Tere hommikust, jõululaupäeva hommik on üks mõnusamaid hommikuid aastas ja täna aitavad teil seda sisse juhatada Margit Kilumets ja Hannes Võrno, tere hommikust, Hannes. Tere hommikust. Margiti teistele riikidele ka ütle, mis tundega sa enamasti jõululaupäeva hommikuti ärkad? Märkan jõuluhommikuti sellise tundega, et et ma tean, et see on hoopis teistsugune hommikul näiteks aasta viimane hommik. Et kui 31. tahaks nagu hommikul hästi kaua magada, et saaks õhtul kaua üleval olevaid jaksaks kaua üleval olla, siis jõuluhommikul on minu meelest kuidagi see, see varahommikune ülestõusmine. Mulle mulle meeldib rohkem, et ma tõusen jõuluhommikul pigem üles ja ja näen seda niisugust. Mul on muidugi mõnus olla, kui jõuluõhtu saab, saab sellise paraja hoo kuskil selliseks kella neljaks viieks nagu viieks kuueks õhtul ülesse. Et siis on veel niisugune kingitused jääsekuna jõuluõhtusöök ja siis kella kaheksa-üheksa paiku on juba selline, kus igaüks natukene tahab omale kingituseks saadud raamatut juba lugeda või natukene mingisugust asja näppida ja vaadata ja siis on niimoodi mõistlikule magamaminek, et oleks niukene ilma igasuguse sõnade tegemise niisugused trikitamises olekski tõesti niisugune rahulik õhtu, et sul ei oleks nagu et sul ei oleks sellist tohutut kohustuste hunnikut. Ma olen sellest rääkinud oma oma emaga mingi mitu aastat tagasi ja arutasime seda, niiet et inimestel tegelikult on, on küllaltki raske sellel jõuluajal rahulikuks jääda, üldsegi mitte sellepärast et sul on vaja hästi paljudele inimestele, kas siis kingitusi teha või paljusid sõpru meeles pidada või kellelegi helistada või kaarte saata vaid hoopis peaasi, et jõulude ajal on selliseid justkui justkui täiesti mõistlikud ja põhjendatud niukesed kirjutamata reeglid või seadused, et noh, et alati minnakse jõuluõhtul nagu koju vanemate juurde. Ja siis siis muul ajal siis või noh, et vanast õhtul siis pidutsetakse nagu eraldi ja ma olen seda oma emaga rääkinud ja me mõlemad nagu jõudsime kuidagi ühel ühel arvamusele ja mul mulle nagu endale meeldis mu emale see mõte meeldis, emale meeldis ka, see mulle meeldis ja see oli nagu see, et, et see jõulud on ikkagi niisugune nagu hästi tere, püha või selline perega olemise aeg. Ja see on ka selles mõttes perega olemise aeg, et kui sul ei ole seda, seda niisugust hambad, ristikohustust, midagi niisugust ära teha, mis nagu kuidagi tundub selline hästi ilus ja vahva ja veetlev vanemad elavad Rakveres ja teised vanaisa, vanaema elavad, elavad meriväljal, siis minu laste vanavanemad siis jõuluõhtu oli alati niisugune, mis ma nagu mäletan alati seda, kui mingisugusel kellal siis olime käinud seal ära ja teises kohas ära, lõpuks jõudsime siis veel mingisugusel pimeduse saabudes sinna Rakveresse siis ema ütles alati, et mul on nii kahju, nii õudne tee, tuiskab ja tee on libe ja noh, siis teil on vaja, on justkui nagu veel kohustus kihutada veel nagu siis veel õhtul siia ka, et nii-öelda mingisugune linnukene puhub kirja saada ja siis me oleme kokku leppinud niimoodi, et et me üritame seda asja kuidagi nii, et kõigil oleks hea ja rahulik olla ja ja võtsime nii-öelda selle pinge maha, et jõuluõhtul on vaja kuskile läbi tuisu või siis noh, praegu aknast välja vaadates viimasel ajal läbi vihma ja lihtsalt pimeduse sõita kuskile teise Eesti otsa, et et küll me kokku saame ja ma olen kutsunud homme päevaks oma vanemad ja, ja siis oma abikaasa vanemad sellisele päevasele kontserdile õhtul teeme meie poole sellise õhtusöögi ja ma arvan, et meil nagu mitte midagi tegemata jää, pigem on meil nagu nagu võimalik, et olla täna õhtul siis oma oma perega isekeskis täitsa oma lastega koos ja ootame jõuluvana ja noh, ütleme selline mõnus, et ei ole nagu kohustust, et et ärme joo šampust ja farmi hõõgveini ja oleme kogu aeg moodi kained ja siis sõidame, kihutame ühest kohast teise, paneme sinna küünlaid ja tänna küünlaid ja noh, et see on iseenesest väga ilus ja noh, et ma tunnen sellest tegelikult puudust, et ma nagu ühel hetkel kindlasti õhtul nagu tunnen, et, et haigudest tahaks praegu tegelikult olla kodus isa ema juures. Ja täpselt samamoodi mõtleb ka minu naine, et tema taksol oma kodus, oma vanemate juures ja see on alati niisugune põlvkondadevaheline nagu segane olukord, kus nagu vanemad tunnevad ennast kurvana, kui nende lapsed ei tule, sest nagu jõulude ajal nagu justkui alati käiakse. Aga siis tulebki see asi nagu omavahel kokku leppida, minu meelest nagu rahulikult ära rääkida ja ja ma arvan, et homme tulevad mul vanemad väga hea meelega, kuidas see siis meil tuleb, jällegi jõuluvana ja ja saame kingitusi. Kuidas sul oli kingitustega on, et kas sulle tundub nagu leenilile pigem vähem, aga paremini, või sulle meeldiks, et, et neid oleks hästi palju ja kas sina, kui abikaasa saab näiteks pesupoodides või lõhnapoodides hästi hakkama? Ma ei ole mitte kunagi pesupoodides ega lõhnapoodides jõulukinki otsimas käinud. Sellepärast et ma olen nagu Ma ei oska öelda, ma ei tahaks öelda, et ma olen võib-olla vähe tähelepanelik või et et ma nagu ma nagu ma nagu tajun need sellised kingitused, mille tegemisest või tegemiseks minul jõud üle käib, et ma pigem siis kingin nagu seesuguseid asju. Kepp ja Sex Pistolsi plaat. Ei, päris seda päris mitte, seda ka mitte spinning ja uus trell, et mitte, seda ka mitte. Aga, aga need on niisugused asjad, et noh, et no ma, ma võiksin praegu öelda, eks ole, et mis ma oma naisele ei tohi, seda ometigi ma ei saa praegu öelda, eks ole, just nimelt, et las ta siis jääda nagu üllatuseks, aga, aga seal ei ole jah, seekord lõhnajaseks pesu ei ole. Aga selle arvukusega, et kas sa ikka rabeled natuke selle nimel, et, et kõik saaksid midagi või olete te näiteks kokku leppinud, et, et igaüks saab ühe kingituse või on teil üldse mingid sellised peresisesed reeglid? See on niimoodi, et me leppisime näiteks eelmisel aastal kokku, et me ei tee niimoodi, et, et hing ei ole tore, et kingitusi saavad lapsed. Aga, aga noh, see on ikkagi see, et lepitakse küll kokku, aga, aga noh, ütleme juriidiliselt on kõik korrektne, võiks selle kohta öelda, et lepitakse kokku, et ainult lapsed saavad kingitusi, jõuluvana tuleb, aga ei noh, mis seal ikka-ikka tuli kotipõhjast suurtele k ja see oli mu meelest nagu selline armas ja armas ja niisugune ja niukene üllatavat. Ma pean küll selles mõttes ütlema, et ma olen alati väga rahul sellega, kui ma olen saanud vähe asju ja neid, mis mulle nagu, mis mulle meeldivad ja korda lähevad. Ma ei mäleta, et ma oleks saanud jõuludeks mingisugust täitsa sihukest kingitust, mis on nagu tegijale rohkem rõõmu valmistanud kui saajal, et mul on nagu kuidagi heade inimeste käest kingitusi saanud. Head jah, nad nagu teavad, mis asjad mulle meeldivad. Aga sa rääkisid söögist sellest jõulu esimese püha lõunasöögist ja mulle meenub, et kui ilmus oma maitse esimene number on meil selline söögiajakiri, siis sina õitsesid seal kaanel ja siis ma mõtlesin, et ta tegelikult oskab süüa teha. Et mis see sinu niisugune jõuluroog siis on, millega hästi hakkama saab, ju tegelikult teeb ikka naine siia vä? Meil on nii, et minu selline aktiivne jahil käimise aeg on langenud umbes täpselt sellesse aega, kui me, kui me hakkasime koos elama ja kui me nende kodu tegime. Ja siis oli küll seesugune lugu, et alguses oli, olime abikaasa nagu selgelt niisukest niisuguse natukene nagu äraootaval seisukohal, et mina oleksin see, kes nagu need nii-öelda selle igasuguse ulukilihaga toimetab, et see tundub kuidagi alguses alguses võõras ja kus sa seda teinud ja proovinud ei ole, aga, aga täna ma ütlen küll, et ma tihtipeale pean tunnistama seda, et ma olen olen, olen mitmeski mitmeski liha valmistamise küsimuses pidanud pidanud ütlema, et ole hea, tee sina sellepärast, et sul tuleb see vot nii või niisugune asi palju paremini välja. Aga kas teil on siis jõuluõhtul metsanotsupraad? No see on tegelikult, kui ma sulle täiesti ausalt ütelda ka kõigile kuulajatele ja nagunii palju, kui nende hulgas praegusel hetkel jahimehi on, siis nad ju kõik teavad, et või kes on kunagi proovida saanud, et midagi, midagi enam hõrgumat kui kui mets ja põrsapraad ei ole, ei ole jõuluõhtul võimalik noh, lauale anda, et see on, see on absoluutne, absoluutne tipp, noh et ma olen üldse väga-väga suur metslooma liha austaja ja, ja võib-olla see on ka seeläbi seeläbi minu jaoks olnud nii-öelda jahi nagu selliseks kireks. Et ma näen selle jahi juures enda jaoks nagu kõige olulisema sellise nüansiga just nimelt seda, et see et see metsaminek ja see metsast tagasitulek ei lõpeks mitte selle nii-öelda kummikute jalga panemise või püssi selga võtmisega, vaid see tegelikult nii-öelda grande finaale on tegelikult see, mis toimub siis, kui on, süüdatakse küünlad ja ja serveeritakse väike eelroog ja siis sinna otsa mingisugune tõsine, tõsine, selline noh, asi, millega ikka vaeva nähtud ja mis on ikka vägev. Nii, aga kas sa muusikat ka jõulude ajal kuulad või sisustab sinu jõule kõik see, mis tuleb raadiotest televiisorist, kontsertidel, kus sa käid või, või mängib seal kodus näiteks mõni sinu plaat? Ma arvan, et selle muusikalise asjaga on nii, et mul on hea meel, et mul on, sest mul lapsed on minusse tähendab musikaalsed või noh, mitte nii ütleme nii, et nad nad õpivad pilli. Vanem poeg Joosep käib Arsise kellade koolis. Väiksem poeg Lucas käib vanalinna muusikalis, õpib klaverit. Ja mulle meeldib see, et nad on. Et nad on sellised sellised muusikasõbrad poisid ja ilmselt kui neil midagi minult on geenidega saadud, siis niisugune mitte hirm esineda. Ja nad on, nad on selles mõttes tublid, et nad ilmselt esitavad meile mingisugune päris mitu pala, mis nad on õppinud ja mille, millega ma olen juba päris tuttav, sest eks ma olen seal nii-öelda piitsaga kõrval kõrval ka seisnud. Aga, aga ma arvan, et tuleb kindlasti sellist elusat muusikat ja mul on endal kodus mingeid pille ja kunagi pole ähmiga välistatud. Isegi võtad mingisuguse kitarre või kaksiratsi klaveri taha, mängid mingisuguse tilulilu ära. Aga mida sa siis muidu tavaliselt teed, võtadki kitarri või istud klaveri taha või mingi kolmas võimalus veel tamburiiniga triangel ei? Ja seda me oleme näiteks mingi neljal käel mänginud poistega klaverit ja, või siis või siis või siis mõnikord niimoodi hetki näiteks keegi mängib klaverit ja mina siis mängin kitarril akorde järgi või midagi seesugust, et niisugune väikest viisi niisugune pere keskel isad, pojad, niisugune asi on, see mulle meeldib. Aga meil on muidugi õnneks vedanud ka see, et meil on, ma arvan, et meie pere nagu muusikamaitse on küllaltki küllaltki ühesugune, et et vaatamata sellisele vanusele vahel, et poisid on üheksa ja seitse, et et nad Nad ei pea seda muusikat, mida mina või minu abikaasa kodus kuulama, nad ei pea seda kuidagi vanainimeste omaks või igavaks või või siis või siis nõmedaks. Me kuulame üsna palju igasugust erinevat maailmamuusikat, džässi ja sellist ladinamuusikat ja igasuguseid vahvaid asju, et, et ma arvan, et meil kindlasti mingi plaat mängib, aga mis plaat, seda ma ei tea, et eks seal, eks see käib kõik niimoodi tunde järgi. Aga raadiokuulajad saavad need ka osa Hannes Võrno muusikalisest maitsest ja alustuseks siis üks lugu, Kaire Vilgats. Jah, see on üks väga huvitav lugu, ma sellepärast tahtsingi seda nagu jõulupäeval raadiokuulajatega jagada, et, et ma ei ole justkui väga palju seda lugu eriti kusagil kuulnud ja ma ei tea, äkki ma teen hoopis sellele muusikakollektiivile liiga, võib-olla see oli mõeldud selliseks nii-öelda kodus kuulamiseks ja mina seda jaganud nüüd nii-öelda laia üldsusega. Aga mul oli kunagi mingi vast üks aasta või pool, ei rohkem, kolm neli aastat tagasi oli üks vahva selline õhtune tööprojekt, kus ma siis õhtujuhina ühte mingisugust üritust läbi viisin. Seal üritusel esines üks muusikakollektiiv, mis koosnes siis võluvatest tütarlastest. Selle bändi nimi oli seen House kanamaja. Ja siis nad mängisid seal igasugust muusikat tantsuks ja siis ka nii-öelda niisama kuulamiseks. Te pärast siis kingiti mulle üks selle Heinouci plaat, mis sellel vahvasti arvutiga kodus kujundatud ja niisugune naljakas naljakas plaati seal peal oli, päris vahvaid lugusid ja, ja väga heas esituses ja minu arust väga hästi mängitud, seal oli veidi Kansonilt Siiri Sisaskil, Kaire Vilgats laulis seal ja siis kõik muusikud, kes siis seal mängivad, on siis ka polka tütarlapsed ja ja mulle see meeldib ja mul on selle plaadi pealt üks lugu, mis on kuidagi kuidagi selline. Niisugune teeb seest soojaks, sellepärast et mu meelest on see üks nagu ääretult ääretult romantiline interpreteerinud sellisele Stingi eelmise sajandi lõpu helisele, väga ilusale hittloole, et kuulame head kuulajad. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Hannes Võrno. Eemaldume veidikeseks nüüd sellest jõuluteemast, sest ma tahaksin ikka sinu muu elu kohta teada. Ütle, kuidas sa tuled viimasel ajal toime selle oma tuntusega. Vahel väsitab ka, tahaks mööda tänavat minna ja olla lihtsalt tavaline inimene. Ma ütleksin nii, et et selle tuntusega kaasnevalt on, on mingisugused sellised tendentsid viimasel ajal mis mind ausalt öelda, isegi natuke kurvastavad vahel. Ja need on nagu seesugused, et ma nagu. Ma mäletan ennast vennast lapsepõlves ja ja noh, eriti rakvere poisina minu jaoks olid kõik Rakvere teatri näitlejad eranditult ikka suured staarid ja mitmed muud Rakvere linna sellised tuntud inimesed ja ja noh, rääkimata sellest, kui kusagil sai lapsepõlves käidud käidud näiteks mingi Tallinnas ja siis nagu näed, mitte mitte teatrilaval mõnda sellist hästi kõigile tuntud nagu vaid näiteks tänaval juhuslikult tuleb keegi vastu ja meeletult vahva ja soe hetk oli minu jaoks ma mäletan käisime kunagi kooliekskursiooniga Valgevenes seal ühes mingisuguses sõja sõja mälestusmärgi sellises kohas, kus alati inimesed käivad tilli panemas, mäletad, see oli vist Hatõnn või mingi selline vaat kus, kus on mingi traagilise, teise maailmasõja sündmuste paik ja seal täiesti juhuslikult oli üks mingisugune ilmselt kas oli mingi kultuuridelegatsioon või midagi seesugust. Ja mäletan, me tulime omasele poiste seltskonnaga suhteliselt itsitada, seisis jah, aga mitte et meil oleks nagu noh, nagu poistel ikka, noh, et kui öeldakse, et olge vait, järgitsitage seeritaja pitsitama, noh et midagi teha ei ole see nagu söögilauas ja igal pool mujal, eks ole, öeldakse, ärge naerge, siis ajab rohkem naerma veel. Ja ma mäletan, et meile tuli siis sellel hetkel tuli seal üks delegatsioon vastu ja me kohe tundsime kaugelt ära. Selles seltskonnas oli Mikk Mikiver. Ja ma mäletan seda, et siis tekkis niisugune selline tunne nagu tekib, nagu peaks tekkima, tekib ühel ühel ühel südametunnistusega sõjamehel või sõduril näiteks kui ta näeb kõrgemat ohvitseri vastu tulemas, et seal on nagunii suur asi, selline nagu lugu pidanud. Respekt ja ükskõik, mida ma sellest inimesest arv on. Noh loomulikult Mikk Mikiver-ist ääretult lugu pidades ja isegi muud ükskõik kes iganes, igasugused ka siin mingisuguste naljameeste või suumeestena nagu tänaval nähtud inimesed siis kuidagi. Ma nagu mäletan, mäletan iseendaga oma sõprade puhul seda, et me andsime nagu endale aru, et see inimene tegelikult on ju täitsa tavaline inimene. Lihtsalt see töö, mida ta teeb läbi mille me teda tunneme, on ta meie jaoks tuntud mis tähendab seda, et seda inimest nagu väljaspool seda tema tööd kui selleks ka põhjust ei ole niimoodi püüdlikult austada, siis vähemalt selle inimese privaatsust või selle inimese niisukest inimese vabadust võiks nagu natukene kaustad mind selles mõttes kohati häirib noh, mitte silmaasjad, et noorus on hukas. Aga mai Ma ei ole väga-väga rõõmus, kui sellised heas mõttes nagu Aikud ja petsid, vot sellised seda tüüpi vennikesed kusagil kusagil bensiinijaama järjekorras või. Võrno, tšau, mis teed või noh, et see on nagu selline suhtumine, et okei, et ma olen teinud nagu teleseal kuule raadios mingisugust niisugust show'd ja pulli ja kõike muud. Ja noh, ja see on nagu selline võib-olla mingisuguse jäämäe mingisugune väike nukikenemis kuskilt v pealt paistab ja ja mul on kohati nagu kurb, kui selliste inimeste niisugune esinemise vastu austust eeldava, sellise koha peal nagu lihtsalt on niisugune joomisteed tüüpi selline suhtumine, et see on, see on see, mis mind nagu noh, kohati nagu segab küll, et mul on ka igasugustest inimestest oma arvamus, aga ma ei hüüa neile tänaval järgi joomisteed või noh, hiljuti siin. Ma ei tea, see ei ole võib-olla päris jõulujutt, aga. Ma kaitseksin, võib olla vägivalda, aga see, kui headele kolleeg lepajõe andis lihtsalt mingile vennale kuskil Nosplisse selle eest, et see nüüd ebaviisakalt niimoodi poisikese likult haukus siis, siis ma siis ma siis ma pigem pean õigeks seda Alexi käitumist, et kogu lugu noh et see loomulikult ei ole võib-olla õige, nii me sinna niimoodi sellesse niimoodi reageerida, aga, aga mulle tundub, et see niisugune noh, teatud mõttes, sellisele väga kehva lastetoaga seltskonnal ei ole seisuga monaari lugemisest mitte mingit kasu. Et selles mõttes olen, on see nii jah, aga muidugi midagi parata ei saa, tuleb öelda ka pühademeeleolus, et et mõnes mõttes on sellest nii-öelda tuntud koonust ikkagi kasu ka, et et, et mis seal salata võib-olla võib-olla kõik raadiokuulajad ei ole seda hoomanud, aga aga ma tihtipeale olen, olen, olen adunud, et on olemas ka niisugune, praegusel ajal kehtib niisugune defitsiit. Et lett, jälk seapraad mitte, ütleme sellistes väga heades kalapoodides on ikkagi nii, et kui sa lähed ikkagi nagu nii-öelda tuntud koonuga leti taha ja küsid ikkagi, et ma tahaks nagu korraliku fileed või midagi head, siis millegipärast tuuakse sealt tagant ruumist seda, nii et, et see on selles mõttes jah, positiivne, mulle küll meeldib. Ja ega see vist ikka ei kujuta praegu enam ette ka, et sa oleksid küll näiteks mõne suure pangadivisjoni juht või midagi sellist, aga lihtsalt, et selline noh, täiesti keskmine Eesti inimene, et ma arvan, et sa oled ikkagi sellise tuntuse ja, ja edevuse poolt ka võib-olla juba nüüdseks nii palju rikutud, et ega enam kusagile toanurka ei sobi tõmbuda. Mis noh, ega ma sellest ei pääse vist jah, et see on niisugune, et kui sa oled ja teed, siis vaadatakse taha, nüüd ta on ja teeb ja siis, kui sa nagu ühel hetkel kuskile nurka tõmbunud, siis on, siis on see, et eksju, hakatakse küsima, et miks ta nurka tõmbus ja tehakse siin ükskõik siis kaanepoisiks või, või tõmmatakse sealt nurgast juukseid pidi ikka välja, et ega ega, ega selles mõttes Sa oled, see on, see on selle Eestis avalikkuse ees tegutsemiseni niisugune üks paradoks, paratamatus, et sa oled sellele näpu andnud ja siis pead siin vähemalt selles mõttes mind kohati paneb heas mõttes muigama meie meie väga lugupeetud ja väga meeldivad ja sümpaatsed ja väga andekate näitlejate suhtumine intervjuud andmisesse. Ma ei saa nagu sellest aru, et noh, et inimene peab ju olema lõppude lõpuks ikkagi natukene edev, kui ta nagu tahab laval olla ja esineda ja kui ta tahab minna inimeste ette ja esineda filmides ja esineda teatrilaval. Ja siis järsku ta ütleb ühel hetkel, et teate, ma intervjuusid ei taha anda. Et las inimesed saavad minust, mida ta läbi minu rollide laval või midagi seesugust. Noh, mulle tundub see kohati natuke nagu variserlik, et kui sa oled tegelikult ju edev inimene, sa tahad olla näitleja teiste ees esineda ja siis ühtäkki sa nagu ei tahaks just oma mõtteid teistega jagada. Et. Ma ei tea, miks see nii on, sest et nii palju kui mina olen kuulanud mingisuguseid intervjuid muide, sinu omasid eriti, mis on väga-väga sellised väga mõnusad, kus näitlejad räägivad oma mõtteid teatrist ja teatrikunstist ja mu meelest on see üks üks väga tähtis, väga tähtis ja väga niisugune tänuväärne asi, mida tulebki sellepärast teha, et et see näitemängu tegemine, minu meelest teatri tegemine ei ole ju selles mõttes nagu näitlejate töö, vaid see on ikkagi hoopis midagi suuremat, midagi tähtsamat. Kusjuures nad räägivad muidu elust ka hästi huvitavalt, nii et tänu sellele, et nad mõtlevad, eks ju, ja seda läbi töötavad, on neil lihtsalt alati palju palju öelda. Jah, mina mäletan, ma rääkisin siin ühel, ühel see oli üsna jõulude ajal esile aasta lõpus oli detsembrikuus, jagasin seda ühe väikese seltskonna, draamateatri näitleja, selle draamateatri hooaja lõppu või selle aasta parimate jagamisel mis mulle väga meeldis ja mida ma tundsin, et seda peaks kohe kuidagi nagu nii-öelda näitlejatele eraldi ütlema, et äkki nad ei kuulnud, see oli Jõulunädalases selle õnne kokasaade, mida ei ole vikerraadios, mängitakse, kus inimesed saavad nagu tervitada ja seal oli üks, üks meesterahvas mitte Tallinnast kusagilt väljastpoolt Tallinnas kusagilt maalt helistas ja tema ütles, et jah, et ma olen siin nüüd muidugi tervitan kõiki sõpru-sugulasi-tuttavaid, aga ma tahan öelda seda, et head inimesed, mõelgem kasvõi sellel, sellel jõuluajal nende inimeste peale, kes meile esinevad ja kes meile selle oma esinemisega nagu rõõmu pakuvad ja kes meid nagunii-öelda panevat südames millegi üle nagu kaasa tundma või siis rõõmu tundma või naerma või nutma. Et meie igasuguseid näitlejaid, esinejad ja see seltskond, et tema tahtis, võib öelda seda, et ma tahaks nagu näitlejatele kõike head soovida, et mõtle, kui palju nad pakuvad inimestele rõõmu, eks ole, ja no justkui midagi muud vastu saamata lihtsalt aplaus, mis nagu neile justkui on selliseks selliseks selliseks nii-öelda kompvekiga. Ma ei tea. Ja kusjuures mõtle, kui palju nad noh, kas just palju, aga kui sageli nad peavad seda tegema, nii et endal on näiteks väga halb olla, et on peres mõni õnnetus või, või lihtsalt ma ei tea, tüli abikaasaga, aga sa pead ikka minema ja pesuväel laval rahvast lõbustama näiteks. Kõik on ju inimesed ja ja selles mõttes mulle väga meeldis selle härrasmehe niisugune üleskutset, et austagem, neid, kes on ka ühtlasi ka vastus sellele küsimusele, mis sa küsisid, et selle tuntuse kohta et ma ei oota mingit siukest austust, et kui sul nagu tundub inimene tuttav siis ja kui see sinu päeva kuidagi rõõmsamaks või kurvemaks või, või teistsuguseks teeb, et siis elasid ise läbi, mis sa seda nagu üle tänava karjud. Aga kui sa ei teeks seda, mida sa praegu teed siis vahel oled äkki lasknud peast läbi variandid, mida sa veel võiksid teha, mida sa tahaksid teha? Noh, need on sellised. Muidugi olen mõelnud selle peale, ma mõtlen selle peale vaata et iga jumala päev miks, sellepärast et ju see on äkki selles iseloomus kinni. Et ma ei ole niisugune nokitseja tüüp, mulle meeldivad need tööd, millel on tulemus kohe näha. Et näiteks kui nagu maatöödest rääkida, siis kartulinoppimine nagu ainukene reaalne asi, et siin on kartulid hunnikus ja siin on põld, mis on mustaks saanud, noh, kõik, et see, see on tehtud töö. Aga väga palju on selliseid töid, mis tuleb igal juhul ära teha, mida teevad inimesed armastusega või siis lihtsalt kohusetundest. Aga vot mul on see probleem jah, et ma ma tahan teha selliseid asju, mille, mille puhul on nagu tulemus kas kohe või siis vähemasti mingi aja pärast üsna ruttu näha, et see oleks nagu tulemusega asi. Et võib-olla ma olen liiga tormakas, ma tunnistan seda iseendale ja. Mulle meeldib selliste asjade, mingisuguse käivitamise ja, ja niisuguse käimajooksmise juures nagu hästi aktiivne olla, siis kui ma näen, et mingi asi on nagu kuskil juba tiksuma hakanud, et siis ma siis mina olen hea meelega neid inimesi, kes oskavad seda asja mõnuleda sedasi teha, et see ei ole mitte nagu nii-öelda ära jooksmine või, või kuidagi innukuse isu kaotamine, aga lihtsalt nagu tundub, et nüüd tahaks midagi uut ja midagi järgmist teha, et ma olen siin mõelnud igast asju. Eks ma arvan, et võib-olla midagi sellest realiseerub, et mul ikka ikkagi vasardab peas üks, üks niisugune soov kirjutada üks niisugune poisteraamat. Niisugune päris raamat, mis on nagu, mis on sellistele poistele, kes, kes enam nagu arvutimängudest ei leia ja ja kes tahaksid teada, mismoodi nende isade või nende vanaisade ajal poisid mõtlesid ja toimetasid. Et lapsepõlves lugesin mitu korda mõnda raamatut niimoodi, et lugesin läbi, hakkasin kohe otsast peale, seepärast et mulle tundus nagu, nagu niisugune äge või selline poiste värk. Ja ma tahaks seda sellise poiste lugudest ühe mingisuguse siukse natuke oma mälestustest ja natuke fantaasiat juurde panna, teha ühe niisuguse vahva sihukse poiste raamatu ja ise sinna pildid ka sisse joonistada, teha niisugune illustreeritud niukene raamat. Et see niisugune mõte. Ma ei ole mingisuguse niisuguse nii-öelda pretensiooniga tahaks kangesti mingisuguseid kirja härraks saada, aga, aga igasuguseid mõtteid mul on ja ja. Mul on aeg-ajalt nagu jah, meeldib sedasi mõelda, et et midagi niisugust, midagi niisugust tahaks näha. Samas jälle tõesti selle selle kõrvale mingisugune vastukaaluks hoopis mingi muu asi on, on näiteks see, et ma et ma tunnen rahuldust ja ma olen väga õnnelik ja mul närvid täiesti siiralt puhkavad, mul on hea olla, kui ma saan tegeleda sellega, mis mulle on viimase paari aasta jooksul nii-öelda külge hakanud, ehk et ma olen Eesti reservohvitseride kogus. Ja ma olen lõpetanud meiega lahingukoolis nii-öelda väljaõppinud rühmaülem on sõjaväelise auastmega ja mulle pakub see väga palju. Ma võin öelda ilma liialdamata ilma tahtmata kellelegi haiget teha, et et see, mis ma seal poole aasta jooksul kursustel noh, isegi rohkem ütleme aasta rohkem kui poole aasta jooksul seal lahing oli, kursustel õppisin, on, on selgelt, et minu jaoks mäekõrguselt üle igasugustest võimalikest nendest juhtimise, muude konverentside korraldajate pakutavatest konverentsi nii-öelda tulemustest. Et see, kui sa lähed nagu tööandja kulul kuskile kolmeks päevaks nii-öelda prällama ja punased silmad peas, paigutage, jood mineraalvett ja vaatad, mis seal laval mingisugune välismaa esineja räägib. Et see kõik on väga vahva ja väga tore, et aga noh, võibki muul moel minna mõne teise firma inimestega kuskile teise linna, et saaks nagu pärast ööklubis pulli teha ja ringi joosta, eks ole. Et see oli nagu juhtimiskoolitus. Et ma olen selle juhtimiskoolituse niimoodi läbi teinud, mis on no orienteeritud sellele, et kui asi läheb kriitiliseks, et siis need, need inimesed, keda ma pean juhtima peavad, peavad nii-öelda ellu jääma, peavad olema suutelised võitlema. Ja ma pean seda kogemust ja seda õpetust nagu väga tähtsaks. Ma ei häbene seda öelda, mu pere on sellega ka leppinud või mu pere on nagu näinud, et et ma saan sellest väga palju oma akudele nii-öelda sellist hästi palju värsket energiat peale, kui ma, kui ma mingi aja olen, olen öelda tara taga ära või seal sõjaväesära seal kehtivad nagu teistsugused reeglid. Ma ei näe seda, mis on ühiskonnas, et on noh, kõiki asju võimalik kuidagi saada raha või tutvuste või lihtsalt mingisuguse nahaalsusega, et seal on olemas mingisugused paika sätitud süsteemid ja mingisuguseid reeglistik, noh, et kui nagu mõistust jääb väheks, siis teed siin natuke aega luuaga tööd ja kui saad targemaks, siis võid juba raadiosaatja juurde minna ja ja lõpuks usaldatakse võib-olla ka mingisugusel mingisuguse peenemat sorti relva taha, eks ole, et seal nii-öelda väljaõppe saada. Et need on nagu sellised teistsugused asjad, kus austatakse vanemaid, et see on selgelt nagu nii-öelda paika pandud sellise struktuuri järgi halluvad, peavad ülematesse suhtuma lugupidamisega. Aga aga minu meelest on see, et kuna seda nii-öelda väljaspool sõjaväge jääb tsiviilelus järjest vähemaks, et mingisugune nii-öelda austus endast, vanemate või väärikamate või kasvõi kõrgemal positsioonil olevate vastu on kuidagi muutunud selliseks noh, nii-öelda mingi naljanumbriks. Ja sellepärast mulle meeldib, et ma ei taha, ma ei saa öelda, et ma olen sellise kõva rusikaga või kange korra ja sellise nii-öelda võimuka sellise korralduse pooldajaga. Aga kohati ma näen seda selles nagu sellist ainukest pääse täita siis vähemasti et iseendale nii-öelda hingerahu saada siis siis mulle meeldib, olen praegu teinud läbi läbi ka selle koolituse, mis on vajalik selleks, et osaleda rahvusvahelisel missioonil ping mingisuguse siis kriisikoldes, ehk et ma olen nagunii-öelda soovinud endale seda teabeohvitseri tarkust omandada ja ma olen selle kaitseväe peastaabi vastav koolitusega läbi teinud. Ja see huvi on mul väga tõsine, nii et eks näis, kuhu see välja jõuab. Aga sa õpid veel ühte asja, sa õpid paati juhtima. Jah jah, ma käin, tegelikult on see nüüd mitte paati juhtima, tahaks nüüd parandada, see on väikelaevajuhi kursus. Ja ma sain aru ja seal väikelaevajuhi kursus, et kuidagi mis seal salata, eks ta natukene niisugune. Eks ta natukene niisugune võib-olla paljudele tundub, et nojah, et mis seal ikka, et mingisugune tüüpiline selliste, selliste milliste Noobide Noobida ja edu, edu pungestajate niisugune värk kuidagi tundub, aga ei ole minu meelest mina lähen sinna sellepärast, et mitte kindla plaaniga, et endale mingisugune edev kaater osta ja seal siis mingisugusest Viljar, hoia Puhhi taldrikust mingisugust head, kallist lõhesuppi ja ja riideklaasist paremat veini peale juua, vaid, et ma, ma näen selles pigem seda, et. Ma ei, ma tahan selle paadijuhi või selle nii-öelda väikelaevajuhi kursus sellepärast ära lõpetada, et, et see kõlab küll naljakalt, aga mulle mulle nagu tundub, et selliseid nii-öelda selliseid mäkke Aivari tüüpi mehi nagu Eestisse rohkem vaja tegelikult, et noh, üks mees peab oskama ikkagi noh, nii-öelda köögis panni ja, ja kahe munapraadimisega hakkama saada üks meeste nagu puhul, kui sa lähed ikkagi nii-öelda mingisuguse perega kuskile puhkusereisile mingisuguse väikse külaga mingisugustest Vahemere vetes, eks ole, kus terve parasoneid enelaisid paksult täis, eks ole, noh et kui seal midagi juhtub, et siis sa pead suutma sellel laeva nii-öelda kangelasena sillalt ära juhtima, et noh, meetod mingeid asju oskama, neetud, oskame autoga sõita ja, ja natukene natukene tantsida ja natukene natukene paati juhtida ja need on niuksed, meeste asjad minu meelest, et nagu see käib kuidagi selle maailma juurde, et noh, et mitte, et ma selle selle võrra ennast nii-öelda kuidagi väga palju rohkem mehena tunneksin. Aga, aga võib-olla ma ei tea, ma oskan seda äkki oma poegadele kuidagi tulevikus nii-öelda eluks kaasa anda või mis iganes, et mulle tundub, et see on nagu ma teen seda Enda jaoks. Ma ei ole kindel, et ma endale paadi ost on, võib-olla mesindust naersime, et kui mul on kuskil. Et kui mul on kuskil nii palju raha, et siis ma endale ükskord paadi osta, need ma ei tea, eks paistab. Kui sul juhe kokku jookseb, Hannes ja sa ei ole parasjagu tara taga ära ja ei saa isegi seal paadijuhtide kursustel ennast välja elada, mida sa siis teed? Mul on sellised nii-öelda kaks, kaks tabletti, selleks üks on selline väike, mis saab kohe keele alla panna ja teine on niisugune, mis on vaja natukene suurema veega alla võtta, nii-öelda võib piltlikult kirjeldada. Ma olen usklik inimene. Ja kui mul on, kui mul on mingil hetkel niisugune väga niukene, nõrk, nõrk tunne või lihtsalt tahaks nagu iseendaga võib mingi mingi nähtusega või millegi muuga ära leppida või natukene järele mõelda, lihtsalt olla. Siis ma käin üldsegi mitte selliste nii-öelda teenistustel avalikes kohtades, et ennast väga nagu nii-öelda kellelegi näidata, aga aga minu lapsed on ristitud Tallinna toomkirikus ja ma käin teinekord lihtsalt lihtsalt kirikusse, hingan seda toomkirikulõhna ja vaatan neid nende perekondade vappamisel väljas on ja ja istun seal, mõnikord on seal vahva, kui keegi parasjagu harjutab orelit ja ma istun seal, mõtlen oma asjad asjad selgeks ja, ja pärast on hea olla väiksem, suurem kui see on see väiksem, aga suurem suurem on see, kui mul on natukene rohkem aega. Et seal kirikus ma käin, veedan tunnikese-paar, aga kui mul rohkem aega on, siis ma olen peale selle paadi juhtida selle muu McAivari jutu juurde tagasi tulles, siis mul on pöörane kirg, on, on ATVd ja, ja ma olen endale hankinud ATV ja koos selle GPS-süsteemiga, mis tähendab seda, et ma rändan nagu Nipernaadi lihtsalt ATVga sõidan kuskile kuskile mööda selliseid kohti, kus teed ei lähe ja kus kellelegi eramaale nii-öelda liiga ei tee, ma tahan nagunii, nagu mitte ainult selle saate veenduses, vaid üldse väga paljudes asjades, ka meie selle riigiga praegu on lihtsalt niimoodi ja selle kaitseväega kõigega, et sa pead nagu isikliku eeskuju või või oma persooniga üritama nagu näidata seda, et see kõik ei ole päris nii, nagu ühe mütsiga paistab kõik üleni must ja valge. Et kui ATV omanik või ATV sõprade hulgas on neid, kes nii-öelda kellele meeldib krossi sõita nii-öelda sammalt üles kakkuda maast, siis ma absoluutselt Laidan selle maha ja ja üldse mitte kiida seda heaks, aga ATV on niisugune vahva vahva riistapuu, millega seal tasakesi põristades niimoodi jalavaeva vähendades, aga samas väga korraliku füüsilise koormuse, kui sa ikkagi kuskil raiesmiku üle nende kändude sellega ronid, et see mul niisugune. See on mul niisugune mõnus, et kui mul juhe koos on, siis ma lülitan kõikuma, elektroonilised riistad välja GPSi sisse ja pane natuke veel hääled sisse ja kiivri pähe, lähen sõidan kuskile mere äärt mööda näiteks võsuni või altini või kuskile sinna niimoodi mere äärde või siis teistpidi Aegviitu sealt läbi metsade kuidagi ringiga tagasi. Jääb jääb mitmeks päevaks kohe. Ma olen käinud niimoodi kahepäevaseid sõite tegemas ja vahest olen ka niimoodi, et lihtsalt õhtul tuleb koduigatsus ja siis sõidame ikkagi öösel pimedas koju tagasi. Et siis on nagu põnev. Aga siis ma olen maha rahunenud ja mul on pärast hea olla. Aga rääkida ei ole vaja kellegagi või Eesti meister vist ei olegi eriti vaja rääkida, ma olen aru saanud. Eks natuke ikka on, selles mõttes on ka näiteks praegune selline hommikune hommikune raadiojutt on sihuke mõnusat, saab nagu rääkida. Kasvõi see, et keegi küsib su käest asju ja see on nagu tore, räägid oma asjad ära ja äkki see huvitav. Kõigepealt ma muide, just hiljuti tegin intervjuu ühe näitlejannaga, tema ei ole küll selle poolest kuulusete intervjuudest keelduks, kuigi ta on ka keeldunud elus hiljem mure on tema nimi ja tema ütles ka, et et talle meeldib aeg-ajalt ajakirjanikuga rääkida, mul kohe siis kõrvad hakkasid liikuma, sellepärast et ta saab oma elu analüüsida ja ta mõtleb nagu mingid asjad minuga rääkides selgeks, et võib-olla selles ei pea suhtuma, niiet nüüd ta tuleb jälle Taavil seda asja küsida teada, mis ma seal nende poistega ja kuidas ma kodus ja et tegelikult me ei tee seda tööd üldse mitte sellepärast. Täitsa nõus. Aga oma poisit õpetad rääkima, mõned ei mõtle selles mõttes, et sa läheksid ja kogu aeg küsiksid, et kuidas teil läheb ja ja aga et, et kas sa nagu innustab neid sellisele avameelsusele või nad on veel nii väikesed, et, et nad niigi on avameelsed. Eks neil on muidugi omad väiksed kavalused ja jutud, mida nad ei taha rääkida ja asjad, mida nad tahaksid, et need kunagi välja ei tuleks, aga, aga siis ma olengi öelnud, et noh, et ükskord tulevad niikuinii. Ja et kui sa tunned, et nagu mingi asi on nagunii läinud, finaal näinud, et siis, et ega siis ikka läheb elus igasuguseid asju, vahest viltu ka ja ärge siis seda, et jah, et selles mõttes see nii-öelda rääkima julgustamine on. Ma usun küll, et ma ei ole sellega nii-öelda väga-väga peale käinud või neile kuidagi närvidele käinud, sellega ka, aga me saame hästi läbi ja ma väga loodan, et see on nagu niisugune jätkuv, niisugune niisugune soe ja usalduslik poegade isa, selline suhe. Kui palju sul nende jaoks aega on, et kui sa nagu jõuluõhtul täna õhtul oletame, oled oma kingitused kätte saanud, Ta vaikselt seda raamatut uurima, mille sa äkki saad. Et, et kas promot, sõlmadest Angels ja arvutamise selle paadijuhtide kursuse juttu ei olnud. Aga, aga et, et siis tavaliselt jõuluõhtul mõeldakse elu üle ka natuke. Ma arvan, et eks ma ilmselt eks ma võib-olla võib-olla ootan natukene seda küsimust näiteks poiste poolt, et ma räägiksin neile mõnest oma jõulust, kui ma väike olin, et neile meeldivad sellised, küsivad seda vanaisa käest ja teise vanaisa käest tihtipeale ja mulle tundub, et see oleks nagu see oleks nagu see koht, kus ma ilmselt räägiks neile midagi väga-väga. Lõbusad ja lahedad. Aga palun, sul on see võimalus selles mõttes, et kui sul nüüd tuleb üks hea lugu meelde, siis täpselt see mahub sellesse saatesse. Aga see on kurb lugu, ma seda. Ei räägi ikka kurb lugu, sobib ikkagi jõululaupäeva hommikul ka. No ta ei olegi nii väga kurb, aga see oli, see oli see aeg, kui ma õppisin Tartu kunstikoolis ja aasta oli vast 84 85. Kui, kui sellised protestimeelsemad koolikaaslased käisid surnuaial Kuperjanovi hauale küünlaid panemas, KGB eest ära joosta ja ja teised olid, kes olid siis Tartu lapsed, nemad olid kodus oma vanemate juures paksud tekid, aknaise tegid, pidasid salaja jõule. Aga kuna ma olin nagu me siin oleme, saate algusest saadik korduvalt öelnud, Rakvere poiss siis oli loomulikult kooli tunniplaan oli pandud sedasi paika, et mingit variantigi oled sa 24. saaksid koju oma vanemate juurde sõita. Ja siis ma olin siis ma olin nagu oma selles erakorteris hakkasin, ma olen täiesti üksi ja ma olin, ma olin ikka tõesti õnnetu ja kurb. Ja siis ma otsustasin, et ma lähen lihtsalt jalutan, jalutan ringi, vaatan, äkki leian midagi või kedagi huvitavat, kellega võiks näiteks noh, mis iganes niimoodi juttu ajada või mis iganes õhtul või jah, sest mul ei olnud kuhugi mujale minna. Koju ma ju ei saanud, eks ole, mul on ikkagi kurb, on küll. Ja siis ma jalutasin, siis ma jalutasin ringi, lõpuks ma jõudsin, ühe aknad olid kinni võtta, see on umbes nagu Kadri ja mardipäev, et inimesed ei taha kedagi sisse lastes panevad uksed aknad lukku siis selle jõuludega samamoodi näha, kuidas ikka lähed võõra ukse taha, kop kopter, et mul ei ole kuskile minna jõuluõhtul teile, mine tea, mis saab, eks. Aga siis ma nägin ühe maja juures, see oli katlamaja korsten suitses ja seal katlamaja kõrval ühe pingi peal istus üks niisugune niisugune mees, umbes nii vana nagu mina praegu. Ja, ja siis Läksin tema juurde, hakkasin kuidagi nagu jutt oli, umbes nagu oleksime mingid vanad head sõbrad juba. Ja siis lõppeski sellega, et me istusime selle katlakütjaga seal katlamaja ees pingi peal, rääkisime temaga elust ja olust ja asjadest. Mina kiitsin teda selle eest, et ta on tubli mees, et ta nii-öelda ohverdab oma jõuluõhtu selleks, et et kõikidel ümberringi suurtel majadel aknad säravad ja kiil on hea soe olla. Ja tema ütles, et küll sa näed, et kunagise kunagise kurbus, et sa pead üksinda niimoodi ringi liikuma ja ja ühe sellise sama nukrakatlakütjaga koos jõule veetma, et küll sa näed, et kunagi sa saad sellest nii-öelda midagi vastutasuks, mis teeb seal jõulust hoopis midagi muud. Ja Ma arvan, et need sõnad olid nagu õiged ja need on nagu täide läinud, sellepärast et sellest täpselt 15 aastat hiljem siis üle-eelmisel aastal Tal oli ma esimest korda on meil nii-öelda ei, mitte pangale ega liisingule, vaid iseendale kuuluvas majas. Kuusk oli nurgas, mul oli kodu, mul olid terved lapsed, ilus naine ja mul oli väga hea olla. Ja metsanutsu, praad ja metsapõrsapraad. Aga aitäh, Hannes ja ilusat ilusat jõuluõhtut teile kõigile. Tänase saate lõpetab üks suuri lemmikuid. Frank Sinatra, tahad sa midagi kaasa öelda sellele laulule? Jah, ma tahaks öelda inimesed, kes aga saab, ärge kartke seda Ameerikat. Minge käige seal ära, see on kõikidele, kes seal käinud on ja kes on öelnud, et see on üks väärt, vahva koht on, on seda väärt. Ja, ja ma tahaksin. Ma väga loodan, et äkki ta kuuleb, ma tahaksin selle, selle New Yorgi looga tervitada oma üht kõige kõige suuremat eeskuju, soovida talle palju tervist ja ja kiiret kiiret kosumist. Urmas otile.