandi valgust, siis proovisin nagu keskenduda mingit dialoogi ja siis proovisime, kuni sobissis läks loosi. Ja mulle tundus, et see on tegelikult võib-olla kõige õigem isegi noh, et see kogu see kogemus on mulle tekitanud mulje, et väga tobe asi on stsenaarium üldse nad, sul peab mingisugune tööplaan olema või midagi, aga kõige ideaalsem on see, et sa hakkad nagu pihta, alguses vaatad, kuidas need asjad arenevad ja siis mis sulle nagu meeldib või sümpaatne on, siis lähed seda rada pidi, et seal stsenaarium on nii nagu jäik konstruktsioon eriti veel, kui dramaturgiliselt korrektne on, ütleme, räägib mingisuguse loo. Et mulle tundub see lihtsalt nagu ülekohtune maailma ja elu suhtes teha sellist asja, et võtta eakat keskenduda mingisugusele nagu ainult mingile loole või et noh, et see peab olema rohkem kuidagi. Film võiks olla ideaalis nagu selline üldistusjõulisem ja, ja ta on ka põnevam või mulle tundub, et teda nagu siis põnevam vaadata, täitsa päris hästi ei tea nagu, mis hakkab juhtuma, mis nende inimestega toimub täpselt. Ja noh, ta ei peagi alati lõppema ümmarguselt andma ka mingit hinnangut, mul on näiteks sügisballi puhul niisugune tunne, et sa see lõpumonoloog sellel matil natukene nagu tarbetu või et ta on selline nagu liiga nagu äraütlev. Et oleks pidanud võib-olla jääma nagu ära. Aga noh, sel hetkel oli ta nii Maailmas on ju terve stsenaristide armee, kes streigib kuskil Ameerikas ja ja mässab, et mida siis neile öelda? Tehku neid seebioopereid, mida nad teevad selles mõttes, et igal asjal on oma nagu funktsioon, et televisioon vajab või noh, et ärimehed tahavad oma kaupu müüa ja midagi peab reklaamide vahele ka näitama. Et siis nad teevad sinna seda värki, noh Ameerikas tehakse filme palju nagu kus on vaja nagu stsenaarium aiani. Noh, minul näiteks mina tajun nagu, et filmitegijana mul ei ole nagu stsenaristi vaja või et ma saan selle asjaga kuidagi noh, jäljelisega hakkama. Noh, ongi käes, see ei ole midagi nagu üle mõistuse minu arust üldse filme on tavatult nagu tantmised, filme ei ole raske teha. Et need on ühtepidi raske teha, aga teistpidi nagu, mis puudutab selle asja nagu sellist tööprotsessi või kuidas neid tehakse või see, see ei ole väga keeruline, eks lihtsalt noh, mingil määral, tahtejõudu on vaja, et see tõesti nüüd ära tehas nagu suurde sedasama nagu mingi maja ehitamisega. Paljud võivad mõelda, et nad teavad, maja ongi nagu lihtne ehitada, võib-olla, aga vähesed võtavad ette, ehitavad. Sellel saatel, nagu ma sind eelnevalt hoiatasin, on selline komme et neid on seal õigus, kui sa tahad küsida kelleltki midagi, et kas sa tahad kasutada seda õigust või selle kasutamata Ma ei tea jah, ma mul otseselt ühtegi põletavat küsimust ei ole hetkel. Aga noh, kindlasti on selliseid küsimusi, mida nagu. Ma ei tea, mul on nagu viimasel ajal sihuke tunne tekkinud Madisson ainult minul või et nagu mingisugune halb unenägu oleks, kui ma mõtlen seda, mis Eesti vabariigis praegu nagu toimub nagu poliitilises mõttes, mul on sihuke tunne, et see on nagu midagi täiesti noh, midagi jälki siukest nagu määrib ära ei taha mõelda isegi mingisugune nagu paisuvad rahvuslikud noodid ja. Et kas need paisuvad, rahvuslikud noodid avalduvad siis nendes monumentidest, mida igal pool plaanis panna? Jah noh, näiteks nendest monumentidest ma ei tea, võib-olla on see täiesti minu isiklik. No ja et kui ma loen lehti, siis tekib tasapisi selline mingisugune ebaselge nagu õudus, võtab maad. Ja ma ei saa aru, millest see tingitud on ja ma ei saa aru, mis seda põhjustab, aga ma tunnen mingit ebamugavust kogu aeg. Ja mind hirmutab tõesti see monument ka, mida tahetakse püstitada Vabaduse väljakule. See tundub mulle midagi nii nagu rahvuslik-konservatiivset, et, et see kuulub nagu kuhugi 19.-sse sajandisse, kaugesse minevikku. Ja ta tundubki kole olevat mulla. Aga see ei ole muidugi mingisugune nagu põhiline probleem, et nende noh, enamus avalikus ruumis toimuvast on kole tänapäeval. Mingil põhjusel võib-olla on selles süüdi nagu noh, ma ei hakka näpuga näitama. Heli näpuga oma helinäppu Mi suuna sinna kuigi see teeb mulle nagu muret, et ma ei saa aru, miks näiteks noh, koolitatud inimesed ja tõesti nagu haritud selles vallas inimesed ei kujunda meie avalikku ruumi. Et miks see on mingisuguste matside otsustada. Ma täitsa nagu võin seda sõna mulle tundub kasutada, sellepärast et see näib nii olevat. Nendega ülikond ei tee veel nagu kellestki midagi. Ja see teeb murelikuks, see, see ei ole otseselt nüüd Vabadussamba pihta suunatud, sest et see aga see on mingi üldine tendents. Aga no mina ei saa jällegi seda siin kuidagi nagu määrata seda tendentsi, et siis ma olen vait, parem. See jätab lihtsalt lolli mulje, et keegi nagu kogu aeg seletab hästi õiglane mees. Et ma, ma ei viitsi valetada, lihtsalt mul on nagu kõrini sellest, mul on kõrini sellest, et selles ühiskonnas on harjutud valetama Vene ajast saadik ja see kuidagi on üle kandunud nüüd sellesse uude nagu riigikorda ikka, nagu endiselt valetatakse, palju tehakse seda kuidagi kollektiivselt ja suure õhinaga. Ma ei tea, kas see on nagu Ida-Euroopa nagu pärand, mis meil on, või on see eestlase nagu iseloomujoon või on need orjaaastad või, või mis selle nagu põhjustab, aga, aga see, kui palju valetatakse ja kui suurt nagu rõõmu sellest, kas samal ajal justkui tuntakse on täitsa hämmastav. Mulle. Mis sulle et kui ütleme balansi peale mõelda, et mis, mis sulle nagu vastukaaluks, nagu positiivne tundub praegu võrreldes millega, noh, ütleme niimoodi, et ühiskonnas Aktiivne positiivne tundub mulle vabadus. Nii palju, kui teda on. Mul on ikkagi noh, ma olen vaba, selles mõttes ma saan, ma saan aru, et ma olen vaba. Ma võin öelda, mida ma tahan, sellel ei ole kahjuks tagajärgi ka. Aga vähemalt ma võin öelda, mis ma tahan ja ma võin minna, kus ma tahan peaaegu, et võin teha, mis ma tahan. Ja see on kõik väga suurepärane. Minu jaoks on see suur asi, kuivõrd noh, nõukogude ajal sellist asja ei olnud. Nägevi. The Saadet režissöör Veiko Õunpuuga. Saate panid kokku Maristombachi Andri lugu.