Viimastel kuudel olen saanud arvukalt kirju paljudest Eestimaa paikadest ja ega telefonikõnedest pole puudu olnud. Eriti tihti on helistatud pärast eelmist saadet, mis läks eetrisse kahe nädala eest. Sellest võin ma järeldada, et stalinismi teema puudutab väga paljusid ning möödunud pikad aastakümned pole suutnud kustutada ei mälestusi ega valu. Ikka veel on teadmatust ikka veel on vastamata küsimusi. Seepärast on põhiosa helistajatest ja kirjutajatest need, kes soovivad teavet omaste ja lähedaste kohta. Seda seni, kuni on lootusi, kuni on veel elavaid tunnistajaid. Näiteks helistas möödunud nädalal tallinlane pensionär Vaike Viru. Teda huvitab onu saatus. Jah, huvitab vähema tean. Võib-olla siis ütleme ka onu nime ja tutvustame natuke raadiokuulajatele, sest ega nooremad inimesed ju teda ei tea. Juhani on. Ta oli Tartus nagu rohkem tuntud siin Tallinnas vist enam mitte. Ajakirjanik, advokaat, poliitikategelane uuemates nendes teatmeteostes on ka, et omavalitsustegelane. No tema oli sotsiaaldemokraat, oli kas ta sellena oli ka riigikogu liige, oli ja siis ka sotsiaaldemokraatliku ajakirjandusega tegeles. Oli jah veel sellega suuri pahandusi, see oli vist sotsiaaldemokraat, kus seal artikkel ilmus õieti pärast teine ka, kus oli palju pahandusi. Riigivõimuga istus kuu aega kinni. Et ajaleheartiklis oli ühte meest, peaministrit. Muidugi faktide alusel niisugustes niisugustes asjades esialgu mõisteti õigeks, aga pärast ikka solvamise eest pidi vangi minema. Mingu siis Pätsi juurde, et võib-olla päts annab andeks. Jeans ütles ei see nendel tingimustel. Mai lepi. Üks ajalehe väljalõige on mul ka, see on 22.-st aast. Päts oli siis riigivanem peaminister ja siis sai temast pärast juunit 1940. Ja siis läks advokaadiks Pärnusse, siis Elva ja sealt siis sõitis ära kaugele maale, millal ta arreteeriti. Juuli 41 suri detsembris 40. Kas seda palju aastaid hiljem teatati kirjalikult? Õiendid ei antud, aga ainult öeldi, et siis siis seal seal surnud. Ja nüüd tahaksite siis täpsustada tema saatust, kuidas ta seal laagris. Väga vähe lootust ja võib-olla, et on niimoodi, et parem kui teaks. Te siiski kuulnud olete, kust tema see vangipõlv? Seda ju väga palju ei olnudki juulist detsembrini soligamskis. Jah, onust meenus kõigepealt see kauge tüli hilisema presidendiga. Kõige muu kõrval oli see tühine ja NKVD silmis plusspunkte ei andnud. Miinuseid oli palju rohkem. Ikkagi Eesti vabariigi poliitikategelane teatavates ringkondades isegi populaarne demokraatliku mõttelaadiga inimene. Kui ma sellest mehest pildi saamiseks lehitsesin tema 1934. aastal ilmunud raamatut demokraatia ja diktatuur oli selge, et tollest piisanuks stalinismi malli järgi surmaotsuseks kohese täideviimisega. Lühidalt raamat tutvustab Marx'i ja Engels'i seisukohti sotsialistlikud demokraatia kohta ning rohkete konkreetsete faktide varal kinnitab, et Stalini koletul diktatuurid pole midagi ühist sotsialismi ega demokraatiaga. See ometi on sulatõsi ja seda ütleme ka meie nüüd rohkem kui pool sajandeid hiljem. Ma ei oska öelda, kas kellelgi on mingit teavet Vaike viru jaoks. Aga võib-olla on 87 aastane erukapten Enn Kangur Hiiult, kes tegi Eesti korpuse ridades sõja läbi ja ise ei sattunud NKVD hammasrataste vahele, soovis anda lisateavet eesti ohvitseride saatuse kohta. See oli 20 teises territoriaalsest laskurkorpuses. Peamine arreteerimi oli, mitte algus kohe siis need olid määratud spetsialistid ja täitsid korpuses väeosa, ülemate ja staabiülemate ülesandeid. Aga peamine arreteerimine hakkas siis peale 41. aasta. Kui Eesti suurtükiväelased hoid lõunalaagris Petseri lähistel siis Etti, käänderitne Mistaktilised õppust korraldakse, kõrgemad ohvitserid, väeülemad ja väeosade staabiülemad kutsuti siis nii-öelda nende takisti lõpustile, mis neist edasi sai? See on siiamaani minutid teadmata. Igatahes füüsilise hävitamiseni. Eks näiteks kuuldavasti neist teieni lähedastest tuttavatest ka keegi kaduma jäi Väike-Maarjas surutigi põlguse teeni tehnilisi varusid ülemana ajutiselt. Ja väeosa ülem oli kolonel Martinson, see läks kaduma siis rida ohvitseri, majanduse leem ja nii edasi. Riviohvitseridest läksid Need, kes olid tuntud eestimeelsete meestena. Need läksid siis kaduma ja ja nende saatusest on siis osal teada mul kes siis olid ühes vangilaagris, mis asus Norilskis, kus kolonel Leetse, kus neid elusalt tagasi tuli ja kuuldavasti selles riskilaagris algul oli 280 eesti ohvitseri suurtükiväelasi ja osa jalaväelasi tagasi elusalt tuli Nende ellujäänute meeste informatsiooni alusel neliteistkümmend. See on viis protsenti, need muidugi tulidki tervise kaotanud meestele tagasi. Nendest, kes tagasi tuli, tundsin kolonel Leedsi. Tundsin kapten leedsari ja paarimeest veel. Kapten Puumann, kes Hiiu tänav elab siin ja on üle 90 aasta vana. Ka imekombel pääses sealt tagasi muidugi kliima, polaarvööndis, alatoitlus, laagritingimused ja kõik need. Murdsid siis ülejäänud elu minu seakooli koolivendadest hoolitsel hukkunud kaks meest kapten Jensen ja sisse hukusse kapten kajando noorima Kursfalt kahjux meelse nimi on meelest läinud. Siis minu ülemustest see, kui ma töötasin Eesti vabariigi päevil kaitseministeeriumi osakonnas siis oli relvalao ülem kaptenlaev, siis kapten Ritsverk, kapten, viil oli Suurtüki jaoskonna ülem. Töötasin tema alluvuses. Kas teid ka kunagi või mingil ajal ähvardas vangilaagrisse sattumine? Asi ta Moglesi mõõk või kogu aeg otsi, kartus oli, aga siis muidugi tuli see kuidagimoodi üle elada ja halva mängu juures head nägu teha. Oma ülesandeid täita nii palju kui suutsin ja siis juhtida siis polgus kolmess divisjonis, siis suurtükivarustuse korrastamist juhtida suurtükiremonttöökoja ülesandeid. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Henn Kangurile jäi kohutava üle elamisena meelde 1941. aasta juuniküüditamise ohvrite rong Petseri jaamas. Väeosa asus korralas viie kilomeetri kaugusel, see lõunalaagris kutsuti ja siis see ja mul oli sisse Petseri poole asjasele lähevad toitlustamisülesande, siis ma nägin lühikest aega, kuidas siis neid takistati kontakti Kiiade edasiandmist ja ja siis pakkide saamist ja kuidas vagunitesse need tülitatud inimesed palusid juua vett ja võrdlemisi kurva meeleolu, eetiseme ma seal kauaaegne, ei saanud olla pealtnägijaks see õige moment, rong oli pärast seda ära sõitnud juba kaugemale. Stalin olevat kunagi öelnud. Kui on inimene, on ka probleemid. Kui inimest ei ole, ei ole ka probleeme. Võtan endale õiguse seda mõtet parafraseerida. Kui on palju väikerahvaid, on rahvusküsimus, kui neid rahvad ei ole, on rahvusküsimus lahendatud. See ümbertehtud mõte tegelikult peegeldabki stalinismi genotsiidipoliitika olemust mille eesmärgiks oli NSV Liidu palju rahvusel. Isuse likvideerimine on rahvusi, kellest on ainult nimetus järele jäänud. Stalinliku rahvuspoliitika tegelikkusest said eestimaalased teavet juba kolmekümnendatel aastatel. Üht-teist meie rahvuskaaslaste tagakiusamisest Nõukogude maal jõudis siia tsensuurist ja valusast piirivalvest hoolimata. Mäletan nende juttude jubedust, mida rääkisid eestlased, kes sõja ajal 1942. aastal Leningradi ja Pihkva oblastist oma kunagisele kodumaale tagasi toodi. 1961. aasta augustis, kui ma Musta mere ääres lesse litses puhkasin, oli mul pikki jutuajamisi Põhja-Kaukaasia eesti külast pärit aruka vanainimesega. Oli uskumatu, et ühe ööpäeva jooksul korjati külast kokku kõik mehed 18.-st kuni 60. eluaastani. Neid oli seal 147 kes viidi ära teadmatusse. Ei mingit sõnumit ega teadet nende saatuse kohta. Pärast Stalini surma tuli neist kodukülla elusana tagasi ainult üks mees. Täiesti sant. Nii oli juhtunud kõigis külades, kuigi eestlased olid olnud ühed agaramad Nõukogude võimu eest võitlejad ja kõige uue esimesed elluviijad. Piisas ainult ühest tunnusest, et sa oled eestlane. Aga ega see eestlastega üksi nii ei olnud. Stalinliku genotsiid haaras kõiki nii väikesi kui suuri rahvaid. Selle nädala esmaspäeva õhtul olin ma Haapsalus külas Assanse rippovil, kes on rahvuselt Tseetseen. Oma 70-st eluaastast rohkem kui poole elanud eestimaal. Tšetšeenid teatavasti on Põhja-Kaukaasia üks vapramaid mägi rahvaid, kes möödunud sajandi algusest kuni keskpaigani võitlesid mehiselt Vene tsaari saadetud anastajate vastu. Sajandi teisel poolel. Juba pärast alistamist organiseerisid tšetšeenid kaks võimast rahva ülestõusu võõraste vägivallavõimu vastu. Hassan Šeripov on Mägilase pojapoeg ise maal rahva hulgas kasvanud, alati tahtnud õppida, teadmisi omandada. Tal on hästi meeles, kuidas Tsetseenias toimus nõndanimetatud kulakute likvideerimine. Kehtideid kulakud ühesõnaga kõik need, kes olid kuumad ja nii suisa maainimesed, inimesed, kes tegelesid maaga, kes külvasid ja kasvatasid ja no muidugi oli ka neid väga kõvad inimesed, inimesed, kes ekspluateerib teised inimesed, mina seda isiklikult ja näiteks seal oli üks niisugune, ta oli ka mula, voodiinimene, kui ta küll ei teadnud, palju tal nyyd on hobused ja lehmad ja kauplused ja ja mis ta seal ei olnud. Põhiline masin ikka need, need inimesed, kes väga kõvasti tegid maatööd, väga palju ja neid ööga vist viil ja kõik ära sealt. Mina ei vii öelda, palju neid on, vähemalt seal, kus mina elasin seal vähemalt üks, 20 25 unu. Ma arvan niiviisi, et inimesed v ära lihtsalt perega ja sellega tšetšeenide hulgas seal mägedes elavad suurte karjade pidajad. Ja seal tol ajal ma seal mägedes Kuulsa arvu loomu ja kuidas neid ei olnud nii palju. Nendel oli väga palju lambaid. No 1000 2000 teatab minu arvates neid orieerumas palju. Meie peres oli ka vähemalt üks, ma pean ütleme, üks seitse, 80 võib-olla saadagi neid lambaid. See oli põhiline allik, millest saadi raha selleks, et riideid osta ja, ja nii edasi. Need inimesed viidi ära, 20 90. aastal hakkas kolhoosi tegemine ja siis ühe selle arvu pidaja olingi mina kohe. Atsan see rippov õppis siis alles, aga komsomol suunas arvepidajaks ja seda käsku tuli täita. Komsomoli suunamisel tuli olla ka kohaliku asula nõukogu sekretär. 1939. aasta septembris võeti Hassan armeesse aega teenima. Ta sattus Kaug-Itta, lõpetas seal sõjakooli ja oli kuni 1944. aasta alguseni seal meie riigipiiril. Siis toodi ukraina rindele, kus käis läbi lahingutee Harkovi Alt Moldaavias välja. Siis aga Seal tagasi võtan oma asjad. Mul on jäänud seal ja siis võin, ei, seda ei ole vaja, teid riiutati, mindi ümber kõik uued asjad. Ja öeldi, et võtle sõidate Kesk-Aasia sealseid saldaskendis hakati ette valmistama. Jõudsid ükskord kodus, see oli juba maikuu lõpp. 44. See oli, aga jõudsin kodusse midagi kell kaks või kolm öösel jõudsin. Seal see jaam on umbes üks, kaks, kaks ja pool kilomeetrit, sellest küla nimetame teda, kus mu vanemad seal ise olen elanud ja kasvanud. Läksin sinna hästi, öö oli tükk aega, koputasin, aga keegi ei teinud lahti. Ja siis kõvemini, sealt tuli üks naisterahvas, teda polegi nähe. Kuidas ta mind nägi, mina ei saa aru, mina ka teda hästi ei läinud, kui ta rääkis. Ta hoidis. Ma ütlesin, et see on minu kodu, kuidas koputan, mina tulime kodu oma, see on minu oma maja ja minu kodu ja siis ta ütles ikka vene keeles, see oli see juttu. Ah, siin ei ole midagi, kõik on neid ära saadetud, ei tee, olite kõik prindaatili andjad siis ei lasknud muidugi uks kinni ja kõik oligi keegi, kes ise ei ole üle elanud tellist lööki ei saa sellest aru, niiviisi mitte, midagigi, relv oli kaasas, mul oli kohe kindel otsus. Lõpp teha. Seal üks vanamees elama, siis astusid üks vanamees tuli minu juurde, see oli venelane ja üks hästi vanamees. Ja oli ta selle korrapidaja sellest hoolita seal üle, tema rääkis, et te olete ikkagi seeennana või olete siin. Tulite koju vaid tabaizai aru selles minu seisundisse, mis suuna ma olen ja ja rääkis minuga. Maailmas on eksitusi pahandusi olnud, varem ka, aga neid praegu tasa. Rupik, ma rääkisin talle ära. Seal ta päästis mind. Istusin rongi peale sõitsin tagasi Moskvas ja Moskvas. Kui Oulu, tulin sinna tärskendis Taškenti son, see sajeva ringkond vist on eesti keeles. No läksin sinna, need olid seal sajandeid ja tuhandeid, olite ohvitserid? No ühesõnaga kõik neike ja kui õige väljendada, kellel ei usaldatud olla, kui nüüd nõukogude armees seal rindel ja saadeti teid nii, kuidas mul ei olnud ja valmistada ette neid sirantid kuude viisi, need elasid seal seal elu, seal oli lihtsalt hirmus ja igasuguseid, mingi korraldid ei allunud ja mõnikord ei olnudki ausalt rääkides igaüks, mis tahtis ja kuidas tahtis kolmandal päeval saadetisest Sütšikk see 14 kilomeetrite keldrist ja seal tagavarapukk. Mõtlesin, et ei olnud midagi teha, ma läksin polgukomandör juures ja ütlesin, mul ei saaks seda natukene tööd ka mulle anda, aga ma tahtsin tegutseda, pandi mind kohe üle materjali komandöriks. Salva teenisin võib-olla üks, kolm või neli või viis kuud läks mööda. Siis tuleb minu juurde üks kapten. Sugulased muidugi ma siis, kui saabusin Taškenti, siis mul oli meil filmi, milles asi on, kõik oli selge. Tähendab, vabariik oli likvideeritud, kohe kõik leid, vabariik, mis ma nimetasin ja kõik, kui viimane viimase inimeseni sellest rahvusest kõik meil oli välja saadetud see veebruaris sellel aastal rongi peale, kas te teaksite, kuivõrd hirmus selle tee peale, kui palju neid lapsi alasulis lastele ei olnud juua? Vaata, riskis ja Rostovi Zlatvaksid karjusid sellest luugist, kus oli, tähendab vesi, vesi vett, kui hästi vanad inimesed ära suri, seal saadeti neid Kasahstanis ja seal kus hirmus külm. No aga seal olid ka oma intelligents oma kommunistid, kas need kõika oblastid, covidi, sekretär, ülemnõukogu presiidiumi esimees, ministrite nõukogu esimees, äik, kommunistid, komsomolid kui viimane käik? Ma räägin kui viimane videoala, kui oli ta tšetšeeni nimi valmis, oli läinud, vot see mees andis mulle aadris, mina käisin kõrget vintske oblast noorinski rajoon, kolhoos või mis ta oli seal kiirrohke nimetati väga suured raskused oli sinna saada, sellepärast et see oli midagi kolm 400 kilomeetrit sellest raudteest. Sõitsin seal hobusega, sõitsin igasugust transpordiga ja üks neljandal või viiendal päeval ma saabusin sinna sinna kiirauka, ma vaatan, et ühtegi maja ei näe ja suitsu tuleb maalt. Ma küsisin, üks inimene oli lähe venelanna, muuseas aga kusse kiiloko luts teona teost kirjutas nüüd ma pihku, see keerukam, siis pole ju näha teda, tema räägib, et Gulotikul sealmaal. No aga siis ma ütlesin, kes mina olen ja vot seal 15 20 meetri ja siis seal oligi seal minaal maa all minu ema, vend, õde Neid olid seal üks vend, teised õdesid oli teistes kohtades hoopis teist oblastites teises. No mul oligi eesmärk saada emaga kokku, ema oli üks niisugune väga aus, väga armas inimene mulle. No lähen alla seal paremat kätt, läen kohe loomad, seal seisavad suusaallveeloomad ja lambaid ja paremat Kettlal siis seal oligi seal siis minu vana minu vend. Me oleme oma vennaga kaksikud, minul on Hassani ja tema nimi on Hussein. Te ütlesite, et loomad olid seal, kas siis tähendab, loomad lubati ka kaasa võtta? Ta oli siin, mitte midagi, mitte mingid loomad, seal nähtavasti nendel anti, vot nende loomade eest, mis jäi maha, Teal anti nendele lambaid. Ta oli üks mullikas niiviisi. Vot niisugune asi seal oli ja siis, kui ema sai aru, et, et Hassan Hasan kuidas ta, seda, see, ma ei ole veel sõnagi rääkinud, temal väga raske oli, lähedal oli. Mitte täielikult, no 90 protsent küll oli. Ja tuli komandant, kes nüüd valvasid neid, aga neid ei tohtinud olla kuskil minna ju seal külas välja ei too. Võib minna siis, kui tööle saadetakse, siis kolhoosi brigadiri või seal, kellega sa lähed. Ja siis see mees vaatab ja vaatab, ei räägi midagi. Piinlik tal oli vaadata raske minu vihal. Tema tegi siiski niipalju kui minu sugulastele nii palju kergendus, et neid 50 kõige kus tahes. Aga see varandus, mis neile maha jäi, ega selle eest mitte midagi makstud. Absoluutselt ei makstud, mitte ainult ei makstud. Aga siis 50 kaheksandal aastal vist taastati vabariik. Kõik need tulid sinna tagasi, kes seal elasid. Veller, kes elasid õige öeldud, kes elasid, need tulid tagasi muuseas, mõningad inimesed seal jäid ka lihtsalt seal elama ja abiellusid ja seal pele tekkisid ja aga mitte midagi, aga siis, kui tagasi tulid neid oma majad, neid eest kaat, nendel tuli maksta veel nendele, kes selles majades elasid, pidid oma maja tagasi osade ostma ja maja, mis ilma rahata ära võeti, ilma rahata, ilma milleta pole ema, seal suri ära. See, kes ise ei ole neid üle elanud, Kema ei saa aru, mis asi, kui mina tulin siia, ma vaatasid eestlasi 40 90. vastu, kui eestlased vist aru. Mina vaatasin, mina nägin neid inimesed, kes viidi ära, nendel oli vot niisugused kad, see inimene, eluaim, muud ei olegi teinud, kui tööd. Tead, niisugused töömehed, mammid miks neil viidakse nimi oli kulakkia ja saksa käsilane, kes ta seal nii nimetati. Vaol on elanud 42. aasta juba suurema osa oma elust maal on Eestimaal elanud. Eesti rahvas on, nüüd on minu vennad. Neid on töökas inimesed, nüüd on kultuursed, inimesed, tõid, on meeliku mehed, nagu peab olema, need on inimesed, kes. Ja ma käin ju kodumaalt, näen seal, kuidas seal igasugused pahandused käivad, igasugused ka rukki ja, ja altkäemaksud ja võtjad. Kus ma tean Eestis ma olen siin partei ja nõukogudeorganid, dist ütleb meil. No võib-olla on mõni tead nyyd pahandusi ka olnud, aga vot sellest minu jutust viib nüüd järeldada vaata liibuv vana kommunist ja kui palju tema viha viib mööda veel Vene rahva peale, mul ei ole mingi viha. Venelased ise on kannatanud mitte vähem kui ükskõik, mis ma teen, rahvusseda, ma täpselt tean. Ma olen neid näinud Kaug-Idas, nendes laagrites, nüüd olid seal sajandit tuhandik sajandit tuhandeid ja see on minu teine kodumaa. Ja mina mitte sellepärast ei räägi midagi, mul on vaja siin. Mul on ma oma kodumaa ka, tegelikult kus ma sündinud olemas, ma tahan sinna tagasi minna. Ausalt, kui ausalt rääkida. Muidugi see naine, tema, tema tahab oma lasta, imes lastelaste juures ja tema kodumaad ikka eestimaa, ta on eestlane. Vot nii see asi on mina, vana kommunist, mis mina teadsin, mina õppisin yht, usu sind, kõik seda, mis mulle räägiti, mina olen ju dialaktoobis sündinud. Ja, ja nüüd ma vaatan, kui palju ma ise olin, eks kui palju vale mulle räägitud, mida nüüd seda tagasi vaadates näed. Sest Stalin ja separatistid, kes need inimesed tapsid ja karistasid ja mis lihtsalt teinud, ainult ei ole see kõik, see vale tuli välja ja nüüd omale mulle kõrvus raske, kui palju see on poolsada aastat komsomolis parteis pooldada rohkem kui poolsada aastat. Ja vaata, mille eest ma olen seisnud, mille eest ma olen? Nüüd alles saad aru, kui, kui, kui raske minul on olnud niisugused asjad tegumikeskis, monolöödud seda. Sina oled tšellole mees, mis sa sünniga saba tõstad. Sinu saba on mussowa saba ka. Mulle on öeldud seda niiviisi. No olen mahloyczennane ja maa teisiti käigiryu. See oli lühike sissevaade ühe rahva saatusesse. Kuigi mõndagi on püütud heastada, on löödud haavad siiski sügavad. Tšetšeenide kui rahvuse edasipüsimine on küsitav. Vast kõige traagilisem on see, et nelja tuhandeaastase kultuuriga ja rohkem kui 600 tuhandelise rahval ei ole ammu enam emakeelset kooli. Tšetšeeni kirjanikud kirjutavad vene keeles. Neist on saanud vene kirjanikud, kes jutustavad vene lugejale eksootilise rahva elust, kuigi nad ise peaksid selle rahva hulka kuuluma. Niisugused on stalinismi mõrud viljad rahvuspoliitikas. Stalin kuulutas välja teesi, et sotsialismi arenedes ägeneb klassivõitlus see mitte millegagi. Põhjendatud seisukoht võimaldas toime panna tohutuid kuritegusid. Selle kaitse all katus meie maa koonduslaagrite tiheda võrguga. Need olid suurejoonelise hävitusmasina kõige olulisemad osad, kus miljonid inimesed piinati surnuks kurnava töö, nälja ja haiguste abiga. Stalini õnnistusel ronisid päevavalgele tõelised maniakid, kes võtsid endale õiguse otsustada inimeste saatuse ja elu üle. Eestimaal ei ole unustatud neid kuritegusid, mis 1941. aastal jätsid paljudesse paikadesse järele ühishauad või hoopiski teadmata-tundmata kalmukünkad. Vanarahvatarkus ütleb, et kui rumala ja halva inimese kätte antakse võim, siis rakendab ta seda otsekohe oma kaasinimese vastu. Lisan juurde. Kui sellesama rumala ja halva inimese kätte antakse relv siis kannatavad tema läbi paljud süütud. Selle kohta üks näide. 1941. aasta suvest alanud sõja esimestest nädalatest meenutab pensionär Erna Puuranud, kes siis elas Järva-Jaanis. Veetammsalu vahel käis mootorrong mida nimetati rahvasuus pleeri surmarong, midagi rohkem sellest rongist ei tea. Iga kord, kui ta Järva-Jaani peatus oli, nad lasid kellelgi seal mahajaamaülemsalu siis postkond Villem Rehe siis üks talu omanik Raimond Männik. Siis oli ema ja poeg Ferdinand ja Karoliine müülbamid, neid ma tean täpselt, need olid siis puhtalt alevi inimesed. Aga teisi muidugi kaugemalt ei tea. Kas oli ka mingeid kohtumõistmist ülekuulamist? Ei mites, mitte kellegil ei mingisugust, ei keegi ei teadnud, mille eest nad maha lasti. Mahalaskmine siis toimus jaamaülemvahejaama ees postkontori ülem natuke kaugemal ja need teised ka kohe oma oma elumajade ligidal. Maha lastud postkontori ülem Wilhelm Rehe oli rääkija mees, kohusetruu ametnik, rahvale vajalik inimene. Kuid tema oli ikkagi ametnik, aga vanaproua müül Baum Vana inimene ja see poeg minu meelest tegelikult teie mõistes ikkagi, mis seal oli, ma ei kujuta, keegi, me midagi ei tea. Ja teate kooperatiivi ma olin parajasti seal lapsega ja põlindustel surnuaialt ja aga siis juba oli valve, oli kirikutornis. Ja teised ütlesid mulle, et jumal, vaata, vaata, vaata, Arnold, sellel on Villu ülikond seljas ja ma näen, ma nägin ise suveaeg ja tal ei olnud tõesti, ma mõtlesin, et ma lähen selle mehe juurde, ütlen, et ma annan teile vest iga, siis on ta niisugune mõtleda julgest inimene lasi maheda, pani sellesama riide, kahe päeva pärast tuli teisi mahlas. Ütelge, mis inimesed need olid? Seesama Blairi sona rongid, mehed, selle, need ainult käisid seal siis ringi. Aga mina võin, teate, minul, minul võib ükskõik kes küsida, kas keegi mingist põhjust teab või pole teda üle kuulatud, pole ta kuskil mitte midagi olnud. Kõik need ööd magasime kõrvuti voodis, kuskil ta ei ole metsa. Ta ei ole mitte midagi olnud. Ja magad alasti. Keegi näpuga näitas või ma ei kujuta ette. Selle kitsarööpmelise raudteel kursseerinud surma rongikuriteod vajavad põhjalikumat selgitamist. On teada, et tema meeskonda kuulusid hävituspataljoni mehed aga kes veel peale kurikuulsa pleeri liiga palju oli nende hingel kuritegusid, mida ei saa õigustada ka erakordse ajaga sõjaajaga. Need olid inimsuse vastased teod. Nagu needki, millest räägib oma meenutustes Hiiumaalt pärit naine alia Sastev. No ei tea poemüüja Eevi mardi. Punaarmee ohvitserid tulid talle õhtul autoga IRL-i ja nõudsid, tuleks veel poodi kaupa andma. Ta viidi aga sügavale metsa, leiti hiljem paari nädala pärast 16 täägihaavaga koppa Jürna tõrvaahju lähedal oksahunniku alt Punane toatuhvel paistnud risu alt järele jäi kolmeaastane tütar ja mõnekuune poeg. Palutud mille peal oli siis see oli 40. aasta suvel seda, kui hakati paasa ehitama Hiiumaal. Väga kardeti neid sõjaväelasi. Vanaema, vend ja vennanaine olid Ingel ja Gustav Mänd ja nad elasid kahekesi Mardi Hansu külas ja sinna pandi üles üks rannakaitse patarei. Siis sügise poole septembrikuus hakkas Gustav seal vilja kuivatama ja öösel vilja liigutamas käima kuivatis. Aga sõdurid ei tahtnud jälle seda lubada ja siis tuli neil ütlemist seal. Noh, oli ikka läbirääkimisi seal. Poeg kutsuti tõlgiks seal, kes vene keelt hästi oskas. Ja näis, et Nad jõudsid kuidagi kokkuleppele või ta suutis neile midagi selgeks teha neile sõduritele, seal. Aga 12. oktoobril, see oli 1941. aastal kuisakslased Hiiumaale. Tegid dessandi. Siis peale seda nõmmekülaelanikud nägid, kuidas sõdurid tähendab, viisid nad vankriga kuhugi ära ja hiljem toodi hobune tagasi. Ja neid enam vankri peal ei olnud ja nad jäidki kaduma. Otsiti mitu korda, ka laipa ei leitud. Aga siis hiljem nii kaudselt oli saadud nagu teada, et nad olevat kuskil metsas mingis suuremas punkris maha lastud ja sinnasamasse ka maetud. Hiiumaal. Riskimäe juures saan Kidastaja Kärdla vahel, kus on sügavmetsseal, seal on üksikud ristitalud. Ja seal risti talude taga olevat olnud siis üks niisugune koht, kuhu öösiti viidi autodega inimesi ja kus neid maha lasti ja ja ma ei tea, mida veel tehti. Igatahes stsenaristide aludesse oli kostnud õhtuti inimeste hädakisa ja laskusi. Ja hiljem inimesed, kes käisid seal kohapeal, julgesid minna sinna vaatama ja oma kadunud sugulasi otsima. Mõned olevat leidnud omaksed üles riiete järge riidetükkide järgi veel ära tundnud. Ja siis seda Mänd, Gustavit inglit käidi ka seal otsimas, aga neid sealt ei leitud, nii et ilmselt nad ikka kuhugi siis sinna puski metsa jäid. Pealegi oli seal kuskil metsast leitud inglipearätik, mille tal õde tursk, mari oli kinkinud ja mari tundis veel ära täpselt selle õmbluse, mis oli seal rätiku ääres. Kas te mäletate ka, mida siis hiidlased ise siis mõtlesid ja ütlesid, kui see kõik välja tuli? Hiidlased muidugi, eks nad kartsid väga ja peeti seda ikka nagu kohe viimase päeva märgiks, sest et olime kõik rahuajal elanud ja keegi ei olnud niisuguseid mõrvamise tapmisi näinud. Ja minu vanaema, kes noh, eks peamiselt oli see vaimulik kirjandus ikka. Kodudes oli piiblit mitu korda läbi lugenud ja, ja vanas põlves uurinud. Ütles, et piiblis olevat ka niimoodi, et enne maailma lõppu tuleb veel pinge, metsaline jää, mingist metsalise märgist oli seal veel juttu olnud, mina ise piiblit ei, ei tunne, ei ole lugenud. Aga minu vanaema ütles, et nüüd tuleb viimne päev varsti. Saate lõpu vikerkaare septembrinumbrist, stalinismi ohvri, Ossip Manterlsdami luuletuse, Kremli mägilane viimasest trahvist kolm rida. Ta käskusid jagab, kui naelasid taoks kord Maku korstnat, kui kord pähe ta jaoks ülim rõõm on, kui ohver suri.