Tere ja ilusat jaanilaupäeva soovib Teile toimetaja maris Johannes tähena pöördume klassikute poole. On võidupüha ja hümn on inimestel huulil jahingel ja nädala pärast jällegi laulupidu tulemas ja sealgi laulame koos oma hümni. Seetõttu otsisin arhiivist mõned päevakohased helilõigud. Kuulete Henn Saari ning Veljo tormist, kes seletavad meile meie hümni kujunemislugu Ühte väikest lustakat argumenti. Aaviku vaimus kuulete samuti. See on keeleuuenduse lõpmatust kurvist pärit, koostanud ja lavastanud Anu lamp. Aga alustame Henn Saari mõtisklusega. See on katkend saatest, mis oli esmakordselt eetris 1998. aastal. Lõppeva sajandi algul tegi mürinal häält keegi, kes oli unustanud, et Kalevipoja eepos on rahvuse sümbol või kes ei taibanud, et sümbol püsib ainult sellisena, nagu ta korda omaks võetud. Kalevipoega hakati nägema kui midagi, mis tahab olla kunst kunsti pärast. Ja pandigi papa Kreutzwaldi ennemuistne lugu kõrvu ütleme võib-olla Johvritšoosseri või polder lääniga ja resolveeriti siis täie jäi, see ei ole mitte see kunst, see tuleb kas ümber teha või nurka heita. Suur kalevipojas sõitleja ning parandaja oli keelemees Johannes Aavik. Nõukogude ajal tegi häält mõni muusikakriitik niinimetatud noorte vihaste killast. Jälle kas unustati või ehk ei saadudki teada, et laulupidude lakkamatu jätta on siinmail rahvuse eksisteerimise vorm. Ja hakati laulupidusid nägema kui midagi, mis tahab olla muusika muusika pärast. Ning leiti, et laulupeod ei kõlba. Eesti aja algul, tähendab, ikka pärast esimest maailmasõda käis lehtedest diskussioon selle üle, milline peab olema eesti lipp. Klipp, aga mis parata, oli juba kujunenud rahvas talupoegadest ja talutütardest, kuni kodan lasteni töölistest, kuni soldatiteni oli üliõpilaste seltsi lipu omaks võtnud, nii oli ja nii jäi. Kui kroonikat edasi Sirvime, siis leiame käesoleva aasta viinakuu sõnumilehest mitu arvamusavaldust, millest muist avaldab rahulolematust Johann Voldemar Janseni Isamaa luuletusega, mis meil on kõik need 80 aastat olnud hümni sõnadeks. Aga teine mõist vaidleb vastu teksti arhailisus nagu rahvusliputraditsioon, Ki on samuti väärtus. Hümni laulmine on rituaal või kui soovite, loits. Ja seejuures ei ole sõnade arhailisusel ega kirja pildil erilist tähtsust. Juba 1988. aastal ütles Enn Vetemaa tabavalt. Ma olen veendunud, et see tekst ei vaja eestlase jaoks mitte kunagi mingit parandamist. No keelemees lisaks siia, et iseäranis ei vajada üliparandamist vigade nägemist seal, kus vigu ei ole. Kui tõmmata ärkamisaja naiiv luule tänapäeva pressikeele liistule, siis hakkavad vead kummitama nagu rohelised kuradid. Aga kui mõista, aru saada, millega on tegemist? Siht paistab vigadusi üpris vähe kätte. Keeleminutites ongi paras tunda huvi nende kohtade vastu hümni tekstis, kus võib näiliselt midagi korralikust keerist hälbida ja kus seepärast seletus vajalik. Teisendeid tekib laulmisel aga veel enam seeläbi, et laulude trükipanijat vihjavad igaüks isemoodi paremini teha. Näiteks koolirahvalauluraamatus on järgmised üleparandused. Esiteks hümni son, jään sull prooviks sulgahe elliga ja apostroofiga aga kooli rahva laulikus puuduvad üks Ellja apostrov, nii et Janseni alalee ütleva asemele on pandud alalütlev ja see on siinkohal viga. Teiseks on asjatult pandud hapordroof sõnadele rohkest ja õnnista siis värssides. Ta olgu sinu kaitse ja, ja võtku rohkest, õnnista, mis iial ette võtad, sa. Vorm õnnista on niinimetatud hääliku seaduslik tegevusnimekuju. Jaa, ta hõlmab murretes umbes poole nimed lõunapoolse osa Eestist sealhulgas kogu Pärnumaa koos Janseni, kodukihelkonna, Vändraga. Eesti kirjakeel oli Janseni ajal käärimas ja kujunemas. Murdemõjud olid olemas nagu ilukirjanduses praegugi. Nii et tolle ta silbi ärajätmist ei saa pidada veaks ega isegi mitte luulevabaduseks. Vorm rohkest on seestütlev ja teda on murretes kasutatud samas lause asendis kui sti-liitega määrsõnu. Kolmandaks on ei tea kust taevast kooli rahva laulikusse kukkunud vormid käel ja pääl. Need pole iseenesest vigased, nad on tartu võru mulgisaare murdelised kuid Jansen ja Vändra kuuluvat Pealvormi areaali, seepärast on tääl ja pääl vead autoriõiguse plaanil. Õiged on peal ja deal. Esiteks ei tule hõigata, vihal on tundmatu sõna, tuleb lapsele seletada, et see on vanaaegne sõna vanaaegne ja tähendab siin teha, see suure laia ilma peal on sama, mis siin selles suures laias maailmas. Muide, see see, see on Janseni värsis omastav kääne, sama omastav, mida tunneme liitumitest seepärast ehk sellepärast, eks ole, seesugune seeläbi ja seetõttu. Ja teiseks. Ma olen Jannseni tekstist leidnud ühe ainsa lühendi, see on apostrafeeritus sull fraasis, jään sull Truuviks ja kõik muu on seletatav tolleaegse eesti keelega, eriti läänepoolse põhjamurdega. Nüüd aga arvab kriitik, et see tekst ei meelita laulma neid, kes temaga koos pole üles kasvanud ja sellepärast ei lauldagi. Teate, sellepärast pean meenutama, kuidas hümni laulmine kadus. Aga kaduma hakkas ta juba siis, kui hümni asemele tuli internatsionaal. Ja kogu nõukogude liidust kadus hümni laulmine kohe kui internatsionaali hümni au ära võeti ja sa just nii Hiroshima asemele pandi. Kato kroonulaul tehti pärast papakese surma ümber ka, nagu nüüd, eesti hümni tahetakse ümber teha. Aga vaadake, mitte nii ei sünniriigi ja rahva sümbolid. Nii sünnitatakse vaikimine. Kroonu suuvooder karjub hüüdke hurraa, vale dimeetrile. Rahvas aga vaikib. Narvat. Viies moos. Nii kadus ka Eestist taip, mis asi see hümn üle pea niisugune on? Olin, eks viltu suuga vahtima jääjaid kuulsa gümnaasiumi aktusel, kus hümni muidugi kolmveerand taktis mängiti õpilaste sisse marsiks ja siis vaibutati poole pealt maha. Me mõned endised olime hakanud rumala peaga kaasa laulma nagu nuiaga näkku. Ja Janseni teksti uuenduskuur tema seletamise ja õpetamise asemel see teeks vaikimise sügavamaks. Ei muud. Te küsite nüüd, head kuulajad, milline tekst on siis see, mida ise õigeks pean? Asi oli nõnda, et aastat seitse tagasi korrastas Veljo Tormis hümni noote ja siis laskis skulptuuri ministeerium mul ka teksti üle vaadata. Tungisin tagasi Janseni sule alt trüki saanud sõnadeni ja leidsin, et peale vana kirjaviisi asendamise uuega polnudki suuremat midagi kohendada. Ja nüüd siis palun Maci mehed salvestus sisse. Ja Stop välja. Esimene salm. Mu isamaa koma mu õnn ja rõõm koma, kui kaunis oled sa, hüüumärk, ei leia mina iial tee all see suure, laia ilma peal koma, mis mul mul ühe illiga, mis mul nii armas oleks ka koma, kui sa koma mu isamaa hüüumärk. Teine salm. Sa oled mind ju sünnitanud ja üles kasvatanud, semikoolon sind, tänan, mina alati ja jään sull-sull kahe Elljapostroofiga ja jään sul truu yks surmani truu x2 uue Üheiga. Niisiis, ja jään sull truu yks surmanikoma. Mul ühe elliga. Mul kõige armsam oled saak oma muu kalliskisama hüüumärk. Kolmas salm Su üle, jumal Surdega jumal Su üle, jumal valvaku koma. Mu armas isamaa hüüumärk. Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista koma, mis iial ette võtad sa koma mu kallis isamaa, hiiu märk, hümni õpetamine koolis, see nüüd häid võimalusi lastele aimu anda emakeele ajaloost ja murretest. Ja sellest, et eestlased ei ole alles nüüd taevast alla venelaste maa peale kukkunud puulased ja tohtlased. Nii arutles Enn Saari, aga nüüd võtame keeleuuenduse lõpmatut kurvi. Anu Lambi koostatud lavakavast üks katkenud Johannes Aaviku laadis väärtust. Teosed meie klassikaline kirjandus, anale seis, väärtuslikkust sisu, huvitavat ainete tarvitamine praegu oleks asja raiskamine. Puuduliku keelega. Teataval parataksuaalsusega võib formuleerida tõsine luuletamine algab meil alles siis, kui riist valmis ja tehnika käes toome konkreedi näituse ruunerg. Janssen. Mõlemad on oma rahvale kinkinud suur au, millest üksi piisab, luuletad surematuks tegema. Mamme ja Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Pangem mõlemaid hümne salm salvilt peaaegu värss värssilt tähele, et neid liinides aga võrreldes näha, kui mõttelage, kui banaalne ja väheütlev on meie oma ja kui ilusaid huvitavaid kohti hinges tungivaid lausid. Soomlaste võrratu mamme sisaldab. Aga üleüldiselt fraasilised sõnad, mis midagi isiklikku mat ära ei ütle ega sügavamale meie hinge Julak puutuma. Missugune tuli Sist vaimustuses, pakkidesse tunne väriseb, seevastu soomlaste laulu pateetilise hüüdja tagada. Kuulake. Ai mamme Suomi sünnin maa, soi sana, Kundainen. Proosatõlge oh Soome sündimise maa küla kuldne sõna, palju värskime helkima lause kõla kuldne sõna. Labase Tepanaalsedaga Jansen laulu esimese salmi ülejäänud read. Suled mind sünnitanud ja üles kasvatanud. Sind tänan mina alati vabandust, Eesti sümne, jää meeldegi. Ühesõnaga. Nii tähendab ja ma Esimene salm. Ei leia, ei leia, mina ei leia mina iial pääl see suure laia ilma pääl, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa mõtte labasus, lisab singa veel stiililine labasus oma labast striimida, paik sõnadega pääl, ka palju intensiivsemalt on sama mõtte Ruunberg väljend. Kajandile tõlkes. Ei Laakso, ei kukule, ei vete randa, Racamba kuin kodima, Pohjainen maa. Kallis isi roosa pilge, Kinku Yorgu ei vetega randa armsamat, kui see põhjane kodumaa, meie isade kallis maa labased igavad oga Janseni laulu üle salmid, sest et üleüldist paiku labaste üleüldiste, lausete ja labaste vähe ilmekate maa saa tariimidega korrutatakse. Sa oled mind sünnitanud ja üles kasvatanud sind, tänan, mina alati ja jään sul truuks surmani. Mul kõige kallim oled sa, mu armas isamaa Su üle jumal valvaku, mu armas isamaa. Ta olgu sinu kaitse ja, ja võtku rohkest, õnnista mis iial ette võtad, sa mu armas isamaa. Seepärast on Soome hümni igas salmis, mida arvult ligi neli korda rohkem, ikka mingi huvitav mõte, mingi puänt sees, mis ta huvitavaks meeldivaks teeb. Peenemad neist on järgmist kolm. Tas aur on niikuinii, et him isend sodivat Kulbäive piil pilvi hin, ta ei paista jonn end paista. Hinn, suomen, Kanson, Vaigeimat, vaibad, kokkivat. Proosa külge siin adra mõõga mõttega me isad võitlivad, kui päike peitus pilvisse või paistis õnne hiilgega siin Soome rahva raskeimad, nad vaevad nägivad. Eks ole, missugune elekavad pragnaal tütlus, atra mõõga mõttega. Kuid iseäranis täis luule ilu on kaks viimist salmi. Toduden Ronon kodima maa 1000 Järvinen, mis ele Me soojenza Sa muiste saab toi voin, maa ain ollus on Est tüüdwen, vaba jäiloinen. Proosatõlge sa tõe ja luule koduma maa 1000, Järvine, kus meie elukaitset saab Sa mälestuste Sa lootuste maa, ole alati oma saatusega leppides vaba ja rõõmus, kus tõe ja luule kodumaa. Kas on kunagi luuletaja oma isamaal ülistavamaid meeritusi kinkinud kui lappidaarne ja paljuütlev, on see sa mälestuste lootuste maa milline geniaalne elegantse liigutusega, mis ka luulet esitama Isamaa mineviku poole näitab ja siis korraga avatud tulevikuperspektiivid maa 1000 Järvine. See epiteete on Soome maa kohta iseenesest mõistetav kuid on siiski ruune Bergi geeniust vaja, et seda nii parajas paigas ütelda. Liigutav film on veel viimne Stru. Sun kogu Estukse skoor restan, ker, rängim puhkeviiel, lembene sahhehkullaan Sun toimas Reemus nõuse maan ja Gerran laulus sünnin ma korgeeman Kaiunza. Proosatõlge. Suitsmine kurt puhkeb oma koorest, veel paneb meie armastus oma hõõrgusega Su rõõmus lootuse tõusma ja ükskord su laulu sündimise maa saab kõrgema kõla. Saab kõrgema kõla. Missugune salapäraselt prohvetlik lõpp? Tuleviku idealisti kõrguste poole ära kajab. Soome rahva ilu sümne laseb valusasti tunda meie oma tühisust ja väärtust. Seepärast oleks tarbiline, et me Janseni vesise laulu auastmelt lahti laseksime. Et selle asemel mõnd teist parimat aseta. Kuulsite Johannes Aaviku mõtteid hümnist. Need on pärit lavakavast keeleuuenduse lõpmatu kurv. Aga saate lõpusõnad on Veljo Tormise lausuda 2004. aastal rääkista mari Tarandile taas kord kümnist. No mina isiklikult olen selle hümnitemaatikaga seotud, kuulake õigesti, ligi 70 aastat, sest mina mäletan lapsepõlvest, et ma lugesin ajakirjast muusikaleht, mida minu isa tellis koju poleemikat Eesti hümni üle. See oli 30.-te aastate keskpaik, oli siis vaevalt lugema õppinud ja väga palju hiljem tekkis poleemika uuesti seoses meie uue vabariigi taastamisega 90. aastal sest juba tol ajal 30. aastal oli see hümn ilmunud teksti mõttes mitmesugused aktsioonides ja needsamad küsimused tekkisid uuesti jälle. Nimelt siis selsamal 1990. vist juba pöördus minu poole tolleaegne Eesti vabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, et ma selgitaks selle hümni asjaolud välja, kuidas seda saaks seda hümni uuesti nüüd kasutusele võtta ja kas on vaja seda kuidagi riiklikult kinnitada ja seadustada. Olles Soomes väga sageli nendel aastatel mõtlesin selle asja Soomes ette ja hakkasin uurima, kuidas Soome hümni lugu on. Kõigepealt, kust ta pärit on ja kuidas on Soomes ta riiklikult kinnitatud. See oli ju ennegi teada, et autor Fredrik patsius oli Saksa päritolu helilooja, kes soomes kodunes ja kelle laul 1848. aastal esmakordselt tekitati üliõpilaste poolt mingisugustel mai pidustustel. See oli rootsikeelsele tekstile seesama maa oli tookord rootsi keeles alles ja sealt hakkas levima ja Eestisse jõudis ta 1869. aasta laulupeoaastal kui Jansen kirjutas sellele viisile oma sõnad. Nüüd vaidlus selle üle, kas see on nüüd valgupärane või mitte, on ka huvitav. Minul on isiklikult siin käepärast üks, üks noot, mis on trükitud 1864. aastal Zürichis. Ja siin on üks laul, mille nimi on vandersoft. Voolaufim katas, sööne, velt, voolav fin ka tas. Ühesõnaga üks nodeerindame jõudmist ja siin on selles laulus on teisigi kokkulangevusi, nii et see on selge, et see ei ole mitte päris enda looming, vaid see on saksa rahvaviisi alusel kas ta spontaanselt olnud või, või on ta seda tõesti teadlikult eeskujuks võtnud mingid saksa rahvalaulu. Ja teiseks, mis ma seal Soomes siis välja uurisin, oli see, et et seda hümn ei ole kunagi riiklikult hümniks registreeritud või kinnitatud, nagu kõik hümnid, mis on tõelised hümnid, on, on saanud selleks alati spontaanselt, võtame kasvõi niukse tuntuim jagu marseljeesi. Seda minu teada ei ole ka keegi kinnitanud siiamaani. Sama asi on ka Soome hümniga ja väga paljude teiste õlidega. Hümne kinnitati ainult impeeriumides. Eks me teame, Vene impeeriumi hümn kunagi tsaari poolt telliti, seal oli vist variante, mille seast valiti, söön ja siis kinnitati riiklikult sama traditsioon jätkus ja nõukogude liidus mäletame Stalini ajal, kui tehti uut hümni, sellest olnud väga piltlikult rääkinud või kirjutanud Šostakovitši oma mälestustes, mis hiljuti eesti keeles ilmusid. Ja mina siis Soomest tulles püüdsin ja meie tolleaegse ülemnõukogu presiidiumile presidendi kantseleile tolleaegsele. Et hümni ei ole mõtetega ei saagi kinnitada mingisuguse kindlal kujul. Nii nagu saab kinnitada lipu küll teatud värvi ja mõõtmetega ja, ja nagu see on ette nähtud. Aga hümni puhul on see asi, et jah, meil on meloodia ja mingi harmoonia, mis on algusest peale olemas tantsimisest saadik, aga hiljem on tekkinud väga palju seadeid sellele. Esiteks kõigepealt oli meeskoorilaul algselt, siis on seatud teda segakoor ja siis edasi teised võimalused vokaalsete siis tekkis sellega orkestri saade kohe sealsamas nii puhkpilliorkestriga sümfooniaorkestrit käia, neid seadeid on Soomele müügi puhul mitmeid. Nii et ei saa öelda, et nüüd see on see õige, mida peab igal pool mängima. Oleks väga kasulik, kui hümn on hümni meloodia on teatud ulatuses ja mitte liiga laias ulatuses. No meile teadaolevat, ütleme inglise hümn või, või Ameerika või või seesama Tsaari-Venemaa hümgi ja ka meie on täpselt oktavi piirides ühe oktavi ulatuses. Nii et see on üks niisugune asi, mis soodustab mingi laulud hümniks saamist. Väga paljudel rahvastel on sellised spontaanselt tekkinud, aga meie naabritel venelastel polegi rahvushümni, kui nii võtta. Seal on ainult riiklikud imperlikud hümnid. Ja me ei taha muutuda nende sarnaseks, ma arvan. Ja nüüd, kuna see hümni muusika niimoodi võib varieeruda see on ju loomulik muusikal üldse ajaline nähtus. Esiteks ta kestab mingisuguse ajalõigu mingisugune muusikateos. Tal on kas kiirem, aeglasem tempo, see on seotud ajaga, aga palju laiemalt on ajaga seotud just tema muutumine ajaloos. See on seotud kas või pillide arenguga. Orkestripillide muutuvad aja jooksul ja sellega muutuvad seaded. Et siin ei saa midagi fikseerida, kindlaks, et see nüüd on lõplik. Ei tea, mis võimalused tulevikus on. No ma arvan, et fikseerida saab väga täpselt seda, mis on meie oma, see on selle hümni tekst. Teksti kirjutas Johann Voldemar Jannsen. Aga minu jaoks kõige olulisem on see, et et elavdaks samaaegselt erinevaid teksti redaktsioonis ei puuduta ainult kahte sõna hümnid, see on see kurikuulus vaidlus, ei leia mina iial, Diaal see suure laia ilma peal või lõunaeestiline ei leia mina iial tääl see sulailma pääl. Janseni puhul oli loomulik see põhjaeestiline vorm peal ja tead, ja nii ongi tega kirja pandud ja nii on ta trükis ilmunud Janseni eluajal 1869. aastal. Ja see tuleb meil aluseks võtta, siin on küsimus, mitte ainult lõuna või põhjaeestimurdest või milline vorm kellelegi rohkem meeldib. Vaid see on autori õigus. Sul autos on see küsimus. Ja ma mäletan, et kui ma korraldasin 1990. aasta laulupeo noote mul oli seal ülesandeks mõningad seaded teha ja, ja seal oli hümn, siis mina jälgisin muidugi originaalteksti. Aga mõned toimetajad arvasid, et õige on ikka peal ja, ja seal, sest nemad on eestiaegsete tootilises nii näinud ja tihti mõist laulupeo noote ümber. Ja ka 90. aasta laulupeol olid pooled koorid laulsid peal ja, ja Teal ja pooled seal ja, ja tähele. Ja sellega seoses on veel teinegi probleem, tähendab Need, kes selle hümni kasutavad ja esitavad, peavad arvestama sellega kas publik laulab kaasa või ei laula kaasa. Meie tahetakse kaasa laulda ning praegu on ikka tekkinud Mose mentaliteet, meil see soolohümni soololaulmine. See on minu teada kas prantsuse või Ameerika päritolu viska laenatud võte ja üldse selle hümni kõrgusega on see probleem, et. Hoolitsema selle eest, et et need orkestriseadet ei oleks liiga kõrges helistikus. Tuleks siiski kõik see asi tramponeerida siia maailmasaari, nii nagu on ka Soomes kombeks. Tugev orkestri kõla on taga, siis selles kõrguses suudetakse laulda, siis suudab rahvas kaasa laulda, aga kui rahvas ilma saateta laulab, siis oleks vajalik veidi madalam helistik, näiteks ma soovitaksin isegi solima soori lausa koja madalas registris, nii siis saad kõik kaasa laulda, toimub rahulikult ja ilma siukse piinlikkuse tunded, et näe, ma ei ulata nii kõrgelt või madalalt laulma selle hümni hääleulatusega. On see probleem ka, et no näiteks väga paljud soovivad Eesti uueks sünniks. Mu isamaa on minu arm, Ernesaksa laulu, aga nagu ma ütlesin, hümnid on tavaliselt hektari piires see laulaga Sekstele oktari. Nii et nüüd oleneb sellest, kas laul võetakse kergemalt, siis ei suuda bassid laulda, ülemisi, hääli, ülemisi, noote, kui ta madalat võetakse siseselt soprani talumis elavate noorte laulda, neid keegi hümni täielikult ära laulda muiste puudub, kellel ülevalt kadedalt, see on nii-öelda praktiliselt ebasobiv, selles mõttes, aga ta muidugi oli ka spontaanselt neil juba vahepealseks sünniks kujunemas. Ja soomlastel on see asi, et kui nemad soovivad nüüd kandjad, siis loomulikult see on spontaanselt kujunenud neil teiseks, teiseks sünnis. Ja see on ka väga-väga sobiv laulmiseks, et jumal õnnistagu seda nende projektilas olla ja meiega jäme oma armsa hümni juurde mis on meid saatnud juba nüüd 135 aastat. Täna rääkisime hümnist ja teadjamehed olid Henn Saari ning Veljo Tormis. Need jutukatked on pärit Eesti raadio arhiivist. Samuti kuulsite ühte teatrikatkendit ehk Johannes Aaviku mõtteid eesti hümni-ist. See on pärit keeleuuenduse lõpmatust kurvist Anu Lambi koostatud lavastatud kavast. Kaunist jaanipäeva jätku teile kõigile. Soovib toimetaja maris Johannes.